Brugge

Lille's oli ilm nigel ja kuulduste järgi pidi Belgias parem seis olema - vähem kui 100 minuti pärast ekslesime juba Brugge tänavatel. See on väidetavalt üks ilusamaid Belgia linnu, kuid mulle jäi see meelde filmist "In Bruges", kus Colin Farrelli arvates oli ta lõksus maailma kõige hullemas-igavamas kohas :)

Ühe pisikese daytripi põhjal pikemat sorti arvustust ilmselt ei kirjuta, aga mõni asi jäi silma küll:

1. Mingil põhjusel on kohalikud veendunud, et nad teevad parimaid friikartuleid kogu Euroopas - kõikjalt sai osta paberituutus rasvaseid kartulipulki kujutavaid magneteid (sic) ja lõhna järgi leidis üles ka friikartuli-muuseumi, kus oleks saanud end peensusteni sel teemal harida. Pärast seda ilmselt pikemat aega friikaid ei sööks.. Igal juhul peaväljakult ostetud 3-eurone peotäis mingeid positiivseid värinaid küll ei tekitanud... ja miks peaks üldse üks koht tahtma kuulus olla sellise asja poolest?!

2. Vähemalt sama palju kui friikaid, pakuti ka šokolaadi. Ja see oli parem. Kõvasti. Miskit šoksipealinna tiitlit Brugge vist taga ei aja - aga võibolla peaks.

3. Parkimine otse vanalinnas terve päeva kohta oli odavam kui suvel Pärnu rannas tund aega.

4. Ilm oli super ning mind ei ajanud taga palgamõrtsukad, niiet esialgu ma ei ühineks Colini arvamusega. Oli piisavalt võluv (vana)linnake kõrge kellatorni, hobukaarikute ja siksakiliste katuseäärtega majakestega. Ainult turiste oli liiga palju.

Ja juba oligi vaja tagasi Lille'i sõita, et Londoni rongi peale jõuda.. Rehv ei purunenud, ära ei eksinud, kütusenäidik ka ei valetanud - see tähendas kiiret hüvastijättu rongijaamas ja lubadust, et järgmisel korral kohtume kuskil "neutraalsel pinnal" :)

St Quentin & Lille

August 2010, pilkane pimedus, kell on umbes 2 öösel. Pärnu. Astusime ühe ööklubi uksest välja, jätsime hüvasti ja lubasime järgmisel aastal uuesti kokku saada, sedakorda Prantsusmaal. Ja Thierry ronis Riia bussi peale... August 2011, ilus suvepäev, kell on umbes 4 päeval. Rong annab valju vilega märku 50 000 elanikuga provintsilinna St Quentin jõudmisest. Mõned sammud mööda perrooni ja juba võis tajuda Thierry naerul näo lähedust. Mõnikord lubadused täituvad :)

See ei ole just linn, mis pakataks elust, seiklustest ja rock'n'rollist. Aga neil on massiivne katedraal (silm võib petta, kuid see ei pruugi Notre Dame'st üldse pisem olla), kunstrand vanalinna peaväljakul, Champs Elysee nimeline peatänav ja isegi üks ööklubi.

Thierry emal on seal väga lahe farmhouse, kust ei puudu traktorid, viljakuhjad, aiapeenrad, tenniseväljak ning ka mitmesugused koduloomad on olemas. Lennukeid seal küll ei paistnud, mis aga ei tähenda, et ta ema nendega sõita või neist välja hüpata ei oskaks :)

Täisteenus toitlustuse osas on ka täitsa olemas:


Ühel hommikupoolikul selgus, et sulgpalli mängimise oskus ei taga koheselt ka tennisemängu oskust ja toru palle padrikusse lennutada on oluliselt lihtsam, kui arvata võiks. Kaotustes võib ju alati süüdistada eelmisel õhtul külastatud kohalikke baare, joodud õlut ning väljaku kõrval passivat madu. Ja revanš tuleb mõnel Eesti sulkaväljakul!



Edasi viis Thierry truu auto meid ülikoolilinna Lille'i, kus kirikuid, vanu maju, ööklubisid ja elu oli rohkem kui eelmises kohas. Kuigi kunstliivaranda ei eksisteerinud, siis oli seal mulle üllatusena midagi veelgi suursugusemat - metroo!

Mingil laupäevaõhtul olid üle terve Prantsusmaa jalgpalliväljakud täis kiirelt jooksvaid mehi ja pubid-baarid neile kasa elavaid mehi. Klaase tõsteti sagedasti ning iga ohtliku olukorra peale lasti üksteise suunas lendu ohtralt keevalist prantsusekeelset "sõimu". Ja telekast tuli üheainsa pika ning potentsiaalselt igava mängu asemel hoopis huvitavaid väravaid väga erinevatest mängudest - kõigepealt kõlas "fanfaar", ülekanne lülitati uuele mängule ning väravat sai korduses uuesti nautida. Keelebarjäärist hoolimata vägev elamus!

Ühele õigele prantsuse linnale kohaselt pakuti seal loomulikult traditsioonilistes restodes head paremat süüa-juua, munakiviteedel vurasid ringi klassikalised kodumaised autod ja ahvid loomaaias pasitsid õnnelikud ning vaatamata vanusele hea tervise juures (küllap see kohaliku lühemat sorti 35-tunnise töönädala tulemus).

Lille ei ole ilmselt üks esimesi linnu, mida Prantsusmaal külastatakse, aga võibolla see ongi eeliseks. Turistide hordide ning järjekordade asemel on siin palju lõbusaid tudengeid, armsad ja rahulikud vanalinnatänavad ning chill atmosfäär. Pluss kiviviske kaugusel on ilusad rannad, Belgia ning Hollandki - ühte neist tuli igal juhul ära kasutada.

Pariis

Maandumine Pariisi oli pehme ja soe (nagu Estonian Airi lennud ikka), tuli ainult osta ülehinnatud rongipilet linna, ekselda nelja erineva metrooga, visata kotid hotellitoa voodile ning linnapeale kolama minna.

Esimese asjana hakkas loomulikult silma/kõrva prantsuse keel. Prantslastele meeldib suhelda, ohtralt. Ja loomulikult on enamus silte/teadaandeid üksnes selles samas keeles (välja arvatud üleskutse invaliidide-pensionäride aitamiseks metroos). Valus minevik inglastega I guess. Aga siiski üllatasid inimesed ise oma väga hea inglise keele oskusega. Vist kordagi ei tulnud ette momenti, kus ma oleks kahetsenud, et prantsuse keele kursustel käimata on jäänud. Ja seal pikemalt peatudes hakkas selle keele kõla mulle isegi meeldima... Ei tea, kas saksa keelega saab sama juhtuda? :)

Ilm oli Pariisis täpselt paras, sellist paluks nüüd pikemat aega ja kõikjale! Mis aga ei olnud parajad, olid järjekorrad turistikatesse. Nagu päriselt, see ei ole täitsa normaalne, et sa pead Eiffeli torni tippu saamiseks 3 tundi ootama. It's just not that good! New Yorki ei külasta ilmselt vähem inimesei, aga sealne 'The Rock' vaateplatvorm (Empire State Buildingu kõrval teine väga popp KÕRGhoone, kuhu turisti ka lastakse) jättis suhu oluliselt parema maigu ning 3 tundi pärast järjekorrata piletikassat olin ma juba kilomeetreid eemal õhtust söömas...

Ütleme siis nii, et väljast on see torn parem kui seest ja öösel kenam kui päeval.

Aga siiski, otse selle all seistes tekib korraks kerge aukartus küll :)


Järgmine päev d'Orsay muuseumi ees. Sarnaselt looklev inimsaba. Oodata oleks tulnud mitte mõnusas hämarikujaheduses, vaid keskpäevase päikese all. Mõned kiiremad tiirud Louvre'i ja Jardin des Tuileries kõrval oleval roosal karusellil mõjusid hoopis värskendavamalt ja lapsikumalt, uskuge mind.

Louvre ees -taas järjekorrateema ning väidetavalt pead muuseumis seeski Mona Lisa nägemiseks sabas seisma. No thanks.

Veel sai ohtralt kirikutest mööda käidud - mõni mäe otsas, mõni saarel, mõni lihtsalt suvalisel armsal kõrvaltänaval - aga mitteusklikuna ei saa need kunagi nii südamesse minna kui näiteks kirurgi skalpell...

Ja kui sulle meeldivad kaared, suured kaared ja veel suuremad kaared, siis Pariis on sulle väga õige koht. Linnulennult ühel joonel asub neid mitmeid, mõned sadu aastaid vanad, mõni üknes loetud dekaadid. Ja Champs Elysee on õhtupimeduses särav-läikiv, mööda vuravad kolmerattalised mopeedid, saab süüa 70-kroonist imetillukest jäätist (ups, arvutan vist ikka veel kroonidesse), aidata vaeste horvaatide vendu-õdesid haiglast välja, visata maal magavale eidele tuttuusi eesti europenne ning osta kasvõi kell kümme õhtul mõni peenem prantsuse elektriauto.


Pariisi üks võlusid on tänavakohvikud, kust saab võrratuid saiu (mitte et ma saiamaias oleks, aga lihtsalt - sealt saab), vein on odavam kui vesi ning söömise kõrvalpalaks on people-watching. Ja isegi McDonaldsid asuvad kitsastes kõrgetes pika ajaloo ja veel pikemate akendega majades, kõrgudes läbi kolme või lausa nelja korruse. Ainult et toit on seal 2-3x kallim kui nende USA sõsarates, go figure.. Ja rääkides veel söögist, siis Lafayette kaubamajas asub üks üüratult suur gourmet-toidupood, kust raha eest saab kõike (söödavat). Eestil on veel pikk-pikk maa minna...

Ning kui väljas lõpuks vihma kallama hakkas, hajusid võluväel ka muuseumitesised väli-järjekorrad, mis aitas küllalt kerge vaevaga sõõmukese kultuuri sisse tõmmata. Ette jäi moodsa kuntsi muuseum Pompidou ning kunst oli seal tõepoolest moodne. Näiteks vallatud värvilisest poroloonist vormid, üleni sinine raamitud paber, tolmuimeja toru ja gigantne kärbseseen andsid kõik teose mõõdu välja...
... rääkimata erinevate ainete mõju all tehtud kritseldustest ja muudest psühhedeelilistest piltidest-videotest. Puhas fun.