Welcome to Colombia - Bogotá!

3h unega 30+ h reisimist. Väsimus-hallukad ja mitte-enam-kõige-parem-otsustusvõime. Linn, kus iga neljas inimene saab kuriteo ohvriks ja levinuim valge pulber pole mitte jahu. Note to self - püüa palun järgmisel korral natuke värskem olla!

Päikesetõusueelse Bogota õhk oli oluliselt kargem kui Londonis, kuid selle üle ei maksagi väga imestada, sest tegu on kõrguselt 3nda pealinnaga maailmas (@2600 m). Ööpäeva keskmine 14C aga ei takistanud palmidel seal kasvamast...

Muide, hommikul kl 6 hotelli saabumisega on see tore lugu, et saad "2 in 1" diili - jõuad 2 korda 24h jooksul magama minna :) Pärast esimest uinakut sai juba reaalsustaju tagasi ja kui kõht esimeses ettejuhtuvas restos klassikalist kolumbia kartuli-maisi-kana-avokaado hautist täis süüa, võib vabalt ka linna avastama minna.

Olles endiselt moodsa kunsti lainel Euroopa pealinnadest, ei saanud ka uuel mandril sellelt sageduselt ära. Erinevalt Pariisist (aga sarnaselt Londoniga) oli muuseum tasuta.

Suurem osa maja oli tegelikult täis kõiksugustes vormides Fernando Botero teoseid. Tüüp on selgelt kõige popim kunstnik omas riigis - ta kunsti ja temanimelisi muuseume-parke-tänavaid võib leida igast suuremast Kolumbia linnast ja kuuldavasti ka Pariisist, NYst, Madridist jne. Midagi paeluvat ta korpulentses stiilis igaljuhul on, seda ei saa eitada...

Pärast pimedat manas Bogota ette natuke teise näo ning peaväljakul fotovõimalusi otsides hakkas kõiksugu kahtlasi tegelasi külje alla ujuma. Targem oli kaamera kotti heita ning supermarketisse puuviljaletti rüüstama minna. Kahjuks on sellest eeskujulikust uute ja tundmatute puuviljade degustatsioonist fotod peaaegu täiesti puudu, aga võib häbita öelda, et pilt oli kirju.

Mangosteen, zapote, puu-tomat, lulo, pitahaya, guava, kääbus-mango ja mõni puuvili veel, mille nime on võimatu meenutada, andisd seinast seina elamusi. Guava oli ilmselgelt liiga toores; puut-tomat meenutas küll tomatit, kuid samas ka mitte; zapote oli maitsev ja täidlane, aga hakkas pärast 3ndat lusikatäit vastu; mangosteen oli meeldiv ja värske, kuid liiga pisike ning seemne-viljaliha suhe polnud kõige parem; lulo mekkis oluliselt paremini kõiksugustes kokteilides, kuid ohtra suhkruga kannatas ka paljalt süüa; ja õhtu staar oli pitahaya - kollane kaktuse õis, mis struktuuril meenutas kauget kiivi sugulast, aga maitselt oli magusam. Väidetavalt on tegu vihase vitamiini-mineraalainete pommiga ning kui plaanis on neid tarbida üle kahe, peab hoidma tualeti ligi. Olgugi, et üks kilo seda hõrgutist maksis $15 960, leidis see edaspidi tee ostukorvi küllalt sagedalt :P

3nda maailma riigi suurlinnale kohaselt on Bogota täis vaesust, kuritegevust, prügi, õhureostust, müra, hulkuvaid koeri, kalleid hindu ja suuremal hulgal inimesi, kes kõik tahavad gringolt oma osa saada. Võibolla ei andnud me Bogotale piisavalt võimalust, aga igal juhul jäi järgmisel päeval rahvusvahelise kaitse all olev koloniaalarhitektuur sinnapaika ning loksusime hoopis tööpäeva jagu tunde vahapalmide oru poole - Salentosse.

London

Rong läbi merealuse tunneli oli saabumas ärevasse Londonisse. Olukord oli sarnane mõne aja taguse Tallinna "pronksiööga" - suurem hulk keevaverelisi noori (ja kindlasti ka vanu) leidsid mingi suvalise ettekäände, et rüüstata, laastada, röövida, lõhkuda ja isegi tappa. Anarhia ja "totaalne vabadus" justkui arvutimängus...

Esimene märk rahutuste kohta oli meile vajaliku metrooliini suletud lõpppeatus - hea, et natuke enne seda maha pidime minema :) Aga mässust veidi hiljem.
Kanali alt läbisõit oli vähem huvitav, kui loota võiks. Küll aga muutus rongis õhurõhk kiiremini ja rohkem kui lennukis, niiet mul läksid vist esimest korda elus kõrvad lukku. Not nice.

Järgmine rong. Järgmine üllatus. Londoni tube'i astudes tuli lagi (well, seinad ka) oluliselt rutem vastu, kui oodata oleks võinud. Klaustrofoobiline. Ja sildid veel väitsid, et tegu on äsja käiku lastud laiema-kõrgema rongiga... Kas tõesti on britid nii palju pisemad kui prantslased? Pariisi metroo võidab igal juhul pika puuga. Aga Londoni punastele double-deckeritele pole neil jällegi midagi vastu panna!

Asjad Mari juurde maha pandud, sai bussi 2. korrusel vaatamisväärsuste poole sõita, Mari tubliks giidiks kaasas. Londonis on tohutu kogus kuulsaid landmarke, mida enamik oma elus niikuinii ühel või teisel viisil kogeb, seega pole mõtet neil väga pikalt peatuda. Olles kõiki neid asju filmidest-saadetest näinud, oli lõpuks lihtsalt päris veider ise nende kõrval seista. Ja hea ilm Belgiast oli samuti kaasa tulnud, leides kuskilt teepealt veel ka vikerkaare.

Buckinghami palee juures kuninglikke tegelasi ei kohanud, pargid olid täis rasvaseid jõuluhanesid, räsitud sabadega oravaid ning veidi rääbakaid rebaseid,

Harrodsi kaubamaja oli juba jõulutuledes,

musta taksosse mahub lõdvalt 5-6 reisijat, Soho linnaosa on oma kuulsuse vääriline (think 50+ aastased mehed küünlavalgel omavahel käest kinni hoidmas)

ja Big Beni valgustusel tõmmatakse pärast keskööd juhe seinast välja. There you go, lühikokkuvõte tehtud!

Kui veel Pariisiga võrrelda, siis hakkas silma, et kohalikud jutustavad märksa vähem. Laudkonnad restos on ametis pigem söögi nautimisega, kui ekspressivselt ja valjulhäälselt seletamisega. See istub põhjala inimesele veidi paremini, kui selline lärm söögikohas, et ei kuule enda mõtteidki :)

Moodne kunst oli Tate'is vähemalt sama moodne kui Prantsusmaa pealinnas (isegi osad fotod olid samad :P) - teostena võis nautida näiteks nooltega seina külge lastud vareseid ning laest laskuvat punast siidist treppi.

Ja loomulikult ei puudunud ka Picasso oma sürrealistlike naistega.

Kogu kogemust vürtsitasid aga pidevad rahvarahutused, mistõttu õhk oli politseisireenidest paks, mundris mehi oli tänavanurkadel rohkem kui valgusfoore ja Jamie Oliveri restoran hävis kõigest hoolimata. Ise õnneks/kahjuks sündmuste keerisesse ei sattunud, aga väga ekstreemse uudise saime juba esimesel õhtul - Marist 3 km kaugusel elava tema tuttava neiu kortermaja põletati maha. Ta jõudis ühtteist oma mobiiliga veel filmida, kaasa haarata dokumendid-läpaka ja lemmikvesti ning välja tormata, et näha leekides kodu ning hullunult karjuvat rahvahulka. Ja kõike seda sai loetud tunnid hiljem youtube'ist vaadata - tänapäeva-meedia. Ütleme nii, et magama minnes käis peast läbi kerge action-filmi stsenaarium ning mental conditioning sai kiire põgenemise tarbeks ära tehtud.

Päevast sightseeingut segas aina paisuv mäss üksnes peatusesse mitteilmunud punaste busside näol, mis aga ei tekitanud just väga kindlat tunnet transpordi osas lennujaama. Lend väljus suhteliselt varakult, niiet valikuteks oli kas juba õhtul lennujaama minna või elada öö põletamisi ja rüüstamisi Mari korteris üle ning loota hommikul parimat. Valik nr 2 osutus õigeks - mäss jättis tee lennujaama ühte tükki.

See aga ei tähendanud, et lennujaamas veel mõni pisike üllatus poleks oodanud. Kuna teel Kolumbiasse tuli üle elada vahemaandumine Houstonis, tõmmati meid enne 5h hilineva lennu check-in'i kõrvale ja nõuti väga veenvalt viisa või ESTA olemasolu. Et nagu mismõttes?? Mis ajast peab hetkeks rahvusvahelises tsoonis viibides omama mingi riigi viisat?? Tundub, et nain-ileveni-järgses USAs peab... Ok, arusaadav, te ei taha järjekordsetest kõrghoonetest ilma jääda. Aga andke sellest inimestele enne pileti ostmist teada! Lihtne ju. Seekord päästis eelmise aasta USA-külastus ja veel kehtiv ESTA, aga ma parem ei taha mõeldagi, mis ilma selleta saanud oleks...

Et juba niigi pikaks veninud postitust veelgi pikemaks venitada, mainin ära ka mind veidi hämmastanud Houstoni lennujaama - 6 miljoni inimpealise metropoli kohta veidralt inimtühi terminal mõjus rusuvalt ning pärast kl 23e sulgusid kõikide poodide uksed ja võisid nälga või janusse surra, sest pulga-õunad & vesi jäid turvaklaaside taha. Küll aga sai vending machine'ist iPod'e osta...