Medellin ja igavene kevad

Saabumine Medellin'i (mida hääldati mitmekümnel eri moel, kõige sagedamini 'medezin', 'medejin' või 'medehhin') oli justkui mõnda läänelikku linna sattumine. Hosteli ümbruses olid üksnes väga kenad eramajad, palmidega palistatud kõnniteed, uued peened autod, korralikud poed-ärid ja viisakad inimesed. Ja seal oli Kolumbia ainus "metroo"!! Üsna pea sai muidugi selgeks, et see läänelik oaas on koondunud mõnda üksikusse linnaossa, kuid see ei takistanud igavese kevade linna nautimast.

Ahjaa, tee peal sai veel läbi hüpatud kuumaveeallika-spa'st ;) – Šveitsi mägimaja sarnast ehitist ümbritsesid ohtralt koskesid ja erinevate temperatuuritsoonidega basseinid. Valikud polnud pahad - võis vedeleda troopiliste taimekasvude all vannisoojas vees ja jäätist süüa, minna külma vihmapahavaku eest kuumemasse vette peitu, keha ülekuumenedes võtta üks jahutav dužž otse kohiseva kose all (valikus olid kuni 170-meetri kõrgused) või ronida naturaalsesse aurusauna-koopasse kuumavee-kose veejoa taha. Mmmmm... Santa Rosa termid...

Medellin oli väga hea koht laisklemiseks. Aasta läbi on temperatuur ca 25C kandis, mis tähendab, et sul on üks mure vähem. Mõnel erksamal hetkel sai üle vaadatud ka eredamad kohalikud paigad. Mägises linnas on nendeks mõistagi erinevate mägede tipud. Ühe otsas oli näiteks lugematu arv moodsa kunsti taieseid ning mõnusad varjulised jalgrajad nende vahel. Mõne taiese sisse sai peaaegu isegi istuda.

Moodne kunst

Ühistranspordi üle võis imestada veel ja veel. Lisaks metroole saab liigelda nt ka gondlite abil. See süsteem olevat ehitatud silmas pidades üleval mägedes elavaid kodanikke, kes ei saanud läbi mäe külgi katva geto kesklinna tööle liikuda. Seal kandis on asjad kuidagi nii seatud, et orus on alati kesklinn ja rikkamad naabruskonnad, kõrgemal mägedes on aga millegipärast vaesed agulipiirkonnad. Ei saa aru, kõrgemal on ju paremad vaated!

Vältides aguleid

Mugav sõit viis üles mägedes asuvasse rahuvsparki, kus sai ka väike matkarada läbitud. Poole tee peal ilmusid eikuskilt mõned väga ähvardavad pilved.

Ning tagasisõit oli juba märksa huvitavamates ilmaoludes...

Aeg-ajalt on Kolumbias tunne, nagu oleks paarkümmend aastat ajas tagasi sattunud - vanu veneaegseid autosid leidub seal palju ja need näevad sageli välja peaaegu nagu uued! Näiteks see Niva:

Ühe teise mäe otsas ootas meid üks kunstnikuhakatis ning 5 euro eest sai ennast igaveseks paberile talletada lasta.

Ja siis muidugi oli seal palju härra Botero meisterdatud kujusid. Lausa terve pargitäis. Tema sünnilinn ju ikkagi.

Kui turvalisest El Pobladost natuke kõrvale triivida ja hämarusel linna kohale laskuda lasta, võib ka veidi ärevust kogeda. Ühe pargi otsinguil näiteks sattusime linnaossa, kus teatud kella ajal hakkasid kõikjalt välja ilmuma erineva kuju, suuruse ja alastuse astmega naisi. Kui pilk kellegi või millegi peale kauemaks kui mõned sekundid peatuma jäi, tõi keegi meesolevus kuuldavale valju käratuse. Andis vist mõista, et "you look at her, you buy her". Ja kõik silmapaarid olid ainult kahel blanco'l...

Aga muidu oli tegu linnaga, kust võis lihtsalt unustada ära minna. Ja nii täpselt juhtuski. Kuni lõpuks tuli ikkagi meelde järgmisele 10-tunnisele bussisõidule asuda. Praegust sünget eestimaist novembriilma vaadates hakkan mõtlema, et võibolla oleks parem olnud pikemaks ajaks ennast sinna unustada.

Valle del Cocora y Salento

Mõne tuhande elanikuga Salento sai gringo-trail'ile alles suht hiljuti ja mitte oma forellikasvanduste ega armsa peatänava pärast, vaid läheduse tõttu suurepärasele Valle del Cocora'le. See aga ei tähenda, et laupäeva õhtul eluga täitunud kesklinn poleks võluv olnud või et plaza toidulettidelt pärit forelli-road maitsvad poleks olnud. Lihtsalt ei ootaks, et lauda tuuakse terve pirakas forell koos kandikusuuruse "pannkoogiga" fritüüritud banaanilaadsest plantain'ist.

Hommikul kl 6 paiku ei olnud just kõige kergem ärgata, aga Bogotaga võrreldes laussuvine kliima tegi selle märksa lihtsamaks. Oli aeg tagasi peaväljakule loivata, loodus kutsub!

Mägises külas vurasid taksode asemel ringi vanat head USA sõjaväe-džiipi Willy'st meenutavad maasturid, mille teenust tuli ka Cocora orgu jõudmiseks kasutada. 2 USD eest sai ennsat tund aega A-Rühma liikmena tunda, ainult M-16 oli puudu.

Ja kohapealgi ei pidanud pettuma, sest vaated olid tõepoolest naeruväärselt ilusad. Mäekülgedelt rullus alla rohe-rohe-roheline rohi (imetabasel kombel lehmad alla ei rullunud) ja taeva poole kõrgusid majesteetlikud vahapalmid - puudu oli ainult hea valgus, et seda kõike edasiandmiseks vähegi usutavalt pildi peale saada ;)

Muide, vahapalm on Kolumbia rahvuspuu ja ühtlasi ka maailma kõrgeimaks kasvav palmipuu (kuni 70m). Hobust pole pildil peaaegu nähagi ja tavalised puud paistavad samuti pigem põõsastena.

Pärast lõpututid jõeületusi ja läbi pilvemetsa mäe otsa ronimist jõudsime veidrasse "loodus-reservi", mille sissepääsutasu oli kohustus osta nende väga piiratud (loe: 3-osalisest) menüüst mõni jook. Valituks osutusid suhkruroovarrest keedetud ülimagus tökat ning "kakao" (ehk lääge, veest ja kakaopulbrist koosnev suhkruvesi) juustuga. Jep, juustu kastmine magusasse vedelikku on popp kohalik tava.
Erinevalt joogist ei pidanud vaadetes pettuma - seal sebis ringi ohtralt koolibrisid, kes on lihtsalt võrrrratud linnukesed. Neile iseloomulikku summutatud põrinat, helikopterlikku lennustiili ja kirkaid värve võibki vaatlema jääda :)

Juust söödud, linnud vaadatud, oli aeg veelgi kõrgemale ja ilusamate vaadete poole püüelda, et sealt ringiga algusesse tagasi jõuda. Aga mõnikord on saatusel üllatus varuks... Vallutatud "El Mirador" (viewpoint) ei olnud kohe päris kindlasti mitte õige koht. Esiteks, tee sinna oli peaaegu kinni kasvanud; teiseks, sealt ei avanenud lubatud võrratuid vaateid; ja kolmandaks, lisaks suht profi olemisega kohalikele matkajatele, kes meie plätudes jalgu muigega vaatasid, ei olnud teel sinna-tagasi mitte ühtegi inimhinge. Nope, kindlasti mitte Lonely Planetis oleva popi koha moodi.
Loojuma hakkava päikese tõttu jäi õige mägi vallutamata, aga metsikumat sorti tundmatu rada läbi cloud-foresti andis hoopis autentsema elamuse. Well, veelgi suurepärasemad vaated jäävad siis järgmiseks korraks.

Salentos avanes võimalus külastada kohta, mida paljud kunagi ei näe, aga kus kasvatatud viljadest valmistatud jooki nad igapäevaselt tarbivad. Mhmh, tegu on kohviistandusega.Seda peab üks lõbus briti vanamees, kes plaanib interneti abil väga personaliseeritud kohvikasvatamisteenust pakkuma hakata. Mõned huvitavamad teadasaadud faktid:
1. Eksisteerib 2 sorti kohvitaimi - klassikalised ja modernsed
2. Klassikalised taimed on pain in the ass - nad hakkavad hiljem saaki andma, tahavad varju, vajavad rohkem ruumi, kasvavad liiga kõrgeks jne. Aga kohvi mekib paremini.
3. Kohvi marju koristatakse aasta läbi, aga põhihooaeg on vihma-perioodil
4. 70-kraadise kaldega põldudel käib kogu töö käsitsi. Vihmas, mudas ja tormis.
5. Kilo kuivatatud röstimata kohvioa eest saab kolumbia farmer umbes 30 eurosenti (kui mälu ei peta). Palju üks kilo kohvi poes maksiski?

Welcome to Colombia - Bogotá!

3h unega 30+ h reisimist. Väsimus-hallukad ja mitte-enam-kõige-parem-otsustusvõime. Linn, kus iga neljas inimene saab kuriteo ohvriks ja levinuim valge pulber pole mitte jahu. Note to self - püüa palun järgmisel korral natuke värskem olla!

Päikesetõusueelse Bogota õhk oli oluliselt kargem kui Londonis, kuid selle üle ei maksagi väga imestada, sest tegu on kõrguselt 3nda pealinnaga maailmas (@2600 m). Ööpäeva keskmine 14C aga ei takistanud palmidel seal kasvamast...

Muide, hommikul kl 6 hotelli saabumisega on see tore lugu, et saad "2 in 1" diili - jõuad 2 korda 24h jooksul magama minna :) Pärast esimest uinakut sai juba reaalsustaju tagasi ja kui kõht esimeses ettejuhtuvas restos klassikalist kolumbia kartuli-maisi-kana-avokaado hautist täis süüa, võib vabalt ka linna avastama minna.

Olles endiselt moodsa kunsti lainel Euroopa pealinnadest, ei saanud ka uuel mandril sellelt sageduselt ära. Erinevalt Pariisist (aga sarnaselt Londoniga) oli muuseum tasuta.

Suurem osa maja oli tegelikult täis kõiksugustes vormides Fernando Botero teoseid. Tüüp on selgelt kõige popim kunstnik omas riigis - ta kunsti ja temanimelisi muuseume-parke-tänavaid võib leida igast suuremast Kolumbia linnast ja kuuldavasti ka Pariisist, NYst, Madridist jne. Midagi paeluvat ta korpulentses stiilis igaljuhul on, seda ei saa eitada...

Pärast pimedat manas Bogota ette natuke teise näo ning peaväljakul fotovõimalusi otsides hakkas kõiksugu kahtlasi tegelasi külje alla ujuma. Targem oli kaamera kotti heita ning supermarketisse puuviljaletti rüüstama minna. Kahjuks on sellest eeskujulikust uute ja tundmatute puuviljade degustatsioonist fotod peaaegu täiesti puudu, aga võib häbita öelda, et pilt oli kirju.

Mangosteen, zapote, puu-tomat, lulo, pitahaya, guava, kääbus-mango ja mõni puuvili veel, mille nime on võimatu meenutada, andisd seinast seina elamusi. Guava oli ilmselgelt liiga toores; puut-tomat meenutas küll tomatit, kuid samas ka mitte; zapote oli maitsev ja täidlane, aga hakkas pärast 3ndat lusikatäit vastu; mangosteen oli meeldiv ja värske, kuid liiga pisike ning seemne-viljaliha suhe polnud kõige parem; lulo mekkis oluliselt paremini kõiksugustes kokteilides, kuid ohtra suhkruga kannatas ka paljalt süüa; ja õhtu staar oli pitahaya - kollane kaktuse õis, mis struktuuril meenutas kauget kiivi sugulast, aga maitselt oli magusam. Väidetavalt on tegu vihase vitamiini-mineraalainete pommiga ning kui plaanis on neid tarbida üle kahe, peab hoidma tualeti ligi. Olgugi, et üks kilo seda hõrgutist maksis $15 960, leidis see edaspidi tee ostukorvi küllalt sagedalt :P

3nda maailma riigi suurlinnale kohaselt on Bogota täis vaesust, kuritegevust, prügi, õhureostust, müra, hulkuvaid koeri, kalleid hindu ja suuremal hulgal inimesi, kes kõik tahavad gringolt oma osa saada. Võibolla ei andnud me Bogotale piisavalt võimalust, aga igal juhul jäi järgmisel päeval rahvusvahelise kaitse all olev koloniaalarhitektuur sinnapaika ning loksusime hoopis tööpäeva jagu tunde vahapalmide oru poole - Salentosse.

London

Rong läbi merealuse tunneli oli saabumas ärevasse Londonisse. Olukord oli sarnane mõne aja taguse Tallinna "pronksiööga" - suurem hulk keevaverelisi noori (ja kindlasti ka vanu) leidsid mingi suvalise ettekäände, et rüüstata, laastada, röövida, lõhkuda ja isegi tappa. Anarhia ja "totaalne vabadus" justkui arvutimängus...

Esimene märk rahutuste kohta oli meile vajaliku metrooliini suletud lõpppeatus - hea, et natuke enne seda maha pidime minema :) Aga mässust veidi hiljem.
Kanali alt läbisõit oli vähem huvitav, kui loota võiks. Küll aga muutus rongis õhurõhk kiiremini ja rohkem kui lennukis, niiet mul läksid vist esimest korda elus kõrvad lukku. Not nice.

Järgmine rong. Järgmine üllatus. Londoni tube'i astudes tuli lagi (well, seinad ka) oluliselt rutem vastu, kui oodata oleks võinud. Klaustrofoobiline. Ja sildid veel väitsid, et tegu on äsja käiku lastud laiema-kõrgema rongiga... Kas tõesti on britid nii palju pisemad kui prantslased? Pariisi metroo võidab igal juhul pika puuga. Aga Londoni punastele double-deckeritele pole neil jällegi midagi vastu panna!

Asjad Mari juurde maha pandud, sai bussi 2. korrusel vaatamisväärsuste poole sõita, Mari tubliks giidiks kaasas. Londonis on tohutu kogus kuulsaid landmarke, mida enamik oma elus niikuinii ühel või teisel viisil kogeb, seega pole mõtet neil väga pikalt peatuda. Olles kõiki neid asju filmidest-saadetest näinud, oli lõpuks lihtsalt päris veider ise nende kõrval seista. Ja hea ilm Belgiast oli samuti kaasa tulnud, leides kuskilt teepealt veel ka vikerkaare.

Buckinghami palee juures kuninglikke tegelasi ei kohanud, pargid olid täis rasvaseid jõuluhanesid, räsitud sabadega oravaid ning veidi rääbakaid rebaseid,

Harrodsi kaubamaja oli juba jõulutuledes,

musta taksosse mahub lõdvalt 5-6 reisijat, Soho linnaosa on oma kuulsuse vääriline (think 50+ aastased mehed küünlavalgel omavahel käest kinni hoidmas)

ja Big Beni valgustusel tõmmatakse pärast keskööd juhe seinast välja. There you go, lühikokkuvõte tehtud!

Kui veel Pariisiga võrrelda, siis hakkas silma, et kohalikud jutustavad märksa vähem. Laudkonnad restos on ametis pigem söögi nautimisega, kui ekspressivselt ja valjulhäälselt seletamisega. See istub põhjala inimesele veidi paremini, kui selline lärm söögikohas, et ei kuule enda mõtteidki :)

Moodne kunst oli Tate'is vähemalt sama moodne kui Prantsusmaa pealinnas (isegi osad fotod olid samad :P) - teostena võis nautida näiteks nooltega seina külge lastud vareseid ning laest laskuvat punast siidist treppi.

Ja loomulikult ei puudunud ka Picasso oma sürrealistlike naistega.

Kogu kogemust vürtsitasid aga pidevad rahvarahutused, mistõttu õhk oli politseisireenidest paks, mundris mehi oli tänavanurkadel rohkem kui valgusfoore ja Jamie Oliveri restoran hävis kõigest hoolimata. Ise õnneks/kahjuks sündmuste keerisesse ei sattunud, aga väga ekstreemse uudise saime juba esimesel õhtul - Marist 3 km kaugusel elava tema tuttava neiu kortermaja põletati maha. Ta jõudis ühtteist oma mobiiliga veel filmida, kaasa haarata dokumendid-läpaka ja lemmikvesti ning välja tormata, et näha leekides kodu ning hullunult karjuvat rahvahulka. Ja kõike seda sai loetud tunnid hiljem youtube'ist vaadata - tänapäeva-meedia. Ütleme nii, et magama minnes käis peast läbi kerge action-filmi stsenaarium ning mental conditioning sai kiire põgenemise tarbeks ära tehtud.

Päevast sightseeingut segas aina paisuv mäss üksnes peatusesse mitteilmunud punaste busside näol, mis aga ei tekitanud just väga kindlat tunnet transpordi osas lennujaama. Lend väljus suhteliselt varakult, niiet valikuteks oli kas juba õhtul lennujaama minna või elada öö põletamisi ja rüüstamisi Mari korteris üle ning loota hommikul parimat. Valik nr 2 osutus õigeks - mäss jättis tee lennujaama ühte tükki.

See aga ei tähendanud, et lennujaamas veel mõni pisike üllatus poleks oodanud. Kuna teel Kolumbiasse tuli üle elada vahemaandumine Houstonis, tõmmati meid enne 5h hilineva lennu check-in'i kõrvale ja nõuti väga veenvalt viisa või ESTA olemasolu. Et nagu mismõttes?? Mis ajast peab hetkeks rahvusvahelises tsoonis viibides omama mingi riigi viisat?? Tundub, et nain-ileveni-järgses USAs peab... Ok, arusaadav, te ei taha järjekordsetest kõrghoonetest ilma jääda. Aga andke sellest inimestele enne pileti ostmist teada! Lihtne ju. Seekord päästis eelmise aasta USA-külastus ja veel kehtiv ESTA, aga ma parem ei taha mõeldagi, mis ilma selleta saanud oleks...

Et juba niigi pikaks veninud postitust veelgi pikemaks venitada, mainin ära ka mind veidi hämmastanud Houstoni lennujaama - 6 miljoni inimpealise metropoli kohta veidralt inimtühi terminal mõjus rusuvalt ning pärast kl 23e sulgusid kõikide poodide uksed ja võisid nälga või janusse surra, sest pulga-õunad & vesi jäid turvaklaaside taha. Küll aga sai vending machine'ist iPod'e osta...