Taas tsivilisatsioonis!! Kaos oli äge, aga vahelduseks ei tee puhtus ja kord ka paha :)Kui kogu Kambodža majandus tundus olevat turistide lüpsmisele orienteeritud, siis Malaisias on rohkem multikultuurne kogukond ja saab isegi mõningal määral anonüümsust nautida. Ei mingeid tänavakaupmehi, agulit ega tuktuk-e, prügikastid tänavanurkadel, märksa puhtam õhk, korralik ühistransport, väga viisakad teed, sõbralikud ja head inglise keelt valdavad kohalikud, palmid (jah, ikka veel tunduvad need puud nii ägedad) ja üleüldine organiseeritus on kõik KLi märksõnad.
Bronnitud hotell (Tune Hotel) oli uue ja väga mõnusa kontseptsiooni esindaja - odava hinna eest (ca 200 kr öö per kahene tuba) pakutakse eluks hädavajalikku väga korralikul moel, aga lisade saamiseks pead ekstra maksma (ala kont, rätikud-seebid-šampoonid, toakoristus jne). Nagu odavlennufirmadki - lennukid on kaasaegsed, samas ruumi on vähe ja teenindust samuti. Ideaalne, kui kavatsed hotellis ainult pimedal ajal mõned tunnid vaimu ja keha puhata ning enamus ajast õues uut ja huvitavat avastada. Boonusena oli veel tasuta internet :)
Kuna tulime just 1000 aastat tagasi ehitatud templite juurest, siis vanad hooned ja asjad väga ei isutanud ning asusime hoopis moodsaid rajatisi avastama. Esimesena sai otsa ronitud maailma kõrguselt neljandale teletornile (400-midagi meetrit). Väidetavalt avanesid sealt paremad vaated kui Petronase tornidest, aga selle hüpoteesi õigsuses ei õnnestunud meil veenduda, kuna viimases on veider piletite süsteem. Nimelt tehakse hommikul kl 8:30 lahti piletilett, kus jagatakse 1500le (vist oli nii) kiiremale inimesele selleks päevaks tasuta pilet, millega saab 15 minutit torne ühendavas tunnelis kõrgel maa kohal ja selle ümbruses hängida. Samas, torn on külastusteks lahti 19:30ni, go figure.. Enivei, sinna pidi löögile saama ainult juhul kui kl 7:30 sappa seisma lähed, võibolla KLi tagasi tulles proovime selle nalja ka ära.
Siis jälle üks väike luksustakso sõit ning asusime vaateratta Eye On Malaysia pardale. Lootsime vabaõhu kogemust, kuid avastasime end hoopis klaustrofoobilisest putkakesest, mille kõlaritest tuli kohutava kvaliteediga hard rock-i. Another 15 ringgits well spent (1 ringgit = 3,3 kr). Hiljem õhtusöögi käigus sai ära proovitud raikala, mida on väga mugav süüa, kuna puuduvad luud - on ainult hea paigutusega kõhr :) Edasi tuli kerge shoppingu-katse. Katse sellepärast, et selles megashoppingmallis (KL Pavilion) pandi enamus (huvipakkuvaid) poode liiga vara kinni ning taas kord ei ole neil korralikku matkaosakonda, kust ma saaks endale sandaale/seljakotti vaadata. Uskumatu on mulle kogu see värk, pean vist rohkem researchi tegema, kui vähegi spetsiifilisemat varustust osta tahan. Ei aita lihtsalt maailma suurimates kaubamajades ringi kondamisest...
Hetkel oleme taas VIP bussis, teel Cameron Highlandsi poole. Tegu on 1500m kõrgusel asuva mõnusa kliimaga Malaisia suurima puhkealaga, mille läheduses on tee-, maasika-, roosi- jm kasvandused ning mõnusad matkarajad pilvede piiril. Naudime vahelduseks vähe jahedamat ilma (päeval 23C, öösel 17C), uurime, kust roheline tee pärit on ning toitume maasikatest, maasikajäätisest ja šampanjast ning vaatame, mis elu toob. Seniks nägudeni :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar