Vähemalt buss oli taas VIP 26-seater - ruumiga oli mõnusalt priisata. Ja karaoket ka ei mängitud :) Eesti bussitransportööridel oleks siit hea hinnaeeskuju võtta - 4,5h reis luksbussiga maksis 30RM (100 kr).
Kui bussist lõppsihtkohas välja astusime, tervitas meid vahelduseks väga mõnus Eesti suveilm - 23C sooja ja kerge briis. Kuna CH asub 1500m kõrgusel merepinnast, siis on siin aasta läbi päeval ca 23C ja öösel ca 17C sooja. Kuurortpiirkonna sloganis kutsutaksegi külalisi "igavesse kevadesse" (mitte et malaid ise midagi kevadest teaksid, kuna neil on suht sama ilm aasta läbi igal pool, va vihmaperiood idarannikul). Ja suht paigas on ka see tsükkel, et hommikud on pilvitud ja päikesepaistelised, pärastlõunal hakkab õhk veest küllastuma, pilved kogunema ja sajab suure tõenäosusega vihma ning õhtul sadu lakkab ja muutub jahedaks. Suht haruldane pidi siin olema päev nii ilma päikese kui ka vihmata. Hiina uusaasta puhul andsid jumalad nähtavasti armu ning vihm jäi mõlemal päeval tulemata (kuigi pilved olid küll vahel päris ähvardavad, et jumalate vägi meelest ei läheks). Kliima poolest igal juhul väga mõnus koht, põhjusega Malaisia kõige popim puhkepiirkond.Kuna jutt juba kliima peale läks, siis paneme sama rada pidi edasi. Stabiilne ilmastik, rohked sademed ja viljakad mullad on loonud siia ideaalsed tingimused kasvatamaks mitte-troopilisi põllukultuure nagu maasikad, tee(põõsad), tomatid, kapsad, roosid jne. Kui nüüd aus olla, siis peamised vaatamisväärsused ongi kõik agrikultuursed :D Ok, väiksed džunglirajad on samuti, aga peamiselt tullakse siia kaema kõiksugu istandusi ja farme.
Meie buss saabus Tanah Rata linna kl 13:45, öömajja saime kotid maha pandud kella 17.30ks... Vot nii juhtub, kui ei võta tõsiselt ühte võõrast (väga tähtsat) püha! Ja pärast "tõstis" meie tuju veelgi turismiinfo-tädi, kes ei suutnud mainimata jätta, et hotellituba, mille eest meilt nõuti 350RM (1200 kr), maksab tavapäraselt 160RM (530kr). Happy Chinese New Year :) Lisamadratsi eest taheti veel 30RM juurde küsida, aga checkout-i tehes nad kas unustasid selle hinnale lisada või tundsid häbi meie nöörimise eest ja halastasid. Konkreetne 2-inimese tuba oli muidu mõnusalt suur, ilmselt pea samas mõõdus ühetoalise Mustaka korteriga. Igal juhul 4 inimest sai vabalt hakkama, aga oleks ka rohkem sisse pressinud. Ja märkimist väärib ka "tasuta" hommiku- ja õhtusöögi-buffet kahele. Ütleme nii, et pole juba päris tükk aega nii rikkalikult ja mitmekesiselt süüa saanud, hehee (oma osa oli siin kindlasti mängida ka paljukirutud Hiina pühal). Hommikusöögid ostsime 2-le juurde (75kr tk), õhtusöögid sõime kordamööda eraldi (130kr tundus veidi palju maksta, hiljem muidugi kulus teistes restodes pea sama palju).Avastasin just, et kirjutan kõigest kogetust suht detailselt :) Miks? Kas mul siis pole puhkuse ajal midagi muud teha? Vastus on, et jah, hetkel küll mitte. Pikkade bussisõitude ja minu pikkuse sümbioos ei tõota kunagi head und, seega pigem kirjutan, kui vaatan niisama aknast välja. Ja noh, hetkel on veel hoog sees ka, tõenäoliselt mida nädal (kuu) edasi, seda laisemaks muutun...
Okei, tagasi Cameron Highlands juurde. Esimene päev möödus siis öömaja otsides, seega tuli vähemalt 2ks ööks siia peatuma jääda. Suhteliselt veider oli see, et Hiina vanaaastaõhtul, mil peaks ilge pidu ja pillerkaar käima, ei toimunud linnas nagu suurt midagi. Hotelli baar, kus Merlega ühe õhtusöögijärgse napsu võtsime, oli näiteks täielikult meie päralt. Harva oli kuulda mõnda üksikut raketi pauku õues, kuid rõdule jõudes ei olnud kunagi midagi näha (peale imeilusa, ebamaiselt intensiivselt särava tähistaeva). Sama juttu rääkisid Janno ja Helen, kes tegid tiiru ka linna peal - sealgi ei toimunud midagi. Ju siis on CH popp just lastega perede ja penisonäride hulgas vms, sest no järgmise päeva liiklusummikud (seejuures oli igas ummikus istuvas autos vähemalt üks laps:P) olid ikka talumatult suured ja ravast oli kõvasti.
Illustratsiooniks võib siinkohal ära tuua bussiliikluse toimimise - buss meid huvitava teeistanduse lähedale peaks toimima alates kl 6:30 iga tunni tagant. Sel päeval väljus 6:30 buss õigel ajal, 7:30 buss umbes kl 9:00 ja 9:30 buss kl 12:00 ;) Meie saabusime bussijaama kl 12:10, et jõuda 12:30 bussile, kuid pooleteise tunni pärast istusime hoopis taksoga liiklusummikus, sest muidu oleks tulnud seal linnas veel üks öö veeta... Veel tund ja 15 minutit hiljem ning olimegi 9km kaugusel asuvas teeistanduses (Sungai Palas Tea Estate, kuulub kohalikule teekontsernile nimega BOH). Olime liikunud hämmastavad 7,2 km/h tunnis ja maksnud selle eest 45RM (150kr)!!
Igirohelised ja maagilised hästi hooldatud teeväljad mägede külgedel pikitud banaanipuudesalude ja troopiliste metsatukkadega, tee ääres kasvamas kallad, orhideed jm eksootiliselt kaunid lilled, värske mägiõhk ning mahe suveilm lõid idüllilise meeleolu ja mõnusa alguse jalutuskäigule teeistandusest tagasi linna poole. Teele jäid veel maasikakasvandus, roosi- ja orhideeaed, kaktusefarm, liblikafarm ning mitu head kilomeetrit asfaltteed. Maasikaistandusi on CHs jalaga segada, kuid kohaliku kliima iseärasuse tõttu on seal mõtekas kasvatada ainult hapusid maasikaid, sest võetakse 4 saaki aastas. Magusaid marju pidi saama sellistelt sortidelt, mis annavad ainult 1 saagi aastas, kuid nad pidid siin ussitama minema. Seega ei tundnud keegi huvi maasikakorjamise vastu, kus ise vaevaga kogutud saagi eest oleks pidanud 120kr/kilo maksma. Mekkisime hoopis erinevaid maasika-magustoite, kuid nende kokad kas pole kunagi tõeliselt head magustoitu saanud või neil ongi selline maitse.. Igal juhul, ei midagi meeldejäävat.
Roosi- ja orhideeaed oli tegelikult hoopis džunglilaadne aed-pood, kus oli kõike muud peale rooside ja orhideede :) Võimas, vähemalt võrreldes Eesti sarnaste asutustega. Kaktused olid nagu kaktused ikka, ainult kordi suuremad ja huvitavamad, kui ma kodumaal näinud olen.
Ja liblikafarm... oli koos putuka-, linnu-, looma-, mao- ja sisalikupuuridega. Liblikad lendasid seal vabalt ringi, päris suured ja värvilised olid teised. Ja mingi sarvedega põrnikas nägi ikka väga vihane välja, kaalus ilmselt üle 100 grammi ning suutis kaela ja keha vahele moodustuva kõvast koorikust "noaga" lõigata puruks erinevaid peenikesi objekte. Näppe ei soovitanud onu meil sinna torgata :) Ühe puuri juures nägin silti "Leaf insect", puuris oli väike hõre põõsas, aga rohkem midagi väga näha polnud. Mõtlesin, et ju need siis mingid väiksed putikad on, mis Eestiski lehti närivad ja jalutasin pead vangutades edasi. Hiljem muuseumis aga selgus, et tegu ei ole mitte miniatuurse parasiidiga, vaid "täismõõdulise" elukaga, kes lihtsalt näeb välja nagu hunnik puulehti :P Ning eksponaatide hulgas leidus veel oksaputukas, kes ei erinenud palju puuoksast ning lehekonn, kes samuti lehemustrit kandis. Jungle may not be what it seems at all...Cameron Highlandsi teine peamine atraktsioon on jungletrekking ehk džungliradadel rändamine. Istandustest tagasi jõudmise ajaks saabunud pimeduse kiuste otsustasin, et tahan siiski öist metsa avastama minna, seda enam, et brošüürides lubati pimedal ajal palju rohkem elu, vingeid hääli ja magusaid lõhnu. Lisaks oli meie kord Merlega linnas õhtust süüa (hotell jääb veidi linna keskusest välja, metsarajale vastupidises suunas), seega polnud kaugele minna. Paar kokteili julgustuseks kaasas, pealambid teed näitamas ning retk võis alata :) Pärast tunniajast peaasjalikult ronimisest koosnevat "rännakut" jäi meie kontosse paari liblika, teo, sipelga, ämbliku ja prussaka nägemine, kolme uue (loe: Eesti ööst erineva) hääle kuulmine, kose läheduse tundmine (liiga pime oli nägemiseks) ning kauni linnavaate nautimine vaatetornist, 160m kõrgemal kui ümbruses asuvad tulukesed. Sissejuhatus džunglisse on nüüd vähemalt tehtud, sest hetkel "naudime" 7-tunnist bussisõitu Taman Negara Rahvusparki, poolsaare südamesse, 130 miljonit aastat vanade (maailma vanimate) vihmametsade rüppe, kus nähtavasti veedame samuti 2 ööd, ühe neist ehk isegi õiges džunglis ;)
Vahepalana mainin veel ära, et malaaria ravimit Malarone-i oleme võtnud juba nädalapäevad, paljukardetud kõrvalnähtusid pole aga veel õnneks kellelgi ilmnenud. See sektsioon antud ravimi infolehest on muidu (minu) siiani nähtutest kõige edevam, praktiliselt võib kõik selle võtmise ajal kogetavad ihuhädad Malarone-i kaela ajda :D Ok, esimesed 2 päeva olid tegelikult mul ka väikesed kõhukrambid, aegajalt käisid valupisted läbi, aga edasi on kõik nagu ikka.
Lõpetuseks üks kiitev märkus malaide kohta: lugematu arv tunde ja kilomeetreid maanteede äärsetest haljasaladest mööda sõites peab tõdema, et need on ikka piinlikult hästi hooldatud. Kes krt viitsib sadade kilomeetrite kaupa muru pügada?!?
Nüüd hakkab aku tühjaks saama ja malaisia pistikupesad ei klapi ei USA ega Euroopa otsadega (endine Briti koloonia ju!) ning ees on sügavad metsad, seega ei ole kindel, millal see post (koos eelmiste valmis kirjutatutega) ka tegelikult päevavalgust näeb. Elame, näeme. Chill.
1 kommentaar:
Whoa, sa lased nagu automaadist neid viimaseid postitusi siin välja.
Jõudsin kõik ära lugeda muidu. Kõlab nii, nagu malaisiasse tasuks minna. Teised siiamaani kirjeldatud piirkonnad pole eriti minule :P
Postita kommentaar