Kultuur Sydneys

On (ok, oli) pühapäev ning aeg vaimu toita. Võtsin siis ette Uue Lõuna Wales-i kunstigalerii, mis asub keset suurt hästihooldatud ja idüllilise väljanägemisega parki. Kuigi lühikese ajalooga austraallased on üritanud selle hoone püstitamisega ajalugu kunstlikult luua, tuleb nende auks öelda, et palmide ja vanade (tõenäoliselt kuskilt pihta pandud) kujudega ümbritsetud sammastatud galerii mingi antiikse sädeme isegi tekitab. Itaaliaga loomulikult võrrelda ei anna..

Sissepääs on siin riigi poolt ülal peetavatesse galeriidesse enamasti tasuta, nii et ka kodutud saavad kunsti nautida. Pühapäev on kohale toonud väga kirju rahvamassi ning kuigi ohverdada tuleb veidi vaikust ja rahu, saab selle eest näha 'liikuvat kunsti'.

Ma ei hakkagi väitma, et ma mingi suur kunstihuviline olen või sellest teemast ülearu palju tean. Mulle lihtsalt meeldib tunda neid emotsioone, mida teosed mus tekitavad. Ja õhkkond on seal samal ajal nii rahustav kui ka inspireeriv, vahel on sellist hingetoitu tarvis. Vanu lummavaid maastikumaale silmitsedes mõtlen ma alati, mida kunstnik sel hetkel tegelikult nägi, kui palju on sellest reaalsus ja palju kunstniku peas. Ennast nendele piltidele sobitades annab korraks ka ajas tagasi rännata. Mõnus ja pehme tunne.

Kaasaegse kunsti hulgast leiab sageli päris huvitavaid teoseid, olgu tegu siis maalide, fotode või skulptuuridega. Aga samas on see ka kompromissitum, sest mõnda asja ei suuda kohe mitte kuidagi seedida. Sydney nüüdiskunsti muuseumisse ma veel jõudnud pole, kuid ühtteist sai ka seal näha. Kunsti nautimisega on ainult see värk, et mõnu saab tunda ainult nii kaua, kuni kõht hakkab pilli lööma. See tähendab siis umbes 4-tunnist akent, kuigi kogu ekspositsiooni läbi tuhnimiseks läheks päevi. Seda juttu rääkides on mul muidugi häbi tunnistada, et ma pole isegi Eesti oma KUMUs käinud. Oh well, igale poole ju jõua!

Kultuur vol. 2. Teisipäeva õhtul võtsin taas väiksel viisil linna seltsielust osa, kuid see kord mitte päris nii kultuurselt. Ma vähemalt ei liigitaks uut Bondi filmi päris sinna kategooriasse. Kuna teisipäev on Austraalias selline päev, kus kinopiletid on kõikidele filmidele ja seanssidele tavapärasest märksa soodsamad, siis see oli sama hea aeg kui iga teinegi järjekordne spioonifilm üle vaadata. Minuga ühines Taivo, hea peretuttava poeg, kes juba pea 2 kuud siin linnas on pesitsenud. Pärnus lahutas meie majasid ca 1 km, umbes nii ka Sydneys. Väike maailm. Juhustest rääkides, siis põikan korra mõned päevad tagasi minevikku, laupäevasele Kings Crossi turule.

Jalutan seal ringi ning otsin parasjagu koorega pähkleid (mida kuskilt leida pole) ning järsku kuulen eesti keelt meenutavat mõminat seljatagant. Loomulikult olidki heledapäine Taavi ning tema pisitütar eestlased! Taavi kaaslane õpib siin ülikoolis ning ta ise üritab ühte Eestis populaarset, kuid Austraalias mitte veel levinud internetiäri käima lükata. Kui tuli jutuks, et kus ma elan, siis selle peale ütles Taavi: "Aa, ma elasin ka seal Westbury hoones, 4. korrusel. Kui sealt välja kolisime, andsime koha järgmistele eestlastele üle." Päev hiljem koputasin siis korteri 407 uksele ning ennäe imet - kaks maarjamaa neiut täitsa olemas :)

Aga tagasi kino juurde. Ei, ma ei kavatse põhjalikku filmi ülevaadet siia võluda, pidin lihtsalt ütlema, et tegu oli väga võimsa kinoelamusega (ja seda mitte Daniel Craig-i näitlemisoskuse ega välimuse tõttu). Nimelt sattusime G-Max nime kandvasse saali, mis uhkeldab 25-meetrise ekraani, SUURTE tugitoolide (koos väikeste lauakestega nende vahel) ning VÄGA VIHASE helisüsteemiga. No tõesti, action-stseenide ajal läbistasid helilained iga viimase kui raku ning ennast Craigi nahka kujutada oli palju lihtsam. Ja eesti valuutas maksis pilet napilt alla 100 krooni. Coca-Cola Plaza peaks eeskuju võtma.

Filmist endast. Ei olnud seal high-tech seadeldisi, ei olnud 'õiget' bondi-tüdrukut, ei olnud tavapärast glamuuri ning lõpp tuli ka täiesti tühjast kohast. Võibolla kahandas elamust mu vilets mälu, sest no ei suutnud kohe silme ette manada, mis eelmises jaos toimus, mistõttu osad nüansid jäid segaseks. Jälle hea marketingi trikk - soovitame enne kinno minekut eelmise filmi DVD osta/rentida! Ning nagu lõpust eeldada võiks, siis tuleb saagale peagi lisa. Aga siiski-siiki - elamus oli sünge ja jõuline, vaataks selle ära ka praegust infot teades.

Kaader Bondist, mugava tugitooli rüppest

Aa, selline asi ka veel, et ükspäev käisin läbi Sydney Paspaley pärlipoest. Ja oh sa poiss, mis luksus mulle sealt vastu vaatas! Manager mõõtis valvsa silmaga igat sisenejat ning läks pakkus potentsiaalsetele ostjatele juua (loe: šampanjat, veini, värsket mahla jne). Mina sain millegi pärast selle pakkumise alles pärast ühe teenindajaga lobisemist ja mainimist, et töötasin ka Paspaley-s (ainult natuke mustemal ametipostil kui nemad)... Tuli välja, et manager ja co olid äsja mu endises kodufarmis Talbot Bay-s 'demol' käinud ning tüüp krimpsutas ikka jubedalt nina, kui chippimisest juttu tuli. Tema meelest kõige jubedam amet maa peal.

Darwinis oli ka Paspaley pood, kuid midagi nii uhket olen ma vähe oma lühikese elu jooksul näinud. Tore teada, kuhu mu räpase töö vili lõpuks välja jõudis. Ja hinnad... Alla $1000 ei leia sealt midagi. Kui rääkisin neile, et ükspäev leidsime kuldset värvi piraka pärli, mida ma rohkem kohanud pole, siis juhatati mind 'eliitleti' äärde ning mida ma näen - mulle vaatab vastu täpselt samasugune pärl kuldse kee otsas (vaata pilti)! Ja pakkuge, mitme kilo võrra see rikka turisti rahakotti kergendab? Ei rohkem ega vähem kui $50 000!?! Ja me oleks selle pärli äärepealt merre kukutanud...

Pildil on üle saja tuhande dollari

Praegu on aga seisud sellised, et otsin taas lihttööd. 3,5 nädalat anti mulle järjepidevalt mõista, et Working Holiday viisaga progeja lihtsalt ei ole siin teretulnud! Aeg vihjetest aru saada ja pangakontole taas positiivseid rahavooge tekitama hakata. Ja minutid enne selle posti ilmumist sai kutse ilmuda homme intervjuule, teemaks sales & marketing. Tea, kas vanad head Southwesterni ajad on tagasi tulemas või annab see kord müümist uue nurga alt katsetada. Praeguseks aga nägeš!

Jõulud palmide, kõrghoonete ja rohelise muru keskel

Whitsundays pildid

Laupäeval tööd otsida eriti ei tahtnud, võtsin siis kaua kardetud fotode haldamise ülesande käsile. Aega läks, aga asja sai - nüüd on sul võimalus vähemalt mõneteistkümneks minutiks põgeneda külmast (ja mu emailile saabunud piltidelt vaadates ka lumisest) Eestist otse troopilisele paradiisisaarele ;)

View Album

Get your own

Elus veel!

Tundub, et mul on käes see kurikuulus 10nda reisikuu laiskus, kus enam sulge kätte ei suuda võtta. Või siis on lihtsalt tegu tööotsingute stressiga. Either way, blogi on unarusse jäänud ning publik on õnnetu. Aga täna tulin just ühelt "kultuurselt" sündmuselt ning vaim tuli jälle peale. Või oli see Merle utsitus, mis mind kirjutama pani. Either way, blogi täieneb (kas ainult mul oli dejavu viimaseid lauseid lugedes?).

Ajan nüüd kronoloogilise järjekorra täiesti sassi ning kirjutan kauge mineviku asemel hoopis lähedasest. Võimalik, et mingi hetk tuleb siiski juttu ka Whitsunday saarte ning Sydney vahele jäävast ajast, sest juhtus nii mõndagi, mida töörutiini tagasi langedes igatsema hakkan.

No ei ole jõulumeeleolu, kui väljas 20C sooja on

Kings Cross-i au ja uhkus

Anyway, tulin just kunstigaleriist filmiseansilt, kuhu oli mind kutsunud praeguse "korterinaabri" kaaslane Michael (liibanoni päritolu aussie või oli see nüüd vastupidi). Talitha ("korterinaaber") ise pidas targemaks mitte kohale ilmuda ning võimalik, et ka õigesti tegi. Veel osalesid seansil koos meiega raamatut kirjutav kohalik daam ning ekstsentrikust muusikahuviline (aga ametilt elektriinsener) John. Mind tegi juba ettevaatlikuks filmi nimi - "Aguirre: the wrath of God". Kindlust ei lisanud ka asjaolu, et linateos kajastab hispaanlaste ekspeditsiooni Amazonase sügavustesse, El Dorado (tõotatud kullast linna) otsinguil, kuid, KUID on sakslaste toodang (koos saksa keele, näitlejate, emotsioonituse ja muu taolisega). IMDB reiting 8.1 veenis mind siiski sellele võimalust andma, kuid seda pooltteist tundi oma elust ma enam tagasi ei saa.

John vana nirk tabas ära, et head nahka sealt tulemas pole ja tegi üsna ruttu pärast sissejuhatust sääred. Ma püüdsin veidi viisakust üles näidata ning jäin lõpuni, mida ma praegust hilist õhttutundi ja homset varast tõusmist arvestades siiani kirun. No vähemalt sain paar korda naerda, nägin, kuidas üks veider saksalne ekraanil hullusesse langes ning mõttedki läksid veidi stressiteemalt kõrvale.

Nimelt olen Sydneys juba 19 päeva tööd otsinud ning võin tõdeda, et end töötu nahka sobitada pole just ülesanne kergemate killast. Mitte et ma sellele eelnenud 3 kuud ka töötu poleks olnud... aga ju siis on tööotsimine lihtsalt nii raske töö. Sellel alal küll karjääri teha ei tahaks. Kuid kallid lugejad, ärge nüüd arvake, et siin kõik täiesti hukas on ning täie elu ja tervise juures oleval noormehel üldse lootust pole. Olen lihtsalt veidi valiv. Veel.

Et millega ma siis enda aega sisustanud olen? Laias laastus üritan CVd Austraaliamaa erialase kogemusega tuunida. Alustuseks otsustasin külapealt kuuldud juttude põhjal tööagentuuride abi otsida. Viga. Nädal raisus. Eestlasliku järjepidevusega käisin/helistasin läbi 90% Sindis IT tööjõudu suurkorporatsioonide orjusesse suunavatest konsultatsioonifirmadest - tulemus null. Sõnatrio "Working Holiday Visa" kutsus konsultandis esile nii järsu hääletooni muutuse, et üksnes kurdil oleks selle ära tabamisega raskusi tulnud. Majanduslanguse hirm ning lähenev pühadehooaeg ei pidavat ka asja lihtsamaks tegema.

No hüva, järgmiseks otsustasin taas ise tööpakkumistele kandideerima hakata. Taas seetõttu, et juba Brisbane-s sai sellega algust tehtud, kuid siiani igasugune tagasiside puudus. Sellega seoses vaatasin kriitilise pilguga üle nii CV kui ka kaaskirja põhja, harisin ennast kõikvõimalike write-a-killer-CV artiklitega ning kulutasin kena päikesepaistelise päeva toas arvuti ees ajurakke liigutades. Võib väita, et ponnistustest on kasu olnud, sest uus ja läikiv CV-kaaskirja paar on mulle toonud vähemasti ühe telefoniintervjuu Gold Coastilt ning lisaks sellele on üks tööandja (ok, siiski agent) üritanud mind Tasmaaniasse näost-näkku intervjuule sebida. Kuna kummaski suunas on üle 1000 km maad või merd, siis enne kohale jooksmist/ujumist tasub veidi maha rahuneda, pits kangemat võtta ja asja kaaluda. Samas - kes ei riski, see alkot ei joo.

Kui joomisest juba juttu tuli, siis võibolla esimese nädala tulemuslikkust kahandas veidi asjaolu, et pea igal õhtul sai kuskil väljas käidud või hoopis sees goon-i joodud ning ütleme nii, et äratuskella ma hommikul tirisema ei pannud. Mõneti võis muidugi rolli mängida ka mu kontor ehk selle puudumine. Kord olid 'lauanaabriteks' vallatud neiud hostelis (vaata pilti), kord arusaamatus keeles kädistavad asiaadid hiinalinna food court-il (vaata pilti, kahju et asiaadid peale ei jäänud) ning kord haisvad kodutud, kes raamatukogus suure pühendumusega oma memuaare paberile panid. Igav polnud kunagi.

Mu hiinalinna kontori all on siuke turg, kus hinnad odavamad kui Eestis

Teisel nädalal hakkasin Sydney agentuuridesse tagasi helistama ja vastused kõlasid umbes nii: "Sorry, aga enne sind on kandideerinud 10 permanentse elamisloaga tüüpi (loe: magistri- või doktorikraadi ja kõigi võimalike sertifikaatidega hindut) ning kui iga viimne kui üks neist tolgus on, siis võibolla helistame sulle tagasi. Aga eestlane on ju kangekaelne nagu eesel ning nõudepesijana või poes asjade ritta seadjana käe proovimise asemel muudab ta lihtsalt mõnevõrra strateegiat. Mis toobki meid tagasi Tasmaania ja Gold Coasti juurde. Tuleb lihtsalt leida kõige kaugemas kolkas IT-töö pakkumine ning teiste kandidaatide mitte-eksisteerimise tõttu võib lepingu sama hästi kui taskusse panna. Või nii ma vähemalt arvasin.

Enne rääkisin korterikaaslastest. Kõige tähtsama neist (tänu kellele elan seal, kus elan) jätsin aga mainimata. Võibolla seetõttu, et hetkel veedab ta aega Bali saarel mojitot libistades, mitte meiega 70ndate saksa friik-filme vaadates... Igal juhul maani kummardus ja suur kallistus Triinule, kes on üles näidanud väga haruldast mitte-eestlaslikku ja omakasupüüdmatut lahkust (1,5 aastaga aussie-stub vist veidi ära küll), pakkudes mulle nädalateks ulualust nagu vana sõber. Kuid ega Talitha-gi vähem oluline siin valemis pole, okupeerin ju ka tema põrandapinda. Thank you, Talitha! I'll be forever grateful and you're always welcome in Estonia (even if this is the only sentence you can understand in this blog post)!!!

Koduloom Triinu korteri katusel

Praegu on seis selline, et kui järgmise nädala keskpaigaks mingeid olulisi edasiliikumisi pole toimunud (kaua sa ikka kannatad!), siis pööran nina Western Australia poole ning lähen sinna, kust majandusbuumi lõhna tuleb. Kuulduste järgi pidavat seal kaevandustes ja ehitusel rohkem teenima, kui kontoris koodiridu kirjutades, nii et võibolla seisab ees veel üks katsetus karjäärirong uutele rööbastele seada.

Kui mõtlesite, et mis see valge kuma seal on, siis jah - see on äike!

Õues ladistab vihma sadada, taevas välgub pikne ning müristab kõu, toas mängib inspireeriv muusika ja on soe. Romantikast on puudu vaid küünlad. Ja neiu. Tänu neiu puudumisele sai aga võimalikuks selle kirjatüki ilmumine ning kuigi praegu ilmuks sulest veel nii mõnigi lugu, tuleb telefoniintervjuu hirmus end homme varakult jalgele ajada (ning parki jooksma minna). Vähemalt võid nüüd rahulolus mõmiseda, sest majandussurutis ei leia ohvreid ainult Eestimaalt ning Priit ei tegelegi enam ookeanilainetel surfimisega, samal ajal kui sina sita ilmaga elu eest õigeks ajaks tööle püüad jõuda ;)