Valle del Cocora y Salento

Mõne tuhande elanikuga Salento sai gringo-trail'ile alles suht hiljuti ja mitte oma forellikasvanduste ega armsa peatänava pärast, vaid läheduse tõttu suurepärasele Valle del Cocora'le. See aga ei tähenda, et laupäeva õhtul eluga täitunud kesklinn poleks võluv olnud või et plaza toidulettidelt pärit forelli-road maitsvad poleks olnud. Lihtsalt ei ootaks, et lauda tuuakse terve pirakas forell koos kandikusuuruse "pannkoogiga" fritüüritud banaanilaadsest plantain'ist.

Hommikul kl 6 paiku ei olnud just kõige kergem ärgata, aga Bogotaga võrreldes laussuvine kliima tegi selle märksa lihtsamaks. Oli aeg tagasi peaväljakule loivata, loodus kutsub!

Mägises külas vurasid taksode asemel ringi vanat head USA sõjaväe-džiipi Willy'st meenutavad maasturid, mille teenust tuli ka Cocora orgu jõudmiseks kasutada. 2 USD eest sai ennsat tund aega A-Rühma liikmena tunda, ainult M-16 oli puudu.

Ja kohapealgi ei pidanud pettuma, sest vaated olid tõepoolest naeruväärselt ilusad. Mäekülgedelt rullus alla rohe-rohe-roheline rohi (imetabasel kombel lehmad alla ei rullunud) ja taeva poole kõrgusid majesteetlikud vahapalmid - puudu oli ainult hea valgus, et seda kõike edasiandmiseks vähegi usutavalt pildi peale saada ;)

Muide, vahapalm on Kolumbia rahvuspuu ja ühtlasi ka maailma kõrgeimaks kasvav palmipuu (kuni 70m). Hobust pole pildil peaaegu nähagi ja tavalised puud paistavad samuti pigem põõsastena.

Pärast lõpututid jõeületusi ja läbi pilvemetsa mäe otsa ronimist jõudsime veidrasse "loodus-reservi", mille sissepääsutasu oli kohustus osta nende väga piiratud (loe: 3-osalisest) menüüst mõni jook. Valituks osutusid suhkruroovarrest keedetud ülimagus tökat ning "kakao" (ehk lääge, veest ja kakaopulbrist koosnev suhkruvesi) juustuga. Jep, juustu kastmine magusasse vedelikku on popp kohalik tava.
Erinevalt joogist ei pidanud vaadetes pettuma - seal sebis ringi ohtralt koolibrisid, kes on lihtsalt võrrrratud linnukesed. Neile iseloomulikku summutatud põrinat, helikopterlikku lennustiili ja kirkaid värve võibki vaatlema jääda :)

Juust söödud, linnud vaadatud, oli aeg veelgi kõrgemale ja ilusamate vaadete poole püüelda, et sealt ringiga algusesse tagasi jõuda. Aga mõnikord on saatusel üllatus varuks... Vallutatud "El Mirador" (viewpoint) ei olnud kohe päris kindlasti mitte õige koht. Esiteks, tee sinna oli peaaegu kinni kasvanud; teiseks, sealt ei avanenud lubatud võrratuid vaateid; ja kolmandaks, lisaks suht profi olemisega kohalikele matkajatele, kes meie plätudes jalgu muigega vaatasid, ei olnud teel sinna-tagasi mitte ühtegi inimhinge. Nope, kindlasti mitte Lonely Planetis oleva popi koha moodi.
Loojuma hakkava päikese tõttu jäi õige mägi vallutamata, aga metsikumat sorti tundmatu rada läbi cloud-foresti andis hoopis autentsema elamuse. Well, veelgi suurepärasemad vaated jäävad siis järgmiseks korraks.

Salentos avanes võimalus külastada kohta, mida paljud kunagi ei näe, aga kus kasvatatud viljadest valmistatud jooki nad igapäevaselt tarbivad. Mhmh, tegu on kohviistandusega.Seda peab üks lõbus briti vanamees, kes plaanib interneti abil väga personaliseeritud kohvikasvatamisteenust pakkuma hakata. Mõned huvitavamad teadasaadud faktid:
1. Eksisteerib 2 sorti kohvitaimi - klassikalised ja modernsed
2. Klassikalised taimed on pain in the ass - nad hakkavad hiljem saaki andma, tahavad varju, vajavad rohkem ruumi, kasvavad liiga kõrgeks jne. Aga kohvi mekib paremini.
3. Kohvi marju koristatakse aasta läbi, aga põhihooaeg on vihma-perioodil
4. 70-kraadise kaldega põldudel käib kogu töö käsitsi. Vihmas, mudas ja tormis.
5. Kilo kuivatatud röstimata kohvioa eest saab kolumbia farmer umbes 30 eurosenti (kui mälu ei peta). Palju üks kilo kohvi poes maksiski?