27. - 30. sept. Whitsundays

Jutt jäi eelmisel korral pooleli Airlie Beach-i jõudmise juurest. Sellest kohast endast polegi väga midagi rääkida, enamus inimesi tuleb siia lihtsalt selleks, et tegu on kõige lähema punktiga Whitsunday saartele pääsemiseks. Ja nii ka meie.

Kuna tee peal selgus, et Anne oli endale soodustuse saamiseks juba Cairns-is nii Whitsunday kui ka Fraser Islandi tripid broneerinud, välistas see mu idee kolme peale Fraserile neliveoline auto rentida. Ajab ikka närvi, selleks ma ju üldse kolmandat inimest otsisingi! Õnneks kadunud polnud midagi, saime Alexiga viimase hetke pakkumisega jahikruiisi (kusjuures Annega samale jahile) ning veidi viiliti maha ka Fraseri saare paketi hinnast, sest hulgi on ikka odavam. Ja olgu ettetormavalt öeldud, et vahel on hea, kui asjad plaanitult ei lähe ;)

Ära ei vääriks märkimist ka järjekordne caravan park, kus me ööd mööda saatsime, kui seal poleks olnud mõnda iseäralikku kiiksu. Kujutage ette, et ehitate endale maja. Majja teete te loomulikult ka köögi, kuid kööki ei pane te ei külmkappi ega kraanikaussi, need panete te hoopis 500 m eemal asuvasse hoonesse, ühte patta tualettide ja pesutoaga. Ja kui kunagi külmkapis liha lehkama läheb, siis te ei viska seda mitte prügikasti, vaid lasete sel nii hauduma minna, et vänget laibalõhna juba 100 m kaugusele tunda oleks (WCdest ja pesumasinate ümbrusest rääkimata). Et rohkem nõusid pesta saaks, installeerite te "köögikraaniblokki" 2 eraldi kraani. Aga enne kraanikausside ostmist käib teil peast mingi klõps läbi ning otsustate ainult ühe kraanikausi soetada, kattes teise augu lihtsalt kahhelkividega (kuid jättes kraani täiesti töökorda). Umbes sellise mõttekäiguga olid antud karavanipargi omanikud, aga noh - inimesed on erinevad ning mis tundub mulle normaalne ei pruugi teistele nii olla...

Et turistidelt rohkem raha kätte saada, algavad enamus jahikruiise pärastlõunal kl 13 paiku ning lõppevad ülejärgmise päeva hommikul 11 kandis (et siis pärast väikest koristuspausi taas järgmise laariga merele põrutada). Kui esimest korda Condor-i (meie hüper-super-võimas maxi-jaht, mis kõik maailma suuremad võidusõidud on ära on võitnud - 2 korda - 20 aastat tagasi) pardale astusin ja tema keresügavsutesse langesin, oli esimene mõte 'see saab huvitav olema, ma ei olegi veel 28-kohalises ühikatoas ööbima pidanud'. Suure ähmiga jäid mul kahe silma vahele 2 imepisikest ust, mis varjasid endas umbes 2-kuupmeetriseid tube kolmele inimesele. Mingi ime läbi läks meil õnneks ning seal me oma 2 ööd veetsimegi - hea, et ma klaustrofoobia all ei kannata.

Aga ega me sinna magama läinud, purjetama ikka ju!! Kui eestlane suure potentsiaaliga jahi pardale astus, siis austraalia ilmataat otsustas, et see kord ta tuult peale ei keera, lebotagu eestlane hoopis dekil ning võtku päikest. Tuulekohina saatel mööda vett lennata on hoopis midagi muud, kui dislamootori põrina saatel podiseda, aga ega ma väga ei kurtnud ka - kõhna inimesena poeb tuul kergelt naha vahele ja kes see ikka puhkuse ajal lõdiseda tahab :) Kuid ega midagi nägemata-kogemata ei jäänud, vahel ikka võlus kuskilt üle keskmise briisi välja, päevavargad rakendati väntade taha, ketrasime 200-kilose purjejuraka masti otsa ning purjetasime!




Oma senise 10 rännukuu jooksul ma varem veel šveitslasi kohanud polnud, nüüd aga sattusin kokku lausa kahega, kes isegi kaasmaalase nägemisest üllatunud paistsid olevat. 28 kaasreisija hulgast olin ilmselgelt õige seltskonna valinud, sest Alexis oli end ainsana weediga varustanud. Õhtu möödus üsna klišeelikult punast veini õhtusöögi kõrvale limpsides, jointi popsides, maast ja ilmast tähtsat juttu pajatades ning lõunapoolkerale omast ülieredat tähistaevast ning langevaid tähti imetledes.

Loomulikult oli pardale sattunud ka kamp iiri noormehi, kes siin mandril oma joomarluse tõttu (kahjuks) kurikuulsad on. Jooki tõid nad kolme peale pardale rohkem kui kõigil teistel kokku oli, selles mõttes häbisse nad ei jäänud. 2 minutit pärast pardale asumist oli ka esimest ksshhhttt-häält kuulda (kes mu kehva häälduse järgi aru ei saanud, siis püüdsin avanevat õllepurki imiteerida). See pärines eksimatult ühelt trio liikmelt, kes küll alles esimest põlve iirlane oli - nimelt vanemad paistsid tal kuskilt Pakistani kandist pärit olevat - kuid siiski oma kohust tõsiselt võttis. Teine iirlane nägi välja täpselt nagu noor Val Kilmer ja nii palju ei joonud. Kolmas oli... oli lihtsalt tavaline. Kui nüüd välimusest rääkida, siis isik, keda ma ise kahtlustasin kõige puhtaverelisem iirlane olevat, osutus hoopis ameeriklaseks, kes omakorda väitis, et tema veres voolavat ka blackfoot-indiaanlase verd. Viimane fakt valmistas teistele aga ainult nalja - heledanahalist ja tedretähnilist, leekpunase juuksepahvakaga põlis-indiaanlast ei suutnud keegi hästi ette kujutada.

Kapten tõusis hommikul koos päikesega ja ega sel isikul, kes otse diiselmootori kohal magas, samuti pikka und pärast seda polnud. See varane ärkamine oli aga ainult suure ja ülla eesmärgi nimel, mida keegi hiljem kahetsema ei pidanud. Nimelt võtsime suuna maailma üheks ilusaimaks rannaks ristitud Whitehaven beachi poole. Minu jaoks isiklikult see kohale number üks ka asetus, kuid mul alles pikk elu ees veel ju. No tõesti, mitte kuigi sageli elus ei taba sa end pidevalt mõttelt 'olen vist paradiisis, olen vist paradiisis, olen vist paradiisis'. Aga just täpselt nii mõjub 98% ränidioksiidisisaldusega rannaliiv (loe: silmipimestavalt [lumi]valge) ning ebareaalselt türkiissinine merevesi.




Astelraide paaritumiskohta ujumine ning lendtaldriku mängimine ajasid lõpuks nälja peale, nii et otsus paradiisist lahkuda ei tulnud väga raskelt (ürgne iha sai mäletatavasti ka Aadamale saatuslikuks...). Pärast kesisevõitu lõunat toimus reisi parim snorgeldamissessioon, kuid äsja sukeldumis-mekast tulnuna see mus väga suuri värinaid esile kutsuda ei suutnud (kui üldse, siis ainult neid, mida külm tekitab).

Kuna olime oma janusust veidi alahinnanud, siis teise õhtusöögi ajal ammendusid täielikult meie veinivarud. Nagu taeva õnnistusena tuli sel hetkel iirlaste kutse osaleda joogi-mängus, kõik alko nende poolt. Erinvalt meist olid nemad oma võimeid üle hinnanud, nüüd õnnestus neil umbes 15 inimest täis joota ning üht-teist kojugi kaasa vedada. Mäng ise oli küllalt meelelahutuslik, eriti tekitas nalja ja segadust uute reeglite defineerimise võimalus. Näiteks kui iga lause tuleb lõpetada fraasiga 'in my pants', esineb varem või hiljem üsna piinlikke olukordi. Inimesi kiiremini täis joota aitab aga 'pick a mate' reegel, mis võib soodsate asjaolude kokkulangemisel kergesti tosina inimese pikkuse ahela tekitada ja ongi igal mehel (naisel) 8x suurem tõenäosus klaasi tõsta ;)

Hommikul kl 7.30 ei tundunud snorgeldamisvarustuses vette hüppamine eriti kaine ideena, aga tegin seda siiski. Haide või teiste kiskjate mittenägemisest pettununa end tagasi pardale vinnates noogutasin kerge muigega äsja üles ärganud iirlastele, seejärel sättisin kere taevasse ilmunud päikese ette, võtsin ligi kerge snäki ja raamatu ning tagasisõit (mootori abil) ei teinudki väga kurvaks.

Põhimõtteliselt säästsime selle tripi käigus ka vähemalt 80 lisadollarit, sest just nii palju on väärt omaette vaalavaatlus-reis. Hämmingu märke näitasid välja isegi kõige külmemad ja väsinumad isikud, nii suurt positiivset toimet omavad siis maailma suurimad imetajad. Võib uskuma jääda küll seda fakti, et nende imeliste elukate genereeritud turismi-tulu ületab 2 korda seda, mis kunagi nende tapmisest saadud produktide müük Austraaliale sisse tõi (ja vaalad peaaegu välja suretas). Make love, not war.

Hüvastijätt tripil osalenutega tõotas olla mitte päris lõplik, sest õhtuks oli meile broneeritud laud kohalikus pubis nimega Beaches. Masside kokkuajamise eest pidi hoolitsema lubadus saada tasuta kann õlut iga 4 kohale ilmunud isiku kohta. Ei tea, kas enamus rahvast olid üleväsinud või reisisime koos jõukamast soost pärit backpackeritega, kuid kokku andis näole vaid 11 'purjetajat' (kusjuures paar tükki neist ei olnud jahti nimega Condor isegi mitte näinud). Pärast Beaches sulgemist ei olnud edasi lõbutsemise kohtade valik just kuigi suur - tikutopsi suurune Mama Africa 'ööklubi' või veelgi pisem Shenannigan's iiripubi-tantsusaal-wannabe-ööklubi. Vähemalt asusid nad sama tänava vastaskülgedel, sissepääs oli tasuta ja kui ühes mõni lugu ikka tigedalt vastu karva käis, võis kiirelt teise ümber asuda. Ja õhtu lõppes loomulikult meie armsas kämpingus, kus hoolimata tapvale haisule, mis oli saatuslikuks saanud juba nii mõnelegi pisikesele kukkurloomale, vajusid kõik kiirelt Une-Mati rüppe.

Häbi on mul ka veidi, sest olen viimasel ajal jube laisk olnud selle blogi täiendamisega. Saidi külastatavus langeb ilmselt sama kiiresti, kui aktsiahinnad maailmas... aga pole lugu, küll kõik taastub!


Hetkel: kuulan Vaikse Ookeani mühinat Newcastle linnas, otse rannaluite taga olevast telgist.
Plaanis: homme massiivne veinidegusteerimise ekskursioon Austraalia vanimasse veinipiirkonda, Hunter Valley-sse. Ülehomme Sydney ja võõrutusperiood argiellu.