Crash

Juba nädalaid käis mul teatud hetkel peast läbi üks mõte - 'Millal üks neist hunnikusse paneb?!?'. Põhjuseks olid situatsioonid, kus räägid näiteks sõbraga oma korteris rahulikult juttu ning pead selle katkestama seetõttu, et majast spurdib mööda METSIKU lärmi saatel mõni hull mootorrattur või rullnokk valjult pläriseva sumpsiga karistet autoga.

Ja ega ma sulge poleks muidu kätte võtnud, kui ma oma (retoorilisele) küsimusele vastust poleks saanud. Vastus on üleeile. Olin mina rahulikult kodus, sõbraga juttu küll ei ajanud, aga mõtlesin siiski tähtsaid mõtteid, ning järsku kuulen kiirelt läheneva bike-i kõrgesageduslikku pininat. Vaevalt jõuan oma peast taas selle mõtte läbi kerida, kui hetk hiljem kostub tänavalt actionfilmilik kolin ning loetud sekundid hiljem on kuulda ka inimkarjeid.

Haiglane uudishimu ajas mind samuti tänavale, aga õnneks (osalistele loomulikult, kuid ega actionfilmid ju muidu kassat ei teeks, kui rahvas verd nähaei tahaks) ei olnud pilt üldse nii hull, kui oodata oleks võinud. Kõnnitee ääres vedeles maas üsna kurva väljanägemisega tibukollane bike, millest parasjagu elumahlad välja voolasid. Selle ümber lonkas juht, kes kandis lühikesi rõivaid ja kiivrit ning jooksis mõnest kohast verd. Veidi eemal aga seisis kaasreisijast poisiklutt, kellel polnud isegi kiivrit ja ülakeha kattis vaid õhkõrn maika, kuid riietest katmata kehaosade küljest oli ta naha suures osas asfaldile jätnud.

Muidu idüllilise suburbi atmosfääris oli tunda ärevat elevust, tänavanurk otse mu rõdu all oli täitunud sumiseva rahvamassiga ning iga teine kodanik rippus telefoni otsas, valitud numbriks tõenäoliselt 000 (jah, ära arvasite - selline ongi kohalik hädaabi number). Äsja avarii läbielanud poiste kohta olid need sellid üsna väledad ning tegid longates sündmuspaigalt vehkat. Inimesed jäid neile hämmeldunud pilkudega järele vaatama ning kuskilt hakkas kostuma jutukõminat, et ju oli ratas varastatud. Kui 5 minuti pärast 'nahatu' poiss tagasi jooksis ning lapiga maas lebavat mootorratast pühkima hakkas, oli pilt suhteliselt selge - poisid on telekat vaadanud ja ühtteist ka kõrva taha pannud.

Põgenemiskatse nr 2 ilmselt nii edukaks enam ei osutunud, sest üks agar kodanik minu majast otsustas teda oma autoga jälitama minna. Äsja avarii läbi elanud noorukil polnud just palju eeliseid tema ees... Umbes siis sai mul kurvalt norutava tsikli ja pea-laiali inimestekarja vahtimisest küllalt ning pöördusin tagasi oma avarasse, mööbliga sisustatud "sauna" tagasi. Kahju ainult, et seda sauna kuidagi välja ei õnnestunud lülitada, sest pika peale muutub 35C ja 90% õhuniiskus VÄGA väsitavaks. Peaks endale koju taolise külmkambri muretsema, nagu tööjuures restos on. Viimase vahetuse ajal õnnestus seal ca 40 minutit kohvikaste sorteerides veeta, külmunud varbad suutsid mind hetkeks peaaegu Eestissegi tuua - kuni ma taas 40C kööki astusin :)

Sel õhtul oli veel pikalt õuest politseiraadio kraginat kuulda ning sireenide sähvimine tõi tuppa huvitava hõnguga 'romantilist' valgust. Kas noored pätid ka kätte saadi, ma ei tea. Kas näpujälgede pühkimine oli piisavalt põhjalk, ma samuti ei tea. Teistele kihutajatele see ka vaevalt mingiks õpetavaks näiteks kujuneb, ainult lähedalasuvate majade elanikud said vist mingit perverse rahulduse osaliseks, sest nende rahu rikkujad said karistatud! Nüüd loo moraal: kallid lugejad, ärge varastage motikaid! Ja kui siiski varastate, sõitke ettevaatlikult ;)