Lõunasaarel

Pärast eelmise peatüki avaldamist seiklesin ma umbes tund aega öises Wellingtonis, et vahepeal ära kolinud 'kodu' taas radarile saada, leidsin eest parajalt lõbusas tujus majakaaslased ning otsustasime Wellingtoni ööelu üle kontrollida.

NZ pealinn olevat kuulus oma teatrite, kino ja filminduse, kohvikukultuuri, kunstigaleriide ja ka ööelu poolest. Siit sai tuule tiibadesse LOTR triloogia režišöör Peter Jackson ning iga wellingtonlase kohta peaks siin olema rohkem kohvikuid kui New York-is. Ööklubide ja baaridega ei tundunud neil samuti eriti kehvad lood olevat, sest isegi öösel kl 2 kubises kesklinn pidulistest ning igast teisest hoonest kostus valju muusikat. Meile heaks üllatuseks oli sissepääs enamustesse klubidesse tasuta, mis tähendas aga palju jalavaeva (et ikka parim koht välja vaadata). Õhtu highlight-ideks jäid ilmselt tudengiklubi nimega "Suur Maguskartul" (kus muusika oleks tulnud justkui kellegi kodunt kaasa võetud muusikakeskusest ja kus paljud pidulised ei andnud mitte kuidagi 18-aastase mõõtu välja), Lonely Planet-i soovitatud "Studio 9" otsingud (keegi ei tundunud teadvat seda klubi ning seal aadressil asus hoopis teise nimega koht, kust samuti nende 'eelkäija' kohta midagi ei teatud') ning "The Coyote" markantne turvamees, kes suutis isegi dokumentide kontrollimise üli-üli-tähtsa tööna paistma panna.

Liigagi lühikesest unest ärkasime selle peale, kuidas meie bussi ümber hakkas kogunema spordimaias rahvamass, kes oli tulnud kaasa elama laupäevahommikusele triatlonile. Kuna aega linnas ei olnud just jalaga segada, siis tuli kõigepealt ette võtta eluliselt tähtis ehk minna valuutat vahetama. See protseduur, hiline ärkamine ning varane praami väljumine tähendas seda, et Wellingtoniga tutvumiseks jäi meil umbes täpselt 15 minutit. Kasutasime selle hästi ära Uus-Meremaa üheks sümboliks olevas, 300 miljonit kiividollarit maksma läinud hüpersuperinteraktiivses muuseumis nimega Te Papa. Sisse astudes teatas meid tervitav kuraator julgustavalt, et kogu muuseumi läbivaatamiseks kulub keskmiselt kolm päeva. Ei hakanud tal tuju ära rikkuma ja meie graafikust juttu tegema, vaid suundusime hoopis kiirelt-kiirelt high-tech eksponaatide juurde. Ütleme nii, et mul pole vist ühestki muuseumist lahkudes nii kurb tunne olnud, aga vähemalt on põhjust Wellingtoni tagasi tulla ;)

Meid Lõunasaarele transportivale praamile hiljaks me ei jäänud, pidime hoopis ebatraditsiooniliselt teiste taga ootama. Sõidu, mis muidu võiks üsna vaatemänguline olla (pikk osa kulgeb mägede ja väinade vahel), tegid tuul, sombune külm ilm ja väsimus lihtsalt pikaks praamisõiduks. Uus saar viskas meile kohe ka väikse vimka, juhatades meid siltidega järgmise linnani 3x pikemat teed mööda, kui kaardilt paistev otsetee seda teinud oleks. Eks teinekord siis vaatame enne sõitma hakkamist kaarti ka. Esimene mulje oli aga täitsa paljulubav - siin tundub olevat veelgi rohkem päikest, piltilusaid vaateid, mägesid, lambaid, ruumi ning vähem autosid kui Põhjasaarel. Ja hinnad paistavad ka odavamad.

See-as-you-go ajaplaneeringu tulemusena jäi meil NZ suurim, Marlborough veinipiirkond avastamata (mis sa seal ikka pärast kl 5 ringi tiirutad, kui kõik proovikojad juba kinni on pandud), suundusime siis otse Abel Tasmani rahvuspargi poole. Öise peatumiskoha valisime traditsiooniliselt huvitava - taamal lõõmas mingi salapärane tulekahju, õhtusöögi saateks kõlas õuest lammaste arglik määgimine ning vahepeal lasti ka eemalt sellist sireeni, et tekkis reaalne tahtmine japside õhurünnaku eest bussi alla varjuda. Söögist rääkides, siis vahetult enne eha sõitsime läbi NZ (ja väidetavalt terve maailma) rohekarbipealinnast ning ostsime ühest restost kaasa päris mitu head tosinat elusaid karpe. Hautatud brokkoli, kerge tomati-kurgi salati ning sidruniviiluga värsked karbid vaikselt põleva küünla poolt valgustatud hea seltskonnaga pole veel kunagi nii hästi maitsenud. Kuid midagi oli siiski puudu..

Järgmisel päeval kulus suurem osa ajast üle Mt Takaka edasi-tagasi sõites ning rahvuspargi ega randade nautimiseks ei jäänud kuigi palju aega. Ühe pisikese linnakese infopunkti töötaja oli justkui rääkiv Lonely Planet, soovitas meile mitmeid 'peidetud' vaatamisväärsusi, planeeris ära meie allesjäänud aja NZs, kuid tõi meid ka tagasi maapeale, konstanteerides huvitavatesse kohtadesse jõudmiseks kuluvaid sõiduaegasid - ees seisab ohtralt tunde maanteel :(

Igatahes nägime ära maailma kõige selgema veega allikasüsteemi (vee all olevat võimalik isegi sinust 62 m kaugusel olevaid kalu näha); kondasime ringi Kambodža Angkor Wat-i templite juures nähtud keskkonda meenutavas 'salapaigas' (ainult templeid polnud, olid vaid võimaste juurtega kivide-kaljude otsas kasvavad puud, kitsad käigud ja niiskus - mäletad?); ning kastsin end isegi mõneks ajaks värskendavalt jahedatesse Tasmani mere vetesse - päevi polnud ju dušši näinud, kuskil oli tarvis end ikka veidi loputada ;)

Ja nüüd teame, miks campervan-is on keelatud 'elutoas' sõita - mehisel mägiteel naiselikult kurve võtnud Ele juhitimisel kulgenud camperis põrandal pikutanud Kalle ülahuul kohtus suurel kiirusel kapist väljunud kalakonserviga ning järgnevad minutid tulid meil veeta verd pühkides. No pole viga, arm ju ainult kaunistab meest ning nüüd on tal ilmselt igaveseks kaasas 'suveniir' Uus-Meremaalt.

Kuna jäime napilt maha viimasest Franz Jospeh liustiku tuurist, siis on meil hetk aega lääneranniku suurimas linnas - 11 000 elanikku mahutavas Greymouthis, et sealt siis õhtu hakuks ikka jäääärde välja sõita. Hommikul ebaproportsionaalselt väikse koogi ja suure küünlaga alanud Tomi sünnipäeva tähistamine jätkub õhtul ning homne jäine kogemus teeb kõigil olemise värskeks. Edasi on ka plaanid tehtud, aga neist ei räägi praegu. Side lõpp.