Pariis

Maandumine Pariisi oli pehme ja soe (nagu Estonian Airi lennud ikka), tuli ainult osta ülehinnatud rongipilet linna, ekselda nelja erineva metrooga, visata kotid hotellitoa voodile ning linnapeale kolama minna.

Esimese asjana hakkas loomulikult silma/kõrva prantsuse keel. Prantslastele meeldib suhelda, ohtralt. Ja loomulikult on enamus silte/teadaandeid üksnes selles samas keeles (välja arvatud üleskutse invaliidide-pensionäride aitamiseks metroos). Valus minevik inglastega I guess. Aga siiski üllatasid inimesed ise oma väga hea inglise keele oskusega. Vist kordagi ei tulnud ette momenti, kus ma oleks kahetsenud, et prantsuse keele kursustel käimata on jäänud. Ja seal pikemalt peatudes hakkas selle keele kõla mulle isegi meeldima... Ei tea, kas saksa keelega saab sama juhtuda? :)

Ilm oli Pariisis täpselt paras, sellist paluks nüüd pikemat aega ja kõikjale! Mis aga ei olnud parajad, olid järjekorrad turistikatesse. Nagu päriselt, see ei ole täitsa normaalne, et sa pead Eiffeli torni tippu saamiseks 3 tundi ootama. It's just not that good! New Yorki ei külasta ilmselt vähem inimesei, aga sealne 'The Rock' vaateplatvorm (Empire State Buildingu kõrval teine väga popp KÕRGhoone, kuhu turisti ka lastakse) jättis suhu oluliselt parema maigu ning 3 tundi pärast järjekorrata piletikassat olin ma juba kilomeetreid eemal õhtust söömas...

Ütleme siis nii, et väljast on see torn parem kui seest ja öösel kenam kui päeval.

Aga siiski, otse selle all seistes tekib korraks kerge aukartus küll :)


Järgmine päev d'Orsay muuseumi ees. Sarnaselt looklev inimsaba. Oodata oleks tulnud mitte mõnusas hämarikujaheduses, vaid keskpäevase päikese all. Mõned kiiremad tiirud Louvre'i ja Jardin des Tuileries kõrval oleval roosal karusellil mõjusid hoopis värskendavamalt ja lapsikumalt, uskuge mind.

Louvre ees -taas järjekorrateema ning väidetavalt pead muuseumis seeski Mona Lisa nägemiseks sabas seisma. No thanks.

Veel sai ohtralt kirikutest mööda käidud - mõni mäe otsas, mõni saarel, mõni lihtsalt suvalisel armsal kõrvaltänaval - aga mitteusklikuna ei saa need kunagi nii südamesse minna kui näiteks kirurgi skalpell...

Ja kui sulle meeldivad kaared, suured kaared ja veel suuremad kaared, siis Pariis on sulle väga õige koht. Linnulennult ühel joonel asub neid mitmeid, mõned sadu aastaid vanad, mõni üknes loetud dekaadid. Ja Champs Elysee on õhtupimeduses särav-läikiv, mööda vuravad kolmerattalised mopeedid, saab süüa 70-kroonist imetillukest jäätist (ups, arvutan vist ikka veel kroonidesse), aidata vaeste horvaatide vendu-õdesid haiglast välja, visata maal magavale eidele tuttuusi eesti europenne ning osta kasvõi kell kümme õhtul mõni peenem prantsuse elektriauto.


Pariisi üks võlusid on tänavakohvikud, kust saab võrratuid saiu (mitte et ma saiamaias oleks, aga lihtsalt - sealt saab), vein on odavam kui vesi ning söömise kõrvalpalaks on people-watching. Ja isegi McDonaldsid asuvad kitsastes kõrgetes pika ajaloo ja veel pikemate akendega majades, kõrgudes läbi kolme või lausa nelja korruse. Ainult et toit on seal 2-3x kallim kui nende USA sõsarates, go figure.. Ja rääkides veel söögist, siis Lafayette kaubamajas asub üks üüratult suur gourmet-toidupood, kust raha eest saab kõike (söödavat). Eestil on veel pikk-pikk maa minna...

Ning kui väljas lõpuks vihma kallama hakkas, hajusid võluväel ka muuseumitesised väli-järjekorrad, mis aitas küllalt kerge vaevaga sõõmukese kultuuri sisse tõmmata. Ette jäi moodsa kuntsi muuseum Pompidou ning kunst oli seal tõepoolest moodne. Näiteks vallatud värvilisest poroloonist vormid, üleni sinine raamitud paber, tolmuimeja toru ja gigantne kärbseseen andsid kõik teose mõõdu välja...
... rääkimata erinevate ainete mõju all tehtud kritseldustest ja muudest psühhedeelilistest piltidest-videotest. Puhas fun.