Tööleping Paspaley Pearls-iga taskus, istusime autosse ja võtsime suuna ühe harjumatult lahmaka rahvuspargi poole (üks kahendik Eesti pindala, suuruselt kolmas rahvuspark maailmas). Esimeseks õhtuks maandusime üsna pargi külje alla ning pimeduse saabudes keerasime karavaniparki, kus nautisime maitsvat barbeque-d (nagu hiljem selgus, siis see jäi ka meie ainsaks moskiitovabaks õhtusöögiks - tänu ventilaatoritele bbq boksi laes) ning Janno-Thierry veetsid öö autos, mida nad hommikul kirjeldasid kui 'mosquito hell'. Minu ja ühemehetelgi koostöö aga sujus paremini, magasin nagu beebi :)Hommikul kogusime pargi infopunktist kõigi huvitavate vaatamisväärsuste kohta mõned kilod reklaammaterjali, tegime eredamate kohakeste ümber ringikesed, käisime "kinos" ühte Kakadust vändatud filmikest kaemas ning varsti pärast seda olimegi juba oma esimeses sihtkohas - Ranger-i uraanikaevanduses. Kuna taolisesse kohta kedagi niisama ringi uitama ei lasta, siis pandi meile kaasa lätlasest giid Jüri (kohalikus dialektis Yuri), kes oli väga sõnaosav ning igati oma ülesannete kõrgusel.
Minule suureks üllatuseks ei toimugi kõnealuse tuumakütuse kaevandamine kuskil top-secret okastraatide, relvastatud valvurite ja lõukoertega piiratud maaalal, kus kõik kannavad skafandreid ja näevad üsna ebamaised välja. Tegelikkuses on maa sees lihtsalt üks hiigelsuur auk, kust kopp ühe tõmbega 20t jagu maaki välja koogib, tohutusuured Caterpillari kallurid täis laeb ning need siis vastavalt koorma kvaliteedile august paremale või vasemale suunduvad. Ei mingeid skafandreid ega tõkestatud juurdepääsu. Pärast pikki ja keerulisi protsesse jõuab lõppprodukt ehk uraanoksiid punastesse tünnidesse, tünnid tuumajaamadesse, jaamadest elekter inimesteni ning inimesed on õnnelikud. See kaevandus suudab rahulolevaks muuta 10% kogu maailma tuumajaamadest elektrit ammutavatest inimestest, mis on minu arust üsna hämmastav fakt (vähemalt võrreldes ühe kivisöekavandusega). Ja teoorias saavad selle kaevanduse töölised vähem kiiritust kui näiteks Soomes või mujal graniidirikkal pinnasel elavad inimesed taustakiirgusena üles korjavad...Pärast harivat kaevanduse ekskursiooni seadsime vaimud valmis kultuurielamuse jaoks ning läksime Nourlangie Rocki juurde maailmakuulsaid abode koopamaalinguid vaatama. Need ei jätnud kustumatut muljet oma keerukuse või ilu, vaid pigem vanuse ning täiesti omapärase stiili poolest. Kujuta ette 20 000 aastat vana maali mõnes kunstigaleriis - üsna hämmastav, kas pole. Kahjuks (või hoopis õnneks?) peab tõdema, et ega kohalike stiil/oskused pole tänase päevani suurt muutnud ning aborigeeni kunstiajaloo raamatute huvilised saavad endiselt struktuurilt üsna lihtsaid teoseid nautida.
Galeriis käidud, jõudsime päikeseloojanguks kenasti Yellow Waters järvekese juurde. Suletud jalutamisrada meid ei takistanud ning avanenud vaated erkrohelisest taimestikust, peegelsiledast selgest veest ja erakordselt aktiivsest elust selle sees/ümber moodustasid harmoonilise terviku. Loojang ise oli samuti üsna hunnitu, värvidemäng järvel ja taevas oli igati pildistamist väärt.
Ööseks parkisime Maxi ühte 18st riigi poolt majandatavast laagriplatsist, kus oli olemas kõik mõnusaks öö veetmiseks vajalik - eraldatud telkimispaik, lõkkease ning väga korralik majake duššide-WCdega. Kogu see lõbu maksis $5.6 per nägu, mis on siinseid hindu arvestades ikka häbiväärselt väike summa. Aga selle üle me ei kurtnud, pigem oli probleemiks ekstreemne sääskede kontsentratsioon ühe kuupmeetri õhu kohta. Õhtusöögi ajaks tuli võtta üks korralik putukamürgi-dušš ning et vältida nende verdimevate putukate alla neelamist, tuli oma taldrikuga mööda laagriplatsi ringi joosta, püüdes samal ajal mäluda ning toidu maha kukkumist vältida.Eelmise öö terror oli Janno ja Thierry mälestustesse sügava jälje jätnud, mistõttu nad kaheks eelseisvaks ööks oma magamiskotid ühte ühemehetelki otsustasid panna ning teineteist õdusalt soojas hoida :) See aga jättis Ford Falconis asuva abieluvoodi mõõtu aseme üksnes minu ja sääskede käsutada. Teiste kogemust arvesse võttes lähenesin ma olukorrale veidi teisiti ning ei uinunud enne kui moskiitopinin oli totaalselt lakanud (õigemini, lakatatud). Ega palju tulnud vaeva nähagi - ainult 2 tundi pidin raamatut lugema ja iga 2-3 minuti tagant vahelduseks paar tüütut tegelast ära mõrvama. Ja jälle oli uni täitsa magus, hehee.
Järgmine hommik algas väikese matkaga, pärast mida pidime kl 13ks jõudma aborigeenide korraldatud jõetuurile East Alligator Riveril. Kas oli see lummava looduse magnetism või lihtsalt vilets ajaplaneerimine, aga õigeks ajaks me kohale ei jõudnud. 45 dollarit siiski raisku ei läinud, saime sujuvalt kohad kl 15 startivale ekskursioonile (mis alles eile oli fully booked olnud...). Tutvustus lubas krokodille ja interaktiivset (ehk hands-on) aborigeenikultuuri eksponeerimist, kuid reaalsuses nägime eemalt ainult ühe beebikroksi silmi ja ninasõõrmeid (mis olid ainsad tema veest välja ulatuvad kehaosad) ning segavereline tuuri giid oli veidi laisavõitu, mis tähendas vähe praktilisi näited, mitte väga pikka juttu ja 20 minutit lubatust lühemat reisi.
Vähemalt nägime-proovisime ära, kuidas odaviskajaga oda visata ning kuulasime giidi pajatusi jahilkäikudest ja loomade tapmisest. Selgus, et suure raudpuust tehtud boomerangiga pole kuigi raske inimese jäset otsast ära visata ja samast materjalist teravikuga oda poolt läbistatud mees võib mitmeks tunniks püstisesse asendisse seisma jääda (eeldusel, et oda trajektoor oli maaga risti ja tabas teda otse lagipähe). Agressiivne mees see giid, ei häbenenud vestmast ka lugu, kuidas ta politseiniku ründamise eest nüüd 10 aastat relvaloata olema peab...
Õhtu saatsime mööda Ubirr-i "naturaalses galeriis" kivimaalinguid uudistades ning suure kivi otsast koos tuhande teise turistiga päikese vajumist võrratusse sohu jälgides. Õhtusöök ja öö olid põhimõtteliselt samad eelnevaga, ainult hommikul tõusime koos päikesega.
Kiirmatk huvitavate liivakivimoodustistega ääristatud matkarajal tehtud, vajutasime gaasipedaali põrandale, et kl 11ks juba 200 km eemal asuvale "hüppavate krokodillide tuurile" jõuda. Sellest ekskursioonist sai ka kõigi kohene lemmik, sest vaatemäng oli tõesti võimas. Adelaide River on Pärnu jõega sama mõõtu voolav veekeha, kuid erinevalt Maarjamaal asuvatest jõgedest ei tasu sinna suplema minna. Põhjuseks on iseasi, et iga paarikümne meetri tagant tuleb silmitsi seista 3-5 meetriste soolavee-kroksidega, kes inimliha üsna heaks snäkiks peavad. Meie grupist keegi neile õhtuooteks ei saanud, aga ega nad sealihagi ära põlanud. Suhteliselt hämmastav vaatepilt on ikka, kuidas krokodill ainult oma keha ning saba abil 80% ulatuses otse vertikaalis veest välja sööstab ning kätte saadud kahekilose lihatüki ühe neelatusega mao poole teele saadab.
Nende loomade agressiivsusest annavad tunnustust faktid, et suguküpsesse ikka jõuab vaid 15% sündinud krokodillidest ning enamikul isastest isenditest puudub üks või mitu jäset, sest grupisisene hierarhia-võitlus on armutu. Põhimõtteliselt on ühel maaalal ainult üks kõigi nelja jalaga krokodill ja see teeb temast ka kõigi teiste kuninga :) Aga nii paljude krokside nägemine nii lühikese aja jooksul ja nende jahtimis-võimetele tunnistajaks olemine on päris hea teraapia, kui põed "kastan end vette, kus tahan"-sündroomi. Ravib selle kohe ära. Ja kellele roomajate showst väheks jäi, said reisi lõpuosas veel näha vaatepilti, kuidas kotkataolised linnud otse õhust (ja peaaegu ka käest) tooreid lihatükke püüavad, moodustades paadi ümber üsna agressiivse auraga parve. Ühesõnaga, igati oma raha väärt jõekruiis ja viimase peal punkt kogu Kakadu-tripile.
Järgmiseks - vesilennuki sõit mööda maalilist rannikuäärt, elu laeval nimega Vivienne kusagil India ookeanis Darwini ja Broome vahel, 14 päeva järjest kiirkaatriga kihutamist türkiissinise veega ümbritsetud saarte vahel (mis moodustavad Osborne Isalnds-nimelise saarestiku) ja pärlitööstuse kulissidetaguste omal nahal kogemine. Tegi kadedaks? Siis pead järgmist kirjatükki ootama jääma (loe: äkki läheb kadedus pärast selle lugemist üle).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar