Nii, esimene 'swing' ehk 14 päeva räpast tööd pärlitööstuses on nüüd selja taga, aeg väike ülevaade anda.Meie töökoht on Osborne Islands saarestikku rajatud pärlifarmis, mis asub rahulikes rannikuvetes umbes poolel teel Darwinist Broome-i, ca 1000 km mõlemast linnast, keset tühjust ja rahu. Peale 15 minutise vesilennukilennu kagusel asuva lennuväljakese ja ühe aborigeenide kommuuni ei ole paarisaja kilomeetri raadiuses mingit inimtegevust, lähim suurem haigla on Darwinis, st sa ei taha, et suga seal midagi tõsist juhtuks. Kõik see aga tähendab ka üsna hämmastavat puutumatut loodust ning hoopis teistsugust tunnet kõhusopis, kui päikesetõusu ajal kiirkaatriga tööpaadile sõidad või loojangu ajal sealt emalaevale naased. Kuskilt ajukäärude vahelt käib iga kord salamisi läbi muie 'seda momenti siin ja praegu jagasid minuga ainult väga loetud inimesed maailmas'. Special feeling.
Pikem sõit tavapärase turbopropeller-lennukiga ning esmakordne kogemus vesilennukiga möödas, sõidutati meid meie uude kodusse - laeva nimega Vivienne. Tipphooajal mahutab see alus elama 38 inimest, kuid hetkel peatub seal ca 23-25 inimest ehk on ruumi ringi käia ja hingata. Iga päev käib merel karpe puhastamas 5 3-liikmelist tiimi, ülejäänud inimesed Vivienne-l on toetav personal, kes meie elu nendel vähestel vabadel minutitel päva jooksul võimalikult mugavaks üritavad teha. Koka ja köögiabilise tööpäevad on vist isegi pikemad kui meil, domestic (e koduabiline) peseb pesu ja hoiab üldist korda, manager(id) lahendavad probleeme ja peavad plaani, mehaanikud teevad teadagi mida ning skipperid juhivad laeva/paate, viivad/toovad meid tööle/töölt ja veavad lõunat laiali.
Vivienne ise on väga hubane ja heas korras laev, seal on 4 erinevat tasandit - jääkülmad kajutid, natuke vähem külmem köök-vabaaja veetmise ruum hiiglasliku LCD teleri, PlayStation 3 & sattelliittelevisiooniga ja väliterass 'baari' (loe: lukustatud külmkapp õlledega), grilli ja pika lauaga, kus laupäeva õhtuti bbq toimub. Katusel on jõusaal ka olemas, kuid selle varustus seisab meie töö iseloomu ning kestuse tõttu üsna nukralt ja liikumatult paigal ning roosteuss teeb seal vaikselt oma tööd.
Kõik see jättis väga hea mulje ja meel oli täitsa rõõmus esmaspäeva hommikul sinna jõudes... kuni meid töölaevukesele ehk teise nimega AB-le saadeti ning me 'reaalsust' nägime. Ja järgmine päev läks asi veel hullemaks, sest siis tuli juba täispäev teha. Äratus on laevas kl 5.45 üsna kõva muusika saatel, mis on õnneks siiski meeldivam kui nt tuletõrjealarm vms. Seejärel on kolmanda mehe (ehk minu) ülesanne päevaks suur veekonteiner jääga ning esky (ehk termoanum) valmis panna ja vajadusel muud kola ühte kohta kuhjata, mis kõik vaja päevaks ABle kaasa võtta. Hommikusöök on sel ajal juba valmis ning pärast esimese pausi jaoks söögipoolise kaasapakkimist saab ühe ülimehise hommikueine sisse süüa.
6.45 on dekil kogunemine ning kogu rahvas veetakse kiirkaatritega oma ABdele laiali, kust nad siis pea 12 h pärast taas peale korjatakse. Siit jõuamegi järgmise präänikuni selle töö juures - 14 tasuta päikesetõusu ja -loojangu-kruiisi kiires paadis keset puutumatut loodust :P Ja mis päeva puutub, siis ühel õigel eestlasel on suht raske ette kujutada töökohta, kus sinust paari meetri kaugusel tiirutavad metsikud näljased haid ja sina pead pidevalt käe peaaegu vette pistma, et austrikarpide paneele paati vinnata. Vette kukkudes on oma ots võimalik leida veel soolaveekrokodillide, veemao või irrukanji (ehk 10cm pikkuse meduusikese) abil. Valusasti salvavad ämblikkrabid ning kõrvetav ja löövet tekitav fireweed on juba märksa tavalisem kokkupuude kohaliku mereeluga. Lisa siia delfiinid, vaalad jm huvitavad mereelukad ning ongi tunne, nagu elaks veepargis.Lisaks mereelu vaatlemisele teeme me paadis tööd ka. Väike videolõik vast seletab kõige paremini, kuidas kogu see värk välja näeb. Üks mees tõmbab 6 või 8 austrikarbiga paneele merest välja, söödab nad puhastusmasinasse, küürib mereelust nii väikseid köisi e dropper-eid, millega paneelid suure köie ehk mainline-i küljes ripuvad kui ka mainline-i ennast ja roogib puhtaks ka poid. Teised kaks meest chip-ivad ehk toksivad peitlitega austrikarpide küljest teisi väiksemaid karpe, tigusid, vetikaid ja kõike muud lahti ning üks neist viskab puhtad paneelid vette tagasi. Ja pärast iga 70- või 100-paneelilist mainline-i puhastamist (mis võtab aega nii 20-50 minutit) ametikohad vahetuvad, et oleks mingitki vaheldust sellele monotoonsele tööle.
Ei ole kahtlustki, et kõik lugejad mõtlevad praeguseks "kas te pärleid ka seal katsuda saate või teete ainult musta tööd?". Uudishimu leevenduseks võin kindlameelselt väita, et ei möödu päevagi, kus ma pärleid oma käes ei hoiaks. Iga line-i küljes ripub 400-800 pärlikarpi ja kui mõni neist surnud pole, siis on neil ikka kuradi hästi läinud. Niisiis on pea iga liini lõpetamisel nagu väike Kinder Surprise varuks - kas surnud karpi avades on seal sees pärl või mitte. Kuna iga viimane kui auster peaks väidetavalt pärli moodustamisega ametis olema, siis tühja karbi puhul on pärl ilmselt igaveseks merepõhja vajunud või vedeleb kuskil AB põrandal rooja ja saasta sees. Pärleid on iga suuruse ja kujuga nähtud, nende väärtus kõigub 100st kuni 10 000 dollarini, seega võib väita, et täitsa viisakas papp käib päeva jooksul käest läbi. Kahju, et endale mõnda ei saa võtta (ok, alati saab, aga ei tea, kas ka tasub).
Tööst veel rääkides oleks jube abiks, kui päeval saaks näiteks muusikat kuulata või vähe rohkem juttu ajada. Pull-ides ehk paneele välja vinnates rääkida pole muidugi võimalik, aga chippides segab seda üsna vali diiselmootori müra ning sageli ka vestluskaaslase liiga teine mõttemaailm, mis teemavalikut mõneti piirab. Et mitte oma mõtete ja rutiiniga hulluks kätte ära minna, tuleb kas laul üles võtta või tugevalt suunatud mõtlemist teha. Keda hoiab elus õhtusele lõõgastavale duššile mõtlemine, kes saab jõudu juurde järgmisest pausist (ja sellega kaasnevast einest) unistamisest. Vabu hetki on päeva jooksul 3 - kaks 15-minutilist smoko-t (sõnast suitsupaus - jah, ma olin ka alguses üsna nõutu sellist sõna kuuldes) ning pikem pooletunnine lõuna, mis jõuab meieni otse pliidilt termoskonteineri ning kiirkaatri abil.
Toidule peaks omaette peatüki pühendama, sest see on seal tõesti maitsev, mitmekesine ning külluslik. Ma ei ole ausõna kogu oma elu jooksul nii hästi süüa saanud kui seal. Kokad suudavad pidevalt millegi uue ja huvitavaga üllatada, palju on tervislikku toitu ning kõike on alati (veidi liigagi) palju. Lõunasöök on alati kolmekäiguline (starter, pearoog ja magustoit) ning lisaks meile saavad ka kalad hea kõhutäie. Õhtusöögiks on samuti 3-5 erinevat rooga ja smoko-de ajal saab teistest söögikordadest üle jäänud sööki hävitada pluss alati on piiramatus koguses kõige erinevamaid maitsvaid puuvilju käepärast. Kogu aeg on selline tunne, nagu oleks Rootsi laeva buffet-restos ja tuleb omada päris head enesekontrolli, et end mitte lõhki süüa :)
Lisaks tavapärasele chipping-pulling-chipping tööle on meil õnnestunud teha veel shell movement-i ehk karpide liigutamist ühelt mainline-lt teisele ning maintenance-i ehk AB küürimist, mis mõlemad on üsna lebo-tööd ning hea vaheldus. Üldse nii lebo pole aga olukord sel juhul, kui üks mees sinu paadist poole päeva pealt haigeks jääb ning ära 'koju' sõidab. Mul juhtus seda koguni kahel korral ning võib öelda, et 5h järjest pull-imist tappis ikka täitsa ära. Teisel korral oli tegu suht tormise päevaga ning merehaigeks jäänud Ryan-it tuli mõne aja pärast asendama herr farmi manager ise :) Hoopis kiiremalt läheb aga päev 4-mehelises tiimis, mida mul samuti ühel juhul kogeda õnnestus.
Tiimikaaslastest sõltub päris suurel määral see, kas päev läheb õhtusse märkamatult või venib nagu kummiliim. Esimesel nädalal oli kõik bueno, kuid siis tuli Vivienne-le tagasi mees nimega Jimmy, kelle kohta olid liikvel väga erinevat sorti kuulujutud, kuid mida võib lühidalt kokku võtta lausega "selle hulluga sa ei taha ühes paadis olla". Ja 'meeldiv' oli mu üllatus, kui ühel õhtul tahvlilt oma nime tema oma kõrvalt avastasin. Jimmy on 36-aastane kreeka ja aborigeeni esivanematega 6 lapse isa, kes Thierry sõnul meenutab välimuselt Denzel Washingtoni. Ja ta on peast segi.Kuigi võiksin tema kohta täitsa omaette blogisissekande kirjutada, ei hakka ma paberit kogu selle saastaga mustama. Ütleme lihtsalt nii, et tal ei ole kõige parem arvamus backpackeritest kui inimrühmast (või noh, kui järgi mõelda, siis ei arva ta midagi head ka ühegi teise Paspaley töötja kohta) ja kui kolmandal päeval üks meievaheline aktiivne mõtteavalduste vahetamine päädis peitli vaenuliku nina all vibutamise ning minu üle parda viskamise ähvardusega, keeldusin ma edaspidi temaga ühes ABs töötamast. Selle peale arvasid managerid, et hea mõte on veel üks inimkatse teha ehk Jimmy ja järgmine backpacker kokku panna. Nüüd töötab temaga Janno. Vaatame, kas järgmise vahetuse ajal õnnestub äkki ka Thierry-l see 'treaapia' läbi teha...
Päeva jooksul on palju aega häid, halbu ja mitte nii halbu mõtteid mõelda. Üks läbivaid mõttelõngasid on "kuradi pikk aeg on ikka 3x14 päeva siin veeta". Aga sealt hüppab mõte ruttu Jimmy-taoliste inimeste peale, kes on sama tööd juba 8 aastat teinud. Mida nemad mõtlevad? Kas nad on tegelikult ka rahul sellega või ei oska nad midagi enamat tahta? Või on tegu lihtsalt hea raha teenimise viisiga ning nad kannatavad kõik sita selle nimel ära. Vaevalt. Või noh, taolise raha eest ei vaevuks vähemalt mina üle poole aasta kindlasti seal olema. Teadsin juba ammu, et inimesed on erinevad, aga siin näen, et nad elavad tegelikult täiesti erinevates maailmades...
Teine mõte on "krt kas on olemas sellest jubedamat tööd?" aga selle peale tuleb ajust kohe kiire tagasilöök - mõtle ometi nende hiinlaste peale, kes riisipõldudel $1 eest päevas veelgi raskemat tööd teha rassivad. Ning neile ei tee kokk 3 korda päevas kõike paremat süüa, keegi ei pese neil pesu ega nõusid ja elavad nad samuti ilmselt märksa hädisemates uberikes. Jällegi, oskavad nad üldse midagi paremat tahta? Kui televisioon nendeni ei levi, siis äkki mitte... Taoliste raskete mõtete mõtlemine võib Jimmy-st karmimadki mehed hulluks ajada :) Õppetund on see, et tee seda tööd nii palju kui vaja (et papp kokku saada), aga nii vähe kui võimalik (et mentaalne ja füüsiline tervis alles jääks).
Pärlitööstuses töötamise kogemus on tõesti midagi erilist, kuid selle saab kätte juba esimese swing-iga. Et tulevikuplaanid reaalsuseks teha, tuleb rassida veidi kauem ning juba esmaspäeval ootab meid taas lend tsivilisatsioonist eemale, austrikarpide maale. Ja eesoleva Jaanipäeva puhul lubas Janno Vivienne-i sappa haagitud parve põlema panna. Näeme-elame. Lõbusat jaani sullegi, kallis lugeja.Pildialbum:
Vesilennukilend:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar