Vivienne-i parv jäi Jaanipäeval maha põletamata, aga minilõkke ning siidriga tähistasime seda püha küll. Ülemused Eesti puhkepäevadest eriti palju ei arvanud, seega rassisime Võidupühal juba täiega tööd teha - jälle midagi teistmoodi. Ja ema-isa 30. pulmaaastapäeva puhul sooritasin oma esimese satelliit-telefoni kõne - täitsa uhke tunne oli :)Esimene nädal möödus see kord linnulennul, sest lõpp oli liiga kaugel, et selle peale mõelda ja amet oli juba piisavalt selge, et sai lihtsalt tööd teha. Ja pealegi algas teisel nädalal vaheldust pakkuv 4-päevane mini-harvest ehk kaua kasvatatud 'saagi koristamine'. Lahti seletatult tähendab see austrite merest välja kookimist, nende seest pärlite ära korjamist ja vastavalt vanusele kas siis uue pärli moodustamiseks vajaliku operatsiooni sooritamist või austri tapmist. Enne harvestit rääkisid mitmed vanad kalad, et see on 'easy money' ning et me ei tohiks kindlasti enne õige kuuajase harvesti lõppu septembris ära minna. Meie õnneks saime demost maitse suhu ning see aitas tulevikuplaanide lihtsustamisele tublisti kaasa.
Mind, Jannot ja Thierry-d määrati kogenematutena tööle Devil's Island-ile ehk kurjakuulutava välimusega parvele, kus pidime 11h jutti tühadele, taimsest ja loomsest mereelust vohavatele austrikarpide paneelidele uut ja säravat läiget andma. Kui esimesed pool päeva tundus see olevat hea vaheldus tavapärasele chippimisele, siis sealt edasi hakkas aeg venima veel hullemini kui kummiliim. Meid abistava masina aeglus ning juurde toodavate paneelide liigsuur hulk samuti tuju ei parandanud. Pärast teist pikka päeva haamriga tagumist ja puhkepauside ära jätmist oli vähemalt üks asi selge - harvest on veelgi üksluisem kui igapäevatöö ning selleks jamaks pole siia mõtet küll enam jääda. Ja üldse tundus mulle see amet kuidagi eriti kilplaslik. Miks on vaja kuute meest sooritama mõistust (ja randmeid) nüristavaid ülesandeid, mida oleks ülimalt lihtne automatiseerida? Kunstlik töökohtade juurde tekitamine...
Kolmandal harvesti päeval õnnestus meil veidi ka kulissidetagust tööd näha ehk osaleda saagikoristuseks kohale toodud laeva (nimega Montoro - mis krdi naise nimi see veel on?!?) pardal austrite algosadeks lammutamise protsessis. Asi näeb välja umbes nii - üks tiim vinnab paneele merest välja, tühjendab paneelide taskud ning transpordib karbid Montoro-le. Kui austrid on veel noored, sooritavad jaapanlastest austrikirurgid nende peal mõne opeartsiooni ning järgmine tiim viib nad tagasi merevette taastuma. Kui aga nende aeg on tulnud, siis võetakse neist lihtsalt pärl välja ning veel elus austri lõugate vahelt susatakse nuga sisse ja lõigatakse see lahti, kasutades tehnikat, mis jätaks karbi sisu võimalikult ühte tükki. Sealt edasi eraldab üks meeskond sisikondasid lihastest ning teist liini mööda käib tühjadelt karpidelt äärte ehk huulte küljest löömine ning liha jäänuste harjaga eemaldamine, et karbid ka seest läigiksid.
Kõik need ametid (v.a. opereerimine, of course) on mul nüüd selged ning kvalifikatsiooni tuli kamaluga juurde :) Kui tapmise amet põhjustas veidi moraalseid piinu, siis soolikate eemaldaja amet võimaldas süüa piiramatus koguses toorest 'pärliliha', mis Aasias on ülim delikatess ning maksab $100 per kilogramm. Väike sojakaste ning wasabi-piisake oleks elamuse muidugi meeldivamaks teinud, kuid soolasesse merevette kastetuna maitses see hõrgutis samuti väga hüva. Huvitavate söödud elukate nimekiri aina pikeneb ja mitmekesistub :)
Jutud käivad, et Paspaley kõik tegevuskulud katavad pärlikarpidest tehtava pärlmuttervärvi müügitulud ja kõik, mis liha ning pärlite müügist lisaks tuleb, rändab puhtalt omanike taskusse. Ja vennad Paspaley-d on Austraalia top 10 rikkamate inimeste hulgas. Not bad, eh? Aa, ja enne kui ära unustan - eelmises sissekandes palju kirutud hullule aborigeenile Jimmy-le anti harvesti ajal kinga. Tuli välja, et halva töökultuuri tõttu oli ta juba Paspaley kõikidest teistest farmidest välja visatud ning nüüd polnud teda enam kuskile edasi saata. Minu kaebamisel oli ilmselt samuti lõpliku otsuse juures oma osa mängida, kuid no süüdi ma nüüd ennast küll ei tunne, sorry Jimmy.
Alles jäänud 3 päeva sisse jäi veel ka mõnusalt lihtne maintenance day, mis lõppes kalastusretkega magevee jõekese juurde. Sööda püüdmine toimus Vivienne-ilt lihtlabase tamiili ning õngekonksuga vette-välja liigutust sooritades - iga natukese aja tagant otsustas mõni pisike uudishimulik kalake ennast konksu otsa haakida ning lõpetas oma elupäevad ämbris või suurema kala kõhus. Teel allika juurde panime ühe terve kala suure konksu otsa ning jätsime AB taha vette lohisema. 15 minutit hiljem vinnasimegi suure queenfish-i paati ning filipiino Millard rookis ja fileeris ta kohapeal ära. Edasi meil nii palju õnne polnud ning saak koosnes paarist alamõõdulisest röövkalast, kes paremate puudumisel siiski kaasa võeti. Ja Eesti tiimi lippu hoidis kõrgel Janno, kes samuti ühe paarikümnesentimeetrise snapperi veest välja kookis. Õhtune BBQ oli igatahes mõnus ning värske kuninganna-kala maitses hästi nii sashimi-na kui ka võis grillituna.
Loodus on sealkandis tõesti võrratult kaunis, puutumatu ning mitmekesine. Näiteks taoline kalastusreis maksaks turistile kahtlemata roppu raha. Juba tavalised ühepäevased retked Darwini lähedal algavad $400, mis siis veel sadu kilomeetreid tsivilisatsioonist eemal toimuvatest rääkida. Ja selle töökoha eelis on veel see, et maksma ei pea ka huvitavate elukate vabas looduses nägemise eest. Sel korral lisandusid kontosse vaalad, meres ujuv soolavee krokodill, haamerpea- (no ei kõla nii hästi ikka kui hammerhead) ja tiiger-haid. Viimane neist pidi olema kõikidest kõige agressiivsem hai ning vastutav enamuse inimestele põhjustatud vigastuste ning surmade eest - toredad 'töökaaslased' mul ikka :P
Ja nüüd sissekande pealkirja teise osa (ehk 'then some...') juurde. Nautisin parasjagu oma vaba nädalat, kulutasin mõttes teenitud (ning järgmisel swingil teenitavat) raha ning elu oli ilus. Kuni kolmapäeval tuli meile külla prantslane Greg, kes meiega eelmise swingi poole peal ühines ning pidi järgmine kord samuti pardal olema. Tema uudis võttis mul südame alt päris kõhedaks. Põhjusega. Nimelt käis ta Paspaley-st kindluse mõttes üle küsimas, et kas ta ikka on esmaspäevaste väljalendajate nimekirjas ning suur oli ta üllatus, kui ta oma nime sealt ei leidnud. Läksin järgmisel päeval sama rada pidi firma peakontorisse ning sain enda kohta täpselt sama kurva tõsiasja teada. Vot niimoodi käib siinkandis siis vallandamine...Ma olen ikka veel hämmingus, et nad isegi ei helistanud mulle, et nad mu teeneid enam ei vaja. Kui Greg-i poleks olnud, oleks ma rõõmsa näoga esmaspäeval lennujaama ilmunud ja veelgi suurema üllatuse osaliseks saanud. Ja ära oleks ostetud olnud ka lennupiletid Cairns-i, sukeldumine jmt, mis nüüdset olukorda arvestades valele ajale oleks sattunud või mida ma enam endale lubada ei saa, sest oluline osa mõttes kulutatud rahast jääbki ainult mõttemaailmasse. Prrrrrr.... Toomaste suust kuuldud juttude (valetamine, petmine ning intriigid - täpselt nagu seebikas) ja siiani nähtu põhjal ei julge Paspaley-t väga tööandjana kellelegi soovitada. Aga pole ilmselt vahetki, sest filipiinode sissevool on tugev ning peagi on firma ametlikuks keeleks ilmselt filipiinide jagu.
Pärast kolme päeva intensiivseid tööotsinguid on mu tuleviku väljavaated järgmised - võimalik 'glamuurne' positsioon Coles-is (Austraalia ekvivalent Eesti Selverile), oodatust varem edasiliikumine Cairns-i või saatuse kiuste veel üks vahetus mõnes pärlifarmis. Nimelt on mul esmaspäeva hommikuks soolas stand-by positsioon lennujaamas. Töö on lihtne - ilmu kl 4:30 Paspaley terminali (jah, neil on oma lennufirma, oma terminal ja isegi oma veisefarmid jne) ning oota ja looda, et kellelgi on elutige pohmakas ning ta ei ilmu kohale. Tõenäosus välja lennata on seega umbes 1/30 (või veelgi väiksem, sõltuvalt teiste minusarnaste ootajate arvust), aga kui tühjade kätega linna tagasi pean minema, makstakse mulle vähemalt poole päeva palk.
Elu on taas näidanud, kui mõttetu on mingeid kaugeleulatuvaid plaane teha - ela hetkes ning tee kõike spontaanselt. Don't worry, be happy, nagu Bob Marley ütleks ;) Nii teengi ning kui oma raja ära valinud olen, küll siis siia jälle uus lookene ilmub. Seniks aga nautige Eestissegi kohale jõudnud suve ning röövelukatevaba merevett!Pildid
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar