On kolmapäev, 30. juuli. Kell näitab 12:15, kui sisenen Darwini postkontorisse, et oma 70 liitrine matkakott posti panna, adressaadiks ma ise. Üpris hea viis $7 eest oma asju ladustada ;) Kell 13:00 pean olema lennujaamas ja kaalun sabas seistes taksosse helistada, kuid inimesi on vähe ja lükkan selle edasi. Upitan parasjagu oma ülesöönud põrsa sarnaseks muutunud seljakotti üle leti, kui heliseb telefon. Ignoreerides suurt ja punast silti 'No phonecalls', riskin korrarikkujaks tembeldamisega ning vastan. Tõsine mehehääl teatab: "This is God-Knows-Who from Paspaley Pearling Company. I'm calling to inform that your flight has been delayed because of fog in Broome. The new check-in time is tomorrow morning at 4 AM." Tere-tore! Tänan, et te päris viimasel hetkel ei helistanud... Erinevalt kuupalka teenivast 'permanent' töölisest, ei pane päevapalka saavat 'casual'-i (e juhutööline) ekstra vaba päev sugugi rõõmust hõiskama. Vähemalt joppas ööbimisega - üks mu hosteli toakaaslane oli oma lennu ajad segamini ajanud ning tema poolt makstud voodikoht potsatas mulle sülle nagu varane jõulukingitus.Pärast paaritunnist lendu Kuri Bay farmi, teatas piloot, et kuna Broome-s (lennuki lõppsihtkoht pärast Talbot Bay-d) on endiselt udu, siis lööme siin aega surnuks ja ootame tingimuste paranemist. Kompensatsioon paar tundi lühema tööpäeva ning hommikusöögi näol Kuri-s tegid tuju paremaks ning esimesed päevad merel möödusid taas märkamatult.
Siis aga tuli Montoro (kõlab nagu miski koletis, mitte kena naisenimega laev) ja ühes temaga uute, kuid mitte huvitavate, ülesannetega intensiivsed tööpäevad pilkase pimeduseni ning valutav kere - täpselt samamoodi, nagu mini-harvesti ajal Osborne Island-itel. Mission Repanelling kujutas endast operatsiooni läbinud ja piisavalt taastunud austrikarpide paigaldamist risttahuka kujulistest puuridest lamedatesse võrgust tehtud 8-taskuga paneelidesse. Kokku vahetas kodu umbes 90 000 karpi, mis tähendas 6 päeva jebimist, lühikesi lõunapause AB pardal, haiget selga pidevalt kummargil olemisest, pikke duššijärjekordi ühe Montoro poolt varastatud tualeti tõttu ja muud segadust. Vaheldus missugune! Ülejäänud päevad olid nagu ikka - nüristav chippimine ja sekka üks veelgi nürim maintenance day ABde ning pontooni küürimisega.
Tagasi Darwinisse jõudes korjasin postkontorist kogu internetist tellitud sodi üles ning hakkasin peamiseid backpackerid läbi käima leidmaks küüdi pakkumisi. Kuna kindel suund mul endiselt puudus - nii idas kui läänes on küll ja veel huvitavaid asju näha/teha - siis võtsin nõuks sõita sinna poole, kuhu esimene pakkumine tuleb. Võrreldes eelmise vaba nädalaga oli lift-i pakkumisi hulka rohkem ning 10st saadetud sõnumist tõid 5 positiivse vastuse - olen nõutud mees. Esimesena sai mulle jaole 26-aastane rastapatsidega prantsuse kutt Nico, kelle campervan-iga homme Cairns-i poole teele põrutame, reisikaaslasteks veel 20-aastane prantsuse neiu Manu ning teadmata nime ja vanusega kiivi (ehk uusmeremaalane).Kaalusin ka üsna tõsiselt teisena tulnud pakkumist lääne poole Broome-i sõita, kuid ainult kahekesi autot jagades (ja 5 päva hiljem startides) oleks see oluliselt kallim tulnud. Lisaks oli tegu vana hea Ford Falcon-iga, mis ei oleks meil lubanud külastada tee peale jäävat ühte Lääne-Austraalia kõige huvitavamat looduslikku vaatamisväärsust - Bungle Bungle ahelikku (no ei tea, kuidas paremini sõna 'range' tõlkida..). Viimane on ainult ligipääsetav mööda ülivihast 4WD-teed või lennates ning $250 ühe või teise võimaluse eest maksta tundus veidi liig. Kulli ja kirja viskamine osutas samuti Cairns-i poole, niiet ma ei hakanud saatusega mängima.
Kuskil kuklas mõlgub mõte, et äkki sõidan siiski pärast idaranniku 'läbikäimist' veel läändegi, kuid see on veel liiga kaugel ja sõltub liiga paljudest asjaoludest, eks paistab... Praegune marsruut Cairns-i saab ka vast veidi huvitavam olema, kui otse mööda suurt maanteed sõita. Nimelt tahab Nico kõrvalteid avastada ja ilmselt loksume sadu (kui mitte tuhandeid) kilomeetreid mööda dirt-road-e, tasuks puutumatu loodus ning vähem rahvast. Tee peale jääb ka mõni rahvuspark ning lugematu hulk kaevanduslinnakesi, kuid nende avastamiseks pole meil aega rohkem kui 7 päeva, sest Manu peab järgmisel laupäeval (23.aug) Cairnsi lennujaamas olema. Vast on tegu suht mõistliku tempoga ca 2500 km läbimiseks :)
Kerge on igal juhul olla küll, ameti mahapanek andis vabaduse tagasi ning ees ootab taas vähemalt kuu puhkust! Talbot Bayst käis üle vallandamislaine ning kui ma ise lahkunud poleks, siis oleks mind mõnda teise farmi saadetud. Mis siin salata, raha säästab selle tööga väga hästi, kuid selg ja näpud-küüned jäid iga vahetusega aina viletsamasse olukorda, mõistusest rääkimata. Siiski tahan Paspaley-t tänada suurepärase kogemuse eest, mis aitas mul kogu pärlitööstuse hingeelu tundma õppida, palju lahedaid inimesi kohata, täiesti puutumatus looduses elada, vesilennukiga Kimberley kohal lennata, puhkuseks raha säästa, teise aasta viisa tarbeks päevi koguda ja veel kõiki muid asju kogeda, mis mul kohe meelde ei tule. Ütleme nii, et olen rahul - pärast kolme kuud tööd on mu pangaarve pea sama suur, kui 7 kuud tagasi Eestist teele asudes - nice :)Järgmine sissekanne tuleb juba Vaikse Ookeani kaldalt, pildid jõuavad netti kunagi hiljem. Peace!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar