Alustuseks tahan parandada vea, mille eelmises sissekandes tegin. Meie reisiseltskonna ainsa naisliikme nimi ei olnud mitte Manu (nagu hääldusest järeldada võis), vaid hoopis Manon. Pidavat täitsa tavaline prantsuse nimi olema. Ja kuigi kiivi sünnipäev langes just meie väikse (no ok, tegelikult 3000 km ehk mitte-nii-väike) roadtripi ajale, siis oma vanust ei soostunud ta endiselt avaldama. Torti küünaldega ta seega ei saanud.Tänu Manon-i eelmise öö seiklustele jäi start mõned tunnid plaanitust hilisemaks, aga vähemalt sai ta oma eelmisel õhtul ööklubis kaotatud passi siiski kätte. Ilma selle dokumendita oleks tal Cairnsist Prantsusmaa poole suunduva lennuki pardale asumisel väheke seletamist tulnud teha... Lõpp hea kõik hea, praeguseks on neiu tagsi Euroopa pinnal.
Esimese öö (nagu ka kõik järgmised) veetsime kuskil pisikese kõrvaltee ääres, keset savanni hõredat taimestikku, seltsiks kõikvõimalike lindude karjed, kaamleid meenutavate lehmade vaikne nosimine ja uskumatult ere tähistaevas. Kõik need komponendid mõjusid imestamapanevalt - kas on see tõesti lind, mis sellist 'lapse karjumist' harrastab? kuidas veised siin nälga ei sure ja kes nad vajaduse korral siit üles leiab? kas ma Eestis üldse taevasse ei vaadanud või polnud seal lihtsalt midagi nii erakordset näha? jne jne.. Ja metsikud emud olid ka täitsa armas vaatepilt, meenutasid mulle seda head emu-vorsti, mida Darwini ööturul sõin.
Teise päeva hommikul läksime dušši asemel hoopis Mataranka kuumavee allikatesse vanni võtma. Sealt oli karske õhu tõttu üsna raske välja ronida, aga ületasin ennast taas. Jälle üks nendest kohtadest, kus võiks lõputult aega veeta - kristallselge parjalt soe vesi, pisikesed kalad, keda taga ajada, palmid ümberringi eksootilise tuju tekitamiseks ja üleüldine relax atmosfäär. Puudu olid ainult külmad õlled. Pärast seda keerasime suure maantee pealt kõrvale ning algas minu jaoks uus kogemus - ühe auto laiune asfalttee kahesuunalise liikluse jaoks. Esimene mõte seal oli 'let's play chicken!' (ehk et kes enne araks lööb kui auto vastu tuleb). Ei taha uhkustada, aga ma ei kaotanud ühtegi korda.
Umbes kolmanda päeva kandis lõppes see huvitav tee otsa ning algas punase tolmuga kaetud lõputuna tunduv dirt road. Viimasest roadhouse-ist (põhimõtteliselt ühest majast koosnev küla keset tühjust, kust saab hinge kinni võtva hinna eest kütust ja esmatarbekaupu soetada) enne kruusateed saadeti meid teele üsna julgustavate sõnadega - no tee peal on umbes 5 jõge (ilma sillata) ning järgmised 2 roadhouse-i on suletud ehk kütust saab 450 km pärast. Ütleme nii, et pärast esimese jõekese ületamist backpackerite varanduse raskuse all ägiseva 1984.a Toyota Tarago minibussiga tahtis osa seltskonnast tuldud teed pidi tagasi minna ning umbes 600 kilomeetrise 'turvalise tee' kasuks otsustada. Õnneks (või kahjuks) suutsin nad ümber veenda ning järgmiste tundide jooksul sai ilma kondita kinniste akendega tolmuses bussis mööda hulle ja veel hullemaid teid loksuda ning veel nii mõnestki vaikselt voolavast jõehakatisest läbi sõita. Ja vaikust ning rahu annab seal kandis täitsa vabalt kogeda - Queenslandi osariiki jõudes teatas suur silt uhkelt - teretulemast Burke-i maakonda, meil on siin 42 000 ruutkilomeetrit pinda ning 550 elanikku! Erinevatel põhjustel mulle hästi ei mahu pähe mõte 550 eestlasega Eestist, aga see selleks.
Kõik see oli kogemus, kuid kui võimalik, siis järgmistel roadtrippidel jätaks ma taolised 600-kiltsased kruusatee otsad mängust välja - progress toimub teosammul ning iga viimne kui keha- ja kotiavaus on punast tolmu täis. Siiamaani ümbritseb mind aevastades punane pilv.. Loo autoriga sama vana sõiduk pidas siiski üllatavalt hästi kõigile katsumustele vastu. Tee peal kiilus umbes kolm korda gaasitross kinni (automaadiga oleks päris suur jama olnud), aku klemmid vajasid aegajalt turgutamist, tagumist luuki sai pärast kruusateele asumist ainult seest poolt avada ning viimastel tolmu-kilomeetritel leidis oma otsa ka üks rehv. Lõpupäeval hakkasid ka käepidemed küljest kukkuma ja (ainus) võti nägi samuti päris nukker välja, olles pooleks murdumise äärel. Aga Cairnsi me jõudsime ja mul on päris hea meel, et mina selle minibussi omanik pole.
Seltskond oli üsna chill ja õhtud lõkke ääres möödusid mõnusate vestlustega veini ja didgeridoo saatel, kuigi päeval olid millegipärast kõik väga vaiksed (või üldse vait). Võibolla oli süüdi müra, võibolla muusika puudumine, võibolla fakt, et load olid ainult mul ja Nicol või oli see hoopis emakeelte erinevusest tingitud raskendatud teineteisest arusaamine (no krt see kiivi rääkis jube kiiresti ja vaikselt, IGA KORD pidin mitu korda 'what?' ütlema), aga maantee tundus päeval üsna pikk, igav ja lõputu. Kruusatee oli isegi lõbusam, sest pidevalt pidi manööverdama ja tasasemat teed otsima - Markko Märtini mängimine hoidis vähemalt ärkvel.
Mis on üks roadtrip väärt ilma rahvuspargi külastuseta? Mitte midagi! Seega tegime pisikese 600 kilomeetrise kõrvalepõike ning käisime ära Lawn Hill National Park-is. Rough Guide lubas eest leida hämmastava oaasi, vihmametsatasku keset kuiva savanni, maalilise jõe ning hämmastavad kosed. Ilmselt külastas seda juttu kirjutanud isik antud parki vihmahooaja lõpus või nägi kõike unes, sest kõik oli ilmselge liialdus. Oli jõgi, oli koseke, olid mõned palmid ja veidi rohkem taimi kui mujal ümbruses, kuid ülisügavat muljet antud koht ei jätnud.
Teine külastust väärt koht tuhandete kilomeetrite jooksul jäi isegi tee peale, kuid kui prantslased ja kiivi kuulsid, et sinna saab minna ainult giidi eestveetava grupi koosseisus, makstes kogu lõbu eest tagasihoidlikud $35, jäeti eestlase palve seal siiski peatus teha kõrvale. Nende näol oli teeme-ainult-tasuta-asju tüüpi backpackeritega.. Mitte et ma neid süüdistaks või midagi, vaid lihtsalt kahju oli nendest 190 000 aastat tagasi vulkaani purske tagajärjel moodustunud maaalustest laavakoobastest ilma peatumata mööda sõita, nägu vastu klaasi surutud ja silmad igat eemalduvat detaili endasse imemas.Selle asemel põikasime sisse Mt. Surprise nime kandvasse linnakesse, kus tegeleti üsna kiivalt kõiksuguste erinevate semi-väärtuslike kivide korjamisega ning pakuti varustust rendiks, mille abil iga mees ja naine kõrbesse õnneotsijat mängima võis minna. Kuna varustus maksis raha, siis loomulikult me ei rentinud seda, kuid päris huvitav oli seal poekeses ringi vaadata ning imestada, mida kõike annab ametüstist, topaasist, kvartsist, tsitriinist jt kividest meisterdada. Kunagise Diablo II sõltlasena (pole ju mõtet mu kunagist kuulsusetut online-mängude mängija karjääri maha salata) ei saanud ma sealt lihtsalt ilma ühe topaasitükita lahkuda! Mitte et ma seda nüüd kuude viisi oma seljakotis kaasas ei pea tarima, aga sellised ongi ju backpackeri elu rõõmud.
Mt. Surprise-s (üllatus-üllatus, kust selline nimi pärit on - seal olevat antud piirkonna aborigeenid esimest korda valget meest näinud) märkasin ma ka midagi sellist, mida ma polnud juba kuid näinud. Taevas olid pilved! Ning järgmisel päeval sain vabsee täispaketi - mulle meenutati udu, vihma, külma tuult ja palju muud huvitavat, millest ausalt öeldes veidike isegi puudust tundma olin hakanud. 'Tagasi vihmametsas' sobiks selle lõigu pealkirjaks nagu rusikas silmaauku. Koskede ja järvekeste ümbrus on kaetud tiheda sügavrohelise taimestikuga, kust õnnestub läbi murda ainult matšeete abil, salu sügavustest kõlab eksootiliste lindude huilgamine, niiskust saab käega katsuda ning vesi ei ole enam pelgalt maapõuest ammutatav luksus. Kõik see meenutab Kagu-Aasiat, puudu on ainult pealetükkivad asiaadid (neid asendavad saksa turistide ja kohalike pensionäride hordid) ja mittelooduslikud elemendid nagu avalikud ja tasuta gaasigrillid, tualetid, puhkealad, ujumissillad, infotahvlid jne on piinlikult puhtad ning korras. Mii laiki!
Cairnsi enda kohta mul väga palju kiidusõnu hetkel pole, kuid ümbruses on nii mõndagi avastamistväärt. Iroonilisel kombel pole siin korralikku randa, 'biitš' meenutab rohkem Lääne-Eesti mudast rannajoont. Ja ilm on ka nagu Eestis - nädal aega pole päikest näha olnud, iga päev tibutab veidi vihma ja mõnel õhtul tundus, et ka kolmekihilisest riietusest jäi veidi väheks. Väga palju pole ma siin veel korda saatnud, kuid eesolevast nädalast tahan küll natuke rääkida.Mul oli üks unistus ning nüüd on see täitumas - lähen Suurele Vallrahule sukelduma ja sain ka sukeldumispaadil pisikese tööotsa! Glamuurne sukeldujaamet peab enda korda veel veidi ootama, ma tahan ikka põhjast alustada ehk olen abitööline tehes kõike nõude pesemisest kuni sukeldumisdekil sebimiseni. Tasu on selle eest rahuldustpakkuv - majutus, söök ja kuni 3 tasuta sukeldumist päevas! Esialgu olen merel 5 ööd, aga kui nad mu tööga rahul on, saan kauemakski jääda. Sellega ka lõpetan, sest ma ei suuda elevusest tingituna enam klaviatuuriga korrektselt ümber käia. Kägdjagkl%09#$!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar