Elus veel!

Tundub, et mul on käes see kurikuulus 10nda reisikuu laiskus, kus enam sulge kätte ei suuda võtta. Või siis on lihtsalt tegu tööotsingute stressiga. Either way, blogi on unarusse jäänud ning publik on õnnetu. Aga täna tulin just ühelt "kultuurselt" sündmuselt ning vaim tuli jälle peale. Või oli see Merle utsitus, mis mind kirjutama pani. Either way, blogi täieneb (kas ainult mul oli dejavu viimaseid lauseid lugedes?).

Ajan nüüd kronoloogilise järjekorra täiesti sassi ning kirjutan kauge mineviku asemel hoopis lähedasest. Võimalik, et mingi hetk tuleb siiski juttu ka Whitsunday saarte ning Sydney vahele jäävast ajast, sest juhtus nii mõndagi, mida töörutiini tagasi langedes igatsema hakkan.

No ei ole jõulumeeleolu, kui väljas 20C sooja on

Kings Cross-i au ja uhkus

Anyway, tulin just kunstigaleriist filmiseansilt, kuhu oli mind kutsunud praeguse "korterinaabri" kaaslane Michael (liibanoni päritolu aussie või oli see nüüd vastupidi). Talitha ("korterinaaber") ise pidas targemaks mitte kohale ilmuda ning võimalik, et ka õigesti tegi. Veel osalesid seansil koos meiega raamatut kirjutav kohalik daam ning ekstsentrikust muusikahuviline (aga ametilt elektriinsener) John. Mind tegi juba ettevaatlikuks filmi nimi - "Aguirre: the wrath of God". Kindlust ei lisanud ka asjaolu, et linateos kajastab hispaanlaste ekspeditsiooni Amazonase sügavustesse, El Dorado (tõotatud kullast linna) otsinguil, kuid, KUID on sakslaste toodang (koos saksa keele, näitlejate, emotsioonituse ja muu taolisega). IMDB reiting 8.1 veenis mind siiski sellele võimalust andma, kuid seda pooltteist tundi oma elust ma enam tagasi ei saa.

John vana nirk tabas ära, et head nahka sealt tulemas pole ja tegi üsna ruttu pärast sissejuhatust sääred. Ma püüdsin veidi viisakust üles näidata ning jäin lõpuni, mida ma praegust hilist õhttutundi ja homset varast tõusmist arvestades siiani kirun. No vähemalt sain paar korda naerda, nägin, kuidas üks veider saksalne ekraanil hullusesse langes ning mõttedki läksid veidi stressiteemalt kõrvale.

Nimelt olen Sydneys juba 19 päeva tööd otsinud ning võin tõdeda, et end töötu nahka sobitada pole just ülesanne kergemate killast. Mitte et ma sellele eelnenud 3 kuud ka töötu poleks olnud... aga ju siis on tööotsimine lihtsalt nii raske töö. Sellel alal küll karjääri teha ei tahaks. Kuid kallid lugejad, ärge nüüd arvake, et siin kõik täiesti hukas on ning täie elu ja tervise juures oleval noormehel üldse lootust pole. Olen lihtsalt veidi valiv. Veel.

Et millega ma siis enda aega sisustanud olen? Laias laastus üritan CVd Austraaliamaa erialase kogemusega tuunida. Alustuseks otsustasin külapealt kuuldud juttude põhjal tööagentuuride abi otsida. Viga. Nädal raisus. Eestlasliku järjepidevusega käisin/helistasin läbi 90% Sindis IT tööjõudu suurkorporatsioonide orjusesse suunavatest konsultatsioonifirmadest - tulemus null. Sõnatrio "Working Holiday Visa" kutsus konsultandis esile nii järsu hääletooni muutuse, et üksnes kurdil oleks selle ära tabamisega raskusi tulnud. Majanduslanguse hirm ning lähenev pühadehooaeg ei pidavat ka asja lihtsamaks tegema.

No hüva, järgmiseks otsustasin taas ise tööpakkumistele kandideerima hakata. Taas seetõttu, et juba Brisbane-s sai sellega algust tehtud, kuid siiani igasugune tagasiside puudus. Sellega seoses vaatasin kriitilise pilguga üle nii CV kui ka kaaskirja põhja, harisin ennast kõikvõimalike write-a-killer-CV artiklitega ning kulutasin kena päikesepaistelise päeva toas arvuti ees ajurakke liigutades. Võib väita, et ponnistustest on kasu olnud, sest uus ja läikiv CV-kaaskirja paar on mulle toonud vähemasti ühe telefoniintervjuu Gold Coastilt ning lisaks sellele on üks tööandja (ok, siiski agent) üritanud mind Tasmaaniasse näost-näkku intervjuule sebida. Kuna kummaski suunas on üle 1000 km maad või merd, siis enne kohale jooksmist/ujumist tasub veidi maha rahuneda, pits kangemat võtta ja asja kaaluda. Samas - kes ei riski, see alkot ei joo.

Kui joomisest juba juttu tuli, siis võibolla esimese nädala tulemuslikkust kahandas veidi asjaolu, et pea igal õhtul sai kuskil väljas käidud või hoopis sees goon-i joodud ning ütleme nii, et äratuskella ma hommikul tirisema ei pannud. Mõneti võis muidugi rolli mängida ka mu kontor ehk selle puudumine. Kord olid 'lauanaabriteks' vallatud neiud hostelis (vaata pilti), kord arusaamatus keeles kädistavad asiaadid hiinalinna food court-il (vaata pilti, kahju et asiaadid peale ei jäänud) ning kord haisvad kodutud, kes raamatukogus suure pühendumusega oma memuaare paberile panid. Igav polnud kunagi.

Mu hiinalinna kontori all on siuke turg, kus hinnad odavamad kui Eestis

Teisel nädalal hakkasin Sydney agentuuridesse tagasi helistama ja vastused kõlasid umbes nii: "Sorry, aga enne sind on kandideerinud 10 permanentse elamisloaga tüüpi (loe: magistri- või doktorikraadi ja kõigi võimalike sertifikaatidega hindut) ning kui iga viimne kui üks neist tolgus on, siis võibolla helistame sulle tagasi. Aga eestlane on ju kangekaelne nagu eesel ning nõudepesijana või poes asjade ritta seadjana käe proovimise asemel muudab ta lihtsalt mõnevõrra strateegiat. Mis toobki meid tagasi Tasmaania ja Gold Coasti juurde. Tuleb lihtsalt leida kõige kaugemas kolkas IT-töö pakkumine ning teiste kandidaatide mitte-eksisteerimise tõttu võib lepingu sama hästi kui taskusse panna. Või nii ma vähemalt arvasin.

Enne rääkisin korterikaaslastest. Kõige tähtsama neist (tänu kellele elan seal, kus elan) jätsin aga mainimata. Võibolla seetõttu, et hetkel veedab ta aega Bali saarel mojitot libistades, mitte meiega 70ndate saksa friik-filme vaadates... Igal juhul maani kummardus ja suur kallistus Triinule, kes on üles näidanud väga haruldast mitte-eestlaslikku ja omakasupüüdmatut lahkust (1,5 aastaga aussie-stub vist veidi ära küll), pakkudes mulle nädalateks ulualust nagu vana sõber. Kuid ega Talitha-gi vähem oluline siin valemis pole, okupeerin ju ka tema põrandapinda. Thank you, Talitha! I'll be forever grateful and you're always welcome in Estonia (even if this is the only sentence you can understand in this blog post)!!!

Koduloom Triinu korteri katusel

Praegu on seis selline, et kui järgmise nädala keskpaigaks mingeid olulisi edasiliikumisi pole toimunud (kaua sa ikka kannatad!), siis pööran nina Western Australia poole ning lähen sinna, kust majandusbuumi lõhna tuleb. Kuulduste järgi pidavat seal kaevandustes ja ehitusel rohkem teenima, kui kontoris koodiridu kirjutades, nii et võibolla seisab ees veel üks katsetus karjäärirong uutele rööbastele seada.

Kui mõtlesite, et mis see valge kuma seal on, siis jah - see on äike!

Õues ladistab vihma sadada, taevas välgub pikne ning müristab kõu, toas mängib inspireeriv muusika ja on soe. Romantikast on puudu vaid küünlad. Ja neiu. Tänu neiu puudumisele sai aga võimalikuks selle kirjatüki ilmumine ning kuigi praegu ilmuks sulest veel nii mõnigi lugu, tuleb telefoniintervjuu hirmus end homme varakult jalgele ajada (ning parki jooksma minna). Vähemalt võid nüüd rahulolus mõmiseda, sest majandussurutis ei leia ohvreid ainult Eestimaalt ning Priit ei tegelegi enam ookeanilainetel surfimisega, samal ajal kui sina sita ilmaga elu eest õigeks ajaks tööle püüad jõuda ;)