Aednikukarjäär Perthis

Pealkiri ei ole absoluutselt eksitav, pean tõepoolest aedniku ametit ning isegi kutsekoolis ei tulnud selleks käia. Eestis ma poleks selle elukutse peale vist kunagi mõelnud, aga samas ei plaaninud ma ju ka pärlifarmis ega sukeldumislaeval tööd teha ega viinamarju ning ube korjata. Nii et selles mõttes läheb kõik endiselt nii, nagu algusest peale plaanis oli - plaanimatult.

Töö leidsin Perthis nädalaga, ei pidanud isegi rohkem kui sadakond kõnet tegema ja poolsada avaldust esitama. Või noh, tegelikult oleks piisanud lihtsalt õigel ajal õigest uksest sisse astumisest... Igatahes on alguses 4-päevalisest otsast kujunenud 4-nädalane töö, jõuluks on liha laual ning äkki aitab see kogemus ka järgmist tööd leida. Töökoht Royal Perth Hospital jätab ju CVs väga usaldusväärse mulje.

Austraalia päike on küll karm, aga kõige raskem selle töö juures on tegelikult töökaaslastega sammu pidamine. Nimelt hakkab hommik seal seltskonnas pihta väikse savuga, mõne aja pärast jätkub päev väga intensiivse noolemänguturniiriga (esimesel päeval tulin koju valusate näppudega, aga mitte tööst) ning kl 12 paiku korgitakse lahti esimesed siidrid. Ja nii iga päev. Äsja 4-kuuliselt puhkuselt naasnud kodanikule väga kurnav režiim, seega lasen neil oma teed minna. Aga muidu ma üldse ei kurda valitsuse heaks töötamise üle.

Päevad on laias laastus möödunud värskelt lõigatud muru lõhna nautides (mis on segunenud murutraktori poolt põletatud kütusejääkidega), roosipeenarde rohimisel kevadisi lilleõisi vaadeldes (ja okkaid käevarrest eemaldades), efektiivset turba laotamist õppides ning vabal ajal järgmist tööd otsides. Igavasse töörutiini selline situatsioon päris laskuda ei lase, kui ei tea, kas järgmine nädal ka tööd on. Annab mulle ehk mingi maigu suhu väikeettevõtlusest majanduslanguse ajal. Või siis lihtsalt uue moto - vasta iga päev minimaalselt viiele tööpakkumisele! Vähemalt saab tööl alati korraliku naerudoosi kätte - kujuta ette 40ndates tüüpe (kellest üks on umbes poolemeetrise patsiga - ma ei valeta), kes on kõik aastaid pidevalt erinevate ainete mõju all olnud ning kellele on antud ka keskmisest rohkem huumorisoont. Igav ei hakka.

Aga kogu see suur tööotsimine on olnud üsna küsitava eduga. Tõestus nr 1 - leppisin ühe restoomanikuga kokku, et aitan tal laupäeva õhtul nõusid pesta, tasuna olin nõus isegi miinimumpalgast madalama rahaga, lootes pärast tööd vähemalt ühe restoeine kõhtu ajada. Ilmun siis kokkulepitud ajal kohale ja mis ma näen - restos on kokku umbes 3 inimest ning omanik laiutab käsi - olevat ESIMENE taoline laupäevaõhtu tema karjääri jooksul. Soovis mulle head vana aasta lõppu ja viskas mind välja. Tõestus nr 2 - väljavisatuna kõnealusest restoranist, käisin läbi kõrvalolevast tapas-restaurantist ning sain järgmiseks päevaks kutse tulla proovipäevale. Ettekandjatöö on ikka kuradima raske! Näedsa, kui poleks ise ära proovinud, ei oskaks ka pingutust hinnata. Igatahes nädal on möödas ning tagasi helistatud mulle pole. Pakkusin tõenäoliselt lihtsalt tasuta tööjõudu :) Tõestus nr 3 - helistasin töökuulutusele, leppisime kokku, et hakkan järgmine päev infokataloogide kulleriks, juhul kui registreerin end eraettevõtjaks. Pool tundi internetis Next vajutamist ning oligi mul oma Australian Business Number käes. Aga mida enam polnud, oli kokku lepitud töö. Selle eest saan end tähtsana tunda, sest iga päev on postkastis uus kiri valitsuselt, kes saadab järjepidevalt mingit sodi selle ABNiga seoses. Näited ebaõnnestumiste kohta on veel, aga säästan sind lihtsalt sama järelduseni viivate lugude lugemisest...

Nädalavahetustel olen siiski aja maha võtnud ja mõned kohalikud rannad üle vaadanud. Oma meeldivaks üllatuseks tundub ookean siin sinisem ning liiv valgem kui idarannikul, Vaikse Ookeani ääres. Eriti mõnus oli lainetes loksuda selle kevade kõige soojemal päeval, kui temperatuur varjus küündis 38 kraadini. Aga üldiselt olevat viimaste aastate kõige külmemad november-detsember siin, päeval on sooja nii 28C ümber ja vihmagi on palju olnud. See aga ei ole hea uudis backpackeritele, kes pole nädalaid linnas tööd leidnud (hostelis oli selliseid hulgim) ja loodavad outback-i puuvilju korjama minna - midagi ei ole korjata! Linnavurlele, nagu ma ise, on aga sellised ilmastikuolud vägagi mokkamööda. Ainult laine võiks siin suvel suurem olla, saaks veidi oma surfi-skilli veel täiendada.

Detsembri alguseks olin teel olnud juba üle 300 öö (ning päeva), mis põhimõtteliselt võrdus ka hotellides, hostelites, telkides, autodes, laevades, külas, lennujaamades ja mujal juhuslikes kohtades veedetud ööde arvuga. Perthi jõudes tundsin, et nüüd aitab ja panin kuulutuse üles, et otsin tuba. Kaua ootama ei pidanud, umbes 3 h pärast helistas mulle Lõuna-Aafrika päritolu Jeanine ning nüüd ma siis jagangi korterit tema ning ühe teise neiuga, kes juhuslikult on samuti Aafrikast - Zimbabwest (jah, sellest samast riigist, kus infaltsioon on 250 miljonit protsenti). Kuigi kumbki neist pole Aafrika põlisrahva hulgast (loe: mitte must), on siiski põnev kuulata nende huvitavaid lugusid ning ega mul varem polnudki tuttavaid sellelt kontinendilt. Jälle üks põhjus juures tulevikus Aafrikasse reisida.

Aga NII HEA TUNNE on jälle OMA KODU omada. Ei pea kogu aeg seljakotis kõike hoidma, hommikul enne tööle minemist ei ole köök suletud, keset ööd ei pane keegi tuld põlema ja ei ürita tuigerdades sinu voodisse ronida, pühapäeva hommikul ei leia WCst mingeid ebameeldivaid üllatusi eest (kui just eelmine õhtu väga käest ära ei läinud) jne jne. Pluss korter ise on ka väga viis - 4 meetri kõrgused laed, rõdu, bassein, king size bed, suur vannituba, ülihästi varustatud köök, internet, kesklinna lähedal ja mõnus roheline ümbrus. Linnaosa nimi on Como, aga ilmselt päris nii maaliline siin ikka pole, kui Itaalias Como järve ääres (ja järve asemel on lähedal hoopis jõgi). Kohalikud räägivad, et suvel on teinekord mitu nädalat jutti 40C väljas, sel ajal on ilmselt mu pleisi kõige väärtuslikum osa hoovis asuv bassein. Esimene tutvus selle märja kohaga toimus ühe väikse soolaleivapeo käigus, mil üks ülemeelik belglane mind koos riietega sinna sisse heitis. Aga ega teisedki kuivaks jäänud ;)

Korteris elamine toob meid aga järgmise küllalt olulise muutuseni mu elukorralduses. Kuna pean haiglasse end kl 6 hommikul 'sisse kirjutama' (selleks on suur ja vanaaegne raamat, kiipkaardid on kauge tulevik) ja Comost sinna selliseks kellaajaks jõuab ainult kas taksoga või eelmisel õhtul jala tulema hakates, siis oli kiiresti tarvis oma transport muretseda. Samal päeval helistasin ühele iirlasele, käisin proovisõidul ning öö hakuks oligi tehing sooritatud - minu käsutada on nüüd tibukollane '87 Ford Laser hüüdnimega "The Sunshine". Kiirust kogub ta vaevaliselt, kiiresti ei sõida (või kui sõidab, siis jubeda mürinaga) ja naisi ligi ei meelita, aga vähemalt on janune ning kogu valgussüsteem väreleb väga lõbusalt. Nüüd tuleb veel kunagi Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas auto osta (Antarktikas läheb veidi raskeks) ning võibki iga kontinendi checklisti "Own a car here" juurde linnukese teha...

Autoga on aga sellised lood, et sellel on teatavasti uksed ning kui tegu pole just kabrioletiga, siis on nende taha lukustatud auto, korteri ja auto varuvõtmete kättesaamine üsna raskendatud protsess. Eriti tobe on veel lugu siis, kui autos on ka su sõbra pagas, kes peab 5h pärast Eesti lennuki peale minema. Just nii juhtuski, kui olin kokku saamas Jannoga tema viimasel päeval Austraalias. Ettenägelik nagu ma olen, olin ma siiski koju paigutanud ka kolmanda autovõtme, auto parkisin alkopoe ette kõigest 2,5 km kaugusel korterist ning aja valisin sellise, et Tasmina (Zimbabwe neiu) oli kenasti kodus. Seega kõik laabus stressivaba jalutuskäiguga; ja teineteise viimase paari kuu tegemistest võis muljetada ju ka kõndides. Peab tunnistama, et Janno ajas mind veidi kadedaks küll, et jõuludeks koju lendas ja mu kontole lisandus kindlasti paar grammi koduigatsust juurde. Aga vähemalt alustasime reisi koos ning mõnes mõttes ka lõpetasime selle koos (selle hetkeni, kuni ma lennujaamast tagasi linna poole sõitma hakkasin).

Kui üks sõber Austraaliast lahkub, siis saab ta kohe asendatud teisega. Kolm päeva pärast Janno naasmist Eestisse jõudis siia mu hea sõber Liisa, võttes endaga ühes ka oma sõbranna Kersti. Neist aga veidi pikemalt järgmistes lugudes. Üsna kummaline on hoopis see, et viimasel ajal olen päris palju rääkinud sõpradega MSNis ja pean üle päeva kuulma uudiseid sellest, kuidas keegi jälle välismaale seiklema/õppima/töötama läheb. Korraks tekkis juba hirm, et minu tagasi jõudes olen täiesti sõpradeta! Aga tegelikult on see tore, sellised kogemused teevad ainult head ja kunagi jõuavad kõik taas Eestisse, tuues endaga kaasa nii mõnegi uue ja huvitava idee. Good luck to all of you!

Ja jutu lõpetan selleks korraks humoorika väljavõttega mu blogi külastatavuse statistikast - tuleb välja, et minu reisilugudeni on võimalik jõuda ka fraasi "visa requirements for estonia for pakistani nationals" googeldades :) See vaene Eestisse emigreeruda sooviv Pakistani kodanik langes küll suure pettumuse osaliseks, sest antud teemal ma kahjuks veel sõna võtnud ei ole. Võibolla siis tulevikus.