Jõulusissekanne

Enne, kui pihta hakkan, pean täpsustuseks/selgituseks/vabanduseks ütlema, et selle kirjatükiga tegin tegelikult algust juba nädal tagasi, ma ei ole hulluks läinud ja ei kirjuta Uue Aasta puhul jõuludest. Lihtsalt lõpp oli vaja valmis vormida ;) Pealkirjakohane tekst algab järgmisest lõigust.

Ma ei saanud ju meie ühiskonna ühe tähtsaima püha puhul omaette juttu kirjutamata jätta. Mis siis, et siinpool ekvaatorit on tegu pigem Jaanipäeva-laadse pühaga ja jõulutunnet üldse ei ole. Äsja hakkas astronoomiline suvi, oli ära pööripäev ning ilmateate sõnul on Jõuluvana asemel Perthi poole teel hoopis halastamatu kuumus. Sydneyga võrreldes ei ole siin ka jõulukaunistustega väga vaeva nähtud, isegi sealseid neegerpäkapikke pole silma hakanud. Olen tähele pannud ainult kahte suurt kuuske ning kulda-karda, mida kaubamajad on täis topitud. Paljud ärid peavad Venemaaga sarnaseid (joogi)pühi, mil uksed suletakse 23. detsember ning avatakse jaanuari teise nädala kandis. Aga muidu käivad inimesed ringi lühikeste riietega, chillivad rannas ja ootavad vabu päevi, et saaks viimaks ometi valmisvarutud alkopudelitelt korgid maha keerata ning grillid tulele panna. Tundub, et aussied ise on ka aru saanud, et suvel ei maksa jõulu väga peale suruda ja nii oli sel aastal üsna palju kuulda propagandat asendamaks sõna 'Christmas' sõnaga 'Holidays'. Minu arust täitsa hea mõte.

Kuigi jäin ilma oma Eesti tööandja poolt korraldatud väga lahedast jõulupeost, toimus kompensatsiooniks Kuninglikus Haiglas pidusid koguni 2. Esimene neist oli suuremat sorti kogunemine tervele osakonnale. Asukoht oli üsna vastav väljas valitsenud 35C kuumusele - basseini ääres. Mis neil läbi mõtlemata jäi, oli pisiasi, et 'pidu' toimus tööpäeva keskel ja enamus inimesi pidi pärast veel tööd tegema (aednikud loomulikult mängisid nooli, sest liiga palav oli). Seega keegi ujuma ei läinud ega purjus peaga basseini ei kukkunud. Niiet seda võis pidada pigem paaritunniseks pausiks tasuta vorsti, saia ja salatiga kohaliku süldibändi saatel. Ja ega keegi sellises palavuses kauem vastu polekski pidanud...

Teine pidu ei vastanud samuti päris klassikalise peo mõistele, sest algas see hommikul kl 10 paiku, kuid vähemalt oli õhkkond vabam ning cool-im (sõna otseses mõttes). Tegu siis aednike nn erapeoga, milleks võetakse omavoliliselt vaba päev ning pannakse heasse kasutusse aasta jooksul noolte mängimisest ühiskassasse kogunenud dollarid. Õlu ja siider voolas ojadena (mina olin loomulikult autoga tööl) ning söömata ei jäänud ka hiiglaslik jõulu-seapraad. Hindasime vist oma võimeid veidi üle, sest lisaks 3-kilosele seatükile oli meil veel suur kanarull, vihased veisefileed, seened, sibulad jpm. Tegelikkuses seast me kaugemale ei jõudnud. Keegi sai vähemalt hea kõhutäie kodus... Mind endiselt huvitab, et kas upper level management teab kogu sellest värgist, mis aednike kuuris toimub ja lihtsalt ei hooli ning pigistab silma kinni või on nad täiesti ära petetud. Government work :)

See siga vajas masin-nuga

Kui Eestis on põhirõhk pühade ajal jõuluõhtu söömaajal, mil pere koguneb ühise laua taha, vitsutatakse head-paremat, juuakse hõõgveini ja porterit ning külas käib ka jõulutaat, siis Austraaliamaal toimub kogu värk 25ndal detsembril ehk Jõulupäeval. Tehakse mehine grill-hommikusöök, juuakse külma õlut, ollakse kodus (sest kuskile pole minna - kõik on kinni) ning avatakse pakke. Et kohalikest erineda, pidasime meie jõule siiski 24nda õhtul. Siin on 24. endiselt tööpäev, kuid nagu enne mainitud, ei soostunud aednike tiim sel päeval tööd tegema. Kui sealt grillilt minema sain, võtsin kodus kiire külma dušši ning jätkasime pühasid Liisa ja Kerstiga rannas.

Neiud olid ettenägelikult lennukist punast värvi tekid pihta pannud, mis nüüd täitsid edukalt jõuluteemalise piknikulina eesmärki. Üks lohakas (ja ebaharilikult suure peaga) päkapikk oli öise külaskäigu ajal oma mütsi minu juurde unustanud, nii sai ka see ühes võetud - istus täitsa hästi inimestelegi pähe. Kuigi lumest võib siin ainult und näha, olid meil siiski valged jõulud - liiv on Perthi lähedases India Ookeanis just seda tooni. Ei sadanud teist küll taevast alla, aga tuul suutis küllalt autentse fiilingu tekitada ning kui pea luidete vahelt välja pista, olid suu ja silmad liiva täis, toidust rääkimata. Verivorst ja hapukapsas oleks ilmselt kuumuse tõttu autos halvaks läinud, kuid õnneks ei olegi siin selliseid tooteid saadaval ja nii jäi see mure üldse ära. Sõime hoopis puuvilju ja küpsiseid-porgandeid tüdrukute enda retsepti järgi valmistatud dipikastmega ning nautisime merekohinat.

Õhtul kutsusid sõbrad hostelipäevilt meid endale külla, hostelisse jõudes oli pidu täies hoos ja iirlased ning itaallased olid millegipärast eriti lõbusas tujus. Nende saladusele ei olnud raske jälile saada ja peagi tegime ka meie sama tegevusega algust, mis neid järgmisele tasandile oli viinud. Kui Eestis mulle ei tuleks vist pähegi mõtet minna jõuluõhtul baari, siis siin tundus see päris hea mõttena. Seadsime sammud Mustangi (pubi ja ööklubi ristand, nagu ikka Austraalias) poole; James (sõber UKst) kui hosteli manager oli enda valdusse saanud voucheri tasuta drinkidega, mida nüüd oma seltskonnale lahkelt jagas. Liigutasime end siis mõnda aega uute ja mitte nii uute tantsurütmide saatel, kaaslasteks ohtralt punaste tutimütsidega isikuid, ja kui kõigil küllalt sai, võtsime suuna kodu poole, et teha midagi jõuluõhtule tõeliselt kohustuslikku - rääkida perega juttu.

Skype ja operaator Three mobile broadband - tänan teid mõlemat sügava kummardusega, sest aitasite teoks teha ülikvaliteetse ja südantsoojendava videokõne, mille sarnast pole ma varem oma elus kogenud. Kogu pere oli koos, igaüks askeldas veel viimaseid toimetusi, rääkisime kõigiga kõigest ja kõigist ning korraks tuli isegi kerge jõulutunne peale. Kui Eestis part ahjust välja võeti, taheti laptop tühja koha äärde laua äärde paigutada ja 'ühiselt' pidusööki nautima hakata. See oli märgiks, et aeg on lõpetada, sest taoline vaatepilt oleks ka mul mahlad käima pannud, kuid kl 4 öösel ei ole ikka päris õige aeg liha kahe suupoolega kõhtu ajama hakata. Sellegi poolest sai pandud mõnus punkt mu 23h kestnud päevale ja järgmisel päeval ei avanud ma silmi enne kella kolme pärastlõunal - väga lõõgastav pühade algus.

25ndal toimus mu uuele kodule lähedal asuvas jõeäärses pargis ka kohalike (no kui kohalik ikka üks backpacker on...) eestlaste kokkusaamine, kust minagi hetkeks läbi põikasin. Eelmisel õhtul, kui enne randa minekut neiusid nende hosteli ees ootasin, kõndis must mööda üks noormes. Nagu siin kombes, noogutasime teineteisele tervituseks, mina jätkasin mingi seinatahvli uudistamist ning tema oma teekonda. Ei möödunud tosinat sekunditki, kui tüüp oli tagasi ja küsis mult kavala näoga, et 'Sorry, are you an Estonian by any chance?'. Nii hea nina siis osadel kaasmaalastel :) Markus oli ka murumängudel kohal ning hoidis eestlaste lippu endiselt kõrgel - eestlased kui austraalia laste sõbrad, kes ennastsalgavalt noorte eest alkoholi hävitavad. Kaldun suts soosse teemaga, tegelikult tahtsin öelda, et ikka uskumatult palju on siin oma riigi rahvast. Juba kogunemisel näitas oma nägu üle 30 kodaniku ja kes teab palju neid veel ümbruskonna padrikus luusimas on/oli. Igatahes - kes eesti keelt harjutada tahab, see ei pea mitte ainult omaette pobisema.

Olid väga teistsugused jõulud. Kogu selle kogemuse võtab hästi kokku ühe sõbra pühadetervituses sisaldunud tarkusetera: "Variety is the spice of life". Rohkem sõnu pole vaja :)