Üks väike daytrip

Kunagi eelmisel aastal oli kätte jõudmas järjekordne nädalavahetus ning otsus väike daytripp teha ei tulnud kuigi raskelt - auto oli olemas, ilm oli suurepärane, kaaslased Liisa ja Kersti olid samuti õhinas ning ei olnud veel ka kolme töökohta, et ajanappuse pärast muret tunda :P

Alustasime autost väljumistega Kalamunda nimelises linnakeses Perthi Mägedes, kust lugemismaterjali kohaselt pidavat avanema suurepärased vaated Perthile. Vaateid me ei leidnud, küll aga leidsime ühe lahke naisterahva, kes pakkus välja, et ta võib 500m eemal olevasse turismiinfo punkti helistada ning uurida, kas nad ikka laupäevasel päeval lahti on. Keeldusime viisakalt, võtsime jalad selga ning asusime mäest üles astuma. Oleks ikka pidanud laskma helistada, sest Kalamunda infopunkti töötajate jaoks oli laupäev samuti puhkepäev :)

Järgmiseks jõudsime sellise suurepärase ehitise juurde nagu seda on Mundaring Weir (Mundaringi Pais). Muljetavaldav polnud see mitte ainult oma nime, vaid ka otstarbe (ning ulatuse) tõttu - selle tammi juurest algab Kuldse Toru (Golden Pipeline) nime kandev rajatis, mis varustab veega keset Lääne Austraalia kõrbe kullaväljade vahele rajatud linnakesi. 600 km kaugusel. See on nagu Tallinnast Vilniusesse, eksole. Väidetavalt on tegu maailma pikima veesüsteemiga ja ma üldse ei imestaks, kui see tõsi oleks. A mitte ainult sellepärast ei kirjuta ma antud kohast, ega ka mitte kurva tunde tõttu, mida tekitas mus teisele poole tammi vaadates kuiva jõesängi nägemine. Tahtsin teiega lihtsalt jagada tragikoomilist tõika, et antud projekti autor, geniaalne Austraalia insener C. Y. O'Connor, sooritas rahva umbusu ja avaliku hurjutamise tõttu aastake enne projekti edukat lõppu enesetapu. Aga toru on töös siiamaani.. Lihtsalt tulevad mõttesse eestlased, umbusk ja mitmed suured eesseisvad projektid Eestis, nagu tuumajaam, Saaremaa püsiühendus, Soome tunnel jne :)

Täitsa kuivaks on imetud...

Päike oli palavaks muutunud ja me arvasime, et on õige aeg üks jalutuskäik rahvuspargis ette võtta. Olen Austraalias sadu kilomeetreid matkaradasid kulutanud ja väga erinevaid rahvusparke näinud, kuid sissepääsu eest raha kasseeriva rahvuspargi nägemiseks pidin Western Australiasse tulema. Ja selliseid parke on siin hulgim, teist kohtasime juba samal õhtupoolikul... Jalutamine hääletati sellise avastuse peale ühiselt maha, uus plaan oli veini jooma hakata :) Loomulikult ei tahtnud me ka selle eest maksta, mistõttu tuli külastada mõnda lähedalasuvatest veinikodadest. Esimest silti silmates, keerasin teelt kõrvale ning pärast 6km lookleva mägitee läbimist (ei, mitte keset rohelisi välju ja kirjusid lehmasid, vaid tihedalt teineteise kõrval asuvaid eramaju) jõudsimegi pärale.

Algus polnud paljutõotav, meiega tegelema pidanud kutt sebis pidevalt teiste inimestega ja pool aega oli üldse kadunud. Maitsesime siis välja pandud leiba erinevate oliiviõlide ja dippidega ning ootasime kurva näoga leti taga, kuni kõik teised olid kadunud. Viimaks täitusid meiegi klaasid veiniga ning peale jutulõnga lahtikerimist muutus ka leti taga olev noormees lahkemaks. Pärast pooletunnist lõbusat vestlust, ohtrat degusteermist ning fakti, et me olime esimesed eestlased, keda ta elus nägi, juhtus midagi üsna ootamatut (kuid vist üsna aussie-likku) - ta küsis meilt, mis vein meile kõige rohkem meeldis ja meie vastuse peale kookis ta sama veini külmikust välja ning kinkis selle 'austraalia rahva hea tahte märgiks eesti rahvale' :P

First wine, then wild

Austraaliaga rahu sobitatud, veeresime autoga allamäge, ookeani poole, et sooritada viimane katse bushwalking-us. Nagu juba enne mainitud, õnnestus meil sama päeva jooksul teisegi tasulisse rahvusparki jõuda, mis lõi mind sedavõrd pahviks, et peale üksikul rannal peesitamise ja ookeanilainetes mõttelagedalt karglemise ei suutnud ma enam midagi teha. Mis polnud ka paha. Aga tulevikus ma ilmselt WA rahvusparkidesse oma matkakihku rahuldama enam väga ei kipu...

Kuna nüüdseks on mul alles ainult 2 töökohta, siis varsti võib siit ehk taas midagi uut leida. Lugemiseni!