Sõdur ja soolane leib

Küünlakuu algusepoole saabusid Austraaliamaale Ain Lutsepp, Roman Baskin ja
muud inimesed, ilma kelleta ei oleks saanud toimuda näitetüki "Sõdur" etendamist ühe kohaliku kolledžihoone auditooriumis. Kuna eesti teatrit ei ole õnnestunud juba rohkem kui aastapäevade jagu näha, ei olnud mul muud valikut kui asi üle vaadata - seda enam, et sain kutse pärast etendust osaleda ka väikesel teeõhtul Eesti aukonsuli juures ning ajada näitlejatega silmast silma juttu. Sama kutse said aga ka kõik ülejäänud teatripileti soetajad :P

Põhjalikku etenduse ülevaadet ma ei anna, teatrikriitiku töö jäägu teatrikriitikutele. Aga nii palju ütlen, et kuigi tegu oli veidi süngevõitu sisuga tükiga, siis meisterlikku näitlemist ja musta huumorit nautisin ma täiel rinnal. Näidendi kohta märkis Baskin hiljem veiniklaasi taga väga hästi: "Siin on kõik inimesed nii rõõmsad, tundus lausa kohatu karjuda ja nukrat lugu etendada". Aga võibolla oligi kohalikel reality-call-i tarvis, pole ju neid kordagi üritatud okupeerida...

Kuigi etendus oli väga hea, pani i-le täpi aiapidu konsuli juures. Siinkohal teeks kraapsu Anule, kes kogu selle rahvamassi oma koju kutsus ja meid kõiki terve pärastlõuna väga rahulolevatena suutis hoida. Väga meeldiva üllatusena oli aianurgas püsti pandud suur joogilaud eeskujuliku menüüga alkoholiga ja alkoholita jookidest (mida kahjuks mõni eestlane liiga kurjalt ära kasutas), lisaks käisid ringi kenad noored näitsikud kodus valmistatud snäkikandikutega. Neiud kahjuks eesti keelt ei vallanud (tegu oli Anu tütre sõpradega), kuid musta leivaga heeringa-munavõikud, lõhesaiad, sellerikepikesed hummuse-dipiga, Kalevi kommid jne jne maitsesid hästi sellegipoolest.

Huvitav oli vaadata ka erinevate põlvkondade omavahelist lõimumist - sõja ajal või pärast seda Eestist emigreerunud põlvkond suudab siiani väga edukalt tänapäeva noortega suhelda. Võibolla sellepärast, et tegu on keskmisest huvitavama elukäigu ja -kogemustega inimestega, aga võibolla hoopis sellepärast, et kaugel maal tekib lihtsalt suurem kokkukuuluvustunne. Mina näiteks kuulasin tükk aega 30 aastat Sydneys taksojuhi ametit pidanud Villemi huvitavaid lugusid, kelle üks poeg majandab Margaret River kandis asuvat veinikoda ning teine on Austraalia suurimate naftakompaniide hulka kuuluva firma üks direktoritest. Sealt veinikojast plaanime muide homme-ülehomme kohe algava roadtripi käigus läbi sõita ;)

Aga õhtu pähkel oli muidugi Baskini & Lutsepaga maast ja ilmast pajatamine - Eestis ei avane just tihti taolist võimalust. Lutsepal tundus peaaegu täiuslik mälu olevat, ta suutis mitu tundi hiljemgi varem räägitud pisidetaile uuesti konteksti panna, isegi pärast korduvat veiniklaasi tühjendamist :) Aga muidu vist näitlejaks ei saagi... Igal juhul sain kätte oma esimesed autogrammid ning lubasin neid uuesti Draamateatrisse vaatama minna. Järgmisel korral me ainult sama veinipudelit ilmselt enam ei tühjenda...

Kuna näidend läks väga hästi kokku 24. veebruari teemaga ning ka Merle püüdis musse tsutike patriotismi süstida, siis teengi ühe väga isamaaliku lükke ning soovin kõigile head vabariigi aastapäeva! Et sul vastlaliug pikem oleks kui naabril ;)

Ahjaa, selle üritusega sai ka mu uus mänguasi sisse ristitud, tulemusi saab uudistada siit:

View Album

Get your own

------

Teine eestlaste eestvedamisel toimunud üritus oli Kuuno ja Triin-Liisu soolaleivapidu vaikses Perthi suburbias. Triin-Liis on tuntud kui kohalik organisaator, kes alati rõõmsameelsena kaasmaalaste rahvamasse kokku ajab (k.a. "Sõdurit" vaatama) ning Kuuno on hall kardinal, kes kulisside tagant plaane haub ja kõige õnnestumisele kaasa aitab. Nende jaoks tähendab sponsorship-viisa pikaajalist Perthi sisseseadmist ja nii nad maja endale üürisidki.

Peole jäin ma loomulikult hiljaks, sest ma ei suutnud vastu panna kiusatusele tee peal peatus teha ning võrratult lummavat päikeseloojangut nautida/pildistada ja sama tegevust harrastava vanakesega juttu puhuda :) Aga kohale jõudes oli üllatus suur, kui esimese asjana mulle pits Viru Valget sisse joodeti ja siis eesti toitudest lookas laua äärde talutati. Kartulisalat viinerite ja ketšupiga, must leib, hapukurgid, täidetud munad jne pakkusid rahuldust kümneteks minutiteks, kui mitte rohkemgi.

Kuna järgmine päev oli laupäev, siis tähendas see ainult üht - ees seisis järjekordne tööpäev restoranis. Seega tegin mina vehkat just sel hetkel, kui pidu alles hoogu hakkas minema ning kuulu järgi lõppes trall alles siis, kui mul juba pool tööpäeva läbi oli. Anyway, taas üks lahe koosoleng, sina saad sellele kaasa elada järgnevat fotosessiooni vaadeldes:

View Album

Get your own

Natuke sellest, mis vahepeal Oliveri ja Madliga teinud oleme, saab lugeda siit. Eriti palun tähelepanu pöörata haiuimega tegelasele, sest see mõistatus vaevab mind siiani. Mingi aeg ehk panen ka asjakohased albumid üles.. Nii, aga nüüd on kell 1.40 ja on viimane aeg end roadtripi jaoks konditsiooni ajada. Hiljemkuulmiseni.