Lõunapoolkera finaal

Greymouthi ümbrus hõlmas endas veel sürrealistlikke pannkoogi-kive (istun ühe sees alumisel pildil) ning õlgu kehitama panevalt sinise veega jõge, aga ööd veetma sõudsime Franz Joseph-isse, täitsa jää külje alla, kus lumiseid mäetippe oli ka kuuvalguse käes näha ning liustiku lähedusest sai aru õue astudes. Tom pole oma sünnat ilmselt sellistes unikaalsetes oludes veel kunagi tähistanud, kuid Uus-Meremaa õlu- ja veinitootjate tööga jäid kõik väga rahule ning ega õhtusöök, kaardimäng ning ohtralt nalja küünlavalgel maailma kõige kiiremini liikuva liustiku kõrval ka nurisemiseks põhjust andnud.

Nagu arvata oli, siis jahedus tegi kõik kiirelt värskeks ning hommikust värisemist ei aidanud vähendada isegi fakt, et olime seda pisikest camperit neljakesi seestpoolt täiega kütmas. Kui aga päike välja tuli, siis võis vabalt lühikeses riietuses ringi käia, taustaks lumiste mütsidega mäetipud. Tegelikult läks Ele isegi nii kaugele, et otsustas 5-tunnisele liustiku-kogemusele jalga panna miniseeliku pikkuses shortsid ja ega Kallegi palju alla jäänud. Giidid jagasid meile veel sokid-saapad, Goretex joped (juhuks kui imeilus päikesepaiste peaks ootamatult asenduma halli ja külma vihmasajuga) ning jää peal kulgemiseks ogalised "kassid" ja peagi olime jalutamas mööda kiviklibust jõesängi. Liustike algus paistis olevat kiviviske kaugusel, aga optiline illusioon pettis ära ka kõige pikemad eestlased - kõmpida tuli rohkem kui 2,5 km.

Kui vahepeal tundus, et T-särk on täiesti piisav varustus antud keskkonda, siis jääle jõudes ilmus eikusagilt jäine tuul (loogika-loogika) ning kõigil läksid ülearuse pagasina tunduvad joped naksti selga. Kassidega käimise koolitus läbi tehtud, asusime jäässe raiutud astmeid mööda tõusma maailma kõige järsema liustiku otsa, kuhu turisti raha eest lastakse. Täitsa tore oli seda suurt elusat "asja" lähedalt uudistada; kahju ainult, et giidi räägitu eriti meelde ei jäänud ;) Jää oli sini-sinine, igalt poolt tilkus ja nirises vett nagu (igavesel) kevadel, kõikjal olid praod-koopad ning paar kuud varem nägin Austraalias uudist, kuidas paar turisti läksid piltide tegemiseks rajalt vähe kõrvale ja just sel hetkel kukkus neile kaela mitusada tonni igijääd. Nende kehasid leitud veel pole, nii et põhimõtteliselt võis see olla ka kaval identiteedi-vahetamise plaan - hoidke silmad lahti.

Üleval anti meile 2-3 minutit aega, et pilte teha ja ise kaasa võetud lõuna sisse kugistada, pärast mida algas samalaadne 2,5-tunnine tagasitee. Veits üle käe tehtud (ja kallivõitu) oli see tuur, kuid sealt saadud kogemus on siiski 'something totally different'. Tagasi turistikülas, võtsime Kallega ette vapra sammu ning broneerisime järgmiseks päevaks ära allahüppe kuristikku ning pärast seda loksusime 6 tundi mööda mägiseid ja vähem mägiseid maanteid Queenstowni poole.

Queenstown on teatavasti NZ adrenaliinipealinn, kust iga hull leiab oma ja on tõsine oht terve puhkuse eelarve mõne päevaga ära kulutada. Meil Kallega enesekontroll säilis ning valisime ainult ühe asja, aga selle eest ühe hirmuäratavaima - Uus-Meremaa kõrgeima bendžihüppe. Nevise jõe kohal rippuvast gondlist 134 meetri sügavusele hüpates peaks vabalangus kestma 8,5 sekundit, sellest saadav adrenaliinilaks aga märksa kauem ;)

Öö hakul linnale lähenedes nägin järsku AJ Hackett-i (maailma esimene bendžihüppur ja omanimelise firma asutaja) silti ning kõige vähema vaevaga valitud ööbimiskoht oligi olemas - magasime otse maailma esimese (kommerts-)bendžihüppe parklas. Juba ärgates oli ärevus õhus, hommikusöök polnud samuti päris see ja pinget kruviti veelgi sõiduga objektile - mööda nii järsku ja kitsast piireteta kruusateed pole ma veel kunagi mäkke tõusnud. Pilt mäe otsast kõike päris hästi edasi ei anna, aga no vaade oli kergelt aukartust tekitav. Edasi käis kõik aga väga kähku, sest mõtlemiseks aja andmine seal vist väga levinud (ega hea) idee pole.

Kiire gondlisõit keset kanjoni, 150 meetri kõrgusel Nevise jõue kohal rippuvale platvormile, jalad rakkesse ning oligi valju rokkmuusika vahelt kuulda countdown-i - three, two, one... Aga inimmõistus tõrgub totaalselt vastu, kui on vaja astuda samm sügavikku. Ilma selle kaitsemehhanismita oleks inimsugu ilmselt ammu välja surnud, kuid toore jõuga on võimalik sellest siiski üle saada. Aga need esimesed sekundid - phew - midagi täiesti enneolematut. 8 sekundi jooksul käib läbi ikka korralik tunnetepakett - ärevus-hirm asendub absoluutse ekshilaratsiooniga, et enne jõeni jõudmist muutuda ground-rush-i tekitatud adrenaliinipuhanguks. Uuesti üles "põrgates" voolab soontest läbi see mõnus magus vabaduse tunne ja iga rakk kehast kisendab "VEEEEL!!!". Langevarjuhüpe oli ju ka lahe, aga lennukist välja astudes on maa liiga kaugel, et mingit hirmu tekitada ja pärast varju avanemist on maandumine aeglane ning sujuv, seega ikka väga erinev kogemus. Need olid vist mu elu kalleimad sekundid, kuid totaalselt seda väärt ;) Ning Ele arvuti ärasuremise tõttu reisi viimasel päeval jõuab video mu õhulennust siia kunagi hiljem.

Queenstowni jõudes vihma sadas, Tomi luuratud canyon-swing millegipärast ei töödanud, niiet Tomi tema eredaimaks elamuseks sealt linnast jäi gondlisõit mäe otsa ja tagasi. Ja kuna Ele meid ka millegagi seal kinni ei hoidnud, siis panime jälle lõuna poole ajama. Üheks must-do-ks enamuse turistide nimekirjas on laevakruiis Milford Sound-il (a la Rootsi-Norra fjordid ilma punaste katusteta ning veelgi dramaatilistemalt veest välja kõrguvate kaljudega), kuid selle geograafilise asukoha (130 km tupiktee otsas), sombuse ilma ning natuke ka mitmelt poolt kõlama jäänud turistika-faktori tõttu otsustasime oma päeva veeta hoopis Te Anau-s "matkates". See linnake on tuntud kui NZ matkaradade pealinn ja loomulikult leidsime meiegi enda võimetele sobiva marsruudi - 4-tunnine retk läbi maagilise välimusega sammaldunud pöögimetsa ja värvilise raba kuni süngelt maalilise Motueka järve äärde, tee kõrval voolamas ebareaalselt selge veega jõgi, mille ääres ka osad Lord Of The Ringsi stseenid aset olevat leidnud.

Kopsud värskest metsaõhust liigselt küllastunud, kulgesime veel mõned sajad kilomeetrid Antarktika suunas ning koos ehaga tervitas meid vali ning jäine ookeanituul. Laagri üles panek majaka äärde, viltuste puudega padriku vahele ei olnud võibolla kõige targem mõte, sest Lonley Planeti andmetel olevat sellelt alalt maoorid põgenenud lumeinimest meenutava elaja tõttu. Eelmisel ööl magasime kõik jube halvasti, mille peale Tom hakkas kahtlustama, et olime valinud koha otse veesoone kohal. Lumeinimese hirmu tõttu aga ei julgenud keegi õue vetsugi minna, rääkimata siis nõiavitsaga veesoone otsimisest. Õnn aga ei ole eestlaseid maha jätnud ning hommikuks olid kõik elus ja hästi välja puhanud.

Paremgi veel, mõned sammud majakast võtsid päikest paar merilõvi ning leidsime ka ühe segaduses pingviini, kes ei suutnud otsustada, kas on targem vette tööd rabama (loe: kala püüdma) minna või niisama kaldal lebotada. Merre polnud meistki keegi ammu saanud, kuid nii häda ka käes polnud, et seal 2-3 meetriste lainetega, mis vastu kaljusid paiskudes tornina kõrguvaid vahusambaid üles paiskasid, võidu ujuda.

Nautisime lihtsalt looduse võimu ning järgmiseks avastasime ennast Uus-Meremaa lõunasaare lõunatipust, kohast nimega Slope Point. Lõunapooluseni jäi veel 4800 kilomeetrit minna, kuid minu jaoks oli tegu siiski päris hea saavutusega - nii pea alaspidi polnud ma veel kunagi olnud (kui, siis võibolla ainuld bendžihüppe ajal...).

Järgmiseks oli reisikavas dinosauruste ajastust pärit kivistunud mets (ülal). Siin ei väsita rõhutamast, kui unikaalne iga koht maailma (või lõunapoolkera) mastaabis on, nii ka selle "metsa" puhul. Ei saa öelda, et ma varem taolisi kivistunud kände või tüvesid näinud oleks, aga üle poole tunni me seal aega ilmselt ei veetnud. Läksime hoopis inimkätega uuristatud kunagisse raudteetunnelisse, mis 100 aastat tagasi pea 9000 naela maksma olevat läinud. Täitsa creepy koht, kuid vähemalt paistis tunneli teisest otsast valgus ;)

Kohanimedest ma polegi veel juttu teinud, aga naerda saab nende üle ikka üksjagu. Maoorikeel meenutab natuke eesti titakeelt, seega paljud kohanimed on pärit nagu lasteraamatust, teised aga panevad lihtsalt muigama. Maailma pikimat sõna ei hakka siin kirja panema (pole nii palju kannatust, sest silme eest läheb pidevalt kirjuks), kuid mõned näited siiski: Tutukaka, Matamata, Matakohe, Katikati, Karekare, Kakanui, Kaka Point, Shag Point, Kumara (maguskartul), Tapawera, Kohatu jne jne.

Mõned kohad on kiivid täitsa hästi ära peitnud, näiteks ühe "scenic route-i" ehk Highway 92 otsimiseks tuli üks linn ikka totaalselt risti-rästi läbi sõita ja umbes sama teema oli ühe omapärase ranna otsimisega, sest no mitte ei osutanud ükski silt Tunnel Beachi poole. Kui lõpuks sinna kohale jõudsime, oli pimedus langemas ja vihmasadu ei teinud samuti otsustamist raskemaks - ööbime parklas ning hommikul vaatame koha mahedas päikesetõusu-valguses üle. Öösel tahtis tuul bussi ära viia ja Ele ei olnud kaugel rooli haaramast ja minema sõitmast. Hommikuks oli pimedus küll kadunud, kuid tuul ega pilved mitte ning hetkel, kui otsustasime järsku mäge mööda alla laskuma hakata, tehti taevaluugid lahti ning kahe minutiga olin läbimärg. Et tegu oli tunniajase edasi-tagasi käiguga, siis järgnesin juba autosse põgenenud Tomile, kuid noored armunud marssisid vapralt edasi. Ilusa ilmaga poleks koht kaugel paradiisist, neid uskuma jäädes istusin meie liikuva kodu rooli ja sõitsin Dunedin-i, lõunasaare suuruselt teise linna.

Ma ei ole kohvijooja, aga Perthis restoranis töötades kasutasin aegajalt ikka ära hea espressomasina olemasolu ja no mõne tassi olen Eestiski joonud. Peab ütlema, et ubade röstimine on kiividel igal juhul ülihästi käpas, sest no kohvi on ülimaitsev. Ja mis olekski parem kui läbimärja ja külmetavana istuda maha sooja hubasesse kunstgalerii küljes olevasse kohvikusse linnas, mis on kuulus oma kohvikute ja galeriide poolest :) Pettuma ei pidanud keegi (isegi Ele mitte, kes kohvi ei joo - rummiga tee soojendas vähemalt sama tõhusalt kui hea mocha) ning tiir galeriis mõjus hästi inspiratsioonile.

Ei teagi täpselt, kelle inspiratsiooni tulemusena me Cadbury-sse e Uus-Meremaa ainsasse šokolaaditehasesse tuuri otsustasime võtta, kuid no annab ikka pingutada, et sellest magedamat elamust välja mõelda. Laupäevase päeva tõttu Oompa Loompa-d tööd ei teinud (Charlie and the Chocolate Factory, anyone?), seega näidati meile 10-minutilist filmi, räägiti kahe seina taustal (millest üks polnud absoluutselt šokolaadi ega selle tegemisega seotud) törts juttu, anti kotike väga mõttetute maiustustega ja saime "megahea" võimaluse osta 15% poehinnast soodsamat šoksi. Läksin sinna ju šokolaadi degusteerima - kui ma oleks tahtnud õhkõrna šoksikihiga kaetud vahukommikala, banaanichewie-t või küpsist maitsta, oleks ma kommivabrikusse läinud.

Iga linn tahab millegi poolest kuulus olla, Dunedin-i elanikud võivad käsi rinnale taguda ning karjuda: "Aga meil on maailma kõige järsem tänav!!". Meie hädist campervan-i me sealt üles piitsutada ei julenud, tegime Kallega hoopis väikse trenni ning jooksime tippu. Ütleme nii, et kui ma seal elaks ja vastu hommikut peolt koju jalutaks, siis ma kas magaks tänava alguses või kutsuks takso, et see mind sealt üles veaks...

Õhtu hakuks jõudsime Oamaru lähistele, mis on tuntud oma pingviinikolooniate poolest. Kuna ma Austraalias olen juba neid maailma pisemaid sini-pingviine näinud, siis tasuline tuur enam ei isutanud. Mõned kilomeetrid edasi elavat ka kollasilm-pingviinid, kuid meie sinna jõudmise ajaks olid nad juba ammu merest pessa ukerdanud ning hämaras tundus plats täiesti puhas olevat. Selge oli ka see, et enne koitu keegi meist sinna nende merre tagasi marssimist vaatama ei lähe, seega jäi pingviinikontosse see üksainus eksinud isend Waipapa majaka juures. Tühjad akud ja juust tunne tähendas taas traditsioonilist pay-for-two-use-for-four süsteemis karavanipargi külastust ning saime ka kütteradika luksust nautida. Mingi külmalaine vist levib siin (no minu jaoks alla 10C just seda tähendabki), sest no üldse ei saa enam ilma kihilise riietuseta olla, kapuuts on samuti rohkem kui üks kord kasutuses olnud. Või siis on lihtsalt sügis käes - lehed puudel on täitsa mõnusatesse kollakas-punastesse toonidesse hakanud minema, õunad teeäärsetelt õunapuudelt on magusaks muutnud ja õhus on tunda värsket kargust :)

Viimane täispäev armsaks saanud bussiga möödus Lõuna Alpides jänesehaake tehes. Lumiste mütsidega mäed, türkiissinised järved (ühe kaldale oli ka miljonivaatega kirik ehitet), neoonrohelised karjamaad tuhandete valgete täpikestega (lambad, noh) ja vahelduseks ka maooride kritseldused kiviseintel (võrreldes aborigeenide omadega jäävad häbisse kahjuks) ning veidrad kibuvitsavõsaga ümbritsetud kõrged savikaljud.

Kuid tee peal Christchurchi pidin ma ikka tuju ära rikkuma ning emaili lugema... Nomad Campervanz Brent Rouse-iga eesotsas teatas meile viisakalt, et reisi alguses juhtunud käigukasti-jama oli juhi süü ning remondirahad on krediitkaardilt maha võetud. Ehk siis kuti seisukoht on selline, et kui tema värava taga näiteks mootor pilbasteks lendaks, siis oleks samuti meie vastutavad, sest "teie ju olite roolis ning esimesed 10 meetrit buss sõitis kenasti". Järgmine päev möödus helistades-sebides-uurides-sõdides, et asjad taas meie kasuks pöörata. Kui aga remondimees koostööd ei tee, firmal Christchurchis kontorit pole ja meil siin ainult paar päeva aega on, siis võib arvata, mis tulemus oli. Käisime isegi advokaadi jutul ning eriti närvi ajab see, et meil oleks täiesti pädev kohtucase selle tüübi vastu, kuid peaksime kuu aja pärast ise kohtusse ilmuma... Ja kehtibki jälle mu ammune Kagu-Aasiast pärit vanasõna "Turist saab ikka tõmmata". Järgmine samm on kohaliku "Pealtnägija" saatega (mis siinmail kannab "FairGo" nime) ühendust võtta ja igas muus võimalikus kanalis selle firma maine kallale asuda. Pfff, mõru maik on suus...

Viimasel päeval oli Christchurchis perfektne ilm, vist esimest korda oli taevas absoluutselt pilvitu, päike soojendas mõnusalt, kuid õhus oli kargust ja sügist. Tom lahkus juba koidu ajal, ülejäänud rahvas jalutas lihtsalt linnas ringi, uuris botaanikaaias sügisrüüs puid, taimi, lilli, absorbeeris galeriides kunsti ja käis suveniirijahil. Mis mind aga selle linna juures kõige rohkem üllatas, oli fakt, et siin pole MITTE ÜHTKI kõrghoonet. Tegu on NZ Lõunasaare kõige suurema linnaga ning elanikke on pea sama palju kui Tallinnaski, kuid kuskil on keegi edukalt suutnud "madala linna" poliitikat kehtestada. Huvitav minu arust.

Mulle ei meeldi väga kokkuvõtteid teha ja mulle ei meeldi samasse riiki mitu korda tagasi reisida, sest maailmas on niiiii palju uusi ja huvitavaid kohti, mida avastada, KUID Uus-Meremaale tulen ma ükskord tagasi. Igal sammul vapustavalt ilus loodus, hea kliima, taskukohased hinnad, surmavate elukate puudumine, mustmiljon aktiivse puhkuse võimalust (üks väheseid maid, kus saab samal päeval nii ookeanis surfata kui mägedes lumelauaga sõita) ja loomulikult ülilahked adrenaliinisõltlastest inimesed lihtsalt on seda väärt ;) Nüüd aga astun peagi lennukile, et vahepeatustega Sydneys, Bangkokis ja Dubais jõuda magamatuna ja väntsutatuna Kreeka pinnale, külla sõber Costasele. Parem oleks, kui ilmateate lubatav 14C ja vihm tõsi poleks - ei taha aklimatiseeruda!!!

PS! Kui keegi mitte-siinkäinutest arvab ära, mis toodet reklaamib Uus-Meremaal slogan "See how it runs!", teen talle isklikult ühe joogi välja ;) Pakkuge!