Tully on koht, kuhu elama asuda, kui sulle meeldib vihm. Keskmiselt sajab seal aastaga maha 4200mm sademeid, rekordaastal tuli taevast alla koguni hämmastavad 7 meetrit vett. Tänu sellele on Tully jõgi üks parimaid kohti Austraalias, kus whitewater raftingut harrastada. Kaasa aitab ka hüdroelektrijaam ning tamm, kust igal hommikul hea ports vett valla lastakse, tehes võimalikuks aastaajast olenematu võimsa raftingukogemuse. Või vähemalt nii väidavad brošüürid.
Et Janno oli idaranniku roadtripilt saabumas ja mina kohe-kohe sinna suundumas, siis otsustasime vanade aegade meenutuseks jõud ühendada ning parve eestlaste kontrolli alla võtta. Ärgata tuli sel päeval enne koitu, 6:20 korjati mind Smithfield-ist Matt-i maja lähedalt peale ning kolmetunnine loksumine Tully jõe poole võis alata - saimegi rahulikult Jannoga üle pika aja oma tegemistest pajatada ning maailma asju arutada :)
Pärast kiiret pit-stopi Raging Thunder-i (meile teenust osutanud firma nimi) enda pubi väikses Tully maalinnas olime peagi jõe ääres, vinnasime päästevestid selga, sobitasime kiivrid pähe ning proovisime ära jäänud turvabriifingu kiuste parvejuhtidelt ühtteist ikkagi välja pigistada. Giidi ametit püüdis täita õpipoiss Kyle, kes mulle jubedalt pärlifarmis Vivienne-i pardal olnud domestic Suze-i meenutas. Kuna keegi pidi noore rookie vigu parandama, siis oli paadis teinegi giid-juht, Inglismaalt pärit (ja sinna mitte kunagi tagasi minna tahtev) Ed. Eesti ülekaalu püüdsid veel kõigutada kaks Šoti piigat ning üks keskealine radariteadlasest britt.
Vesi oli jahe, päike oli põletav, päikesekreem oli kerele määritud ning ootused olid kõrged. Vaevalt saime esimese kärestikuhakatise läbida, kui Kyle meid kalda äärde käsutas sõudma ning järgnes kerge õppetund käskluste jm alal, misjärel võisime jätkata. Lõbu oli jälle umbes 5ks minutiks, sest pärast kärestiku läbimist tõmbasime jälle 'tee äärde', kuid seekord mitte koolituse eesmärgil, vaid hoopis turvakaalutlustel. Nimelt olevat antud jõel teinekord ette tulnud, et turist kukub vette ja saab surma ning nüüd otustati safety-t vähe tõhustada. Võid muidugi arvata, mis efekti see põnevusele omas - ühel õigel raftingu-tripil ei tohiks ikkagi klient paadis tukkuma jääda (ja magamatus ei ole mingi vabandus!).Tuure võttis maha veel seegi, et enne kärestikule lähenemist käsutas giid "Relax!", mis ei võimaldanud paadil maksimumkiirust omandada. Alguses oli see kergendus, kuid kui raftinguga vaikselt sinapeale hakkasin saama, nihutusid ka piirid kaugemale. Ed vist luges mu mõtteid ning mingi hetk arvas ta, et kärestikku on poole lahedam läbida paadist kinni hoidmise asemel aeru kahe käega pea kohal vibutades ning "KAMIKAZE!!!" karjudes. Asi toimis ning adrenaliin leidis oma tee vereringesse :)
Et testida ega keegi vees paanikasse ei sattu, käsutati vahepalaks kogu tiim jõkke ning saime seal vähe maha jahtuda. Mida aeg edasi, seda rohkem käsklusi meile õpetati - küll pidime kõik see mees ühele või teisele paadi küljele hoidma, küll istmel üles-alla hüplema ning vahelduseks karjusime ikka Kamikaze! ka. Kuna Kyle oli alles trainee, siis pani ta aegajalt suht puusse või ei kuulnud keegi ta käsklusi, kuhu suunas peaksime parasjagu aerutama, mistõttu oli parv sageli karil. Stop-and-go-stiilis liiklemine jätkus lõunani, mis õnneks oli täiesti külluslik ning esialgsele kergele pettumusule juurde ei lisanud. Backpacker-i mõõtu eine kõhus (loe: kolm tavalise inimese einet), tegime kivil tiimipildi ja asusime tagasi vee peale.Teine jõe osa oli märksa tehnilisem, kosekeste langused olid küll madalamad, kuid vool tundus olevat kiirem ning minevikku jäi ka teiste paatide järgi ootamine - saime enamasti väga head tempot teha ning asi muutus iga minutiga lahedamaks :) Tripi kõrghetke pidime tunde ootama, aga lõpuks ta siiski saabus - suutsime parve kogu täiega ümber keerata! Ühe meetrise kosepoisi läbimisel tekkis kerge tõrge ning järgnenud segaduse käigus me ümber käisimegi. Kes jäi parve alla kinni, kes kaotas sandaali, kes aeru, kes lendas täiega kivisse, kes sai niisama veidi muljuda, aga vähemalt oli kõigil midagi ette näidata (v.a. vana nirk Kyle, kes pääses vigastusteta). Mina näiteks leidsin end esialgu parve alt lõksust ja esimene mõte oli "Lahe, täpselt nagu filmis!". Paanikaks väga põhjust polnud, suitsetamise kommet mul küljes ju pole ja kopsumahtu jagub kenasti. Aga loodusjõudude vastu rabeledes jääb alla ikka enamasti inimene - jõepõhjas lebavatel kividel ei paistnud suuremat häda olevat, kuid mina jooksin kolmest kohast verd, kui paati tagasi ronisin. Ed oli üldse päris näost ära, tundus nagu oleks ta väga strateegilisse kohta ühe kõvema obaduse saanud - mul läksid enda haavakesed selle peale kohe meelest ära :)
Natuke sai elevust tekitada veel ühe 4-meetrise kivijuraka otsast jõkke hüpates, selg ees grupikalli tehes kosest alla sõites (ning loomulikult kõik-see-mees vette lennates), kose alt läbi sõites dušši võttes, fotograafi silmates poosi sisse võttes (ja oma põhiülesannet unustades) ning niisama vabatahtlikult külma vette heiskudes ja kiirel voolul end madalal kivide kohal kaasa kanda lastes. Kogu tripp tõstis toonust, uni tuli õhtul magus ja järgmisel päeval oli isegi meeldivalt õrna lihasvalu tunda. Ütleme nii, et kogemus algas kerge pettumusega, kuid päev oli piisavalt pikk, et see emotsioon posiitiivseks pöörata. Kui saaks ajas tagasi minna, siis teeksin seda uuesti, kuid teist korda sama palju raha enam välja ei köhiks.
Üks asi, mis mind siin endiselt hämmastab, on austraallaste oskus turistide pealt hullu moodi pappi teenida. Üliharva maksab mingi reis või pakett just nii palju, kui reklaambrošüüril kirjas on. Võid suhteliselt kindel olla, et lisaks 'õigele asjale' maksad 30-100 taala mingiteks maksudeks, lubadeks, kütuse eritasudeks ja teenustasudeks. Siis aktiivsete tegevuste puhul on neil hea võimalus sulle varustust rentida. Kui on tegu pikema bussisõiduga, siis tasub teenust pakkuval firmal tee peale ehitada oma pubi, buss seal kinni peatada ning jälle kasum tuleb. Järgmine suurepärane mõte on inimestele emotsioone müüa. Kes ei tahaks mälestuseks/sõpradele näitamiseks osta pilte/videosid oma ekstreemsetest kogemustest?!? Nende produtseerimine ei maksa peaaegu midagi, aga ma kahtlustan, et suur osa taoliste firmade kasumist just sealt tulebki.Paar näidet ka: pärast raftingut avanes meil suurepärane võimalus soetada mälestusi fotode näol. Ma kujutasin endale ette, et ju nad kogu päeva piltide CD eest miski 20-30 dollarit küsivad. Võta näpust - ühe foto hind oli $16, kõik fotod (ainult sinu paadist, copyportected) läksid kaubaks $100 eest. Kiire fotosessioon juba trükitud fotode peal säästis mulle küll $96, kuid foto fotost pole ikka päris see. Teine näide: Cecile ja Sonja tegid Mission Beachil langevarjuga tandemhüppe, kusjuures kogu protsessi filmiti. Hüppe enda hind oli ca $270, video maksis, usu või mitte, $170! Mõtteid, mida ja kuidas eestit külastavatele turistidele müüa, aina tekib juurde ;)
Aa, postituse alguses tegin juttu tegelasest nimega Matt. Tegu on ühe ülilahke tüübiga hospitalityclub-ist, kelle vanavanaisa olevat Eestlane ning põgenes võimude eest ära Austraaliasse. Ta on suht vaimustuses oma päritolust ning tänu eestlane olemisele sain tema niigi backpackereid täis kodus lausa 4 ööd veeta. Maja jagasin Matt-i, tema kahe aussiest majakaaslase ning nelja saksa backpackeriga - täitsa tore segasummasuvila. Kordamööda kokatud õhtusöögid, Cairnsi laguuni ääres tehtud barbeque-d, ööd backpackerite pesaks konverditud garaažis ja mõnusad jutuajamised jäävad kõik hea mälestusena Cairnsi ja austraallaste külalislahkust meenutama. Järgmine kohtumine Matt-iga on Eestis, hetkel kogub ta oma järgmise Euroopa-tripi jaoks raha ning juulis peaks teda Maarjamaal näha olema. Tema kogemus on näidanud, et Euroopas on täitsa võimalik 6 kuud backpackerina elada ning enamasti tasuta majutust kasutada - mõttetoitu tulevikuks.Janno vaatenurk tripile.
Mõned illegaalselt omandatud pildid rahvtimisest:
Kunagi lubatud fotod sarjast "Eestlased Woolshedis":
Hetkel: Airlie Beach ning homme Whitsunday saarte vahele purjetama.
Tänase päeava muusikasoovitus: Cold War Kids - Hang Me Out To Dry
Järgmise korrani!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar