Kas keegi on kuulnud maratonijooksjast nimega Abdelhay Battal? Mina näiteks polnud, vähemalt mitte kuni mõni nädal tagasi toimunud kohtumiseni selle sama, 2002. aastal maailma top 10sse kuulunud ja praegugi aktiivselt (Austraalia) maratone võitva Maroko jooksuguruga. Tänu oma harrastusele on ta nüüdseks ka Austraalia resident (püsielanik) ning treenimisest vabal ajal teenib leiba Cairnsi lähedal kõiksugu raskemasinaid juhtides. Võib tekkida küsimus, et kuidas mina, kes ma maratonist ja Marokost sama kaugel olen kui valge mees aborigeenist, just selle mehega kokku sain. Vastus on lihtne - hospitalityclub.org.Teine hea koht, kus sinuga samu soove omavate inimeste kontakte leida, on teadetetahvlid linnatänavatel ja hostelites. Nende kaudu sain tuttavaks kahe noore saksa tütarlapsega, kes just äsja oma jala siia maailma kõige lamedamale, kuivemale ja ohtlikest elukatest kubisevamale mandrile olid tõstnud ning nüüd Cairnsi lähedal ringi soovisid vaadata. Kuna Abdelhay ehk lühidalt Abdul nii hea inimene on, siis oli ta loomulikult lahkelt nõus meid ringi sõidutama ning taustaks huvitavaid lugusid ja juhtumisi pajatama. Meeldiva vaheldusena erineb Cairns ülejäänud Austraaliast selle poolest, et paljude põnevate kohtade avastamiseks ei tule tunde (või päevi) mööda tühermaad sõita, vaid saab hakkama ka mõneteistminutiste otsadega :)
Alustasime päeva armsast mägikülast nimega Kuranda, mis enne turistide, neile suunatud kirevate reklaamplakatite ja lõputute kaupmeeste saabumist ilmselt veelgi armsam oli. Atraktsioonide hulka kuulusid II maailmasõjast pärit USA pommituslennuki vrakk, mis väga vingelt džunglitaimestiku poolt alla oli neelatud; väike turuke, kus kõiksugu huvitavaid kohalikust materjalist ja kohalike inimeste käsitööna valminud tooteid (nt känguruvillast sussid, emurasvast näokreem, krokodillihamba-kaelakee, mangovein, kohviliköör, jne) müüdi; ajalooline rongijaam, kuhu Cairnsist alguse saava Skyrail-i gondlid ning mööda mäenõlvasid lookleva scenic railway rongid jõuavad; jõgi ja mitmed loomade-lindude-putukate veetlust ära kasutavad teemapargid.Järgmine peatus oli Kurandastki läbi voolava Barron-i jõel asuv kosk, millel sõltuvalt aastaajast mitu vägagi erinevat nägu on. Meie olime tunnistajaks maalilisele nirele ja väga efektset kontrasti pakkuvatele kaljudele, kuid märjal hooajal pidavat kogu kivine osa olema varjatud möirgava ja võimsa vee poolt. Vahemärkuseks veel nii palju, et kui Darwinis tähendas kuiv hooaeg tõepoolest seda, et taevas oli pilvitu ja vihma ei sadanud, siis siinkandis on lood vähe teisiti. Talvises augustis sajab siin umbes sama palju kui Eestigi augustikuul, suvist vihmasadu aga ei taha (ega suuda) ma hästi ettegi kujutada - aasta peale kokku on siin mõnes punktis üle 4200 mm sademeid Eesti 600 mm vastu mõõdetud.
Kurandast saime inffi, et lähedal olevas Mareeba-s eksisteerib selline tore asutus nagu kohvimuuseum, kus saab degusteerida 21 erinevat kohvi, 4 likööri, 4 teed ja 14 eri tüüpi šokolaadi - kõik kohalikest kohviubadest meisterdet. Arvestades küllalt lühikest eelmist ööd kõlas kogu see värk üsna vajalikult ning peagi keerasimegi muuseumi parklasse. Juba õues tervitasid meid kohvipõõsad ning nüüd on ka toored ning kuivanud-kuid-mitte-veel-röstidud kohvioad ära proovitud. Degusteerimise eest küsiti mulle veidi liiga suurena tundunud summa dollareid ja nii asusingi Thierry-lt õpitud oskusi rakendama. Esimene katse lihtsalt julmalt sisse marssida tundus juba peaaegu õnnestunud olevat, klaasike likööri kõhus ja mõned tükid šokolaadi suus tabati meid aga teolt ning saadeti tagasi teiba taha. Meid andis ära kleepeka puudumine rinnast, mistõttu üritasin seda omandada juba degusteerimise lõpetanud inimeste käest. Mulle ette juhtunud kohalikud olid see kord üsna kidedad ja olin juba käega löömas, kui teel tagasi parklasse märkasin nelja jõuluküünaldena säravat kleepekat, mille keegi hea hing otse muuseumi reklaamile oli kinnitanud.Mõeldud-mõeldud ning minuti pärast olimegi muuseumis sees ja sõime kahe suupoolega makadaamiapähklite, kookosehelveste, piparmündi, kohvi, chilli (jep, pisar jookseb kui seda šoksi näksid) ja kõiksuguste muude hõrgutistega rikastatud heledat, tumedat ja valget šokolaadi. Peale rüüpasime Vana Tallinna kohviliksi meenutavat märjukest ja loomulikult üüratus koguses kohvi. Tee jaoks eriti ruumi ei jätkunud, ka ei jätkunud väga palju aega (ega huvi) massiivse kohviteemaliste eksponaatide kogu uurimiseks. Kui šoksikandikud olid mitu täis-tühi-täis tsüklit läbinud ning meie ekspeditsiooni liikmed nagu Duracelli jänesed ringi patseerisid, oli aeg kotid hiljem kindlasti peale tuleva nälja peletamiseks kõige hea ja paremaga varustada ning selleks korraks visiit lõppenuks lugeda.
Järvi on siinkandis külluses ning Lake Tinaroo kaldalt me end peagi leidsimegi. Seal oli parasjagu toimumas üsna idülliline laupäevak, kus ühiskonna koorekihti kuuluvad perekonnad olid laagrid üles löönud ja end merespordi sõidukitega lõbustasid ning ülejäänud inimesed niisama piknikku pidasid, laste-koertega mängisid või ringi sörkisid. Olen juba mõnda aega tahtnud veesuuskadega sõita ning kui erepunase kiirpaadi omanik sellelt samalt tegevuselt tagasi kaldale pöördus, võtsin jutujärje üles. Tüüp sellest mõttest eriti vaimustatud polnud, küll aga oli ta nõus meile oma "Ferrariga" niisama lõbusõitu tegema. Paat oli täitsa vilgas, liikudes mängleva kergusega üle 80 km/h - täitsa chill funride ja seda (jälle) täitsa muidu!
Teel Kentucky Fried Chicken-i ja salaretsepti järgi valmistatud paneeritud kanatükikeste juurde jäi teele veel üks muljetavaldav vaatepilt - hiigelsuur 500 aastat vana viigipuu nimega Cathedral Fig, mis nägi välja täpselt nagu rekvisiit Sõrmuste Isanda filmist. Teist taolist kohtasin seal samas läheduses Darwinist tulles, mõlemad löövad oma aupaklikusega tummaks. Hea, et eelmise sajandi puuraiduritel oli oidu ikka mõni ägedam puu alles ka jätta, muidu poleks turistil praegu midagi vaadata.
Mitmed mägede, pilvede ja põldudega seotud maalilised vaated hiljem jõudsime pimeduse hakul lõpuks ka Millaa Millaa koskede juurde, kuid peale ühe eksinud newyorklase ja eredalt sähvivate firefly-de polnud seal enam suurt midagi näha. Mul polnud sellest suurt lugu, sest vaatasime selle koha juba Darwini roadtripi käigus üle, kuid tüdrukud peavad sinna vist tagasi minema. Athertoni Kiltmaa kiirülvaade on nüüd tehtud, kuid tegelikult võiks seal päevi ja päevi ringi ekselda - korras teed, omapärased ja hubased külakesed, kupleid täis, vihmametsade ja pilvedega kaetud maastik ja muud taolised "pisiasjad" hoolitsevad kõik selle eest, et suul oleks pidev naeratus. Natural high, ma ütlen! See on üks selliseid kohti, kuhu võiks täitsa elama asuda, kuigi kui vaadetest juba kopp ees on, siis hakkaks seal tõenäoliselt päris ruttu igav. Mkay, jätame selle plaani hetkel pensionipõlveks...In the next episode: Estonian-German mixed team takes a minivan to Cape Tribulation.
Album:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar