19. - 30. sept. Idaranniku-tripp vol.1

Mu kõige (distantsiliselt) lühem roadtrip Austraalias tundub kõige rohkem aega võtvat, mistõttu juttu selle kohta ilmub vähemalt kahes eraldi sissekandes. Esimene on nüüd teie ees.

Cape Tribulation-ilt tagasi jõudes asusin kohe aktiivselt lift-i lõuna poole otsima, kuid mingil põhjusel olid terve linna teadetetahvlitelt kõik lift-i pakkumised ära korjatud. Ei osanud muud arvata, kui et mõne backpackeriga on mingi õnnetus juhtunud ja linn üritab nüüd miskit ette võtta.. Paari päeva jooksul muidugi pilt muutus, nii et peagi sain kokku rahuliku saksa kuti Alex-iga. Tema lõppeesmärk on oma Ford Falcon ülirahulikus tempos Sydneysse toimetada ja selle müügist saadud raha eest tagasi kodumaale pääseda. Leppisime kokku, et otsime kellegi kolmanda ka kulusid jagama ning neljap-reede paneme leekima. Suur oli mu üllatus, kui neljapäeva hommikul Alex mulle teatas, et ta tahab 1,5h pärast liikuma hakata ning kolmandat inimest meil samuti pole. Olukord oli kergelt öeldes vastuvõetamatu ning väikse trikiga meelitasin Alexi veel ühe öö Cairnsis olema ja leidsin paari tunniga reisile ka väheke naisseltskonda - saksa neiu nimega Anne, kes sarnaselt minuga Brisbane-i tööd otsima tahab minna.

Jälle ühes paadis kahe sakslasega, kaalun tõsiselt saksa keele õpingutega alustamist. Anne tahtis enne lõuna poole asumist veel Athertoni Kiltmaa üle vaadata, mistõttu olen näiteks Millaa Millaa koski juba kolm korda näinud. Šoksivabrikus käisime ka uuesti, kuid see kord tasuta kofeiini/suhkru-laksu ei saanud. Üks huvitav siiani üle vaatamata koht oli liiga-raske-nimega-et-seda-kirjutada meteoriidikraater, mille asukoha leidmine osutus veelgi raskemaks, kui selle nime hääldamine. Iga kaart osutas eri kohta, reaalsuses ühtegi silti me kuskil ei näinud ning pärast mitukümmet kilomeetrit ringisõitmist otsustasime selle Peidetud Kraatriks nimetada ning otsingud lõpetada.

Õhtuks jõudsime pisikesse kuurortlinna nimega Mission Beach (nimetatud kunagiste misjonäride järgi, kelle asum küll mõnda aega pärast asutamist tsükloni poolt minema pühitud sai). Leidsime suure reklaamiga '$10 tent sites' kämpingu ning astusime kolmekesi rõõmsalt sisse. Loomulikult selgus, et hind pole mite telgiplatsi, vaid inimese kohta. 10-taalane õppetund oli tõhus ning alates sellest hetkest käib telgiplatse broneerimas kahene tiim - sääst iga õhtu pealt 10-15 dollarit :) Mission Beachi kämping jääb mulle meelde veel selle poolest, et seal kuulsin ma esimest korda Austraalias oldud aja jooksul puhtjuhuslikult pealt eestikeelset vestlust. Sain tuttavaks Ragnari ja tema tüdrukuga, kes seal samas kohas, telgis, juba 4 kuud olid elanud. Ragnaril on samuti IT taust ning tuli siia mõneks ajaks aega maha võtma, tehes nädalas 20h tööd restodes ja farmides ning ülejäänud aja chillib kuldse liivaga Mission Beach-i rannal või kondab ümbruskonna looduses.

Päev möödus 7 km matkarada läbides (mis muuseas oli üks ilusamaid ja vaheldusrikkamaid siiani Austraalias nähtutest) ning MB ülipikal rannaribal päikest ja süvasinist merd nautides. MBs sai ära proovitud ka Ragnari õpetatud 'trikk', mis seisneb supermarketi kassas tähelepanelikult läbilöödud kaupade jälgmises ning vea leidmisel infolauda pöördumises, et vastu võtta tasuta humanitaarabi backpackerile (ehk vigase hinnaga toode antakse sulle tasuta). Minu puhul oli ost toimunud eelmisel õhtul ning poodi jõudmise ajaks oli ka soodushinnaga silt kadunud, mistõttu mulle veidi vastupanu osutati, kuid siiski toodete hinnavahe hüvitati. Mitte kõige garanteeritum viis tasuta süüa saada, kuid tasub silmad lahti hoida ;)

Järgmise õhtu hakuks oli tee meid pisikesse maalinna, Ingham-isse, toonud. See koht ei väärikski ära märkimist, kui me poleks seal elu kõige veidramas telkimiskohas ööbinud. Nimelt leidsime Lonely Planetist koha nimega Noorla Hotel, kus pidavat ka telgiplatsid olema. Fakt vastas tõele, kuid vaatepilt oli üsnagi huvitav - eelmise sajandi 20ndate stiilis hotell rohke punase sameti ning ornamentidega, esinduslik restoran, väga hästi hooldatud tagaaed skulptuuride, purskkaevude ning muruplatsiga keset kõike seda. Üheks ööks olid kujudele seltsiks ka meie telgid, mis paistsid seal vägagi võõrkehadena, kuid atmosfäär oli tore ja omapärane. See oli ka ainus koht, kus omanik on märganud, et kahe inimese asemel sebib telkide ümber kolm ning meil tuli kõik üles tunnistada.

Inghamist 50 km sisemaa poole jääb Austraalia kõige kõrgema vabalangusega (268m) Wallaman-i kosk Girringun-i Rahvuspargis, mida me hommiku hakul loomulikult avastama asusime. Kuna hetkel on siin käsil kuiva hooaja lõppvaatus, siis ei ole kosed just oma parimas 'rõivas', kuid sügavat muljet jätmast see siiski ei seganud. Vaateplatvormilt kose basseinini jõudmiseks tuli turnida kividel läbi 3,4 km vihmametsa-raja (300 m vertikaalset langust), kuid retk oli absoluutselt seda väärt! Skinnydipping värskendavalt jahedas vees pilvelõhkujana kerkiva kosesamba all jääb üheks mu Austraalia eredamaiks mälestuseks.. Ülevalt langev veejuga pihustus lumepulbrina alla jõudes miljarditeks veepiisakesteks, millest läbi paistev päike manas silme ette imeilusa vikerkaare ning vaatepildile lisas tooni alumist kaljuseina kuldse kihina kattev sete. Kui liita siia metsik vee kohin, kõrgel tiirutavad kotkad ning paigast õhkuv ülim rahu, on sellest rahuldustpakkuvamat kohta raske ette kujutada.

Paarsada kilti lõunapoole ning peagi paistsid taas linnatuled. Kuigi küünikud nimetavad Townsville-i eredaimateks atraktsioonideks Cairns-i ning Magnetic Island-it, jättis Põhja-Queenslandi suurim troopiline linn sümpaatsema mulje kui Cairns ise. Atmosfääri lõi keset linna tornina kerkiv mägi, mille nõlvadele rajatud majadest-teedelt suurepärane ookeanivaade avanes. Linnal oli kilomeetreid pikk kaunis rannariba (ei mingeid mudavälju enam..) korraliku parkidega ääristatud ning tervisesporti soosiva promenaadiga. Isegi mini-veepark lastele oli olemas ja seda täitsa tasuta! Kuigi tõele au andes ei peatunud ka meie seal linna enda tõttu, vaid vahepeatusena Magnetic Islandile.

Ma enam ei mäleta, kui palju praamipilet Saaremaale maksab, kuid potnentsiaali hinnatõusuks ilmselt on - 8 km ja 40 min praamisõit (ühes autoga) edasi-tagasi maksis meie rahas 1560 kr! Aga ma ei kurda, saar oli tõesti võrratu koht, kus mõned päevad vabalt võtta. Liigset turistika-tunnet kahandas fakt, et saar on reaalselt koduks 3500le austraallasele. Väikesed külakesed olid ühendatud hea mägede vahel kulgeva asfaltteega, kõik oli käe-jala juures, ranniku äär oli täis pikitud erineva ilmega lahesopikesi ning aastas on seal keskmiselt 300 päikeselist päeva :)

Magneticul ringi uidates sattusime ühe rannakese ääres öko-kinnisvaraarenduse otsa ning armastus esimesest silmapilgust oli sündinud. Ülikaunisse kohta kaljude otsa, männipuude ja bambusepõõsaste vahele rajati parasjagu maalähedasi maju. Koheselt tekkis siin-olen-kodus tunne, andke mulle ainult mõned miljonid ning mu uueks aadressiks on Magneetiline Saar, Austraalia!

Meie teekonna vältel aina koguneb huvitavaid kohti, kus (raha eest) telgi üles oleme seadnud. Esimesel ööl maandusime Nelly Beachil oleva Base Backpackersi 'kämpingusaidil'. Esimese hooga me ei suutnudki tuvastada, et kuhu me siis telgi peaksime üles panema. Hilisem järelepärimine tõi selguse majja - muruplatsilt köögi ees ja piknikulaudade vahel võetakse mitu nahka, tasuta lisana antakse kaasa otse telgile suunatud prožekori valgusvihud. Ja magama uinutas meid 15 m kaugusel oleva baari diskotümps... Üks noomitus ka - noored, ärge jooge (alkot) ja juhtige (autot)! Tol õhtul pidime kahjuks tunnistajaks olema sellele, kuidas on võimalik kaljude vahel kulgeval mägiteel oma auto ja seltskond sodiks sõita.

Mulle lihtsalt meeldib saareelu! Iga hommik üles ärgates valdas hinge mingi seletamatu õnnetunne - olen saarel! Maitsev ja pikk hommikusöök palmide all, väike matkarada, et vaim erksaks ajada (või üksikule nude-beachile jõuda) ning ülejäänud päev lihtsalt valgel liival lesides raamatut lugeda, muusikat kuulata ning vahelduseks vees snorgeldamas/ujumas käia kõlab minu arust üsna ihaldusväärselt. Nudisti-rand oli loomulikult kõikidest kõige rahulikum, sinna jõudmiseks tuli kõigepealt 45 minutit üle suure mäe ronida, mis suured massid eemale hoidis (kaas arvatud nudistid endid - näha oli vaid paari naist, keda poleks tahtnud alasti näha ning ühte naturalistist džentelmeni, kelles midagi erilist leida suutis võibolla ainult Anne). Et jõuda ühte teise ilusasse randa (Radical Bay), oleks veel kõvasti matkata tulnud, seetõttu otsustasin sinna hoopis mööda vett jõuda. 45 minutit ujumist ajas päris janule, kuid Radical Bay paljude kookospalmide alt mul ühtegi kookospähklit leida ei õnnestunud, olgugi et kõrgel ladvas on neid lademetes. Rand ise polnud ka minu arust midagi erilist, nii et ujusin kiirelt nudistikale tagasi.

Märgin kohe ära, et kookospähkli-jaht osutus lõppeks siiski edukaks, eramajade vahelt ei olnud backpackerid veel kõike jõudnud ära korjata ning naasesime kämpingusse suure pruuni pähklijurakaga. Välimuse järgi poleks arvanud, et sealt seest veel midagi inimesele kõlvulikku välja võib tulla, kuid nagu vanasõnagi ütleb, võib välimus petlik olla. Lõpptulemusena (pärast rasket 'operatsiooni' haamri ja noaga) nautisme mahedat kookospiima ning terve päev oli snäkiks lumivalged, magusalt hamba all krõmpsuvad kookosliha tükid :)

Ühel hommikul tegime saarel ka midagi puhkusele ootamatut - tõusime üles enne kl 7, et minna saarel vabas looduses esinevat küllusliku koaala-populatsiooni otsima. Mägede otsas paiknevate II maailmasõjast pärit kindlustuste varemete vahelt me nad ka üles leidsime. Wild koalas - check! Tegin kõikidele eestlastest koaalahuvilistele ka väikese loodussaate, nautige.



Rannapuhkusele pani punkti lainetuse tõttu nullnähtavusega vees ühe käega koralli otsa ujumine (kes ei tea, siis jäiga koralli servad lõikavad nahka sama hästi nagu roostes nuga) ja 10 sekundi pärast teise käega mingi mereeluka käest valusasti kõrvetada saamine. Õnneks oli rahuliku ja idüllilise Arthur Bay äärde keegi rikas kodanik maja otsustanud ehitada ning lahked koduabilised valasid mu käele ohtralt äädikat, mis kõrvetust oluliselt leevendas. Lõpp hea, kõik hea ning peagi olime juba praami peal teel tagasi Townsville-i.

Tundub, et peab esialgu kahe tükina mõeldud postituse hoopis kolmeks lööma :) Jube palju on veel jutustada, kuid jutt on juba niigi pikk... Hüva, räägin veel mõnest sündmusest ja siis aitab kah!

Townsville oli veel selle poolest huvitav linn, et seal kohtusin täiesti lambist taas Sonja ja Cecile-ga, kes nimetatud linna tööle olid asunud. Kuna Sonja sünnipäev langes 25. septembrile (umbes samal päeval, mil meil oli plaanis Magnetic Islandilt naasta), siis otsustasime Sonja lahke kutse vastu võtta ja tema väiksele sünnipäevapeole minna. Pidime alustama nende hostelis ja edasi miskile kohalikule ülikooli-peole suunduma, kuid neiusid sinna kutsunud noormeestega ühendust enam võtta ei õnnestunud, mistõttu jäi kohalik ülikoolilinnaku elu kahjuks nägemata. Vein maitses hüva ning mu sõnavara täienes mõne saksakeelse väljendigagi - 2 asemel oli nüüd sakslasi neli, pluss hostelirahvas, kellest enamik tundus samuti Saksamaalt pärit olevat.

Järgmine hommik algas raskelt, aga suutsime ikkagi armsa Townsville-ga hüvasti jätta ning peagi olime kuulsas farmilinnas nimega Bowen. Nüüd siis on nähtud ka esimene mitmekümnest Suurest Asjast Austraalias - Boweni ikoon Suur Mango. Kui see söödav oleks olnud, oleks ma sealt ilge kamaka kaasa rabanud, kahjuks pidin leppima kõigest fotodega sellest mutant-mangost. Eesti neiud, kellega Cairnsis kohtusin, olid Bowenis mõnda aega tööd rabanud ning kiitsid ülivõrdes kohalikke randasid. Vaatasime siis ühe neist üle - koht oli täitsa armas, ainult rahvast oli liiga palju ning tuul nii vali, et puhus piknikulaualt toidu minema. Vette kedagi ei isutanud, seega võtsime eesmärgiks enne pimedat Airlie Beach-ile jõuda (tagamõttega lähipäeviks üks mõnus jahisõit broneerida).

Siia kohta on üsna paslik üks kõverik eraldusjoon tõmmata ning lugu maapealsest paradiisist peab enne ilmavalguse nägemist veel natuke hauduma. Vaadake videosid, oodake varsti tulevaid pilte, nautige Eesti (või mis iganes riigi, kust te seda parasjagu loete) ilma ning külastage varsti jälle.