15.-19. veebruar. Bali

Bali-Bali-Bali... Esimene emotsioon oli, et kas nüüd siis on ilmataat meid maha jätnud. Maandudes vihma sadas ning öömajja jõudes jäi mulje, et hotell on ehitatud keset tiiki. Autojuht ka meid eriti ei julgustanud, väites, et tegu on vihmaperioodiga ning mitu päeva on juba sadanud ning ilmateade lubab, et sajab ka edasi. Randade kohta küsides laitis ta Kuta (põhiline surfarite rand, meie hotelli lähistel) ranna täiesti maha, sest seal pidi veel liiga tuuline olema, samuti polevat seda veel hooajaks ära koristatud. Great! Aga võta näpust, vihma sadas vaid ühel öösel ning äramineku päeva hommikul (copy+paste Perhenitanitelt:). Etteruttavalt võib öelda, et ühe väga ilmast sõltuva plaani rikkumisega sai ilmavana siiki hakkama, kuid ega mänguri õnn ka ju igavesti kesta...

Üleminek Perhentian Islandite õhkkonnast Bali omasse oli siiski küllalt traumeeriv. Vaikus ja rahu asendus kisa-kära, automüra ja liiklusummikutega, tüütute rändkaupmeeste puudumine asendus nende ebainimliku üleküllusega, sinine kristallselge vesi ja korallid otse rannas asendusid täiesti läbipaistmatu sogase kollase vedeliku ning tohutute ookeanilainetega, imepehme valge liiv tuule eest kaitstud rannas asendus suureteralise prügise liivaga ning seda sulle näkku puhuva tuulega (okok, osalt ilmakaarte ja -olude iseärasus, aga siiski), meeldiv mahedapoolne kliima asendus ülikuuma ning -niiske õhuga, lokkav loodus ja huvitavad loomad asendusid betoondžungli ja vihaste moskiitodega jne jne.

Otsustasin, et seekord võiks midagi uut proovida ning helistasin Eko Tjahyono-le, kelle kontaktid sain Kambodžas kohatud eestlase (pärnaka ja Koidula koolis käinud jalgpalluri, kusjuures) Geroli käest (Vernu, Karu, Rahi jt - mäletate teda veel?). Poeomanikust (tglt rohkem turuboks, aga ettevõtlik tüüp ikkagi) kutt teadis hästi kohalikke olusid, oskas normaalselt inglise keelt ning oli meile igati abiks. Nt aitas ta meil pärast suvalises hotellis veedetud esimest ööd kolida märksa mõnusama atmosfääriga, parema asukohaga, suure(ma) basseiniga, hirmkõrgete lagedega tubadega ning soodsama hinnaga öömajja (Simpang Inn, 150k ruupiat per öö per 2-ne tuba) Kuta beachil. Lisaks oli ta nõbu taksojuht, kes vedas meid kõikjale ilma tüssu tegemata. Väärt mees ja õnnelik juhus, et temaga kontakti asusime.

Balil oli jälle aeg relax-iks, mingit kultuuriprogrammi polnud ette nähtud ja kõik tegid, mis pähe tuli. Tüdrukutel oli selleks tegevuseks muidugi shopping. Ei möödunud vist päevagi, kus nad vähemalt 4h poleks poodides veetnud, aga nägemata ei jäänud ka 8-tunnised "tööpäevad" :) Minu ja Janno shopping piirdus sellega, et ühel õhtul astusime sisse küllalt suurde surfibrändi-poodi ning loetud tunnid hiljem astusime sealt välja mõnede riideesemete võrra rikkamatena. Tunne oli hea, sest laristasime sel õhtul üle miljoni (ruupia) ning aitasime Billabongil ja O'Nealil käivet teha :) Ja endiselt on nii mõnus on end restodes-baarides inimesena tunda - kui mõnikord avastadki end kaalutlemast, kas tasub seda või toda tellida, siis üks kõrvalepõike-mõte Eesti hindade peale ning kohe tellid julgelt kõike, mida hing ihkab! Ise pole süüa juba üle kuu aja teinud... See harjumus hirmutab veidi äragi, sest varsti ju Austraalia ning seal enam nalja pole, tuleb äkki isegi nülgimisskill käiku lasta kui süüa enam osta ei jõua :P

Ühel hommikul, kui ärgates olid tüdrukud hotellist salapäraselt jälgegi jätmata haihtunud (10 punkti müsteeriumi lahendajatele:), otsustasime Jannoga väikestviisi sightseeingut teha - külastasime buda-templit, mille asukoht oli hingematvalt ilusate vaadetega kalju tipus ookeani kaldal ning mille ümbruse olid täielikult vallutanud kohalikud makaagid (ahvid). Kui üldiselt on Indoneesia väga islamiusuline maa (erinevatel hinnangutel 82-88% rahvastikust), siis Bali on selle keskel nagu hindude oaas (ca 93% saare 3st miljonist elanikust). Ka peavad kohalikud end pigem balilasteks kui indoneeslasteks ja eksisteerib ka bali keel. Niiet rahvus rahvuse sees. Aga see on vist iga (suurema) Indoneesia saarega sama moodi, indoneeslane kui rahvus on väga raskesti hoomatav termin. Huvitavaks teeb selle fakt, et Indoneesia on rahvaarvult maailma suuruselt 4. riik (ca 250 milj inimest), samas puudub neil ühine rahvustunne. Võibolla on seegi üks põhjustest, miks nad ei suuda oma tohutut potentsiaali realiseerida...

Jälle läks mõttelõng lippama. Igatahes oli tempel külastust väärt, sai jälle mõned ägedad wallpaper-i fotod juurde ning makaagid suutsid ka meelelahutust pakkuda. Ahv ei ole üldse loll loom. Seal toimis nt selline süsteem, et kui ahvipoiss nägi mõnel turistil ripakile jäetud (või noh, nähtaval kohal asuvat) piisavalt kerget ja väärtuslikku eset (nt nägemiseks vajalikke prille), siis selle ta ka kohe pihta pani ning ise ära jooksis. Turist tõstis loomulikult kisa, ahv pages puu otsa ning puu all passiv kohalik "tõttas appi". Nii kui puu otsa oli visatud kilekotitäis puuviljatükikesi, langes koheselt alla äsja varastet esemeke :D Täielik win-win situation templiasukate jaoks (ja turist saab jälle petta, nagu ikka). Veel meeldis neile inimeste otsa ronida, omavahel kakelda ja muidu koerust teha. Üks selline võiks täitsa koduloomaks olla, nii nunnu hehe.

Enne reisi lugesin ühest reisiajakirjast ülevaadet maailma Top 10 randadest ning Bali lõunatipus paiknev Nusa Dua rand oli üks nende seast. Loomulikult tahtsime ka meie endale mälupilti sellest hunnitust kohast ja Eko nõbu vedaski meid sinna. Vähemalt nii me arvasime. Igal juhul esimene peatuspunkt ei olnud kuigi paljutõotav, sest tegu oli veespordile orienteeritud ranna osaga. Ju tal oli mingi diil seal pesitseva firmaga, sest ennist rääkisime talle, et tahame sukelduma minna ükspäev ning kohe oli ka platsis mees, kes meile oma teenust üritas pakkuda. Bensiinihaisu sees kaua päikest ei suutnud võtta ega paatide vahel ujuda, seega palusime end ilusamasse randa viia. 20 min hiljem astusime taksost välja beachil, kus peamiselt elutsesid kohalikud (ja puudusid veesõidukid), kuid mis samuti ei hiilanud millegi erilisega. Niiet jääb ebaselgeks, kas Nusa Dua-l oli ka mõni hingematvalt kaunis ning hüljatud rannaosa varuks, kus saab vaikust, rahu, selget sinist vett ja kuuma päikest nautida või oli reisiajakirja toimetaja artikli kirjutamise ajal mõne psühhotroopse aine mõju all ning nägi asju palju paremates toonides kui nad tegelikult olid...

Bali kõrgpunktiks minu jaoks jäi seal veedetud viimane päev. Hommik algas meile (jah, Janno sai ka piisavalt terveks, et uuesti sukelduma tulla) 2,5-tunnise sõiduga Tulamben-i, Bali idakaldale, kus asub üks sukeldujaile maailma kõige juurdepääsetavamaid laevavrakke - II maailmasõja aegne USA kaubalaev USS Liberty. Sõja ajal monteeriti sellele laevale peale ka mõned relvad, kuid see ei päästnud teda Jaapani allvelaeva torpeedotabamusest. Läbi häda jõudis laev pärast rünnakut siiski sadamasse, kuid jäeti seal hooletusse ning 60ndatel toimunud vulkaanipurske tagajärjel triivis ta merele ning vajus kalda lähedal põhja. Seega sai saidile minna ilma paadita, otse kaldalt vette marssides, samuti puuduvad sealt tugevad hoovused ning nähtavus vee all on suurepärane (enamasti 20-40 m, meil halvemapoolse ilma tõttu 10-15 m). Eriliseks teeb selle koha veel musta värvi vulkaaniline pinnas (süsimust rand oli ka!), mis küll vähendab mõnevõrra nähtavust, kuid selle eest tõstab kontrastid eriti hästi esile ning annab veidi ebamaist fiilingut.

40 aastaga on mereelu laevavraki väga hästi omaks võtnud - see oli kaetud kirevate korallidega ning koduks kõikvõimalikele troopilistele kaladele ning muudele loomadele. Aluse suuruse (pikkust üle 100m) ja elu rohkuse tõttu peaaegu enam ei saanudki aru, et sukeldume just laevavrakil. Selle korra üks lahedamaid vaatepilte oli pea pooleteistmeetrine barrakuuda, kes liikumatult keset vett hõljudes saaki ootas, endal suu lahti ning suured teravad hambad sealt välja turritamas. Võimas. Ei kujuta ettegi, mis tunne võib olla hai, sunfishi vm suure kalaga kõrvuti ujuda, ilmselt veelgi vapustavam. Ägedad olid veel superhead kamuflaaži omav mürgine scorpionfish (näeb välja nagu kuhi kruusa, ettevaatust oma jalgade ja käte paigutamisega suvalises kohas!), suur sweetlips, kes parasjagu nautis kerget spa-sessiooni väikeste wrasse-de poolt (isegi lõpuste sisse poevad need veealuse maailma koristusteenuse pakkujad!), ebamaine cuttlefish (nagu seelikuga hõljuk;), garden eel-ide koloonia (no kaugelt vaadates paistis küll nagu mustade kõrtega veealune põld, kuid lähedalt selgus, et need on hoopis sajad maast väljaulatuvad saaki ootavad paeljad angerjad), tohutu parv jackfish-e, moodustades justkui elava seina, kust pea võimatu läbi tungida (tõeliselt võimas, kuidas selline massiefekt mõjub!) jne jne jne.

Mida rohkem sukeldun, seda rohkem sõltuvusse jään... Jälle üks kulukas hobi juures, oli seda nüüd tarvis :) Samas divemasteri elukutse võib olla just midagi sellist, mille abil on võimalik mõnusalt elada maailma kõige kaunimate randade ääres, saada piisavalt vaheldust erinevate riikide ja sukeldumistingimuste näol ning iga päev tegeleda oma hobiga. Doesn't sound bad at all!

Ja et viimnased momendid sel surfarite paradiisisaarel veelgi paremad oleksid, lõpetasin õhtu ülimõnusa ja -rahustava 2-tunnise spa külastusega, kus tänu veidi hiljaks jäämisele sain nautida täielikku privaatsust. Kerge 4-st einest koosnev 38 krooni maksev õhtusöök sellele otsa ning päeva võis täielikult õnnestunuks lugeda. Hommikul kl 7 ootasid meid hotelli ees Toyota minivan, Eko ja ta nõbu ning algas 9-tunnine sõit mööda riisipõldudega palistatud teid Java saarele, Mt. Bromo jalamile, maailma ühe kõige pitoresksema vulkaanilise maastiku poole. To be continued...

PS! Picasa on täienenud pildi- ja videoreportaažiga vihmametsaseiklustest :)