Tais on ikka kõik omamoodi. Paljuski tuleneb see keelebarjäärist ja eks loomulikult ka meie valgest nahast ja mitte-pilusilmsusest. Näiteks täna (nüüdseks juba küll eile) sõitsime rolleritega maha üüratuma maa, et osta otse bussijaamast vahendustasuta bussipiletid. Astume esimesse kohta sisse, mis kaardil märgitud bussijaamana ning küsin, kas see on bussijaam ja kas Bangkoki saab pileteid osta. Vastus on jaatav, kuid pileti hind on esialgse uurimise tulemusena saadust märksa krõbedam. Mu järgmine küsimus on, et kas see siin on äkki hoopis reisibüroo ja te võtate vahendustasu piletite eest ning vastus on jälle jaatav. Go figure.. Tädi igal juhul püüdis meile selgeks teha, et käige siin ringi ja näete, et kuskilt soodsamalt ei saa.. Nii pikk ja eluohtlik tee läbitud, peame ikka edasi uurima. Järgmises reisibüroos oli hind juba meeldivam, kuid mitte päris see. Ja lõpuks läheme nurgataha, kust leiame eest õige bussijaama! Õnn oli meeletu, tormame piletikassasse, meid saatmas kohalikud 'sõbrad', kes kõik küsivad, kuhu läheme ja suunavad meid abistavalt õige augu poole. Üllatusena avastame, et seal ka siiski hind natuke kõrgem, kui see, mis transpordifirma otse küsib, aga krt kui tegu bussijaama kassaga, siis peab ju ära ostma! Pärast ostu sooritamist aga peame tõdema, et vanasõnal 'tark ei torma' on tõepõhi all, sest tegu oli siiki bussijaama kassaks maskeerunud reisibürooga ning transafirma enda kassa oli seal samas lähedal ja ka hind odavam ;) Vot sellised on lood siinpool sood.Vahepalaks üks nõuandekilluke järgmistele siia tulevatele ja seda värki lugevatele inimestele: ära kunagi küsi tai inimese käest rohkem kui üks küsimus korraga :) Ja mõne käest võib ainult ühe küsimuse päevas küsida...
Aga üldiselt võib päris rahul olla kogu selle VIP-bussindusega. Juba piltidelt saime aimu, et meid võib ees oodata midagi head, aga u never know eksole. Kohapeal selgus, et see kord tai pildid ja tegelikkus läksid kokku. See kord. Bussis on kokku 24 istet, ühel pool 2 tükki kõrvuti, teisel 1. Ja istmesse mahuks mugavasti istuma ka Tony Soprano mõõtu mees, lisaks käib see peaaegu lama-asendisse ja omab jalatuge. Puudub ainult massaažifunktsioon. Ja voolu ka läpakale pole, mis oli esimene pettumus (ok, nüüd hakkab peale eestlaslik virin..). Teine probleem siin on muusika. Tai muusika pole lihtsalt SEE ja kõik. Aga neile see tundub jubedalt meeldivat ning igal võimalusel lastakse seda siin valjul häälel. Kõik laulud kõlavad täpselt ühte moodi, vormilt on tegemist duetiga ning teemaks tundub olevat armastus. Ja kõik siiani kuuldud lood oleks nagu kunagise Bläkk Rokiti loo Tsiribiribinn cover-id :) Kolmas naljanumber siin on (räägin olevikus, sest kirjutan seda siit samast) filmid. Tai keelde duubeldatud CAM-versioon National Treasure 2-st ajas suu ikka naerule küll :D Ja neljas asi on konditsioneerid. Tuleb ikka rõhutatult näidata, et tegu on VIP-bussiga.. Õnneks jagati sõidu alguses tekid välja, mida kõik nüüd usinasti kasutavad. Aga positiivset ikka on ka. Istmed! Jalaruum! Sõidu alguses jagati kõigile snäkke ja jooke. Ja viimase präänikuna aeti öösel kl 12 tai muusika saatel buss jalule ning kupatati mingisse söögipleissi, kus sai mahult väga korraliku tai eine, seejuures 6st eri roast ei olnud ükski mittevürtsine. Seetõttu nüüd kirjutangi siin juttu, sest magada ei saa :) Heh, just sõitsime mööda kohast, kus mõlemal pool teed oli üleval paarkümmend müügiletti ning peamine müügiartikkel olid banaanid. Konkurents on tige :) Ja banaanidest rääkides.. Pidasin rolleri eile kinni ühe sellise puu juures, noppisin vilja, panin osa sellest suhu ning sülitasin sama kiiresti välja. Ei tasu ikka kõike süüa, mida tee ääres kasvamas näed...
Aga üldiselt oli täna hea päev. Yen-i sushi maitses sama hõrgult kui eelmine kordki. Mu rolleril läks tagatuli katki, olime selle juba kuludesse kirjutanud, aga masinaid tagastades ei kontrollitudki neid üle. Maast leitud raha! Ning hotelliomanik Steve tegi väikse vea meie võlgnevust tema ees kokku arvestades, millega seoses me saime ühe öö tasuta seal magada :) Veel maast leitud raha! And last, but not least - oleme elus! Jah, ei saa mainimata jätta seda tapjalikku liiklust ning ohte, mis rollerijuhti igal nurgal valitsevad siin lõunamaal. Täitsa kreisi ikka, kuidas siin liikluseeskirjad puuduvad ning asju aetakse lihtsalt signaalitamise ja nahaalsusega. Aga õnneks autojuhid arvestavad selle kõigega ning asi toimib ja rollerijuhid on elus :) Aga et lugejad kergendatult hingata ei saaks, siis veidi statistikat: ainuüksi Phuketi saarel saab igal aastal liikluses vigastada ca 10000 inimest, mis teeb ca 28 tk päevas, mis teeb ca 1,14 tk tunnis.Kell nüüd 1, kl 6 oleme Bangkokis, proovin ka silma looja lasta mõneks tunniks. Ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar