27.-28. jaanuar. Sihanoukville

Mototakso, juht, mina ja 18 kg pagasit ei käi ikka väga hästi kokku. Kiiver võiks ju vähemasti olla või midagi. Aga noh, ellu jäime :) Vastuvõtt oli soe, tänasest jälle eestlaste seltsis. Hetkel peaks Sihanoukville-is olema ca 13 eestlast, päris veider tunne..

Esimesel õhtul chillisime niisama, Helen tegi meid tuttavaks ka kohaliku hitiga baarides-pubides - Mekong bucket (kohalik viski Mekong, Red Bull, Coca-Cola, laim-jää serveerituna laste ranna-ämbris). Maksab see $3 ja maitseb täitsa hea. Võibolla liigagi hea. Positiivne on veel see, et enamus ärisid on lahti pea keskööni, saime seetõttu palju asju veel õhtul aetud ja sukeldumise osas ka researchi tehtud. Öömajal oleme kohalike eestlaste hotellis, kus Helen ja Merlegi töötavad. Siinses kontekstis on tegu veits kallima kohaga ($12 öö, üle tee saaks bungalows olla $7 öö), absoluutarvudes on aga vahed nii väikesed, et pole mõtet väga rabeleda. Aga peab tõdema, et uusehitise kohta on siin ikka ülikoomiline vannitoa uks - ca 1,8m kõrge. Ehitajad vist oma naiste järgi tegid need siia, hehe. Aga muidu on kõik mõnus, restos on hinnad rahakotti-säästvad, rand on 400 m, pesumaja/internet/dive shop on üle tee, inimesed kõik naeratavad ja on sõbralikud ning taksoteenusega ka mitte kunagi probleemi pole :)

Lausa hämmastav, kuidas iga kord teed ületades üritavad tuk-tuki mehed enda teenuset maha müüa, kuigi nad näevad, et lähen näiteks pesu ära tooma või poodi või kuhu iganes. Mõtlesin, et peaks väikse testcase-i tegema. Et näiteks käin niisama 10x edasi-tagasi ja vaatan, millal nad aru saavad, et ma tegelikult ei taha linna või randa või kuhuiganes minna, vaid lihtsalt toimetan ringi. Aga pole vist mõtet, aiman juba tulemust päris hästi.

Seda ka veel, et EMTl puudub siin riigis roaming-partner, mistõttu omastasime ajutiselt Merle kohaliku numbri (+85516438851), järgmised 10 päeva võite just sellele numbrile toredaid (või kadedusest nõretavaid) SMSe saata! Malaisias (al. 06.02) töötab juba jälle minu vana nr.

Päeval püüti meid sisse harjutada Cambodia-time rütmi. Siin ei öelda 'küll homme jõuab', vaid 'küll järgmisel nädalal jõuab'. Ehk siis ülim relax beachil, trenn poolele teele rannalt paistva saareni (et mõnipäev jõuaks terve tee ka läbida) ja kinoskäik. Kohalik kino väärib kohe eraldi positiivset äramärkimist! No lihtsalt super idee on teha selline lebo-kino. 1. korrusel on suured sohvad/tugitoolid ja teisel on külitamismatid. Nurgast saab igaüks endale snäkki/jooki tuua kogu filmi jooksul ning maksmine käib alles pärast filmi pakendite (aususe) põhjal. Kas ma ütlesin, et sissepääs oli $2? Ja seda, et lasime endale kõrvalolevast restost õhtusöögi just kinno serveerida? Eestis ikka selliseid imesid ei juhtu! Huvitav, kas Coca-Cola Plazal on ka elektrikatkestuste tarvis varugeneraatorid olemas? Kui nad ajaks oma bisnest siin, siis peaks neil ilmselt olema. Meil läks seda igatahes vahepeal vaja. Ning savu on ka täitsa lubatud seal.. Kl 23 linastub Planet Terror, äkki kobin seda ka veel vaatama. Üks mure on ainult - nii mugavates toolides tuleb jube kergelt uni peale. Eks paistab, aega on :)

Täna tuk-tukiga randa sõites nägime jälle kohalike 'elamuid' (eluase vist oleks õigem sõna). Hakkasin mõtlema, et äkki on see minu mõtlemises kinni, et nad elavad ülimas vaesuses ja viletsuses ja pigem soovivad surma kui sellist elu. On ju tegelikult võimalus, et nad lihtsalt on selle vähesega rahul, mis neil on ja rohkem polegi vaja, et õnnelik olla. Et äkki sellepärast ei püüdlegi nad väga kuskile. Kogu aeg on ju soe (vihma ajaks on katus peakohal), söögihäda otseselt pole (nt lapsukesed tulevad söövad kogu ülejäänud toidu meie taldrikutelt ära) ning vastassugupoolega kaasnevad rõõmud on samuti täitsa olemas (väidetavalt on need ju need kõige suuremad). Ehk siis no worries, mate! Või siiski, seda teooriat peab veidi veel tahuma...

Igatahes, meil tuleb nüüd kõvasti ajusid ragistada ja välja mõelda, et kas minna sukelduma ülehomme ja teha saarte-tripp 4 päeva pärast või vastupidi. Jah, rasked valikud :)

Fotoseiklused on siin.