26. jaanuar. Phnom Penh

Nüüd on küll kerge kultuurišokk käes. Päris sellist värki ikka ei oodanud siit... Lennukist juba paistis, et maandume kuskile ruraalpiirkonda, mitte ühe riigi pealinna. Lennujaam oli ka täiesti mõttetu, 1 pood, 1 wc and that's about it. Ning juba teel taksost lennujaama tundsin, et üle ühe päeva siin lihtsalt ei suudaks olla (see tunne muidugi süvenes iga tunniga). Hotelli research jäi Tais tegemata, seega taksojuht viis meid mingisse suvalisse kohta, mis meenutas kunagist St. Peterburi kogemust, kus fujaee on uhke ja läikima löödud, aga toad on, khm-khm, 'kulunud'.

Mingeid erilisi vaatamisväärsusi või atraktsioone seal linnas ei tundunud olevat, võtsime seega vabalt. Hommikusööki otsima minnes haakis hotelli uksel end meile külge üks tuk-tuki mees, kes ilmselt taksojuhilt oli kuulnud meie graafikut ja omas kindlat plaani see enda kasuks tööle panna. Vaatamata 20 minutit kestnud ponnistustele teda eemale peletada see meil ei õnnestunud. Ta lihtsalt jälitas meid! Päästjaks oli restoran, kuhu einestama asusime. Hämmastav, kuidas inimesel ei ole mingit eneseaustust... Aga arvake, kes meid ikkagi pärast linna peal ringi vedas ;) Mitte et me oleks järgi andnud, vaid ta sattus olema õigel ajal õiges kohas (või siis ta ikkagi jälitas meid, seekord aga undercover). Ja ega ta teistest halvem ei olnud ilmselt. Leppisime kokku, et ta viib meid National Museum-isse $2 eest (jah, USA dollar on siin 'ametlik' raha, oma riel-i kasutavad nad peenraha asemel tagasi andes, kui summa ei ole täisarvuline). Pärast kolme sõitu ja pooltteist tundi oli aeg arvet tasuda ning tüüp nõudis raha, mis minu arust oli ripoff.

Umbes sama teema oli hotelliga, praegu selgus ka, et bussipiletitega Sihanoukville-i, paljuski ka söögikohtadega ning üleüldiselt on selline tunne, et olen ainult valgest nahast rahakott. Ok summad pole üüratud, kuid see on siiski põhimõtte küsimus. Turist (või inimene üleüldiselt) on rahul siis, kui ta tunneb, et ta sai oma raha eest hea diili ning siis tekib ka tunne, et tahaks tagasi tulla, sama asja uuesti kogeda. Aga siin üritatakse sind igal võimalusel kotti tõmmata ja see jätab mõru maitse suhu.

Käisime ka Genocide Museum-is (Tuol Sleng-i vangla, endine koolimaja), kus eksponeeriti koledusi, mida Khmer Rouge režiimi ajal ühes kinnipidamisasutuses korda saadeti. Ei hakka seda sama juttu uuesti üle kirjutama, Triinu blogis oli väga loetav postitus selle kohta (loe mind). Aga emotsioonid, mis see jättis... väga tühjaks võttis seest ikka. Seda rõhutas ka ümbrus, akendest paistsid prügi täis tagahoovid, hooned olid räämas (neil endil pole raha, et muuseume korras hoida, otsitakse sponsoreid) ja ringi komberdasid rahapaluvad invaliidid. Irooniline, et sellise jubeda ajalooga kohas oli ilus kookospalmidega õu ja eemalt kostis laste naeru. Tapmisväljadele enam ei olnudki väga suurt kihku minna, nägime piisavalt jubedusi ning päevavalgust polnud ka enam kauaks.

Üldine mulje sellest linnast on nutune ja masendav. Kõikjal on jubedalt tolmune ja räpane (prügi visatakse otse tänavaile), inimesed elavad kuhjades koos kirjeldamatuis tingimustes, kõrvaltänavad on punase saviga mülkad, palju on sülelastega kerjavaid emasid, liiklus on absoluutselt reguleerimata, jalakäijatele pole mingit liikumisruumi (autod kõnniteedel või tänavakaubandus ja geto-väljanägemisega söögikohad), kaubamajad on 90ndate alguse Kadaka turu laadsed, hooned on enamasti halvas korras (kuigi ehitus käib, aga kõik tundub venivat nagu kummiliim) ja palju on agulit ning kõige selle juures on hinnad ka veel kõrged (jah, see oli mul üks suurim möödapanek arvates, et Kambodžas on odav. Phnom Penhis oli kallim elada kui Phuketil, Bangkokist rääkimata. Eks pikema kogemuse põhjal oleks muidugi selgem pilt, aga tuleb kõvasti vaeva näha, et eelarves püsida).

Seda kirjutades oleme bussis, teel Sihanoukville-i, randade poole, Heleni ja Merlega kokku sama. 2h sõidu jooksul paistis akendest suht sama pilt - pisikesed uberikest poekesed, punane savi ja inimesed kobaras räpastes söögikohtades. Kambodia piiplit jagub ikka igale poole. Üleüldiselt tehakse paljusid töid lihtsalt selle pärast, et inimestel midagi teha oleks või ei tehta üldse mingit tööd. Võibolla kuluks neile ära veidi eestlaslikku isekust ja edasipürgivust. Näiteks võiks hoiduda lapse tegemisest vähemalt nii kaua, kuni näljahäda enam ei ähvarda. Ja miks mitte võtta ka endale mingi suund või eesmärk elus, end harida ja töö leida, mitte passida niisama, lootes, et küll elu sulle ise hea võimaluse (või lolli turisti) kätte mängib. Ok, neil on väga karm tragöödia seljataga, aga no meil oli ka piisvalt nõukogude terrorit. Just my 2 cents..

Ja mingi teema on siin veel väikese sõrme küünega. Umbes pooltel kuttidel ulatub see 1cm võrra näpu lõpust ettepoole ja alati, kui nad sulle midagi kuskilt paberilt näitama peavad, kasutavad nad seda. Iseenesest mugav osutamise device, aga no ei jäta just eriti meeldivat emotsiooni. Tais oli ka seda sageli näha ning teine variant on lisaks veel ka pikk pöidlaküüs. Õõvastav. Aga võibolla lihtsalt asi minus, oman ebasümmetria-talumatust vms.

See postitus võib kõlada üsna negatiivselt, aga tegelikult ma ei virise. Vastupidi, sellist vapustust ma siia saama tulingi. Nt just oli vahepeatus bussiga, et keha kergendada ja süüa osta. Jälle üks šokk lisaks :) Vihjeks taas räpasus, vaesus, prügi KÕIKJAL jne. Kes ikka veel arvab, et Eesti on üks viimane urgas, siis käige siit korra läbi. Ning kindlasti leidub maailmas veelgi hullemaid kohti... Aga mul on tunne, et edasi läheb märksa lõbusamaks, järgmiseks tulevad kaunid rannad ja 7. maailmaime :)

Pildid
Bangkok-i pildid/videod said ka nüüd viimaks lõpuni üles laetud, näha saab siit.