25. jaanuar. Bangkok

Esimene mulje sellest linnast oli suur geto. Tänavapildis paistab vaesus silma igalt sammult, või noh, ma vähemalt ei usu, et kõigile tänavakaubitsejatele ja tuk-tuki meestele meeldibki nende töö. Samas ei käidud nii peale kõige sellega kui Phuketil, selles mõttes sai rahulikumalt liikuda. Aga see vinguhais! Huhh, pea hakkas üsna ruttu ringi käima, mitte ei saa aru, kuidas nad seal aasta läbi suudavad elada. Kopsuvähi saab seal ilmselt suitsetamatagi.

Taksojuhil lasime end lennujaamast viia (kuri)kuulsasse Khao San-i tänava piirkonda, mis on Bangkoki suurim backpackerite pesa, muutudes öösel 'inimlaadaks'. Rasked kotid seljas käisime läbi 4-5 öömaja ning lõpuks leppisime sellega, mis ette tuli ja enam-vähem puhas oli. Öömaja nimi oli ka maamehele arusaadav - Budget Guesthouse - ning ega see vale olnud. Budget oli seal nii ööbida kui ka ilmselt selle ehitamise ajal, sest näiteks pistikupesasid lähemal uurimisel toast ei leidnud, rääkimata mõnest mööbliesemest peale voodi, samuti olid wc-vannituba ühiskasutuses. Aga muidu oli kõik puhas ja korras ning hind ka mõnus - 300B öö (eesti rahas siis kuskil 100 kr ehk 50 kr nägu).

Vaatamisväärsuste-tuuri alustasime poolenesti pealesurutult, sest kõik tuktuki mehed aina püüdsid meile kogu linna 10B eest näidata. Wikitraveli andmetel pidi see üks levinumaid petuskeeme olema, aga kui kohalikud meile veidi asja selgitasid, siis saime aru, et tüütutel tegelastel on tõsi taga. Peaaegu. Point selles, et hetkel käis Bangkokis kampaania, millega tahetakse muuta custom-made riided turistidele rohkem populaarseks, et Tai naistel vabrikutes töö ikka otsa ei lõppeks. Ja seda motiveeritakse nii, et kui tuki-poiss toob turisti poodi, saab ta tasuta bensiini kupongi. Arvake, mitme rätsepa juures me pidime käima, et saada 20B-ga (7 kr) kogu linna vaatamisväärsused läbi käia? Igal juhul tundus, et see bensuteema on neile rohkem väärtuslik, kui meie tühine raha, sest vähemalt kahel korral oli templist tulles meie kutt minema tõmmanud, sest osad kupongid olid juba käes... No aga meile ka õnneks see midagi maksma ei läinud ;)

Vaatamisväärsused ise ei suutnud ükski eriti pahviks lüüa. Ok, Kuldne Tempel oli päris tore, 400 astmega torni tipus oli suur Buddha ja avanes kena vaade linnale. Ja suur seisev kuldne Buddha oli ka üle keskmise, kuid Phuketi monster-Buddhale ta ikkagi vastu ei saanud. Üleüldiselt koosneski kogu sightseeing templite/Buddha kujude vaatamisest ning tüdinesime sellest üsna ruttu. Linnukesed on kirjas igal juhul! Tegime väikse sõidu ka kohalike jõetrammiga, vaatasime kaootilist arhitektuuri ning suundusime edasi kaubanduskeskustesse. Mitte et meil oleks vaja suvalist träni või suveniire osta, vaid selleks, et mul jäid mõned reisiga seotud asjad Eestist ostmata (pealegi pidi Aasias kõik NII odav olema) ja Jannol läks VIP-bussis õnnetul kombel telefon kaduma. Ei olnudki nii VIP reis. Või sattus meie taha istuma eriti nahaalne kohalik, kes toolilt maha kukkunud telefoni nobedalt oma kotti pani. Muidu on kohalikud jube sõbralikud, kui natukeseks kaardiga seisma jääd, tulevad kohe abi pakkuma ja iga üks räägib natuke lisaks ka..

Ostukeskused olid muidugi võimsad, ühe tänava ääres umbes 5 tükki reas, üks suurem kui teine ning üks kandis ka Kagu-Aasia ja Hong-Kongi suurima tiitlit. Igal juhul vabalt võib ära neis eksida. Kuid üks asi hämmastab mind siiani. Nimelt plaanisin siit soojalt maalt endale korralikud matkasandaalid soetada ja seda odavama hinna eest kui Eestis. Aga oma suureks hämmastuseks poes sandaalide valik lihtsalt puudub (need vähesedki on pea sama kallid kui kodumaalgi)! Väga kaootiliselt mõnes poes üht-teist on, aga enamasti pole õiget numbrit või on tegu mõttetute no-name brändidega. No ja Norht Face-i poes pahvatasin oma hämmastuse ka müüjale välja. Tema muidugi pakkus kohe täitsa adekvaatse seletuse - praegu ju talv, sandaalide hooaeg on läbi! Nagu mis mõttes :D Väljas on 30C sooja, aga kuna on jaanuar, siis peab kinniste jalatsitega käima? Kohalikud tundusid seda tava igatahes teatud määral isegi jälgima. Freaky.

Pärast shoppingut alustasime seiklust koju. Põhimõtte pärast ei tahtnud me taksojuhile rohkem maksta kui 100B, sest olime kõigest 5-6km kaugusel kodust. Aga see ülesanne tundus pea võimatuna, sest alla 140B polnud keegi nõus. Wikitravelis oli öeldud, et kui nad oma taksomeetri tööle paneksid, siis ei tuleks arve üle 80B. Pärast 25 tulutut katset normaalse hinnaga taksojuht leida lõin läpaka lahti ja vaatasin, et bussid 2 ja 3 viivad ka ju kodu poole. Mõeldud-tehtud. 7B näkku ja olimegi Khao San-i tee lähedal. Buss oli umbes 70ndatest, puupõrandaga, ilma aknaklaasideta, juht oli salongis koos teiste reisijatega ja kontrolör istus mootorikatte peal, mis oli ka kenasti salongis. Koju minnes läbisime ühte parki, mis sisuliselt oli 3 jalgpalliväljaku suurune uunikividega kaetud plats, mis kubises kodututest.. Päris jube vaatepilt, huvitav mis nad vihmaga teevad. Ning vahetult enne kodu proovisime ära ka midagi tõelistele gurmaanidele - küpsetatud kärnkonna. Uute asjade isu on nii suur, et suutnud ka sellele maiuspalale ära öelda ning õhtu lõppes konnakonte krõbistades. Muidu oli täitsa maitsev liha, ainult maitseainetega oleks võinud kokk tagasi hoida. Vett kulub üldse siin toidu kõrvale liiga palju, aga ju see (vürtsisus) aitab ka baktereid hävitada :)

Ööelu meie tänaval oli ikka tõeliselt elav ja kirev, midagi igale maitsele. Kui bussis ja sellele eelneval ööl oleks rohkem kui 4h magada saanud ja järgmine hommik poleks kl 4 tõusma pidanud, siis oleks seda ka lähemalt uurinud. Seekord jäi meid unne uinutama ainult akendest kostuv diskotümps...

Aga hommikul sai adrenaliini selle eest küllaga. Kuni lennujaamani oli kõik rahulik. Sätime end istuma, läpakad välja jne, aga igaks juhuks lähen vaatan tablood üle, et ega lend hiljaks jää vms. Ja üllatus-üllatus - olin valesti vaadanud meie lennu algust, pidades selleks hoopis lennu lõpu aega. Ja siis hakkas kiire. Check-in käis enamvähem kähku, aga passikontroll oli hullumaja, saba oli peaaegu välisukseni... Ainus võimalus oli ette trügida. Lokeerisin ohvrid ja tegin hästi veenva approach-i, millega saime ühe vaheukse juurde, eeldades et nüüd on kõik korras ja enamus inimesi on meie taga. Vahevärava juures ootas meid aga uus üllatus, seal oli veel umbes 50-60 inimest meie ees ja meil oli aega 10 minutit, et veel ka turvakontrollist läbi jõuda. Kontrolöride töötlemiskiirus oli ca 1-2 inimene minutis, seega tuli uuesti ette trügida.. mis ka õnnestus. Aitäh, lahked inimesed! Loomulikult jooksime suure hooga veel valesse väravasse ja turvakontrollis jäin oma päikesekreemist ilma, aga lõpp hea/kõik hea ning nüüd oleme juba Phnom Penhis :)

Pildid hetkel uploadivad, aga aeg saab enne otsa. Vaata peagi tagasi ;)