The Beginning. Istanbul.

Kõik sai alguse kl 00:20 minu Pärnu kodus. Istusime autosse, käik sisse ja minek. Või oota! Midagi on vist maha jäänud... Õigus, passi ja sularaha läheb ka reisil tarvis :) Esimene vapustus üle elatud, väike uinak ning peagi olemegi kuskil Riia eeslinnades. Päris täpselt aru ei saa, kuhu minna, pidasime targemaks nõu küsida. Statoili müüjal oli küll mõnusalt suur Riia kaart, kuid tal olid tõsised raskused meie asukoha leidmisega sealt kaardilt. Ainuke soovitus oli "Pöörake tagasi!". Janno võttis siis GPSi välja, telefoniga netti ja google-st mõned kaardid alla laetud ning tuli välja, et olime ainult väikese ringi teinud ning müüja juhatas meid täiesti valesse kohta. Ja no märkide järgi on täiesti lootusetu üritus see lennujaama jõudmine, lihtsalt väga vastuolulist/segast infot jagavad need... Lõpuks siiski jõudsime kohale, kiire hüvastijätt vanematega, kerge asjade ümberjaotamine kottide vahel ning juba lendasimegi Türgi poole.

Atatürki lennujaam, Istanbul. Läptop välja, kiire sisselogimine tasuta WiFi võrku ning varsti oli meie käsutada bussiinfo kokkusaamiskohta (Taksim Square) Utku sõbraga. 10 minutit hiljem juba loksusime bussis. Kokkuvõttes käis kogu maalejõudmine jube kähku, viisaleti tüüp isegi ei vaadanud passi sisse, kiirustas vaid tagant, et ma raha kiiremini rahakotist kätte saaks ja talle annaks. Kotid olid ka täpselt õigel hetkel kohal, niiet kõik tip-top.



Lühike sõit metrooga ning varsti astusime sisse oma ööbimiskohta. Täitsa hipi tudengi-pleiss :) 3-toaline korter, mida jagasid 5 inimest - Utku sõber pankur (Ozkan); veel üks pangas töötav tüüp, kelle hobiks olid lennusimulaatorid (John); töötu filosoof, kes meil ka vastas käis ja igati pidi abiks oli, sest tal oli kõvasti vaba aega (Emre); Punjabist muusik, kes käib koolis, teeb bändi ja tõmbab rohtu (Omar) ja viimast tüüpi, tundub mulle praegu, et me ei kohanudki. Igal juhul tundmatu mehe koha täitis esimesel õhtul Utku, kes ööbis ka meie juures, sest ta ise elab kaugemal, teisel pool Bosporust, Aasia mandril ;)

Kuigi Utku ise ei saanud päeval meile giidi mängida, oli ta koostanud päris põhjaliku nimistu kohtadest, mida me kindlasti külastama peaksime. Esimesel päeval oli ilm jube niru, terve päev ainult kallas vihma ja sooja ei olnud rohkem kui 4C. Ühesõnaga vastik. Tegin investeeringu tervisesse ja ostsin vihmavarju, mis mind kõige hullemast päästis. Kultuurielamuste alguseks olime juba päris kurnatud, 27h ärkveloleku kohta oli kogunenud kesised 2-3h und. Aga olime siiski vaprad ja jõudsime ära näha Sultan Ahmed-i mošee välimise osa (sisse ei lastud, palvus oli), Grand Bazaari (väidetavalt maailma suurim kaetud turg) ja Yerebatan Cistern-i (maaalune veehoidla 100000t vee hoidmiseks, väga-väga vana). Tegelikult jõudsime ka Hagia Sophia (Istanbuli kuulsamaid landmark-e, endine mošee, nüüdne muuseum) juurde välja, kuid kuna nälg oli suurem kui kihk vanu asju näha, otsustasime lõunasöögi kasuks ning hiljem oli muuseum juba kinni. Muuseumipiletitega on seal suht lihtsad lood - nende kõikide hind on 10 liiri (ca 100 kr:)). Ja loomulikult puutusime kokku türgi kaupmeestega. Nad on vist sündinud müügimeesteks ja krt kunagi alla nad ka ei anna. Väsitav veidi, vähemalt põhjamaa inimese jaoks.

Õhtul tuli meil juba märksa vahetum kokkupuude türgi kultuuriga, sest Utku viis meid Ottomani-stiilis kebabirestosse nimega Konak, kus saime maitsta kõiki nende põhilisi rahvusroogi ja tegime tutvust unustamatu türgi külalislahkusega. Edasi viis tee ühte pisemasse kalarestosse, kus õhtu edenes Raki (türklaste rahvusjook viinamarjadest, 45% alc), suupistete ning kohaliku live rahvamuusika seltsis. Rakit juuakse muuseas põhiliselt veega ning kui need 2 kokku segada, muutuvad esialgu läbipaistvad ained piimjalt valgeks kokteiliks :) Sel õhtul olime piduriks meie, sest mõlemal hakkasid kerged hallukad juba tulema kurnatusest ja õhtu lõppes kerge chat-iga nende tudengipesas.

Teine päev algas mõnusa pika unega ning juba paranenud ilmaga. Ära sai käidud maailma ühes vanimas rahvale avatud vaatetornis (Galata tower, pilet hind - üllatus-üllatus - 10 liiri), kust avanes hunnitu vaade Bosporuse väinale, Golden horn-ile, Marmara merele ning Istanbuli võimsale pinnalaotusele. Tõesti suur linn, otsa ei paistnud kuskilt. Ning kl 14:44 iga päev hakkas minarettidest kostma kriiskavat araabiakeelset heietamist. Juba maandudes nägin, et keegi oleks nagu Sim City-t mänginud ning iga 10 maja kohta ühe mošee ehitanud. Seega eeldasin, et tegu on väga uskliku maa/linnaga. Kuid tegelikkus oli hoopis teistsugune, vähemalt nii palju kui meie seda Istanbulis nägime. Palvused küll toimusid, kuid väga palju palvetajaid ei tundunud olevat ning üldse valitses väga vabameelne meeleolu. Utku sõnul on Istanbul ja Türgi lääneosa tõesti eelarvamustevabamad ning vähem usklikumad, seejuures on aga ka alasid (eriti idaosas), kus traditsioone järgitakse väga rangelt. Hagia Sophiasse jälle ei jõudnud, samuti mitte Topkapi paleesse, kus eelmisel päeval minemata jäi. Küll aga nägime ära ka Sultan Ahmedi mošee (aka Sinine mošee) sisemuse, mis oli tänu oma vaipkattele üsna hubane ning külastasime ka Egyptian Bazaari, kus kaubeldi kõiksuguste vürtside, maiustuste jne kraamiga. Õhtul kohtusime jälle Utkuga, seekord külastasime vähem rahvarikkaid ning pigem kohalikele mõeldud kohti. Maitsesime kodust jogurtisuppi ja käisime ka ühes mõnusas baaris, mis tundus asuvat kortermaja viimasel 3-l korrusel ja kuhu turist kindlasti minna ei oskaks. Õhtu jäi seekord lühikeseks Utku tõttu, kes pidi oma õele lennujaama vastu minema. Aga siiski oli tore.

Viimasel päeval suurt midagi teha ei jõudnudki, elevamateks hetkedeks jäid türgi kohvi Starbucksis, mõnus Eesti kevadilm ning optimistliku ajahinnangu tõttu põhjustatud meeletu jooksmine 18-kiloste kottidega läbi linna ja metroo. Olime märjad nagu kassid, kuid jõudsime kenasti lennujaama viivale bussile ning 5 minutit jäi veel ülegi ;)

Aa, ühest asjast unustasin rääkimata - kogu linn oli täis politseipatrulle, soomukeid, K-9 pommikoeri, kõiki metroo sissekäike valvasid lõhkeainedetektoritega valvurid, kes kõikide seljakotid sellega läbi uurisid, parklatesse sissesõitu valvasid auto põhja alla nägevate kaameratega turvad, taevas tiirutasid pidevalt politseihelikopterid jne jne. Täitsa turvaline tunne oli :D Terrorihirm on igatahes suur, eestlaste kodumaal jälle üks pluss. Veel.

Türgi (tegelikult piirdub meie kokkupuude ju ainult Istanbuliga, kuid siiski..) oli palju euroopalikum kui ma ootasin. Inimesed olid väga lahked, müüjad väga pealetükkivad ning ka ilusaid naisi oli täitsa palju (vähemalt olid nad alati väga hoolitsetud). Ja Utku sõnul olevat nad alguses külmad nagu põhjamaa neiud, kuid hiljem possessiivsed ning armukadedad nagu kuumad latiinod... Nii mõndagi ütleb see, et enamus türklased, kellega mina sel teemal rääkisin, ei taha endale oma rahvusest tüdrukut, kõlama jäi pigem arvamus 'the dutch girls are the best'. Go figure :)

Järgmine peatus: Bangkok (2h ka öises Dubais, lähem tutvumine jäägu järgmiseks korraks).

Aa, esimesed pildid on ka netti ilmunud, neid saab näha siit!