Tundus endalegi uskumatuna, aga tõstsime 7nda märtsi varahommikul jala viimaks Austraalia pinnale. Harjumuspärase troopikakuumuse asemel tervitas meid värskendavalt jahe tuuleke ning järsku rääkisid kõik inimesed ümberringi arusaadavas keeles, sildid olid samuti mõistetavad ning lennujaamast välja astudes ei olnudki me ümbritsetud nii tuttavaks saanud transapakkujate poolt. Uus.. ja mõnus.Öölend ise oli vaevaline, nagu ikka. Lennuk oli küll pooltühi, aga niipea kui turvavöö tuli kustus, viskasid kõik neljaste pinkide asukad end kiirelt sinna risti pikali ja mina käisin 15 minutit nõutult morni näoga mööda hiigelsuurt lennukit ringi endale tühja kõrvalistmega kohta otsimas, et vähegi liikumisruumi omada. Õnneks oli lennuki pardal ka üks väga häbelik 40ndates USA härrasmees, kes ei olnud grammigi talle määratud kohast rohkem hõivanud ning võisin stjuuardesside rahustuseks lõpuks ometi maha istuda. Und ei saanud rohkem kui 4 tundi, aga söök-jook-meelelahutus ei andnud nurinaks põhjust ning järjekordsel uuel mandril oli meeleolu täitsa hää.
Phi Phil olin omast arust veel nii tubli, et broneerisin meile Sydneysse ära ka hosteli (otse Bondi beachile, muide). Avaldasin isegi oma krediitkaardiandmed ja puha ning jäi mulje, et nüüd on öömaja olemas. Mulje oli ekslik. Bangkokis maili vaadates selgus, et kohti ei ole ning Sydneys maandudes ootas meid ees jälle see vihatud protseduur, mis kaasneb uues kohas eelnevat broneeringut mitte omamisega. Paar tundi helistamist ja sebimist ning olime teel backpackerisse, millel oli küllalt paljulubav nimi - Asylum (Hullumaja). Tasuta netiühendus oli päris hea argument, kuid 3 aeglast arvutit ja pidev konkurents ei pannud just rõõmust käsi plaksutama. Oli ka võimalus tellida nett otse tuppa $5 eest päevas, kuid me leidsie palju parema alternatiivi - ühiskondlikult kasutatava keldritoa nurgas levis kellegi krüpteerimata Linksysi WiFi, mida sai arvutit teatud asendis hoides "kurjasti" ära kasutada. Veider oli see, et sama toa kohal asuvalt rõdult seda võrku leida ei õnnestunud - mingi "salajane" keldrivõrk ainult.
Koht ise oli vaatamata nimele täitsa kobe, ööbisime lausa lux-ühikas - meil oli kuue peale kasutada täitsa oma vannituba, toal olid kõrged laed, rõdu, kamin, külmik ja salajane uks (mis, nagu hiljem selgus, viis imepisikesse üksiktuppa ja kus elas häbelik vanemapoolne jaapani naine). Hinna sisse käis veel magus hommikusöök, mida sõime ainult esimesel 7st hommikust (mis peaks juba nii mõndagi "tasuta" asjade kohta ütlema) ja ka dinner e õhtusöök. Viimast serveeriti lähedalolevast nurgatagusest pubist, mis vaatamata veidi kulunud sise- ja välimusele tundus olevat küllalt populaarne. Voucherid ja soodsad hinnad on nähtavasti oma töö teinud. "Tasuta" õhtusöögi menüü oli järgnev - riis magusa maapähklikastmega (ilma lihata), nuudlid (ilma lihata) või friikartulid ühe viineriga (eriti väikeses karbikeses). Minu arust päris dinneriks sellist sööki kutsuda on patt, aga $5 juurde ja valik muutus juba märksa laiemaks ning toit maitses hüva.
Esimesed päevad Sydneys kulgesid niisama ringi jalutamisest, parkide, kõrghoonete, maailmakuulsate landmarkide ning ajalooliste hoonete avastamisest ning suu ammuli imestamisest, kui korras, kasutussõbralik ja läbimõeldud siin ikka kõik on. Disainerite kätt oli igal sammul tunda, isegi avalikud WCd jätkasid pidevalt (meeldivalt) üllatamist :) Hea ühistransport, seninägemata loomad-linnud parkides, naeratavad ja abivalmis inimesed ja perfektne Eesti suveilm tegid tuju päris buenoks, mõnus kontrast võrreldes Kagu-Aasiaga.
Ooperimaja on nüüd igast küljest üle vaadatud ning ka käsi sai külge pandud sellele Sydney ikoonile. Ütleme nii, et nii mõnegi austraalia pereelamu vannituba jäi nendest kahhelikividest ehitamata, millega kõnealune hoone kaetud on. Kahju, et sisse minna ei saanud sel päeval, muidu oleks täispakett olnud. Teine linna sümbol, Harbour Bridge, on samuti nii bensiini- kui ka kondimootri jõul ületatud. Nii võimsat elamust seal sillal ikka ei tekkinud kui San Francisco Golden Gate Bridge-l. Ja ega seda pole tekitanud veel mitte ükski teine Aasia ega Euroopa sild, niiet sillapunktid lähevad jänkidele :) Väikese ülevaade viimasest objektist annab võibolla alljärgnev videoklipike (või siis mitte ja peate ikka ise siia vaatama tulema).Üleüldist tuhinat kahandasid mõnevõrra (ammukuulutatud ja -kardetud) järjestikused šokid, mis said läbi elatud poodides ja söögikohtades. Väike valik esimestest mälestustest - õun 15 kr/tk, 0,6l vesi 25kr, väga odav toit Aasia söögikohas (praetud riis mõne lihatüki ja juurikaga) 100kr (Aasias enamasti 10-20 kr kanti), normaalsemad eined algavad 150kr-st, kõneminut kohaliku mobiiliga 10kr (seejuures kõnealustustasu ca 5kr), öö ühikatoas ca 330 kr/inimene jne. Aga esmamulje võib suht petlik olla ja nii saime ka meie iga päevaga aina rohkem kogemusi-teadmisi - turgudel käies, supermarketite soodukaid ära kasutades, moblaoperaatorite keerulistest marketingiskeemidest läbi närides ning öömaja osas väga põhjalikku eeltööd tehes on võimalik ka märksa odavamalt läbi ajada. Ja kui veel arvestada fakti, et peagi hakkame kohalikku palkagi teenima, on jätkuvaks valitsevaks emotsiooniks positiivne entusiasm ;)
Läbi keeruliste skeemide ja radade olin kontakti asunud sydneylasest eestlase Triinuga, kes on seal linnas veetnud juba 8 kuud finantsalast tööd tehes ning meie sinna saabudes oli ta lahkelt nõus kohalikku eluolu tutvustama. Ühel päikeselisel päeval saimegi kokku tema ja veel 2 eestlasega - praegu õpilasviisat omava, kuid minevikus Austraalias ja Uus-Meremaal Working Holidayd (WH) harrastanud Eva ning saarlasest WH-l oleva Atsiga, kes hetkel on tegev mööblibisnesis. Jalutasime ringi, ajasime juttu, käisime ära Atsi (ja veel 9 inimese) 40ndal korrusel asuvas super vaatega korteris, mis paikneb Sydney ühes kõrgemas pilvelõhkujas, saime palju kasulikku infot ning nautisime väga mõnusat õhtusööki Korea BBQ restos. Ja Austraalia maksuameti silmis panime nüüdsest Triinuga juurviljad ühte külmkappi. Sinna laekuvad igatahes meie Tax File Number-id (TFN) ning 3 kuu pärast leiab loodetavasti kinnitust ka meie residendistaatus, mille tagajärjel langeb meie tulumaksukoormis 29lt 17le protsendile. Elame-näeme.
Loomulikult võtsime ühel päeval ette "retke" maailmakuulsasse Bondi randa ning kuna ka Eva polnud oma jalga veel sinna tõstnud, otsustasime jõud ühendada. Täpselt nagu filmides leiavad aset küllalt ebatõenäosed sündmused, nii ka randa jalutades tundsin oma õlal koputust, mille tagajärjel taaskohtusime Triinu ja Kristjaniga, kellega mõned päevad varem olime kohvikus maha istunud ning ühiseid F-1-plaane pidanud. Niisiis jätkus ranna vallutamine juba 5 eestlase najal. Bondi oli viimase peal - vähe rahvast (tööpäev ju), ei mingeid kaupmehi, duššid-särgid-värgid, suured lained, kuum päike, ilusad (topless) tüdrukud ja jahutav (22C) ookean, mis vee alt vaadatunda andis edasi suurepäraseid värve ja hämmastavalt selgeid kujutisi üllatavalt suurtelt kaugustelt. Viimane kogemus andis meile ka inspiratsiooni Sydney vetesse sukelduma minna.
Nii talitasimegi ning Triinu soovitusel broneerisin meile ära 2 rannasukeldumist Prodive Manly kontorist. Tema sõnul pidi sealne mereelu alustuseks väga viis olema, isegi parem kui mõned paadisukeldumise saidid. Lisaboonuseks oli veel võimalus nautida Manly (15km südalinnast põhja poole) võrratuid männipuudega palistatud ja ühtesid surfarite lemmikrandasid ning vaatemängulist praamisõitu Manly-lt tagasi kesklinna.
Triinu ei ajanud udu ning tegu oli paljudes aspektides parima sukeldumisega, mis ma sinnani teinud olin. Ainuke kurtmismoment tulenes mu külmakartlikkusest ja mitte 100%-liselt istuvast kalipsost, aga muu oli lihtsalt super! Suurimad erinevused võrreldes Kagu-Aasiaga (lisaks 22C vs 27C veele) olid küllalt liivane põhi, vähe koralle ja rohkem veetaimi. Seetõttu oli ka vähem kalu, kuid minu arust oli see isegi plussiks, sest pilt ei olnud eest kogu aeg liiga kirju ning sai keskenduda rohkem spetsiifiliste kalade uurimisele. Ja oi milliseid kalu me nägime!! Ei teagi, kust otsast teie kadedaksajamist alustada :) No mis seal ikka, paiskan siis esimesena letti kõige suurejoonelisemad leiud - mul oli au koos ujuda 3st eri liigist haidega! How wicked is that!?! 
Esimesena kohtasin küllalt "klassikalise, filmidest tuttava välimusega Dusky Whaler shark-i, kes oli üsna häbelik, tehes ühe tiiru ümber minu, Janno ja ühe kohaliku (kel liigse fotograafiahuvi tõttu jäi antud elukas nägemata), kadudes seejärel kaugusse. Järgmine hai oli juba pisut eksootilisem Wobbegong shark ning nautis kerget puhkepausi ühe suure kivijuraka all, kust teda päris lähedalt vaadelda sai. Ja viimane nähtud ürgne merekiskja oli Port Jackson hai, kes oli end täitsa lagedale meile vaatamiseks välja sättinud ning keda sai kõige paremini ja pikemalt iga külje pealt uurida (olles seejuures ise paarikümne cm kaugusel) enne kui ta minema otsustas liuelda. 
Üüratusuure kombitsate ja kühvlikujulise kujuga hõljukikombel ringi lendleva Giant Cuttlefish-i silmamine pidi samuti küllalt haruldane olema, seega kogu kompott suht jackpot! Isegi divemaster-il olid suunurgad silmini ning ta ei hoidnud oma rõõmu tagasi, nimetades seda oma parimaks sukeldumiseks selles rannas siiani. Ära peab veel mainima ägedad "lendavad" stingray-d (kellede sabahoop on kaunis mürgine), hiidsuured sügavsinised groper-id, korallidesse mattunud mootorratta vraki, ülimürgise stonefish-i ja lionfish-i (kes muuseas pääses ülinapilt divemasteri taskust välja kukkunud lisaraskuse poolt lömastamisest) ning mustjate, pisikeste vuntsikestega catfish-ide parve, mis kaugusest paistis kui ebamaine vibalev tume pallilaadne kogum. Selle veniv lähenemine oli üsna meelierutav vaatepilt, kuid kohale tardumine ja imetlemine oleks mulle äärepealt saatuslikuks saanud, sest nagu hiljem selgus, olid ka need kalad mürgised. Cheers! See oli ilmselt ägedaim päev Sydneys ja üks lahedamaid kogu pika reisi jooksul. Bali ja siinse sukeldimise läbiviijaks olnud Prodive on minu silmis nüüd küll väga heas kirjas.
Et ees seisab aasta Rohelisel Mandril, siis on tark mõte end lähemalt kurssi viia ka nende väga omapärase (ja mürgise) faunaga. Selleks otstarbeks on Sydney südamesse ehitatud üks väga asjalik asutus nimega Sydney Wildlife World. Huvitaval ja informatiivsel moel oli eksponeeritud kõik Austraalia tähtsamad ja mürgisemad metselajad (siin vist õigem kasutada just-välja-mõeldud-terminit 'bushelajas'), ussid, ämblikud ja putukad. Kogu värk oli piisavalt ülevaatlik ja interaktiivne, nii et 3st seal veedetud tunnist jäi isegi väheks. Jälle üks koht, mida lugejatele julgelt soovitada võin.
Samal õhtul tsekkasime üle ka maailma suurima ekraaniga (9-korruselise maja kõrgune!) IMAX kino. Reklaamist jäi mulje, et uudne projektsioonisüsteem võimaldab 3D-kino nautida ka ilma spets-prillideta, aga naljaka välimusega okulaaridest me siiski ei pääsenud. Tahtsime vaatama minna Beowulfi, kuid selle linasutsajad ei sobinud meile kuidagi ja nii tuli leppida suvalise, ilma stoorita ja peamiselt 3D-kino võimalusi demova lühifilmiga, millel nimeks Haunted Castle. Süžee poolest polnud film loomulikult suurem meistriteos, aga 3D-värk oli ikka päris impressive. Kujutised olid üliteravad ning sageli tekkis tõesti tunne, et oled action-i sees. Enamus filmist oli küll arvutianimatsioon, kuid tulemas on ka nt U2 3D-kontsert ning kui see (filmimis)tehnoloogia rohkem levima hakkab, läheb ehk 3D-kino ka massidesse. Hakkasin mõtlema, et kui arvuitmängude tootjad tulevad kunagi välja nii reaalsete ja endassehaaravate mängudega, siis osad noored vist ei lahku kodunt enam kunagi (olgu, teatud inimesed ei tee seda juba praegugi, aga siis läheb asi ainult hullemaks...). Anyway, another 18$ well spent ja huvitava sisu korral käiks taolisi filme aegajalt vaatamas küll.Viimane õhtu Sydneys langes ühtlasi kokku ka päevaga, mil Janno kunagi ammu ilmavalgust nägi. Selle sündmuse tähistamiseks tõime Bottleshop-ist (jah, siin ei müüda alkot toiduga samas poes) veini ja Coles-ist viinamarju, jäätist ning sinihallitusjuustu, mis ühtlasi täitis ka tordi otstarvet (sest sinna oli väga hea küünlaid sisse torgata). Samal ajal küpsesid aga teiste hostelielanike mõtteis ühele stiilipeole mineku plaanid ja nii ajasin minagi endale tooga selga, et lähedalasuvast baarist tasuta drink välja teenida. Juhtus aga nii, et mina, üks iirlane ja sakslane sinna kunagi ei jõudnudki, vaid maandusime hoopis mingi täiesti suvalise klubi järjekorda, kus kõik kandsid normaalseid rõivaid. Seal oodatud tunnikese jooksul naljast puudu ei tulnud, eriti kuna minu kere ümber olev tooga oli päev varem kasutusel kui värvimistööde aluslina ning oli nüüd täis pori ning verd meenutavaid plekke...
Aga kui meie kord kätte tuli, muutus olukord veidi kurvemaks, sest turvamehed ei pidanud paljaid õlgu (õigemini, ühte õlga) kombekohaseks. Iirlane kavalpea oli targu hoidunud voodilina kasutuselevõtust riideesemena ning sakslane sindrinahk oli oma tooga alla peitnud ka ühe T-särgi, mis tema küll sisse aitas, kuid minu ukse taha jättis. Ja õiges tooga-peo baaris ei kõlvanud turvadele vanust kinnitavaks dokumendiks mu passikoopia, mis kõik tähendas ainult ühte - tuli sammud seada läbi rahvarohkete tänavate tagasi kodu poole. Aga täitsa lõbus on tänaval toogaga ringi jalutada, vestlused tekivad absoluutselt vaeva nägemata :)Sydney meenutas mulle paljuski New Yorki, kuid omas siiski mitmeid euroopalikke jooni. Lisades sellele meeldivale sümbioosile veel super rannad ja soojema kliima ning saamegi ühe väga atraktiivse koha elamiseks. Selle jutu võib lühidalt kokku võtta järgneva tsitaadiga Triinu poolt: "No offence, aga ma tõesti ei kujuta enam ette, kuidas Eestis on võimalik elada." Sellise efektiga linn siis.
Pilte Phi Phi saarelt:
ja Sydneyst:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar