26. veebr - 03. märts. Phi Phi

Linnaliinibuss Bangkoki Sai Tai Maisse (Lõuna bussiterminal), VIP-ööbuss Krabile, minibuss sadamasse, longtail-boat praamile, praam Phi Phi-le, longtail-boat Long Beachile ning juba nägingi Kristiina naeratavat nägu meile rannal vastu jalutamas. Umnbes sellistest osadest koosnebki siin punktist A punkti B saamine ning kõigeks selleks tuleb tavaliselt arvestada vähemalt 1 päev või öö (või mõlemad).

Saarele sõit oli iseenesest küllalt vaatemänguline. Silmakommi pakkusid rohked liivakivist kaljunukid, mis turritasid välja nii maast kui merest ning millele oli aja jooksul kasvanud hämmastavatesse kohtadesse kõiksugust vegetatsiooni. Tundus, nagu oleks Jumal Maailma loomise ajal sinna kohta justkui soolaterakesi näpuotsaga puistanud. Religioossne tõdemus, I know. Aga lihtsalt nii lambist ja kaootiliselt kuidagi kerkisid need suured kõrged kaljud eikusagilt välja, et muud võimalust ei tundunud olevat.

Kujutage ette kohta ilma autoteede, -liikluse ja ummikuteta. Kõlab ju hästi. Just selline koht ongi Phi Phi saar, mis jääb ca 40 km Lõuna-Tais asuvast rannikulinnast Krabist lõunasse. Autode puudumine muidugi ei tähenda, et liiklusest ja kärast täiesti eemale on võimalik hoida. Seda lihtsalt asendavad randade vahel taksoteenust pakkuvad summutiteta mootoritega õlist haisevad longtail-boat-id ning mõned illegaalselt sisse smuugeldatud plärisevad motorollerid :)

Kunagi, kui veel meri sinisem ja päike kollasem oli, siis võisid need saared (Phi Phi Don ehk Suur PP ja Phi Phi Ley ehk Väike PP) üsna täpselt 'paradiisi' meenutada. Aga siis tulid turistid ja siis tsunami. Tulemuseks on majavaremed, mitte-kõige-paremini-läbipaistev vesi, palju surnud koralli, inimestest (eriti rootslastest) pungil rannad ja kallid hinnad. Kuid õnneks pole veel kõik kadunud ja endiselt on säilinud palju looduslikku ilu nagu kõrgustesse kerkivad liivakivikaljud, lopsakad palmid, banaani-, papaia-, mango-, duriani- ja mulle-mitte-tuttavad-puud, kitsad džunglirajad ning merre loojuv päike. Kui ainult seda ilu veel kuidagi privaatsuses nautida saaks, oleks kõik bueno.

Hoopis teine teema on aga seal saarel valitsenud relax-take-it-easy atmosfäär ning valdavalt 20ndates noorte suur konsentratsioon - ei mingeid pensionäridest paketituriste. Just see on teinud Phi Phist sellise saare, nagu ta praegu on ning mille pärast siia aina enam ja enam noori juurde tuleb, et metsikut puhkust veeta. Vahelduseks päris lõbus. Lisavunki lisas kogu paketile veel The Beach rannastseenide tõttu kuulsaks saanud PP Ley lähedalolek.

Kuna meid oli korduvalt hoiatatud, et Kängurumaa on ropult kallis ning kaua te seal töötamata vastu ei pea, siis selle kartuses võtsime veel enne uue lootustandva karjääri alustamist järgmisel mandril välja absoluutselt mõttevabad puhkusepäevad taskukohaste hindadega rannakuurortis ning käitusime täiesti spontaanselt. Päevad möödusid nii kuidas Jumal juhatas, mõni õhtu pidutsesime, mõni õhtu läksime vara magama, mõni hommik tõusime vara, et midagi huvitavat-aktiivset teha, mõni hommik magasime eelnevat õhtut välja ja vedelesime ranas ning vees. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis suurema osa ajast ma vist olingi lihtsalt vees - temperatuur oli mõnusad 28C ning oli, mida vaadata.

Õhus oli kuumust ja niiskust ja linde, mõni päev ka vihma ja tuult, aga see kõik oli ok, sest igaks olukorraks oli midagi - põhirannast vaiksem-käravaesem Long Beach peesitamiseks, WiFi-ga rannaresto igavuse peletamiseks ning vihma ignoreerimiseks, Shark Point ja korallidega palistatud laiuke päevakuumuse eest põgenemiseks ning närvikõdi kogemiseks ning džunglirajad kergeteks jalgsimatkadeks.

Meie rannast ca 2-3 km eemal asus 'linn' ehk tiheda asustusega, kitsaste tänavatega ja kella andvate jalgratturitega külake, kus iga kell oli midagi toimumas. Mõni õhtu käisime seal niisama einestamas, teinekord baaris napsu võtmas või lihtsalt asju ajamas ja melu nautimas. Poode oli ühe inimese kohta vähemalt sama palju kui Phuketil, kuid müüjad olid õnneks veidi logardid ning pähe määrimist ei toimunud (kui välja jätta rannal lesivad eriti pruunid poisid, kes farangi nähes hõikasid 'taxi-boat, sir!').

Kui muidu on baarid nagu baarid ikka, siis Phi Phil oli selline tore erand nagu Hippies Bar, mis oli kujunenud peale meie veel paljude teiste noorte lemmikkohaks. Seal oli näiteks võimalik otse rannaliival lamamismattidel lesides tellida eriti karme Mekong-bucketeid, mis maksid 2x rohkem kui Kambodžas ja mis niitsid ka tugevaimad meie seast. Siis toimusid seal igal õhtul kl 11 vinged tuleshowd, millest õnnestus ka enne fotoka aku mahlade täielikku ammendumist väike videoreportaaž teha. Julged mehed ja naised ning kõvasti kuiva trenni on märksõnad, ülejäänut näeb videost. Respect igal juhul. Vinge.

Lisaks olid seal väga abivalmid teenindajad, kes pakkusid lahkelt weed-i müüa, kui nägid sul raskusi olevat sobiva joogi valimisega ning kes õhtu lõpuks olid sama raisatud (otsetõlge sõnast wasted:) kui kliendidki. Ja kõige lõpuks peab ära veel mainima veidra seaduse, mis tegi antud baarist kõige rahvarohkema koha kogu saarel pärast kella kahte öösel. Nimelt keeratakse sel ajal kõikides meelelahutusasutustes muusika kinni ning ainuke koht, mis pärast seda veel avatuks jääb ning alkot edasi müüb, on Hippies Bar. Loomulikult ilma muusikata, aga see ei paistnud kedagi enam häirivat. Igal juhul peod kestavad seal vaikuses ja rahus varaste hommikutundideni.

Ühel vihmasevõitu hommikupoolikul pidasime toas vegeteerimise asemel targemaks hoopis ette võtta väike jalutuskäik saare põhjatippu. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et sinna me ei välja jõudnud. Põhjuseks ei olnud muidugi mitte meie võimetus või tahtejõu vähesus, vaid asjaolu, et sinna jõudmine on ühele lihtsale valgele turistile võimalikult raskeks tehtnud ning Päike loojub ka liiga vara (või siis me tõusime liiga hilja). Võib arvata, et põhjatipus asub mingi eriti hästi hoitud saladus, sest no sinna ei viinud lihtsalt mitte ükski tee. Kaardi valelikkuses veendusime juba esimese paari tunni jooksul, aga ka kohalikud ei teadnud (või ei tahtnud) meile teed juhatada. Aga sellest polnud hullu, sest oma doosi füüsilist koormust saime me kenasti kätte - teel oli tublisid paarisajameetriseid (vertikaalis võetuna) tõuse ja languseid, libedaid rannakive ning lõpututena näivaid metsaradu. Ja metsikuid banaane sai ka puu otsast noppida ning esimese looduses kasvava ananassinähvitsa nägin ka ära.

Pärast reisi GPSi logi uurides tuli välja, et läbisime kokku pea 30 km, vot siis. Retke tulemusel avastasime ühe eraldatud erakuurorti, mis meenutas natuke Malisa villasid Phuketil ja kus oli väga chill erarand ning kõik oli tiptop korras. Kogu seda ilu kaua meil nautida ei õnnestunud, sest saabus videvik ja tuli hakata tagasimineku peale mõtlema. Jalgsi minek tundus veidi ekstreemsena ning nagu ikka sellistes olukordades, nii ka sel korral kehtis mu moto 'turist sai jälle petta'. Koju me igatahes saime ning paadimees oli ka rahul, sest teenis ühe otsaga Kambodža ettekandja pool kuupalka :)

Ühel teisel teadmata kuupäeval otsustasime Jannoga kajaki laenutada ning lihasjõul 3,5 km kaugusel asuvale Phi Phi Ley-le rühkida. Seal siis asubki Maya Beach, kurikuulus rand, kus Di Caprio poseeris kaameratele ning valmis osa filmist the Beach. Me tundusime kuidagi kohatud oma mannetu sõiduriistakesega selle majesteetliku kaljumassini pusides, sest rannikuveed olid TOTAALSELT UMMISTATUD kõiksuguste paatide poolt, alates pisemapoolsetest longtail-boatidest ja lõpetades mitusada inimest mahutavate kruiisilaevadega. Olime nagu viimased ristirüütlid kindlalt oma eesmärgini ponnistamas, trotsides põletavat päikest ning laevade tekitatud laineid. Võite 2 korda arvata, kas me jõudsime esimese laksuga kohe õigesse kohta või mitte... I mean, kui raske võib olla ühe ülikuulsa ranna üles leidmine pisikeselt saarelt, right? Well, kui sulle on enne sõitu ülimalt segadusttekitavaid juhtnööre jagatud ning tegelikkusele mittevastavat kaarti näidatud, siis on see täitsa võimalik. Aga me ei kurda, kl 9 alustatud ning kl 14 Maya Beachil lõppenud trenn oli mõnusalt kurnav. Ainult tagasi tuli ka veel sõita...

Rand ise oli muidugi totaalne turistilõks, rahu ja vaikust nautida ei saanud, kõik kohad olid prügi täis ning paate aina vooris edasi tagasi. Kuid peab ütlema, et piltidelt oli see vaade tuttav küll ning keegi on kunagi seal päris kindlasti paradiisi nautida saanud ;) Snorgeldamine seal kuigi hea polnud, samuti ei leidnud ma üles The Beachis nähtud kanepipõlde, ainult Raigo ja Kristiina ilmusid ühel hetkel ootamatult välja. Neile sai jätta osa kaasa veetud kraamist ning siis ise kergema lastiga tagasi kodu poole. GPS teatas kajaki-sõidu pikkuseks 20 km. Ise olime rahul. Aa, keskel tegin ühe videolõigu ka, tsekake järgi:

Mäletate veel seda haiteemalist postitust mõned nädalad tagasi? Lubasin järgmisel korral ka kaamera ühes võtta ning mõned neist 'kurjadest' elukatest maha jäädvustada. Nii ka tegin ning nüüd on publikule välja pakkuda nii video- kui ka pildimaterjali sellest, kuidas kartmatu eestlane haidega koos ujumas käis. Sel päeval oli noos eriti hea, õnnestus näha lausa üle kümne hai ja vältida nende poolt hammustada saamist. Eriti lahedad on need isendid, kelle uime küljes freeride-vad väikesed haipojad (jah, samasugused, kui see, kes mind eelmisel korral jalast näksas). Mõistatuseks jäi mulle aga see, kas nad ka tegelikult kuidagi suurema kala uimest kinni hoiavad või lihtsalt ujuvad nii lähedal ja samas rütmis..

Väike närvikõdi aga ei puudunud ka sel korral. Olin just otsustanud, et tänaseks aitab, kui järsku ujus mu alt läbi kõige suurem badass hai, keda ma seni ajani näinud olin ning seda umbes 1,5m sügavuses vees (ehk siis VÄGA lähedalt). See ainult kinnitas mu otsuse õigsust ning asusin siis kiiresti Shark Pointist eemale ujuma. Kuid vetevanal oli mulle veel midagi varuks ning tema korraldusel tõusid merepõhjast pinnale 2 haiisendit ning asusid mu ümber ringe tegema. Nagu lahingutants või midagi. Sel hetkel ei puudunud jälle palju paanikast, aga rahu säilitamine tõi edu ning sain ikka kenasti kaldale. Ja järgmisel päeval läksin taas samasse kohta haisid otsima. Mul on vist midagi viga :)

Viimane õhtu saarel oli mitmekesisem kui muidu ning algas paljulubavalt. Pimedus oli maad võtnud ning teised olid juba linnas algust tegemas. Tahtsin neile taksopaadiga sinna järgi minna, kuid juht nõudis mult tavapärasest 3x kõrgemat hinda. Seda asjaolu tõttu, et tal oli parasjagu käsil tõenäoliselt tulusam ots mingite kottide maha laadimisel suuremat mõõtu paadilt (kindlasti weed). Teine ja ühtlasi viimane 'taksojuht' ei võtnud vedu seetõttu, et tal oli õnnestunud enda kõrvale rannatoolile meelitada üks kohalik neiu, keda ta nüüd hoolega sebis ning mina olin kõigest segav faktor. Oh well, polnudki veel pimedas üle mägede ja kivide linna roninud, viimane aeg järgi proovida. Sihtkoht oli loomulikult Hippies baar ning sel korral tuli mul täiendada ka oma Kambodžas omandatud joint-i rollimise skilli. Ega need eriti paremad välja ei kukkunud, aga õhtu möödus sellele vaatamata naeru ja lõbu tähe all. Ja kl 2 keerati taas muusika kinni, hämmastav täpsus ikka. Ja koju ei saanud minna, sest hetkel oli low tide ning takso ei sõitnud :) Mis siis ikka, tegime kõik paar purksi ning kooberdasime üle kivide, mägede ja kändude ning 250st astmest üles kodubungalowdesse (damn, iga päev sama jama selle mäkke ronimisega).

Voh, niimoodi möödus mu teine Tai puhkus. Heade sõprade keskel, lõbusalt ja märkamatult. Seda peab kordama!

Lootsite juba, et jutt sai läbi, jah? Eksite. Viimase präänikuna räägin sellest, kui tasemel Taimaal ikkagi see VIP-bussindus on. Phuket-Bangkok ööbuss kulges kenasti mööda siledat maanteed ja kilomeetrid möödusid lennates. Aga osa kliente olid siiski rahulolematud, sest nad ei saanud kogu luksust, mille eest nad maksnud olid. Miks? Buss oli seest ju puhta soe, külmast polnud haisugi! Seega tunnistati sõiduk töökõlbmatuks ning tuli ette võtta rohket stressi ja emotsionaalset traumat põhjustav migreerumine teise, juba eelnevalt rahvastatud ja 'mõnusalt' külmemasse bussi. Sellised mured siis siinkandis...