22.-23. veebruar. Surabaya

Tee Surabayasse oli suhteliselt kiire ja diskreetne, aga ära tahaks siiski mainida palju kõlapinda tekitanud duriani ostmise. Kes veel ei tea, siis durian on suuremat sorti, umbes arbuusimõõtu puuvili, millel on mõned veidrad omadused. Esiteks on söödav osa kaitstud tugeva kesta ning võimsate teravate oradega. Teiseks ja kolmandaks on tal ülispetsiifiline lõhn ja maitse (mis varieeruvad päris suuresti sõltuvalt küpsusastmest ja sordist). Huvitavaks teeb selle vilja aga tõik, et igaüks tajub selle maitset ja lõhna erinevalt. Sellele on isegi antud hüüdnimi Devil's fruit, sest ta on suht salakaval - alguses võib see tunduda eemaletõukav, kuid kes tema lummusesse juba kord langeb, hakkab teda aina rohkem ihaldama.

Kuna Tais ja Malaisias kogesin umbes sarnast asjade käiku, siis tahtsin kindlasti ka Inoneesias uuesti selle maitse suhu saada. Märkimist väärib veel seik, et nt Singappuris ja/või Hong Kongis (kuhu seda vilja peab imporitma) ollakse nõus ühe kilo duriani eest välja käima kuni 15(!) dollarit ja söödavat osa viljast on ainult ca 30%. Et siis suht väärtuslik kraam. Indoneesias aga kasvasid nad kõikjal ning tee ääred olid palistatud durianilettidega, seega hinnaga väga ei pitsitanud. Oli ainult koguse mure. Nimelt ei tahetud kuskil müüa vähem kui tervet vilja, seevastu Tais ja Malaisias sai osta väikese kilekotitäie puhastatud viljaliha. No mis siis ikka, kasutasin ära oma viimase nõudepeatuse ja pidasime ühe leti ääres kinni. Toimus pidulik valimisprotsess, mille käigus nuusutati ja koputati läbi kümneid vilju, kuni müüja lõpuks kindlameelselt teatas, et just see on väga hea isend. Lõime käed, maksin tüübile 20k ruupiat ja ta kergendas mu vaeva, avades värske ostu osaliselt.

Kui ma lõpuks elevil näoga autosse astusin, sadasid minu poole koheselt teele nõelavad kommentaarid ning tehti korralikke grimasse. Ignoreerisin õelust ning alustasin oma püha söömaaega. Esimene emotsioon oli küll väga erinev võrreldes varem kogetuga, kuid siiski meeldiv. Vili oli valget värvi, väga pehme ja kreemjas, meenutades kergelt magustatud mandlit ja natuke oli tunda ka sibulaaroomi, kuid omas siiski mingit spetsiifilist ja senitundmatut maitsevarjundit. Teist vilja osa (kokku oli ca 12 nn taskut viljalihaga) süües tundsin juba kerget küllastust ning kolmanda lõpp läks sisse poolvägisi. Tundmused olid sarnased ülirasvase toidu liigsöömisega. Aga ega head asja ei kaanitagi üleliia palju ning siin on loodus värgi ise ilusti ära regullinud ;)

Panin siis duriani auto põrandale järgmist söömaaega ootama, sest ükski eestlane seda proovida ei riskinud ning balikad olid liiga viisakad. Aga reisi edasine kulg polnud enam endine, sest vahet pidamata kurdeti jubeda haisu üle (mida mina muidugi ei tundnud) ja soovitati sellest viljast kõikidel erinevatel viisidel vabaneda. Lõpuks ma siis murdusingi selle surve all, Eko ja ta nõbu said ka veel käed kreemiseks ning aknast välja ta lendaski... Mõnedel inimestel lihtsalt ei ole duriani-geeni, kahju. Selline pikk lugu siis ühest väikesest puuviljast - oli ju hea sisutäide :)

Surabaya
... oli selles mõttes huvitav linn, et siin sai kogeda rikkumatut Indoneesia suurlinnaelu, sest tundus, et oleme ainsad valgenahksed siin 2,8 miljoni elanikuga metropolis. Kuskil ei üritatud meile midagi pähe määrida, turistidele orienteeritud tänavakaubandus puudus täielikult, inglise keelt eriti kusagil ei osatud ja meie nägemine põhjustas kohalikele alati palju nalja. Alustuseks mõõdeti meid pika pilguga ning kui olime silmitsejatest mööda kõndinud, kostus iga kord lõbusat naerukihinat. Armas ju.

Teine naljakas ja marru ajav teema oli siin inglise keelega. Nt kaubamaja töötaja käest spordiosakonna asukohta uurides leidis aset järgnev vestlus:
Mina: "Do you have a sports department?"
Teenindaja: "Yes!"
M: "Where is it?"
T: "Yes."
M: "Should I go left or right?"
T: "Yes!"
M (kätega osutades): "This or that way?"
T: "Yes-yes."
M: "Aaarrghh... Do you understand me at all?"
T: "Yes!"
M: "That's hopeless, good-bye!"
T: "Yes-yes!"

Ja kogu "vestluse" käigus naine naeratab mulle väga viisakalt, lahkudes kuulen aga selja tagant taas tuttavat naerukihinat. Tore, et siinkandis heaks tujuks nii vähesest piisab. Olgu veel öeldud, et kaubamaja ise oli täiesti mõttetu, meil Jannoga sai vähem kui tunniga tiir peale tehtud ning asusime tüdrukuid ootama. Nemad aga teatasid naastes, et neil sai ainult 2 osakonda läbi töötatud. GF.


Surabaya oli veel selle poolest tähtis koht, et mina ja Janno suundusime sealt edasi Jakartasse, tüdrukud aga tagasi Kambodžasse. Mõnusalt koos veedetud aja auks otsustasime õhtul ikka mõne kokteili ka võtta, kuid nagu siinkandis ikka kombeks on, ei käi midagi nii lihtsalt. Kuna Balil kunagi alko hankimisega kunagi probleeme ei olnud, olime juba ära unustanud, et Indoneesia on sügavalt islamistlik riik. Ööbisime suht viisakas hotellis, seega panime esimesed panused hotelli resto-baari peale. No luck. Ainult õlut sai, aga meil oli midagi muud mõttes. Meile lekitati siis infot, et kuskil 40 min taksosõidu kaugusel olevat üks baar, kust kokse saab osta. Hüppasime väledalt taksosse, aga igaks juhuks küsisime veel juhilt, et äkki on läheduses mõni pood, kust saaks ise mõne koksi algmaterjale osta. Taksojuht muidu inglise keelt ei vallanud, aga ainuke sõna, mis tal ära klikkis, oli "viski". ETAks (Estimated Time of Arrival) pakkus ta mitmetimõistetavad "three-teen" minutit. Meile tundus see igal juhul parem kui 40 min ja nii käsutasime juhi hoopis sinna, andes talle vihje, et meil on selle asjaga suht kiire. Mees sai vihjest aru ning pisike Toyota lausa lendas Surabaya kehvapoolsetel teedel ja kaootilises liikluses, turistid sees ahhetamas ja ohhetamas.

Pärast 20 min rallimist sai selgeks, et three-teen EI TÄHENDA 13. No ju siis tähendab 30... Küsimuse peale "Kui kaugel see pood veel on?" tuli vastuseks nüüd juba harjumuspäraselt "Yes-yes, whisky!". Kuna keegi otseselt viski peal väljas ei olnud, siis tekkis kerge paanika, et äkki tüüp viib meid kuskile pärapõrgus asuvasse kohalikku viskitehasesse. Kuid kui järgi mõelda, siis ega me sel hetkel ilmselt ära ka öelnud poleks. Kui sõidu algusest oli möödunud 40 min(!), saabusime siiski korraliku suure poe ette, mis lausa 24h ostlemiseks avatud. Taksojuhil oli järjelikult ka enne au olnud sarnaseid soove omavaid võõramaalasi sarnasel kellaajal alkot ostma vedada. Välismaalastele (või kohalikele rikkuritele) oli see pood mõeldud vist tõesti, sest 0,7l Hennesy hind oli 700kr ja ega teisedki rahvusvaheliselt tuntud brändid alla ei jäänud. Otsustasime siis käbedalt, et Balil koksi sees järgi proovitud kohalik viin Bali Moon kõlbab küll, ostame mahla juurde ja hotellist võtame ühe ämbi jääd ka ligi.

Meeldiva üllatusena maksis 1,5h taksojuhi teenuseid 100 kr ning olimegi rõõmsalt hotellis tagasi avastamaks, et resto on kinni pandud ning jääd ei saa. Pärast kahe lonksu sooja koksi maitsmist läks Merle igal juhul üle Mt. Bromolt alles jäänud kohalikule VSOP (hahaa) brändile, teised kannatasid ära, Bali Moon ei jäänud kõigest lauakaunistuseks ning "lahkumispidu" sai ära peetud. Farewell, girls, it was fun!