Ma teadsin, et kunagi tahan kindlasti selle tsirkuse oma silmaga üle vaadata, aga poleks ealeski uskunud, et see juhtub just Austraalias. Igal juhul pärast 2007.a viimast etappi uurisin, millal siis 2008ndal seda värki uuesti näha saab ning kuupäeva nähes klikkis mul kohe ära, et oot-oot see üritus on ju täitsa käeulatuses.Mingi ime läbi läks kõik plaanipäraselt ning peagi oligi see päev kohal. Juba hommikul laksas Melboure-s käimasolev kuumalaine hästi, tõotas tulla ülipalav päev. SPF30 peale, müts pähe ja vesi kotti ning peagi astusimegi läbi turvakontrolli Albert Park-i territooriumile. Eemalt oli kuulda mootorimüra, õhs oli ärevust ning kell oli 9:20 hommikul.
Peale liiga paljude Nissan Skyline-ide (ja kõiksuguste muude edevate masinate) nägemisest üledoosi saamist hakkasime hoolikamalt raja kaarti uurima, et võimalikult hea paik päeva põhisündmuste vaatlemiseks välja nuhkida. Sellisel ajal tundus rada pealtvaatajatest suht tühi. Taas vale tundmus. Kui olime jalutamise järjega 10ndasse kurvi jõudnud, tuli välja, et rahvast oli rajal kõvasti ning lõviosa on end just siia sisse sättinud. Ega meiegi kehvemad olla ei saanud ning viskasime end sinna samasse pikali. Pilk plaanile andis julgustust juurdegi, sest kurv järgnes täitsa asisele sirgejupile (tõotades ohtraid möödasõite) ning ka iga mehe unistustes trooniv mitmemeetrise diagonaaliga hiidteler oli otse ees säramas. Audiokülg kostus nii võimsatest kõlaritest kui ka sõidu tarbeks üles seatud raadiojaamast, sageduselt 99,7 MHz (ei ole mõtet sinna raadiot enam kruttida, sest jaam on eksistentsi kahjuks lõpetanud). Kõlaritest autode möödudes loomulikult midagi kuulda polnud, seega toppisime nööpkuularid kõrva (mis käitusid mõneti ka kõrvatroppidena) ning lasime kommentaatorite mulal hea kuulda.
Hommikul toimusid rajal mitmete madalamate sarjade sõidud ning nende käigus nähtud mööda- ja väljasõidud andsid lootust, et näeme sama ka F-1 ajal. Etteruttavalt olgu öeldud, et 10. kurvis ei toimunud siiski ühtegi olulisemat crash-i ega möödasõitu, selle au oli peaasjalikult endale haaranud kurv numbriga 3, kus Kimi tegi piruette, Massa ja Coulthard testisid, kumma auto kõvemast plastikust on, nii mõnedki mehed langesid koha võrra tahapoole ning toimus kõike muud sorti actionit...
Lisaks kuulsuste sõidule (väikeste Fiat-idega), Carrera Cupile, Lambode-Ferraride-Dodgede jm tippautode võidukihutamisele ning V8 SportsCaridele sai rajal veel näha ka uunikumautosid ning raja kohal toimusid pidevalt erinevate lennuvõimeliste masinate edevad demonstratsioonid. Helikopetrid sooritasid uskumatuid pöördeid, propellerlennukid lasid suitsu välja ja joonistasid taevasse kujundeid, F-18 näitas, kuidas 100tuhandepealise rahvamassi kohal surmasõlmi teha ning Qantas-e hiidsuur Boeing oli nö 'icing on the cake', lennates aeglaselt, madalalt ja kuninglikult üle suu ammuli oleva rahvamassi, paljastades neile pisimadki detailid oma avatud teliku kohta. Tõesti oli, mida vaadata, nii et vaadake ka teie, kallid lugejad:Vahetult enne sõitu tekkisid meie selja taha ühed väga lärmakad ja tüütud soomlased, kes olid ilmselt veidi vägijooke pruukinud ning mõned neist olid punased nagu vähid, sest õige (põhjamaa)mees ju päikesekreemi ei tunnista. Nende laulmine/karjumine summutas isegi kõrvaklappidest kostuva kommentaatori möla, kuid peagi alanud sõit vaigistas-kurdistas ka nemad ning probleem leidis ise rahumeelse lahenduse.
Kui esimene ring lõpuks pihta hakkas ning kõik 22 (miinus ohvrid ringi alguses) autot 10. kurvist mööda kihutasid, oli viimne kui pealtvaataja jalgel ja kisas-vilistas-karjus-plaksutas. Tunnistan ausalt, et kananahk kerkis nahale ning rõõmupisar tuli silma, kui sellise kiiruse/võimsuse/müra kombinatsiooni enda ees lahti rullumas nägin. Maa sõna otses mõttes värises, 19000 p/min käiva mootori tekitatud kirbest helist tulenev vibratsioon raputas läbi kõik organid ja nähes, KUI KIIRESTI need masinad vaateväljast minema kihutavad vedas ikka ja jälle suu kõrvuni. Mingil seletamatul põhjusel tekkis sisemine õnne ja/või rahulolutunne, justkui oleks ma ise kokpitis istunud ja gaasipedaal põhjas gravitatsioonijõu ja inimese ehitatud masina võitlust nautinud. Nii väledate riistapuudega võidukihutamine on tõenäoliselt VÄGA sõltuvusttekitav... Ülidselt oli kogu kompott suht kirjeldamatu ja klassifitseerub kindlasti elu tipptundmuste hulka - kõik vormelifännid, palun tehke endale teene ja käige vähemalt ühel sõidul ise kohal ning näete asja hoopis teise pilguga!Ülalolev videomaterjal ei taotle ühtegi teleauhinda ega midagi, vaid see on lihtsalt tõestuseks, et ma ikka ise kohal käisin :)
Üldine võistluspaiga korraldus oli samuti täitsa bueno, kõikjal olid heas korras avalikud tualetid, tasuta joogivesi voolas kraanidest ojadena ning loomulikult sai igalt sammult ka süüa/suveniire osta. Mulle üllatuseks ei olnud näiteks söökide hinnad üldse ülemeelikult kallid võrreldes tavaliste Sydney tänavakohvikutega. Ohtra lambaliha ja salatiga wrap maksis $8, jäätis $3,5 jne. Eestis võtaks kaupmees kliendilt taolisel üritusel kindlasti 3 nahka või rohkemgi ja tasuta joogiveest võib maarjamaalane ainult unistada... Lisaks liikusid kesklinna ja Albert Parki vahel tasuta trammid (tipptundidel lausa iga minuti järel) - jälle asi, mida Eestis vaevalt näha saaks. Pärast sõitu esines rahva rõõmuks veel kunagine rokilegend KISS, kes oli just alustamas oma 30nda (ehk jäi õige arv meelde) juubeli turneed. Lavalt pritsis tuld, vanakesed rokkisid kõigest väest ning tänu ohtratele keha- ning näomaalingutele ei saanudki väga aru, et tegu on 50ndates härrasmeestega. "Tasuta" kontserdi kohta igatahes viimase peal.
Puudutan veel ka igikestvat teemat 'ülevaatlikkus kohapeal VS telekast vaadatuna'. Jah, päeva lõpuks on õigus neil, kes väidavad viimase parema olevat, kuid minu äsjane kogemus näitas, et ega ka rajal olles väga paljust ilma ei jää. Tuleb lihtsalt veidi leidlikkust üles näidata - õigel ajal õiges kohas (ekraanide lähedal) asuda, FM-raadioga telefon/MP3-mängija kaasa võtta ning miks mitte ka binokkel kotti visata. Ja telekast nähtu ei kaalu mitte kunagi üles seda ülevat emotsiooni, mis kaasneb seal ise kohal olemisega. Lisades kõigele veel strateegilise postisioonivaliku (et actionit näha) ning veidi parema varustuse (nt kokkupandavad toolid/päikesevarjud, külmakotiga söök/jook jne) ning saan täitsa aru inimestest, kes seal iga kord kohal käivad. Kui aus olla, siis ega nende inimesteta seda tsirkust ju ei eksisteerikski...
Kui järgmine kord uuesti minek on, panen aga hambad risti ja ostan pileti grandstand-ile - oma istekoht (ei mingit trügimist!), natuke varju peakohal (sõltuvalt rajast/ilmaoludest väga tähtis faktor) ja parem ülevaade (asukoht kõrgemal ning paremas kurvis/kohas) kaaluvad üles 3 või rohkema kordse hinnavahe võrreldes tavapiletiga. Ütleme nii, et 8 tundi kõval pinnasel istumist, lendlev tolm ja sodi, mis palavuse tõttu kenasti ihu/riiete külge kleepub, lagipähe paistev Lõuna-Austraalia osooniaugu-päike ning pidev võõra rahva voorimine eest ning tagant tekitasid päeva lõpuks tunde (ja välimuse), nagu oleks terve päev rasket põllutööd teha rassinud ning sellele otsa veel paar koksi võtnud. Ühesõnaga - õnnelik, aga väsinud ;)
Kirjutada oleks veel paljustki - näiteks sellest, kui tore pärast sõitu rajal kõndida ning boksidesse piiluda oli, kuidas ma sõidu ajal kohta vahetada tahtsin, aga Janno mind ümber veenis, kuidas grandstand-il istudes üldse polekski võimalust sõidu ajal kohta vahetada (3ndas kurvis istudes poleks vajadust vast tekkinudki) või kuidas me Triinu ja Kristjaniga kokku pidime saama, kuid ebaõnnestusime jne jne - aga paber hakkab täis saama ning kes see pikka muinasjuttu ikka lugeda jaksab. Seega - minge, nähke ja tehke ning te ei kahetse!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar