Elu on ilus. Kell on 23:30, istun mugavas nahktugitoolis, õlu on kohe parema käe ulatuses, väljas on 27C sooja, puhub mahe tuul, kõlaritest kostub Rolling Stones-i igikestvaid hitte, süles on mu ustav arvuti ning väike osav Tai naine teeb mu päevategemistest väsinud jalgadele massaaži... Damn, I like it :)
Graafiku järgi peaksime hetkel olema Bangkokis, kuid Phuketilt pole me siiski veel eemale saanud. Kõik algas 4 päeva tagasi, kui alustasime PADI OWD litsentsi tegemist. Basseinipäev möödus väga edumeelselt, meile tehti täiesti erakursus ja saime kiirelt õhtule. Õhtul einestasime mu õe seltskonna poolt soovitatud restos, hõrgud road viisid keele alla. Iga päev just ei saa 3-käigulist õhtusööki hiidkrevettide, kalmaari, karpide, krabi jmt eksootikaga 100 eesti krooni eest. Või noh, Taimaal tegelikult saab ;) Selle päeva kontosse jäi veel kohaliku SIM kaardi ost, sest 40 kr/min vastuvõetava kõne eest on ikka liig mis liig. Numbriks on +66857944637, helistage!
Järgmine hommik. Kell on 7.40, oleme eelmisel ööl õpitud sukeldumisteooria tõttu küllalt väsinud, ootame sadamasse viivat autot. 20 minutit on möödas, aga ei midagi. Mõned kõned sukeldumisinstruktorile ning varsti peatub meie lähedal minibuss, Tai mees tormab välja ja näitab meile paberit, kus on üles korjatavate inimeste nimekirjas keegi Kristjan, hotelli nimi on vale ja tuba ka. Sadamasse on aga vaja ju kuidagi saada. Mõeldud-mõeldud ja ronime siiski bussi. Väiksed süümekad tekkisid küll, et mis siis kui see Kristjan nüüd maha jääb meie ülbe tegevuse tõttu... Aga lõpuks olime siiski õnnelikult laevas ning teel Raya Yai saare poole. Päikesetekk, soe kohv, hommikuvõileib ja maalilised vaated saartele, palmidele randadele. Juba siis hakkas tunduma, et peaks siin veidi rohkem aega veetma kui esialgu kavas olnud 4 päeva.
Ja esimesest 'päris' sukeldumisest ei hakka rääkimagi, pole lihtsalt sõnu. No lihtsalt nii võrratu on kogu see värk, et kui lämmastiku küllastust ei tekiks kehas (ja õhk balloonist otsa ei saaks), siis vist aina sukelduks. Ja nüüd jõuamegi vaikselt põhjusteni, miks me endiselt siin saarel oleme. Nendeks on siinne ilu ja lämmastik meie kehas :) Nimelt jääb inimese kudedesse suure rõhu all olles ja sama rõhuga õhku hingates palju jääklämmasikku, sest keha ei suuda seda taolistes tingimustes kudedest väljutada. Ja järsk rõhumuutus võib põhjustada vere 'keema minemise' ning selle käigus tekkinud pisikesed mullikesed võivad palju palju paha tekitada - alates kihelusest-sügelemisest kuni halvatuse ning surmani välja. Seda tuntakse sukeldujate hulgas deko(mpressiooni)haigusena. Meie eestlasest instruktori arust ei oleks see kuigi suur probleem, kui 2 päeva kestnud sukeldumiste järel 6h jooksul lennukiga sõitma minna (sic! kuidas nii tohib?!), kuid soomlane, kes avavee osa läbi viis, tegi küll päris suured silmad, kui kuulis meie plaanidest. Ja mida enam teooriat õppisime, seda rohkem süvenes hirm, sest raamatu järgi peaks vähemalt 18h nende tegevuste vahele jääma... Seega ei tulnud raskelt otsus lennupilet raisku lasta ja selle asemel hoopis VIP ööbussiga Bangkok-i sõita. Isegi kui magada väga ei saa selle 11h jooksul, siis vähemalt säästab ühe öö hotellis ja dekohaigust ka ei saa ;)
Teine päev sukeldumas oli samuti ülinauditav. Harjutused olid lihtsad, ujuvus tuli hästi välja ning sai rohkem keskenduda veemaailma nautimisele. Lisaks üleüldiselt vapustavale pildile, mis sealt avaneb, nägime veel mureeni (suur ussilaadne olevus, üsna sünge ja hirmuäratav), suurt merekilpkonna ja raid. Väga hea päev oli. Ja Open Water Diver litsents on nüüd käes, mis tähendab väga huvitavaid kogemusi tulevikus :D Õhtu lõppes võrratu sushi-kogemusega ning farewell party vol.2-ga Hedi ja teistega Malisa villas. Kui siiani oli hing rahul, sest pere oli veel lähedal, siis nüüd on seest kergelt õõnes tunne, sest hakkab kohale jõudma, et ma ei näe oma peret väga pikka aega.. Kui nad just mulle külla ei tule, hehee. Sellise lubadusega nad igal juhul lahkusid, näeme siis varsti Austraalias!!
Täna muidugi magasime kaua, kogesin elu esimest peavalu-alget ning rentisime rollerid ja käisime läbi kõik ägedamad kohalikud 'vaatamisväärsused' - rannad, viewpoint-id, 45 meetri kõrgune Buddha kuju ning miljoni-dollari-vaatega restoran, kus serveeriti ühe paadunud mereandide fänni sõnul suurimaid austreid, mida ta siiani näinud/söönud on. Olid väga hüvad tõesti, tervelt alla neelata oli pea võimatu :) Ja isegi kui ma ütleks, sa ei usuks, mis nende hind oli.. Kurikuulsa Patong beachi ööelu on ka nüüd nähtud, k.a. ping-pong show (kes teavad, need teavad :))
Homme tuleb rolleritega läbida ca 60 km, taguotsa peal ei taha vist mitu päeva selle järel istuda. Õhtul siis Bangkoki poole teele, päev seal ja järgmine hommik juba CAMBODIA! Üks suure ringi küsimus ka veel: kuidas sulle meeldiks võita massaažipakett (häälduse järgi) Diip Anushorni tänaval...?
Fotopank on samuti täienenud.
3 kommentaari:
Täpsustan Moreen <> Mureen ;-).
A mis ping-pongis eksteemsemad variandid olid?
tänud täpsustuse eest, teinekord pean ikka doublecheckima, mida kirjutan :D Aga jah, umbes selline elukas oli http://www.maniacworld.com/Animal-Bites-scuba-divers-Thumb-off.html
Vahtis väiksemaid kalu suu lahti ja ootas õiget hetke..
Pingpongis oli paarkend meetrit nööri, 4 kuldkala, 3 sigaretti jne
Väga "valus" on su blogi lugeda siin ja samas see kõik ju alles algus :P
Sukeldumine on selline asi, mis ka mulle oleks meeldinud ma arvan.
Sellega tuleb aga see meelde, et dr House filmis oli selline olukord, küs tüüp jäi lennukis haigeks. Filmi lõpus tuli välja, et tüüp oli hommikul veel sukeldumas käinud. Aga jah, filmis oli ta suremas, tore, et te maisema lahenduse välja mõtlesite :)
Postita kommentaar