15.-27. märts. Melbourne.

Kätte hakkas jõudma tähtis päev (F-1 hooaja algus loomulikut:) ning seetõttu oli tarvis New South Wales-i pealinna tolm mõneks ajaks jalgadelt pühkida ning suunduda Victoria osariigi pealinna - Melbourne-i. Selle pea 900km-se reisi võtsime ette koos Kristjani ja Triinuga, kannatades koos ära ühe öö kitsavõitu rongiistmetel. Triinu blogis on selle kohta ka vähe rohkem juttu, seega ignoreerin vanarahva tõde, et kordamine on tarkuse ema ning viskan teile siia lihtsalt lingi asjakohasele postitusele - loe mind.

Kes veel mäletab, siis kunagi ammu avaldasin siin appikarje Melbourne-i majutuse osas. Nagu Triinu sarnane üritus tõi edu talle, nii tõi minu oma edu mulle. Balance. Muuseas tuli veel välja selline huvitav detail, et Kati, kes lubas Triinul & Kristjanil enda juures ööbida, on Janno ammune klassiõde, kelle ta meile majutust otsides Orkutist välja kaevas (ainult selleks, et saada vastu sõnum - sorry, olete hiljaks jäänud). Tänu eelmisel suvel tehtud Ida-Eesti roatripile tutvusin kahe väga olulise isikuga - James-iga, kelle pere meile nüüd päris mitmel ööl ulualust pakkus ning igal muul moel abiks oli ja Liisuga, tänu kelle agarusele me üleüldse sinna sattusime. Kasutan veel võimalust ning tänan Liisut ka avalikult - aitäh! Ja Oliver ja/või Ines, kui teie seda loete, siis teadke, et teiegi olete mul mõtteis ;)

Niisiis saabusime 15nda märtsi varahommikul mailis saadud instruktsioonide abil Melbourne-i vaikse suburb-i rongijaama, seadsime end oma uude 'kodusse' sisse ja järgmise asjana sõitsime juba osa võtma Dan-i (vanuselt teine perepoeg James-i järel) korteriostuoksjonist. Tuleb välja, et enamus eluasemeid Melbourne-s müüakse just sellisel moel, täpselt nagu meil kinnisvarabuumi aegu (ainult reeglid on vähe rohkem paigas). Täitsa huvitav oli vaadata, kuidas onu suure rahvamassi ees veidi kisab ja tsirkust teeb ning adrenaliinipuhangute mõjul emotsionaalseid otsuseid langetatakse :) Dan-il jäi uus kodu see kord soetamata, aga küllap ootab teda ees mõni parem pakkumine. Pisike videoklipike ka oksjonist:



Samal õhtul toimus ka 'pidulik' söömaaeg suure laua ääres ning kuna tegu oli laupäeva õhtuga, tulid külalisedki külla. Nägime ära ühe õige Austraalia perekonna kodupeo ning sain kinnitust teiste eestlaste blogidest loetule, et keskmine austraallane tarbib alkoholi vähemalt sama agaralt kui eestlane või soomlane (ja tihti rohkemgi). Nii et meie kui eestlaste maine alkolembuse osas ei ole siin üldse midagi märkimisväärset. Meie aga hommikuni ei pidutsenud, sest kiired autod tahtsid järgmisel hommikul üle vaatamist ja unest oli viimastel päevadel jubedalt puudus... F-1 kohta kirjutasin loomulikult ka eraldi sissekande, selle kohta saab lugeda siit. Eelmine kord unustasin lisada ka albumi lingi F-1 fotoalbumi kohta, teen selle tegematajätmise nüüd tasa:



Pärast Kimi, Felipe ja teiste linnast lahkumist muutus ka seis öömajade valiku osas mõnevõrra paremaks ning järgmised päevad kulutasimegi aega peaasjalikult hosteli leidmisele või leitud peldik-backpackeri vahetamiesle parema vastu. Teine leitud öömaja polnud iseenesest samuti suurem asi, aga otsustasime sinna siiski ühel põhjusel jääda. Kuna oleme interneti-sõltlased, siis on selle 'aine' kättesaadavus meile üks oluline faktor ja kui seda tasuta ei jagata, teeme mida iganes, et seda saada. Seekord siis proovisime ära oma wireless adapteri MACi muutmise ruuteri whitelistis olevaks, mille tagajärjel edukalt AdCompany-nimeliselt asutuselt netti leechida saime. Ja enda õigustuseks võib veel öelda, et kasutult seisev resurss on raisatud resurss ning meie raiskamisse ei usu, seetõttu pidi keegi ka pärast tööpäeva lõppu bitid liikvel hoidma :)

Kui Sydney kohta ütlesin, et igal sammul oli disaineri kätt tunda, siis veelgi rohkem kehtib see Melbourne kohta. Melbourne on õigusega Austraalia kultuuri- ja kunstipealinn, sest kõik kohad on täis pikitud huvitavaid kiiksuga taieseid, omapäraste lahendustega sildasid, maju, galeriisid ja kõiki muid ehitisi, pidevalt toimub huvitavaid üritusi ja festivale ning üleüldiselt on tunda mingit seletamatut vaimsuse aurat. Kui paralleele tuua, siis Eestis toimub mingi taoline 'võitlus' Tallinna ja Tartu vahel kui siin Sydney ja Melbourne vahel. USA linnadest aga meenutas Melbourne mulle jubedalt San Franciscot oma mägiste tänavatega (kuigi mitte nii järskude tõusude-laskumistega), antiiksete trammidega (loomulikult oli ka uusi), tohutute koguste armsate kohviute/restoranidega, stand-up comedy club-idega (käimas oli isegi igaaastane Comedy Festival, mis minu väga suureks kurvastuseks mul üle vaatamata jäi) ja üleüldse relax-ima olemisega (Sydneys tundus kõigil kogu aeg jube kiire olevat, täpselt nagu NYski). Puudu oli ainult Golden Gate Bridge ja geilinna maine (õnneks:).

Ühel päikeselisel pärastlõunal astusime sisse sellise toreda asutuse uksest nagu seda on ACMI e Australian Centre for the Moving Image, kus parasjagu käis "näitus" Game On. Enne üritusest lähemalt rääkimist pean aga ära mainima mu esimese pettuse Austraalias. Nimelt sain ühest blogist hea idee, kuidas siin kõikjal palju raha säästa - tuleb ametnikke lihtsalt uskuma panna, et sa oled õpilane. Kuna Bangkok-is jäi ajapuudusel fake ISIC tegemata, siis tuli appi vana hea Eesti ID-kaart :) Tuleb süütu näoga seda piletimüüja näo ees lehvitada ning püüda selgeks teha, et kogu info minu õpilasestaatuse kohta asub sellel kiibil, sest Eesti on nii arenenud IT-maa. Ja kui teie seda lugeda ei oska, siis on see teie oma süü. No igatahes toimis ning olgu veel öeldud, et kokkuhoid ei ole siin kümnetes kroonides, vaid pigem ikka sadades ja miks mitte tuhandetes kroonides...

Nüüd siis tagasi näituse juurde. Game On kujutas endast videomängude väljapanekut nende ajaloo algusest (1962.a. Spacewars!) kuni tänapäevani. Kogu eksibitsioon oli küllalt hämmastav, leidus seal kõige algelisemaid arcade-mänguaparaate (eraisikute kogudest), kõiksuguseid konsoole (Atari, Commodore, Nintendo, M$, Sega, Sinclair, Sony), tulevikutehnoloogiaid (kindad, VR maskid, Wii, camera-interaction jne), mobiilimänge, lisaks veel ülevaated mängukultuuridest erinevates maailmajagudest, mängude tegemisest ning marketingist, audio küljest mängudes, mängude ja filmide seotusest, online gamingust jne jne. Ühesõnaga totaalne nostalgialaks :) Kõik need 4h käisin heldinud pilguga ringi, mängisin erinevaid mänge ammusest ajast tuttavate konsoolipultidega, endal suu kõrvuni ja peas keerlemas mõtted toredast lapsepõlvest... Super Mario, Street Fighter Turbo, Sim City, Final Fantasy jpm mängud tekitasid tunde, et tahaks jälle laps olla ning muretult nädalavahetusi õhtusse saata. Ülimõnus pärastlõuna igal juhul, kahju ainult, et meid nii vara välja aeti - mõned tunnid jäid kindlasti puudu :)

Melbourne on üldse selline tore linn, kus võid end hästi tunda kasvõi niisama ringi jalutades. Näiteks kõndisime ringi sellises linnaosas nagu Docklands, kus kõik hooned olid väga omanäolised, olid olemas armsad ja funkyd restod-kohvikud, kiiksuga kortermajad, palju kunstnike skulptuure-teoseid, jahisadam (hiigelsuurte meduusidega meres), kesväljak liuvälja, lava ja kahe hiigelsuure ekraaniga ning palju muudki. Mõtlesin salamisi, et siin saab olema mu järgmine kodu, kui ma kunagi backpacker-i staatusest edasi liigun ning panga silmis taas täisväärtuslik inimene olen :) Ja kui mõni koht ära tüütab ning tahad edasi liikuda, on selle tarbeks pandud kesklinna ringi sõitma tasuta burgundia-värvi turistitrammid ja -bussid, kus onu tutvustab ümbruskonda ning pajatab muudki huvitavat - taas asi mida Eestis vaevalt kunagi näha saab.

Ja loomulikult on Melbourne-s ohtralt parke. Ühel õhtul ringi luusides sattusime peale pargis asuval mänguväljakul käivale mängule, mille nime me ei teadnud (hiljem selgus, et tegu on netball nimelise mänguga) ja mis tundus olevat lihtsustatud versioon traditsioonilisest korvpallist. Väljakul tuuseldas ringi kokku 14 mängijat (liiga palju, et korralikku trenni saada, ma ütlen!), palli põrgatada ei võinud ning palli hoides samme teha ei tohtinud. Eesmärgiks oli pall loomulikult läbi korvirõnga saada, aga korvirõnga tagant puudus korvilaud, mis tegi kaugvisked väga ebaefektiivseks. Aga et asi väga nutune ei oleks, oli välja mõeldud reegel, et kui mängija tahab korvi all viset sooritada, siis kõik vastasmeeskonna võitlejad ei tohi talle minna lähemale kui meeter (vähemalt silma järgi). Igatahes tabavusprotsent tundus kõigil mängijatel olevat üle 90, seega jäi veidi segaseks selle viimase reegli mõttekus ning kogu mängu tulemus olenes ainult sellest, kui kiiresti sa palli korvi alla suutsid toimetada. Igatahes jälle üks naljakatest aussie-asjadest oma silmaga üle vaadatud ning kõvasti naerda saadud.

Ja ühel teisel õhtul parki shortcut-ina kasutades nägime seal rohkem elusolendeid kui Malaisia junglisafaril. Opossumeid leidus kõikjal, oli vanu ja noori, terveid ja vigaseid, emasid ja poegi, kiireid ja aeglasi, julgeid ja argasid - opossumeid igale maitsele. Üks oli eriti uljas, seega otsustasin eesti põngerjatele temast väikese lastesaate teha:



Veel oli põõsastes rotte ja linde, puude latvades nahkhiiri, pargiradadel inimesi ja koeri ning kindlasti otsis saaki ka mõni surmavalt mürgine ämblik, keda me pimeduse tõttu õnneks ei kohanud.

Ära ei saa unustada ka ilma. Nimelt seda asjaolu ilma juures, et see muutub siin neetult kiiresti. F-1 sõidu ajal oli väljas 40C sooja ja lõõmas vihane päike, päev hiljem aga hakkas õhtupoolikul ilma dressikata juba päris külm, sooja max 20C ning ka vihm polnud kaugel. Kohalikud ise ütlevad, et kui tahad päeva ilma ebamugavustundeta õhtusse saata, pane selga teksad ja T-särk ning kanna kogu aeg kaasas vihmakeepi, lühikesi pükse ning sooja fliisi :)

Teisel nädalavahetusel Victorias sõitsime "linnast välja" (mis Austraalia mõistes võib vabalt tähendada 800-kilomeetrist retke), vaatama Dakari-laadset 4x4 üritust. Sellest lähemalt aga eraldi postituses...

Tagasi linna jõudes hakkasime esimese asjana endale tööd otsima ning kuna ööbisime akendeta ja internetita hostelis, siis möödus 2 päeva Melbourne-i linnaraamatukogus tasuta netti tarbides ja telefonikõnesid tehes. Plaanis oli ka veel mõni vaatamisväärsus üle vaadata, kuid edukalt lõppenud tööotsinugud tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale ning selle asemel tuli hoopis kiirelt second hand poodidesse tõtata. Ees oli meid ootamas paljulubav karjäär viinamarjakorjajatena põhja-Victorias, NSW, Victoria ja South Austraalia piiri ääres asuvas linnakeses nimega Mildura ja seda ainult siis, kui järgmise päeva õhtuks end sinna suudame organiseerida. Military-poest ja second handist tööriided kotis, 8-tunnise bussireisi piletid ostetud ning juba pidimegi Melbourne-ga hüvasti jätma. Farmielust kirjutan ka kunagi - siis kui kubjas piitsaga enam seljas ei ela ;)

Jälle üks selline linn üle vaadatud, kuhu võiks vabalt elama asuda. Ülihea ühistranspordivõrgustik ning lahe linnaplaneering teeb siin (autota) elamise väga kergeks, lisaks toimub alati üritusi ja igal sammul on midagi vaadata. Ainult kliima on siin siin viletsam kui Sydney-s. Ja midagi oli nagu veel puudu, kuid veel ei tea, mis oli see nüanss, mis Sydney natuke võluvamaks muutis... Äkki lihtsalt fakt, et seal on rohkem inimesi...? Üks on aga kindel - naasen siia linna kindlasti tagasi!

Pildid: