20.-21. veebruar. Mt. Bromo

Kuigi oleme juba kenasti end Phi Phi-l sisse seadnud, pole varem väga mahti olnud reisipäevikut täiendada. Puhkamine võtab kogu aja ära :)

Nüüd siis jätkub järjejutt Indoneesia seiklustega. Üleeelmine sissekanne lõppes Mt. Bromo poole kihutamisega Toyota minivanis. Aga miks just nii, mitte lennuki ega bussiga? Sest Eko nõbu tuli geniaalsele ideele, et kui 4 turisti vedada Mt. Bromo-le, siis saab selle koha ka ise üle vaadata, külastada Surabaya lähedal elavat naist-lapsi, ööbida (tasuta) turistidele mõeldud hotellis ning teenida kõige selle pealt 2,5 milli :) Hiljem töötas neil mõttelõng edasi ja selle tulemusena saime esiistmele ka üllatusreisija - Eko enda. Pagasnikuluuk jõuga kinni löödud, 4 eestlast tagumistele istmetele pakitud ning 2 indoneeslast kogu kupatust tüürimas ja reis võis alata!

Alustuseks möödusime lõppematutena tunduvatest riisipõldudest, mis olid tänu vihmaperioodile sügavrohelised, elust pakatavad ja oma lopsakuse tipul, lausa õhkudes viljakusest. Ideaalse pildi jahil olin palunud juba 2 korda autot peatada, mille peale Merle mõtles käigu pealt välja reegli, et igaühel on max 3 nõudepeatust ja et ma nüüd valigu hoolega, kus ma järgmine kord kinni pidada tahan. Viimane stop tuli loomulikult duriani ostmiseks reserveerida, seega mind täielikult rahuldav riisipõllu-pilt jäi saamata, aga pmst leiab neid piisavalt ka Google Image-st ;)

Peagi olime praami peal, mis meenutas Saaremaa praami 15 aasta eest ning mis oli ehitatud rohkem päkapikke silmas pidades. Midagi väga huvitavat selle käigus toimuda ei saanud, sest Java paistis juba enne sõitma hakkamist.. Mida kaugemale Balist sõitsime, seda enam hakkasime kogema tegelikku Indoneesiat. Selle juurde käib kahjuks taas vaesus ja viletsus ning lõputud müügilettide read teede ääres, mis ei lase kordagi sellist tunnet tekkida, et oled tsivilisatsioonist eemal. Ja inglise keelt osati ka aina vähem, mis tõttu oli mul eriti hea meel, et meil Eko kaasas oli.

Tee pealt puudusid ka läänelikud söögikohad, mistõttu einestasime ühes teeäärses kohalikele mõeldud buffet-söögikohas, kus taldrikutäis midaiganes maksis 30 kr. Küsisin Eko abiga teenindajalt, et mis toit on mitte-vürtsikas ning teenindaja osutas mõnele anumale, öeldes, et no need pole spicy-d, kuid see on HÄSTI VÄHE spicy. Kuhjasin siis taldriku täis ja arvake, kas ma vesistasin ja õhetasin terve söömaaja või mitte :) Pärast igal juhul kõigil kõhud kergelt valutasid sellest vürtsi-laksust.

Mõned tunnid veel ning alustasimegi suhteliselt järsku tõusu kitsal käänulisel mägiteel, külgedel meid saatmas hunnitud vaated vulkaani jalamile pilvepiirilie rajatud peenardele, mis praktiliselt vertikaalis taevasse kerkisid. Raagus puud, hämarus ja pilved lisasid sellesse kõigesse veel päris mitu head grammi dramaatilisust, üldse ei kujuta ette kuidas keegi seal sünges kohas elab või selliseid põlde harib. Küllap see saatana kätetöö on, mis muud :)



Iga tõusumeetriga langes õhutemperatuur ning kohale jõudes tundusime me tulnukatena kohalike seas - silkasime shortsides öömaja otsima, samas kui kohalikud olid mässitud paksudesse buffaikadesse ja kandsid suusamütse, milledele kõigile oli suurelt ette kirjutatud Mount Bromo :) Aga krt, oli ikka külm ka - üle 12C seal küll õhtul sooja ei olnud ning 30C-st tulnule on see päris suur šokk. Tänu Merle välja lunitud lisatekile ja soojale pesule öösel külm polnud, kuid soe ka mitte. Just niiskus tekitas väga kõleda tunde, hotellis polnud ka kütet olemas, kuigi neil on aasta läbi samad tingimused - ei imesta üldse kui seal iga paari aasta tagant remonti on tarvis teha, sest kõik hallitab ja kõduneb.

Õhtul tegime ka diili kohaliku džiibikutiga, kes lubas meid ühe vulkaani otsa päikesetõusu vaatama viia ning sealt edasi siis Mt. Bromole sõita, kus saame oma silmaga mulksuva-mullitava laava üle vaadata. Viimasel kolmel päeval olevat väga ilus päikesetõus olnud ja halva ilma korral (nt vihm või nullnähtavus) pidavat ka reisi tühistada saama. Kokkulepe oli selline, et kui ilm on ok, tuleb kutt meie ukse taha öösel kl 3 kolistama ning 3.30 on start. Kl 3 oligi uksel kuulda prõmmimist , kuid mõnusast voodist sellisel kellajal keegi muidugi välja ronida ei tahtnud. Tahtejõudu appi võttes ükski meist siiski tõusmata ei jäänud ja üles me läbi ime ikka saime. Kiire pesu, 4 kihti riideid selga ning õues me olimegi. Aga nüüd üllatus! Ilm polnud enam selline, nagu see viimased kuu aega oli olnud, kus pea kordagi vihma ei õnnestunud näha. Sel hetkel sadas vihma ning hea oli, kui 10m kaugemal olevat peamaja näha oli. Nii palju siis reisi tühistamisest, keegi ju enam voodisse tagasi ka ronima ei hakanud.



Reis mäkke leidis aset 70ndatel ehitatud Toyota Land Cruiseri tahaossa ehitatud elementaarsetel pingikestel, lisaks puudus autol küte ning vaatamata pidevatele meiepoolsetele palvetele aknad sulgeda, tegi juht need ikka ja jälle lahti, sest kondensatsioon ajas aknad uduseks. Samas oli mehi 2 ning teine tüüp oleks ju võinud 'puhurit' mängida vms - selle asemel nad hoopis jutustasid terve tee sellise entusiasmiga, nagu 2 parimat sõpra, kes pole juba 10 aastat teineteist näinud :)

Jutu algusest järeldusi tehes võite arvata, et päikesetõus jäi meil sel korral nägemata. Küll aga saime laenutada vihmamantlid, istuda väikeses lõkkega hurtsikus, juua soojenduseks teed ja kohalikku brändit ning sammuda vaateplatvormile tõdemaks, et mäeservast kaugemale ikka veel midagi näha ei ole. Väike videoreportaaž tehtud ja aeg oligi kurikuulsa Mt. Bromo poole teele asuda.



Nagu ikka, sai turist jälle petta ning mäe otsa see auto meid ei sõidutanud. Selle asemel avanes meil aga meeletult hea võimalus rentida endale eeslimoodi hobune ning lasta kohalikul end selle otsas tippu tüürida. Ja seda kõike lausvihmas, ilma vihmakeebi rentimise võimaluseta. Mõned hullud lasid seda ka teha, aga no meile Jannoga tundus enda liigutamine sooja hoidmiseks parem mõte, lisaks säästsime veel mõned sajad tuhanded ruupiad. Tüdrukute varustus oli selliseks retkeks liiga spartalik, Jannol õnnestus ühelt džiibipoisilt endale jope laenata ning mul oli pealmiseks kihiks vettpidav SoftShell jope, seega asusime kahekesi 2 kilomeetrisele rännakule jumalast hüljatud vulkaani tippu. Kogu ümbrus oli tõesti ebamaine - veel rohkem raagus puid, kõikjal paistmas ainult mustad ja hallid toonid, keset tühjust ehitatud musta värvi tempel tundmatute jõudude kummardamiseks, jube hais, pilved-toss-aur ja peata ratsanikena tunduvad kohalikud nomaadid.



Pool tundi hiljem olimegi edukalt vallutanud tipu ning lõpuspurt 250-astmelisest trepist üles oli meid kenasti hingeldama ajanud. Ülisuur väävli konsentratsioon õhus tekitas kopsudes põlemistunde, silmad jooksid vett ning iga natukese aja tagant tuli läkastada. Ja kraatrisse sisse vaadates avanes vaade lihtsalt tohutule udukogule ning suitsule. Ühesõnaga, ka laava jäi nägemata (küll aga tundsime tema lähedust)! Lisaks õnnestus mul vihmavarjust ilma jääda, kui üritasin altimeetrilt kõrgust lugeda, see episood sai ka videosse jäädvustatud :) Ülevalt avanes ka vaade sellele mustale templile, mis nüüd tundus kui õhku ehitatud. Täiesti sürr. Ja alla jõudes olime suht läbimärjad ning haisesime mädamuna järgi..



Kõigele vaatamata ma ei kahetse absouluutselt sinna minekut, halb ilm tegi seda kogemust isegi ägedamaks. Päikeselise ilmaga (ja hooajaga) oleks seal kindlasti jälle tuhandeid turiste olnud ning poleks üldse nii sünget elamust saanud. Need vidused vaated ja õõnsad tundmused jäävad vist küll elu lõpuni meelde. Another great experience!





Tagasi hotelli jõudsime kl 8 paiku hommikul, kiire hommikueine ja ühiselt otsustati, et põgeneme kiiresti siit külma ja niiskuse käest. Tegin veel kiire tiiru linna peal tabamaks huvitavaid seiku kohalike elust. Kaubandus on neil ikka nii veres, et ühe täiesti kõrvaltänava agulimajakese ees oli vanamemm üles seadnud 4st esemest koosneva müügiletikese ning ootas nüüd vapralt kurja ilma trööstides kliente. Ei kujuta ette, kas keegi peale minu ka sel päeval sinna tänavasse sattus ja isegi kui sattus, siis ei tea, kas neil ka keedetud maisi isu parajasti oli. Igatahes soovin vanamemmele tema bisnesis edu ning ilmselt leiate ta sealt eest ka teie, armsad lugejad. Paar morni pilti kaameras ning poolteist tundi hiljem olime jälle 30-kraadises palavuses, teel Surabaya, Indoneesia suuruselt teise linna poole.