Mildura hosteli manager Alex hoiatas meid, et Adelaide on lihtsalt suurem versioon Mildurast ja et you'll be back in no time muhhahahahahaaa (evil grin)! No õnneks nii hull asi ei paistnud (sorry, Mildura) ning linna sisse sõites olin pigem meeldivalt üllatunud. Vihmast märg loodus, pilve vahelt piiluv päike, pargid ja sügiseses kirevas värvirüüs puud lõid küllalt pitoreskse vaatepildi ning üldiselt tundus linn olema rohelisem kui Melbourne, sisemaast rääkimata. CBDsse (Central Business District ehk austraalia murrakus kesklinn) olid ka mõned kõrgemad hooned ära eksinud ning linna planeering oli veel selle poolest huvitav, et CBD on igast küljest ümbritsetud kõikvõimalike erinevate parkidega luues hubase rohelise vööndi.Esmamulje kogetud ning pekstigi meid bussist maha. Eelmisel õhtul olin ühendust saanud väga toreda Eesti neiu Kaiega, kes hoolimata juba niigi täismajast kutsus meid ikkagi enda ning abikaasa Olafi majja külla. Bussist välja astumisega samal hetkel tuligi kõne Kaielt, kes teatas, et kuigi täna õhtul nad lähevad välja ühe teise eestlase juurde õhtusöögile, saame homme kokku ning siis võime ka nende juurde kolida. Kui kuulsin teise eestlase nimeks olevat Eve, siis viisin selle kohe kokku Triinu blogist loetud Evega, keda Triin ja Kristjan kuskil Great Ocean Roadil sõites tormi ajal mingis kohvikus täiesti juhuslikult kohanud olid ning pärast ka tema juures Adelaide-s külas käisid. Ei lõppe juba need ülimalt ebatõenäolised kokkusattumused!
Evet meil sel korral näha ei õnnestunud, küll aga saime üle vaadata ühe Austraalia kõige levinuma hosteliketi YHA Adelaide esinduse. Peab tõdema, et tegu oli siiani kõige parema hinna/kvaliteedi suhtega hosteliga, öö maksis $28,5 ning seal valitsenud puhtus ja kord olid backpackeri kohta täiesti enneolematud. Inimesed tundusid actually reegleid järgivat ning pesid/kuivatasid köögis enda järelt nõud tõepoolest ära, WC-dužžiruum oli kasitud ning teisedki ühiskondlikud ruumid olid väga viksid ning hubased. Viispluss, soovitan.Öö lõunakoreaka ning hinduga õnnelikult mööda saadetud, kokkasime ühe mehise hommiku-stirfry ning peagi oligi rõõmus Kaie oma Citroen-iga YHA ukse ees ning viis meid oma ägedasse kesklinnalähedasse ridaelamusse. Majas elas peale Kaie veel tema saksa päritolu abikaasa Olaf ning 2 Olafi kollegi - Hamed Iraanist ning Bernhard Saksamaalt. Seda enam respect Kaiele, et ta kaks täismõõdus meest veel majja juurde võttis. Aga nagu ta ütles, siis häid lambaid mahub ühte ridaelamusse kõvasti.
Kuna Kaiel oli tarvis eksamiks õppida ning Olaf tegi tööd, siis peksti meid majast viisakalt välja. Õnneks oli Hamedil vaba päev, varastasime Kaie auto võtmed ning peagi olime valge liivaga lõputuna paistval rannal. Riigis, kus on 35 000 km rannajoont, pole muidugi üks ülipikk nisukarva rannake mingi eriline vaatamisväärsus, kuid soostunud veepiiriga madalmaalt pärit lihtinimese jaoks on see endiselt meeliülendav vaatepilt. Trotsides sügisest tuult ja hoiatavalt tühja ookeanivett jooksid Hamed ja Janno ka lainetesse, mina olin suht rahul kaldalgi.
Järgmine stop - Central Market. Kuuldes, et õhtul on kavas tüüpiline aussie-barbeque, pakkus Hamed end lahkelt välja liha tooma. Põhjusega. Keskturg on linna ainus koht, kust ühte korralikku halal-liha saab. Ja õige moslem on kindel kui kalju, nii et tundmatu päritoluga liha ei tule kõne allagi. Taas olime hämmastunud hindade diferentsist turu ja supermarketi vahel. Põhimõtteliselt ei ole turul asja, mida ühe dollari eest/kilo ei saaks. Supermarketisse aga on oht kogu oma (farmi)päevateenistus jätta.
Anyway, shopping tehtud ja lõuna hiinarestos söödud suundusime Adelaide-i Mägedesse (jep, selline kreatiivne nimi nagu Adelaide Hills ongi kohal). Mt. Lofty vaatepunkt ja teekond sinna edastas päris hingematvaid vaatepilte. Ühtlasi jõudsin realisatsioonini, et Adelaide, mida mina siiani näinud olin, on ainult murdosa tegelikust. CBD on tõesti ainult killuke sellest, mida sealt ülevalt näha oli. Aga kui sul on maad käes nii et tapab, siis miks mitte ehitada pigem laiusse kui kõrgusse ja lasta inimestel end inimestena tunda (vihje: paneelikatega mäed ja muud koledad asjad Eestis - miks ometi?). Kuna kell oli hiline, siis jäi lähedal olev Cleland Wildlife Park sel korral üle vaatamata, aga sinna tuleme veel tagasi.
Õhtul, nagu juba enne mainitud, toimus Kaie ja Olafi kodus welcome-BBQ. Nagu ka järgmisel õhtul. Ja ülejärgmisel. Ja kogu siin viibitud nädala jooksul vist oli ainult üks õhtu, kus grill tulel polnud ning sedagi peamiselt gaasi puudumise tõttu. Nimelt on Kaie ja Olaf peagi Euroopasse tagasi kolimas... 2,5 aastat Austraaliat paistab küllalt olevat ning järgmiseks proovivad nad, kuidas elu Eestis välja tuleb. Ja Bernhard on ka praeguseks tagasi Saksamaal, seega põhjust pidulikeks õhtusöökideks oli küll ja veel.
Üle on nüüdseks veel vaadatud Adelaide-i kuninglikud botaanikaaiad, immigratsioonimuuseum ja veidi ööelugi. Pargid on kenad, nagu ikka, hea linnas endas linnast eemale saada ning ülikireva mitmekesisusega hiilgavat taimekollektsiooni endasse imeda (piltlikult muidugi). Seal ringi jalutades jõudsin sügava, aga lihtsa realisatsioonini - miski inimeses ei lase tal rahulduda sellega, mis taljuba olemas või käeulatuses on, alati peab püüdlema millegi kauge ja tundmatu poole. Selle tõdemuseni viis mind keset Botaanikaaeda ehitatud kena ja moodne klaashoone, kus eksponeeriti Amazonase vesiliiliat... See tuletas mulle meelde mu endagi Austraalias olekut. Lihtsalt ei saanud rahulduda kodus olevaga.
Immigratsiooni muuseum oli tasuta, seega midagi väga suurt ja võimast oodata oleks olnud alatu. Reklaamis lubati pajatada rohkem kui 100 rahvuse siia sattumise lugu, ütlematagi selge, mis maalaste kohta ma infot läksin otsima. Hariva 2 tunni jooksul sain küll nii mõndagi teada 19. sajandil toimunud Lõuna-Austraalia koloniseerimise kohta, kuid Eestit oli ära märgitud kõigest neljal korral - üles oli kirjutatud meie iseseisvuse saamise aasta, selle kaotamise aasta venelaste okupatsiooni tõttu, aasta mil esimesed eestlased ametlikult Lõuna-Austraaliasse jala tõstsid (1947 väidetavalt) ning seinal oli kohaliku eesti kogukonna vimpel. Väga paha polnudki, Namiibiat mainiti kindlasti kordi vähem :)Õöelu kohta aga nii palju, et järgmine suurem plaan on meil kingamoodi jalanõud soetada, see lisab seltsivusvõimekusele vähemalt 50% juurde. Matkajalats ega plätu lihtsalt pole see...
Adelaide-s pidime taas kokku saama Thierry-ga, kes on võtmetähtsusega isik võtmaks ette roadtrip läbi Austraalia keskosa. Ausalt öeldes olin kergelt juba lootust kaotamas, sest 5 päeva oli ta telefon kõnepostis olnud ning päevad aina möödusid. Kuid siis kuulsin telefonis taas kutsuvat tooni ning kõik sai korda. Panime reisi kondikava paika, tegin eestlasliku põhjalikkusega hinnavõrdlust/uurimistööd ning nüüdseks on broneeritud 3 voodikoha, eeskujuliku köögi ja väliduššiga campervan, mis meid loodetavasti viperusteta 8 päeva ringi (tegelikult pigem otse, vähemalt enamuse ajast) peaks sõidutama.4000 km distantsi, 8 päeva ja lihtne arvutus ning vastuseks on 500km/päevas. Ühesõnaga on suur tõenäosus roadkilli praad ära maitsta, maanteehüpnoosi kogeda ning ohtralt hääletavaid neiusid bussi laadida. Marsruut väga täpselt paigas pole, kuid lähemat uurimist väärivad järgmised objektid/piirkonnad: Flinders Ranges maalilised maavormid, Coober Pedy e maailma opaalikaevanduspealinn, Uluru, Kings Canyon, The Olgas, Devil's Marbles jm mandri keskel olevad tohutusuured kivimoodustised, Katherine ja selle ümbrse jõed/kanjonid ja linnakesed nagu Alice Springs, Tennant Creek jne. Nimekiri ei saanud kuigi pikk, aga arvestades olusid, siis väga ambitsioonikaks ei tasugi minna.
Ja kes ütles, et eestlased lahked pole?? Meie siinoleku ajal olemegi ainult viimast mainitud omadust kogenud ning lisaks öömajale, toredale seltskonnale, heale nõule ja igati kodusele tundele saime roadtripi jaoks kaasa veel tõelise "soojapaki" - 2 magamiskotti, Viru Valge, Vana Tallinna, Johnnie Walker Black Label-i, Absolut Vodkat, valget rummi ja kõike muud taolist, et kõrbes öösel külm ei hakkaks ;) Niiet Kaie, Olaf ja Tiia - kummardus maani ja tänud taevani!
Et Suur Sõit ikka libedalt algaks ning meie (või vähemalt Janno) valel poolel toimuva liilkemisega kohanenud oleks, rentisime üheks päevaks väikese Hyundai Getzi, mille abil vaatasime üle esimesel päeval nägemata jäänud Cleland Wildlife Park-i ning 80 km kaugusel oleva Granite Island-i. Nendest aga juba järgmises pajatuses.Seniks vaadake Mildura farmielu pilte ning Adelaide-i fotod on samuti jutu avaldamisega samal hetkel kõigile näha-katsuda (mis on minu puhul ebaharjumatult tubli).
Mildura:
Adelaide:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar