Esimene öö-hommik tuletasid meelde Mildurat, nimelt oma lõikava külma poolest. Kõrbesse minnes pidid kontrastid aga veelgi suurenema, seega võtsime seda kui treeningut. Hommikusöök möödus igal juhul päikesetõusu ning Flinders Ranges-i küljel toimuvat värvidemängu vaadeldes. Karmid pinnavormid andsid tunnustust loodusjõudude võimsusest ning puna-roheline muster muutuvas päikesevalguses lisas dramaatilisust, moodustades kokku võrratu vaatepildi.
Järgime peatus oli hiiglaslikku meteoriidikraatrit meenutav (kuid tegelikult seda mitte olev) Wilpena Pound Flinders Range National Parkis. Valisime välja bushwalking-u raja difficult raskusastmega. Hõlmas see endas 2,6km läbimist, et mööda küllalt metsikut rada Ohlssen Bagge mäetippu jõuda; oodatavaks edasi-tagasi ajaks 4h. Rada väga raske ei tundunud, oli küll lahtiseid kive ja mõni raskem tõus, aga kui me vahepeal ohtralt pilte ja peatuseid poleks teinud, oleks 1 tunniga kenasti mäetippu jõudnud (hingetuna, küllap). Ei pea vist üldse mainimagi, et iga tõustud meetriga pakkus emake loodus aina paremat silmakommi ning alles jäänud 2 kaamerat olid pidevalt töös. Tipus kohtusime veel vanapaariga Melbourne-st, kes meil esialgu plaanis olnud gorge-i (ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida, aga välja näeb kui kanjonisarnane mäekuru) üldse vaatama minna ei soovitanud, sest Alice Springsi lähedal pidid märksa uhkemad olema. Ja korraliku grupipildi tegid nad meist kah.
Mäest alla tulles möödusime ka raja alguses asuva puhkekeskuse avalikest dušširuumidest ning loomulikult pidime otsekohe seda võimalust ära kasutama - jumal teab, millal uuesti dušši alla saab. Oma liikuvat kodu pesemisrajatiste poole liigutades nägime ka postikesi, kust just meie külmkapile voolu andva aku laadimiseks vajalikku elektrivoolu pakutakse ning veevarusid täiendada saab. Ega Jumal niisama seda meie teele pannud, see oli ilmselge märk, et tuleb auto lihtsalt paarkend meetrit varem seisma jätta, kõik juhtmed-voolikud ära ühendada ning siis dušši alla minna. Ja nagu Thierry ütles, siis 'the longer we take shower, the more we get power!'. Pärast 'tankimist' ja värskendavat pesu jätsime oma naabrid pikkade nägudega seljataha ning asusime tuldud teed mööda tagasi sõitma, Port Augusta poole, et õhtuks maanduda 500 km põhja pool olevasse Coober Pedy-sse.Aga vahepalaks väike videojupp laisast ja aeglasest metsikust kängurust, kes on jahimehe parim sõber:
Sõit oleks ilmselt olnud suhteliselt igav ja pingevaba, kui ma poleks Port Augustas unustanud bensupaaki täita (ei olnud ikka Tallinna-suurune koht, kus linnast väljasõidul mõni bensujaam kliente üritaks püüda või enda olemasoluga tähelepanu äratada). Tagasi ju ka enam sõitma ei hakanud, kuid kaarti uurides olid mured pühitud - pidime umbes 80 km pärast jõudma linnakesse nimega Bookaloo, kust camperile taas kosutust peaks leidma. Selgituseks olgu veel öeldud, et alles oli veidi üle veerandi paagi, mis meid kiirete arvutuste kohaselt ca 130 km kaugusele pidi viima. Seega no worries ja andsin kenasti hagu, et ikka korralikult aega säästa.
Freddie KruegerKilomeetrid aina läksid ja läksid, kuid mitte ükski silt nimetatud linnale ei osutanud, lisaks oli (järgmisesse linna kaugust näitavatele) kilomeetripostidele kritseldatud tähelühend hoopis PI (mitte BO või mis iganes), mis samuti head ei tähendanud. Taas kaardi poole pöördudes selgus, et Bookaloo-st järgmine linn algabki juhuslikult tähekombinatsiooniga PI ehk Pimba ning asuma peaks ta omakorda 100 km Bookaloo-st edasi (krt on ikka nimed). See tõi murepilved peakohale ning auto kiirus langes koheselt 120 pealt 100-le. 10 km veel edasi, pilk kütusenäidikule ning sõitsin juba 90ga. Ning kui bensutuli põlema läks, ei liikunud auto enam kiiremini kui 70 km/h, et viimaseidki bensuvarusid kokku hoida.
Mõnikord on kõrbes vett ka...Viimased 20km venisid igatahes nagu kummiliim ning peast käisid läbi kõiksugused mõtted, sest bensuseier oli vajunud täiesti nulli ja osa puhkus abituna keset outback-i ei kõlanud parima plaanina. Viimaks bensujaama nähes vibreeris buss kergendusohetest ning saime teada ka bensupaagi suuruse - selleks on kahtlemata 60 liitrit :) Oma arvutuste täpsusest endiselt erutusseisundis olles ei tulnud mul edasi sõitmine kõne alla ning Janno võttis rooli üle. Minu kord oli taga mõnusat limoelu nautida, Janno pidi aga kuidagi ärkvel püsima ning meid elusana Coober Pedysse toimetama. Et see töö tal veidi kergem (loe: ärksam) oleks, siis sõitis ta elus ning surnud kängurude vahel slaalomit ning meie Thierry-ga andsime oma panuse Vana Tallinat mekkides ning ohtrat karaoket lauldes.
Öist sõitmist võib siin vabalt loto mängimisega võrrelda - kunagi ei tea, millal jackpoti saad. Ja seda outback-is, kus päeval ringi käies tundub igasugune elu puuduvat... Huvitav, kas mõnes Euroopa riigis ka nii palju metsloomi tee ääres passib või on see ainult Austraalia fenomen? Enivei, keskööks jõudsime õnnelikult Coober Pedy lähistele ning asusime oma salaplaani ohvrit valima. Salaplaan, you ask!? Jah. Kuna päeval käis karavanipargis tasuta peatumine küllalt lihtsalt ning ka Kaie ja Olaf olid soovitanud õhtul lihtsalt suvalisse parki sisse sõita, siis ei kõhelnud me hetkegi, kui Caravan Park-i osutavat silti silmasime. Valisime seal siis armsa koha välja, jäime seisma ja kustutasime auto laternad. Aga hetk enne välja astumist äratas meie tähelepanu tagaaknast paistnud anomaalia - vilkuvaid autotulesid (õnneks mitte puna-siniseid) poleks taolises kohas küll oodata osanud. Kamandasin roolis olevat Jannot ruttu minema sõitma. Mersu maastur asus meid jälitama ning ei läinud palju aega mööda, enne kui ta meile risti tee peale ette keeras. Elu nagu filmis, ainult Chuck Norris oli puudu.Mul oli kiire stoori kohe varnast võtta - ees istuvad Thierry ja Janno inglise keelt ei oska (sest teepeal olid suured sildid, et siit külalised edasi sõita ei tohi jne) ning oleme ühte minu (kui taga magava ja silte mitte näinud isiku) siin peatuvat sõpra otsimas. Vihane meesterahvas tuli meie akna juurde ning asus ülekuulamist läbi viima. Keset juttu pahvatas muidugi Thierry ägeda prantsuse aktsendiga 'Wheerrre arre wii? What is wwrrrooong?" :D Tüüp läks selle peale loomulikult veel rohkem leili ja minu kujuteldavat sõpra Mr. Wood-i ta ka oma päevikust ei leidnud pargis peatuvat. Mäletan siia maani kuti pikka nägu kui ta küsis: "Are you trying to stay here for free?!?" ja enda maksimaalselt süütu näoga öeldud vastust: "No, of course not!!" :) Ei tea, kas vale oli nii usutav või hakkas mehel vaestest backpackeritest hale, aga viimaks andis ta meile käsu lahkuda ning mitte kunagi enam sinna tagasi tulla. Aga ega me poleks tahtnudki.
Mõned visuaalsed mälestused selle päeva kohta:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar