20. ap. Day3 - Coober Pedy

See öö möödus meil esimese Coober Pedyst leitud opaali asukohale rajatud ausamba kõrval ning ega sealgi uni halb polnud. Hommikul kasutasime taas maksimaalselt ära autos olevaid köögitarbeid ning einestasime tuulise kõrbe ja liivaväljade taustal kaugusse vaadates.

Siis toimus väike ringisõit mööda selle tolmuse linna mahajäetuna tundunud tänavaid, mille ainsad asukad olid purjakil aborigeenid, mille iga teise maja hoovis sai näha ekskavaatorit (karjääriinimesed noh), gigantset tolmuimejat (šahist sodi välja imemiseks) või muud huvitavat varustust ja kus pea iga nähaolev reklaamtahvel sisaldab endas mingis kontekstis sõna 'opal'. Viimaks keerasime oma bussinina ühe opaalikaevanduse/muuseumi/müügikoha ette ning sammusime koopasse sisse. Siin kohal on vist paslik mainida, et Coober Pedy kannab tiitlit opaalipealinn, sest ca 80% maailma selle vääriskivi saagist on pärit just siit. Ning kuna suvel kerkivad siin temperatuurid üle 45C, elab üle poolte elanikest maa alla uuristatud koobastes. Nice, eh?



Muuseumi osa tundus täitsa viisakas olevat ning sügavamle maa alla minnes
sattusime me kino moodi õõnsusesse, kuhu oli just rahvast hakanud kogunema. Silti 'No entry without ticket' me muidugi ei 'näinud' ja peagi olime publikuks 20-minutilisele opaalikaevanduse ja CP ajalugu tutvustavale lühifilmile. Kuid head asjad ei olnud kaugeltki veel otsas, meil avanes suurepärane võimalus osaleda ca 30-pealise grupiga (kes ilmselgelt olid kenakese kopika selle eest maksnud) ka giidiga tuuril kompleksi sügavustes ning pärast kosutada end tasuta tee ning kohviga. Tuleb välja, et maaluse 3-toalise korteri ostmine (või pigem rajamine) oleks väga taskukohane ka eestlastele, sest giidiks olnud neiu väitel ei kulu selleks rohkem kui $45 000 ehk vähem kui pool miljonit krooni. Lisa veel mõned tuhanded kommunikatsioonide rajamiseks, puuri 80 aastat kestev 30-meetri sügavune kloaak ($450) ning osta sisustus ning ongi sul olemas aasta läbi 22-24C temperatuuriga igas suunas vabalt (kaevamise teel) laiendatav kodu. Not bad.

Kuigi vesi, kütus ja elekter on seal kordi suurtest linnadest kallim, võib aga iga mees vabalt oma õnne proovida ja esiisade kombel vääriskivikaevuriks hakata. Aastane luba maksab $50, veel tuleb lõhkeainetega tegutsemise luba saada ning lapp maad soetada, mis ei maksa samuti suurt midagi. Ja siis õhi ja kaeva nii palju kui kulub ning kogu kasum jääb sulle. Ja lõbus on ka.

Lõhkeainetest rääkides tuli meelde paar naljakat lugu, mis CPs aastate eest aset leidnud olid. Nimelt elas seal üks vana kaevur, kes purjus peaga pidevalt ringi sõitis ning mentidele vahele jäi. Järjekordsel teolt tabamisel ähvardas onu miilits vanamehe kinni panna ja auto ära konfiskeerida, kui see oma kombeid ei paranda. Süüdlasel aga viskas see ähvardus katuse pealt ära ning koju jõudes valmistas ta 50 vorstiks kutsutud pommi (pmst annab seda teha väetisest ja diiselkütusest). Pärast keskööd (ehk sulgemisaega) paigaldas ta vorstid hoolikalt igasse politseimaja seinaavausse, ventilatsioonišahti ja autosse ning lasi kõik vastu taevast :) Paari kuu pärast saadi aga mees kätte ning kaugel ei olnud ta kohtupäev. Seda kuuldes lendas kohale mehikese vend, tegi samuti 50 vorstikest ning lasi kohtumaja õhku. Nüüd siis on kohalikel uus politseimaja, kohtumaja asemel aga laiub endiselt 'kraater' :)

Äsja lasti õhku ka kohalik ajalehehoone, sest viimases avaldatud telekavas oli Star Treki algusaeg 30 minut tegelikust varemaks trükitud (sealtkandi inimesed on suured ST fännid, sest osa episoode on just CP lähistel filmitud). Kes tunneb kihku sinna elama minna? Ning muru on linnas ainult ühel vanamemmel, kes maksab selle kastmise eest umbes $1000 kuus. Et siis nii on ka võimalik oma staatust näidata...

Pühkisime CP tolmu kummidelt ning võtsime eesmärgiks õhtuks Uluru juurde jõuda. Sõidu esimesed 500 km olid küllalt pingevabad, kes oli roolis, kes luges taga raamatut, sõi või lebotas niisama. Pimedas oli aga minu kord tüürimine üle võtta ning viimased 200 km olid kohe märksa huvitavamad. Videviku hakul sõitsin veel kenasti lubatud 110 km/h, kuid kui oma esimeset peaaegu-tapetud-kängurust 20cm kauguselt sikk-sakki meenutava manöövri abil mööda põikasin, alandasin sujuvalt tempo 80 km/h peale. Aga ka see lüke ei toonud rahu, olin muutunud liikuvaks takistuseks, sest must vihtusid pidevalt mööda igat mõõtu sõidukid, täpselt nagu Tallinn-Pärnu maantel 90-ga sõites. Ainult selle vahega, et antud tee äär Eestis ei meenuta (erinevalt siinsest) tapamaja tagahoovi ja möödujad võibolla ei pea nii mures olema. No ausõna, mingil lõigul olid iga 30 meetri järel känguru, emu, lehma või neid nokkima läinud kotka laibad maas vedelemas ja kindlasti oli veel nii mõnigi põõsastikus oma järge ootamas. Sellist vaatepilti nähes võtab normaalne inimene tavaliselt kiiruse veidi alla, aga neid ei tundunud see üldse häirivat. Võibolla siis kängururaud teeb tõesti oma tööd nii hästi, et isegi rahalise kahju peale ei pea mõtlema...

Õudused nähtud, väike meditatsioon keset inimtühja maanteed tehtud, jõudsime õnnelikult Yularasse, 'tehislinna', mis on ehitatud üksnes Uluru-t vaatama tulnud turistide mugavaks eluks. Oma ratastel külmkapist me veel loobuda ei soovinud, seega oli hädasti tarvis 8ks tunniks stepsel seina lükata. Keerasime linna ainsasse karavaniparki sisse ning mõtlesime, et Uluru auks oleme täna üllad ja ei jäta öömaja eest tasumata. Kuid võta näpust, olime 15 minutit hiljaks jäänud oma ausate plaanidega ning ei jäänud muud üle, kui sülle kukkunud kingitus lahti pakkida ning tasuta koht sisse võtta, mõnusat tähistaevast ja sööki nautida ning ära magama keerata. To be conitinued, as always...

Kel jutust väheks jäi, siis siit saab ka pilte kaeda.