27.märts - 10.apr. Farmerielu Mildura-s

"Kas sa IT alal ka kätt kavatsed Austraalias proovida või oledki ainult hooajatööde peal väljas?" on viimase aja kõige populaarsem (varieeruva sõnastusega) küsimus mulle. Räägin nüüd siis selguse huvides ära praeguse 'salaplaani'. Kuna tulin siia riiki kõigest seljakotiga (mis automaatselt kvalifitseerib mind backpackeriks), siis ei taha ma mitte mingil juhul siit lahkuda õiget backpacker-i elu kogemata. See hõlmab endas sihitult ringi rändamist, lambiurgastes ööbimist ning suvaliste tööde tegemist, et hing sees hoida. Teiseks oli üks siia tulemise põhjustest vaheldus Eesti elule ning see tähendab samuti erinevate huvitavate (ja mitte nii huvitavate) ametite proovimist, mida ma Eestis kunagi ei teeks.

Lisaks tähendab IT-tööle asumine stabiilsust ja paiksust, mis praegu samuti väga kõne alla ei tule, sest suur kontinent on vaja ju risti-rästi läbi kammida. Nii et hetkel kogen kõike uut ja põnevat, aga kui päris aus olla, siis sees on väike uudishimu pisik küll, et kuidas siin ühe progeja elu välja näeb...

Seega, Melbourne-s tööd otsides oli esmane prioriteet 'midagi sellist, mida Eestis teha ei saa'. Viinamarjade korjamine kõlas piisavalt hästi, see seostus veel odava veiniga ning töötatud päevad peaks ideaalis arvesse minema ka viisapikenduse tarbeks. Kes veel ei tea, siis olgu öeldud, et Working Holiday viisat on võimalik ka teiseks aastaks taodelda, kui oled esimese aasta jooksul teinud 88 päeva hooaja-tööd Regional Australia-s (ehk kuskil maapiirkonnas, mis asub reeglina sisemaal ja eemal suurematest keskustest). Pärast tervet päeva otsimist olime piisavalt lootusetud, et juba tööagentuurile maksmas $60, kes meile siis soovitud töökoha välja oleks sebinud. Viimasel hetkel leidsin ühe numbri, mille kaudu sain otse ühendust Milduras asuva working hosteli manager-i Alex-iga. Working hostel on siis sellist sorti asutus, mis otsib seal ööbijatele tööd ning pakub transporti tööle-tagasi, saades selle eest kindlasti päris viisakat (meie eest peidetud) vahendustasu.

Säästetud $60 tähendas ka seda, et suundusime militaarpoodi tööriideid shoppama ning nüüdsest näen põllul välja nagu noor John Rambo (vähemalt ühe belglase väitel). Tõsi või mitte, aga üks on kindel - hea kamuflaaž võimaldab 'vaenlase tagalast' (loe: farmerite põldudelt) kergemini saaki 'korjamas' käia ning etteruttavalt võib öelda, et toidulaud on meil rikastatatud värskete apelsinide, kõrvitsate, melonite, ubade, viinamarjade, chillide jmt-ga. Alex tundus telefonis laheda mehena ning lubas meie unistuse viinamarjakorjaja-karjäärist täita, aga seda ainult juhul, kui oleme kohal vähem kui 48 tunniga. Kuuldud-lubatud. Natuke kiiremaid liigutusi ning 30 tunni pärast asetasime oma jala Mildura maalinna asfaltile.

Kuuldes, et oleme pärit Eestist, tervitas Alex meid lausega 'Zdraastvuite! Kak dela?'. Tuleb välja, et mees on lausa Odessas sündinud ning vene keel on üsna vabalt suus. Lisaks on ta garderoobi peamine ese Valgevene jalgpallimeeskonna kilejope, milleta teda harva näha saab. Kuigi kell hakkas juba 23-le lähenema, ei antud meile armu ning viid toidupoest homse tööpäeva tarbeks lõunasööki ostma. Äratus oli järgmine päev kl 5.30.

Ees ootav uus amet oli meeled kihevile ajanud ning see öö möödus peaaegu unetult. Ja lõdisedes. Maailma ilm on omadega %*¤$@&, sest ka kõik kohalikud olid hämmmingus järgmiste ööde pluss 6ni langenud õhutemperatuuride üle. Igatahes mina alustasin oma esimest tööpäeva 4-kihilises riietuses ning kindad olid samuti väga tark ost olnud. Erinevalt tavalisest, ei jäänud päikesetõus sel hommikul nägemata, seda hunnitut vaatepilti saime nautida kolleegidega bussis põllu poole loksudes. Nii mõnelgi hommikul kirusin ennast, et kaamerat kaasa ei võtnud, lihtsalt nii ilusaid vaatepilte sai nautida.. Järgnes pool tundi põllu ääres ootamist ning vietnamlasest pomo veereski oma päevinäinud Toyotaga põllule. Lühike demo koosnes sellest, kuidas ta pisikeste oksalõikuritega metsikuks kasvanud viinamarjavääte eemaldas, et marjadeni pääseda ning meile ägeda aasia aktsendiga sõnu peale luges: "Pick everything, even the smallest ones!!!".

Esimest demo osa oli raske jäljendada seetõttu, et oksalõikureid meile ei antud ja teist pidime väga vastumeelselt tegema, sest pisikesed kobarad ei andnud absoluutselt mingit panust suure 15 kilo mahutava kasti täitmiseks. Järgmise farmi manager vangutas seda kuuldes pead, sest ega kokkuostjadki 'praaki' taha... Meeltesegaduses olin tööpostile saabudes oma taskunoa maha jätnud ning erinevalt Jannost nüsisin nüüd viinamarjakobaraid puu küljest lahti hambulise plastiknoaga :) Tunni pärast saabusid suure mangumise peale õnneks ka lõikurid, mis kergendasid tööd märgatavalt. Üks väikese kuhjaga kast pisikesi, mustsõstraid meenutavaid ja ülimagusaid Cabernet Sauvignon sorti viinamarju tähendas korjajale $2,5 sissetulekut. Esimese päeva kontosse jäi mul 12 kasti, mis ei katnud ära isegi päeva elamiskulusid (hostel, transport, söök). Järgmisel päeval oli uus farm ja paremaid õpetussõnu jagav ülemus, kuid laupäeva tõttu saime mitu tundi vähem tööd teha - tulemus juba PALJU paremad 15 kasti.

Nii et kui järgmine kord poest seda marki punase Austraalia veini haarad, mõtle ka meie peale, kallis lugeja. Viinamarja maitse suhu saadud, ei olnud meil väga tahtmist seda tööd pikemalt teha, sest vastasel juhul jääksime eluks ajaks Mildurasse kinni. Õnneks oli Alexil meile esmaspäevaks juba uus väljakutse valmis mõeldud - ubade korjamine itaallasest Raffaele farmis. Itaalia aktsendiga inglise keel meenutab mulle alati maffia-filme, nii et Tassone perepeaga rääkimine tõi mulle alati muige suule :)

Pärast poolt päeva vagude vahel küürutamist sai selgeks, et oad võimaldavad palju paremat teenistust kui viinamarjad ning seljavalu on hästi kompenseeritud. Olgu veel öeldud, et tegu oli peenikeste kaunadega roheliste ubadega ning kasvasid nad väga madalates tihedalehelistes põõsastes, mida tuli korralikult sasida, enne kui saaki sealt seest leidsid. Kilo ube oli väärt $1,1 miinus maksud ning esimese päevaga olin ca $75 rikkam! Kiirus paranes iga päevaga ning enne lõpetamist suutsin juba pea 100 kilo ube päeavas kokku rookida. Mõned kogenumad, kes olid seda tööd aastaid teinud, korjasid päevas umbes 160 kilo - a long way to go. Mõistatuseks jäi mulle aga see, miks peaks keegi antud tööd aastaid teha tahtma, isegi kui suudad $150 päevas teenida. Osa esimese päeva palgast otsustasin ka vaevuste vähendamisse investeerida ning ostsin K-Mart-ist $5 eest pisikese, armsa Disney-pildiga toolikese, mis ilmselt andis nii mõnegi punkti nobedus-skilli skaalal juurde :)

Ühel oavabal päeval komandeeriti meid türklase farmi söögiviinamarju korjama. See tähendas küll suuremaid marju ja väiksemaid kaste, kuid selle eest kobara piinlikkuseni puhtaks rookimist mädanenud/kuivanud/rohelistest marjadest ja ülitäpset pakkimist - 9,5 kg ühte kasti. Ja töövahendite puudumise tõttu pidime Jannoga sama 'mobiilset pakkimisjaama' kasutama, mis aeglustas veelgi tööd. Päeva lõpus kõnetasin ühte meie kõrvalvaol töötavat tõmmu tüüpi, kes oli Austraaliasse pagenud sõjakeerises olevast Iraagist. Abivalmis mehena ei hoidnud ta oma korjamisstiili saladuses ja õpetas meile, kuidas RAHA teenida. Võtmeks oli kasti alumisse ossa toppida kobarad ilma mingi puhastamiseta ning peale panna ilusad punased marjad. Tegimiegi viimased 30 minutit siis iraagi-stiilis fruitpickingut ning tulemuseks olid päris muljetavaldavad 5 kasti. Võrdluseks eelneva 5 tunniga olime korjanud 17 kasti... Et siis kui poes saasta müügis näete, teate vähemalt olukorra tagamaid. Sama töö peale meil õnneks või kahjuks enam sattuda ei õnnestunud ja meie mälestusse sööbib viinamarjade korjamine ikkagi kui orjatöö, mis ei kata isegi elamiskulusid. Aa, väike video ka sellisest raiskamisest, mida nähes iga eestlane kindlasti hambaid krigistab:

Kliki mind

Viimaseks töökogemuseks siin põhja-Victoria niisutsussüsteemide abil loodud oaasis jäi mul viinamarjavagudelt plastikkatete maha võtmine. Mingil põhjusel saadeti Janno sel päeval mujale ning mind pandi paari hoopis meie toas elava Taiwanist pärit Pei-ga. Aasia mõttemaailm on mulle ikka veel väga võõras ning aasialased tunduvad teatud aspektides endiselt üliveidrad inimesed. Pei ei ole siin erand. Kuna palka saime tunnipõhiselt, siis arvas Pei, et ta ei viitsi väga pingutada ning võtab vabalt. Noh, täitsa hea suhtumine iseenesest ning esimesed 3h töötasin sama meelsusega. Kui aga pomo Charlie kohale jõudis, pääses kõik põrgu valla. Kuti iga teine sõna oli 'fuck' või 'slow' ning see ei tõotanud midagi head. Tõstsime tublisti tempot ning poole tunniga õnnestus umbes sama palju vagusid kile ikkest päästa, kui esimese 3 tunniga ning Charlie rahunes vähe maha ning läks oma toimetusi tegema. Nii kui kubjas kadunud oli, langes aga ka Pei tempo.

Hoolimata minu meelitustest/kurjustamistest ta sel päeval oma käsi eriti kiiremini liigutada ei viitsinud ning palga maksmise ajal toimuski kardetud ebameeldiv episood. Charlie kees totaalselt üle ning räuskas nii kuis jaksas, keeldudes meile tehtud 8h tööd välja maksmast, pakkudes raha ainult 5h eest. Taiwani poisi 'puue' pooled sõnad ära süüa ning r-tähe asemel l hääldada ei lasknud tal läbirääkimiste protsessis osaleda. Pidin siis ise seletama, mis kõik ei lasknud meil kiiremin tööd teha, näiteks puudulik koolitus enne töö algust ja kohati liiga kõvasti kinni olevad naelad, mida paljakäsi jooksu pealt eemaldada on pea võimatu (mis oli ka tõsi, vähemalt õrnade progejakäte jaoks). See pehmendas Charlie-t veidi ja tegime kompromissi, et saame palka siiski 6h töö eest. 29% maksudeks maha ning tulingi $70 rikkamana koju (nüüd saate veidi matemaatikat teha ning tunnipalga ise välja arvutada). Tuli meelde mu ammune moto 'turist saab ikka petta' :)

Aga ega töö polnud siin ainus ajaveetmise viis. Lisaks võrratute päikesetõusude ja -loojangute nägemisele sai vabal ajal samuti üht koma teist tehtud. Kuigi Milduras elab väidetavalt 30 000 elanikku, jättis see siiski totaalse maakoha mulje. Esiteks on ainuke kahest korrusest kõrgem ehitis siin veetorn. Teiseks näevad kõik majad välja nagu eramud, osad neist tunduvad lihtsalt olevat äri tarbeks hiljem ümber ehitatud. Näiteks meie hostel, Mildura International Backpackers, näeb välja nagu kaks koridoriga ühendatud eramaja ja 2 hoovihoonet ning lisaks kõigele olevat siin enne olnud vanade inimeste hooldehaigla. Nii palju siis esmamuljest... Üldiselt on näiteks Pärnusse sisse sõites sada korda suurem linna-tunne kui siin. Pärnus on ajalugu, vanalinn, teatri- ja kontserdimajad, terasest ning klaasist ehitisi, kortermaju jpm, mis ühe korraliku linna juurde kuulub. Siin on aga joonlauaga joonestatud tänavavõrgustik ning lõpmatu arv ühenäolisi maju, paar-kolm bussiliini ning olümpia-mõõdus bassein 10 meetrise hüppetorniga.

Loic, Thierry ja loo autor

Esimesel siin oldud laupäeval toimus hostelis igareedene suur grilliõhtu, millest osavõtt maksis ainult $3 ning sisaldas endas väga head valikut grilltooteid ja salateid. Järgmise nädala grilli ajal selgus, et laud oli nii lookas olnud vist ainult ühe saksa tüdruku sünna (või siis Alexi hea tuju) tõttu. Igal juhul lõppes see pidu kohalikus iiri pubis O'Malley's, mis tegelikult meenutas pigem ööklubi ja pubi ristsugutist. St muusika ja tantsupõrandad olid nagu klubis, interjöör ja inimesed nagu pubis :)

Hasartmängundus tundub aussiedel veres olevat, igas pisemaski kohas on olemas urgas, kus mehed saavad kokku, joovad õlut, panevad panuseid ja tülitsevad. Ei erinenud selle poolest ka Mildura, eriti tundub siin au sees olevat pokkeri mängimine. Sama hobi oli prantslastel Thierry-l ja Loic-il, kellest esimene oli siin ka juba laineid löönud, võites kohaliku turniiri ning osaledes kaugemas linnas suuremal turniiril, tuues koju 7. koha ning $260. Kui kolmapäeva õhtu kätte jõudis, olin loomulikult ka mina prantslastega platsis ning mäng võis alata. Turniir leidis aset täitsa ägedas õllepruulikoja baaris, oli tasuta ning auhinnaks oli umbes $100 väärtuses asju või sularaha. Ainuke nõme asi oli rebuy-süsteem. Nimelt olles baarist umbes $13 väärtuses jooke ostnud, said juurde küsida 1000 chipsi. Aga kuna korraldaja Scottie oli paljudele oma jope, siis nii mõnegi mehe mängustiil oli kogu aeg 'all in' teha ning kui chipsid otsa said 'SCOTTIEEEEE!!!!' karjuda, kes talle ilma igasuguse lisatasu eest lisachipse tõi. Vähe ebaaus, aga no seda huvitam oli mäng ja väärtuslikum võit.

Nagu arvata võis, siis esimene turniir läks suht sisseelamise tähe all, sest mitmeid kuid oli möödunud mu viimasest pokkerimängust. Aga järgmisel päeval, teises baaris peetud turniiril läksid lood juba vähe põnevamaks. Olgu öeldud, et enamus kohalikke joob end turniiril suht lampi, seekord oli ülemeelikus tujus ka üks korraldajaid. Langesin meelega enne viimast round-i välja, et saaks osa võtta 'kaotajate turniirist', mille auhinnaks 5 joogivoucher-it. Purjus korraldaja hüüdnimega Pistol oli sõiduvees ning andis-võttis chipse täitsa oma suva järgi. Tulemuseks oli tohutu kogus chipse viimases lauas, kus Pistol otsustas endale samuti koha teha, pekstes välja mingi teise suvatüübi ja omastades tema chipsid.

3 viimast meest lauas olime mina, Thierry ja Pistol, kellel oli ka suur ülekaal meiega võrreldes. Pärast Thierry väljalangemist teatas Pistol: "Kui nüüd kohe alla annad, teen sulle ja su sõpradele õlle välja ning kõik lähevad õnnelikult koju!". Ma olin sel õhtul veini peal olnud ning keeldusin õllest. Selle peale kostis ta: "Fuck it, let's play and I'll buy you drinks anyway!" Sain siis tasuta veini, prantslased õlut ning mäng jätkus. Mingi ebanormaalse õnne tõttu õnnestus tal loomulikult mind võita, aga ega Pistol kade polnud ning järele jäänud joogivoucherid saime me samuti enda valdusesse. Ehk siis kokkuvõttes sain teise koha eest ikkagi esimese koha auhinnad ning hää vein leevendas kaotusekurbust kenasti :)

Vabadel hetkedel oleme veel üle vaadanud linnast läbi voolava Murray jõe ümbruse (mis muuseas on Austraalia pikkuselt teine jõgi), olnud tunnistajaks sellele, kuidas pühapäeva hommikul keenialane ja iisraellane ennast absindist täiesti deliiriumisse võtavad, degusteerinud õhtuti erinevaid veine ja goon-i (pakivein kohalikus slängis, mis kohati on ikka totaalne solk ja paneb kõhu koheselt valutama) ning häkkinud ümbruse WiFi võrke. Eriti koomiline oli esimene nädal, kui mõnel õhtul seisin oma läpakaga keset kõnniteed ja surfasin veebis. Käsi jäi jube kangeks ning ühest mööda sõitnud autost kostust fraas 'hey, this dude is stealing internet!'. Pärast seda ma enam sinna ei läinud, aga õnneks suutsime pärast nädalat pingutamist oma toas leviva Belkin54 ruuteri külge haakida ning koomilisi positsioone võttes on toas nett tasuta käes (jälle).

Viinamarjakorjajatena oleks tahtnud ka ümbruse veinitootmiskultuuriga tutvuda, kuid ilma autota on see suhteliselt raskendatud. Ja pealegi on degusteerimine hostelis samuti päris hea alternatiiv, sest meie plastiklaudadelt ei puudunud ka kohalikud veinid. Unustasin veel hosteli tingimustest rääkida... No nagu arvata võib, siis ega 130 raha eest nädalas mingit luksust ei pakuta. Tuba on umbes 3x3m suur ja ära peab see mahutama 3 inimest. Kööginõud tuleb samuti endaga iga kord ise kööki kaasa võtta, köögist puuduvad igasugused suuremad/teravamad noad ning gaasipliidi süütamiseks on tarvis küla peale jaxxi otsima minna. Aga inimene harjub kõigega ning nüüd lahkuks juba peaaegu nagu kodust :)

Järgmine peatus on meil Adelaide, South Australia osariigi pealinn. Seal saame kokku ühe eestlasega, kes meile lahkesti ka öömaja pakkus (olgugi, et ta majutab hetkel veel iraani poissi Hamed-i ja sakslast Bernhard-it). Adelaide on tähtis linn ka veel selle poolest, et sealt halgab maanttee Alice Springs-i ning Darwini poole. Kui nüüd 2 päeva kadunud olnud Thierry-ga ikka ühendust saame, rendime 3kesi campervan-i ning teeme väikse roadtripi läbi Austraalia südame, külastades tee peal vähemalt Coober Pedy-t (linn, kus enamik elanikke elab maa all koobastes), Uluru-t (äge suur kivi keset kõrbe, Alice Springs-ist 400 km itta) ning muid outback-i imesid. Kui aga Thierry välja ei ilmu, plaanime auto rentida, The Great Ocean Drive-i mööda 1000 km Melbourne-i sõita ja sealt otse Darwinisse lennata, sest pea 4000 km pikkune reis autoga kahekesi ette võtta on kerge majanduslik enesetapp. Mis tegelikult välja tuleb, ei tea aga Vanajumal ilmselt isegi.