Väljasõidu juurde parki ja saarele lubasin veel tagasi tulla, nüüd on siis õige aeg käes. Nagu öeldud, tahtsime ka Adelaide-i ümbruses ühtteist huvitavat näha-teha, seega rentisime armsa 3-ukselise Hyunday Getzi ning Janno sai käe valgeks valel pool teed sõitmises.
Kuna Thierry-lgi midagi targemat teha polnud, hüppas ta samuti autosse ning sõit Clelandi Metselu Parki võis alata. Enne nähtud loomade kirjelduste edastamist räägiks aga natuke Thierry-st ja tema hämmastavalt kiirelt omastatud backpackeri oskustest. Tegu on 23-aastase chill-i prantsuse noormehega, kes pärit Prantsusmaa põhjaosast, Lille-i lähistelt. Ta on õppinud ülikoolis majandust ning inglise keelt, elanud mõnda aega Hollandis ning uute seikluste otsingul maandus siia. Ja ta oskab hämmastavalt vähesega üllatavalt hästi toime tulla. Näiteks Adelaide-s elades ööbis ta suurema osa ajast ühes hostelis (viimased 2 ööd asendas ta siiski Kaie juures Saksamaale lahkunud Bernhard-it), makstes aga kõige selle eest ainult ühe öö tasu. Veel suudab ta tasulistesse kohtadesse tasuta sisse saada, ilma rahata sööki/jooki sebida ja mitmeid muid hüvesid puhta muidu tarbida.
"Kuidas?" küsite kindlasti. Ega minagi täpselt ei tea, aga juba vaikselt õpin.. Lihtsalt mõte peab KOGU AEG ühes suunas liikuma. Ja erandiks ei olnud ka Cleland-is toimunu. Kohale jõudes olime hämmastunud päris kõrgetest piletihindadest ning arutasime Jannoga, kas üldse peaks sisse minema või käiks lihtsalt tasuta radadel ringi jne. Ja selleks ajaks, kui lõpuks piletimüüjaga jutule saime, oli Thierry juba edasi liikunud kohta, mis mulle esimesel silmapilgul kõigest suveniiripoena paistis. Jutlesin siis müüjaga veidi, et mida tasuta näha saab ja mis raha meile osta suudab ning tegin kurva näo pähe, et näe, oleme 3 üliõpilast Euroopas, aga ainult mul on seda tõendav dokument kaasas (ehk vana hea ID-kaart). Saime nõusoleku õpilase tasu maksta ning hõikasin, et Thierry, tule siia! Aga millegipärast ta ei tulnud, vaid kadus üldse silmapiirilt. Ja alles siis hakkas mul koitma, mis toimunud oli. Õnneks oli müüja meie aktsendi ja segase jutu koomõjul piisavalt segadusse sattunud, mis tõttu maksime kiirelt 2 piletit ära ning läksime edasi 'suveniiripoodi', mis tegelikult oli juba pargi territoorium pileti lunastanutele. Thierry tõreles veidi, aga leebus aru saades, et oleme alles "õpipoisid" ning lubas meile oma oskusigi edasi anda.
Korraliku prae raha säästetud, astusime õhinal esimese ettejäänud piiratud ala poole, mille juurest lahkumine osutus aga üsna raskeks. Nimelt elas "puuris" maailma tugevaimate lõugadega (oma suuruse kohta) koera ja metssea ristsugutist meenutav elukas nimega Tasmanian Devil. Tüüp oli lihtsalt üliandekas, jooksis pidevalt ringi, tegi nägusid, haigutas ja nägi kõige selle juures ütlemata naljakas välja. Kõigil paarkümmend fotot tehtud, sundisime end edasi liikuma.
Järgmiseks jäid meile ette kängurud. Olime Jannoga neid ühel hommikul enne päikesetõusu viinamarjapõllul ka vabas looduses kohanud, kuid nii lähedane kontakt oli esmakordne. Siinsed loomad olid hea eluga üsna ruttu ära harjunud ning miks vabast loodusest" ise süüa otsimas käia, kui võib turisti pakutavat kängurukrõbuskeid otse peost süüa. Suurte hallide kängudega hängis veel üsna abituna näiv punaste silmadega albiino-vallabi, kes meenutas äsja sündinud kitsetalle. Känguru kasukas võiks ikka sellist värvi olla, mis tema kamuflaaži suurendab, mitte vastupidi. Aga võibolla oli selle liigi levipiirkonnaks valge põhjaga kuivanud soolajärved vms, mitte siin harjumuspärane punahall outback.Känguru ila kätelt maha pühitud, sobitasime järgmiseks sõprust emudega. Need linnud tundusid ikka veidi liiga ohtlikud, et niisama vabalt rahva seas ringi joosta. Söögipakki nähes võttis üks minupikkune olevus selle üsna selgelt sihikule ning nokahoobist palju puudu ei jäänud. Lennuvõimelistest olevustest olid pargi oma koduks valinud veel tohutusuured pelikanid, mingid veidrad kõverdatud kaelaga ringi sammuvad linnud, neoonrohelise nokaga haned, kireva rüüga papagoid jpm linnuriigi esindajad.
Lõpuks nägime korralikult ära ka koaala kogu oma hiilguses ja viletsuses. Täitsa armsad kaisukarud, aga no nii saamatu mulje jätsid, et ei tea, kuidas nad looduses ise hakkama saavad. Üks neist oli rahvale välja pildistamiseks-katsumiseks ka toodud, aga pärast poolt tundi istumist viidi ta minema, põhjenduseks "kuna nad enamuse päevast magavad, siis 0,5h on koaala mõistes täispikk tööpäev". Turist sai taas napilt petta. Lisaks kõigele oli tühi ka dingode elupaik ning wombatki magas alles hambad laiali oma urus. See vist neil põhitegevus, sest urg oli ehitatud aknaga ning mingit aimu sellest veidrast kukkurloomast ju isegi sai.
Üks looduse friik oli Cleland-i pargis veel täitsa hästi eksponeeritud - sipelgasiil. Ta on teravate okastega imetaja, kellel puuduvad hambad, kes muneb mune ja kes toiduks mekib hea meelega sipelgaid ning termiite... Veel sai pargis näha kukkurrotte, kängusid igale maitsele ja suurusele, roomajaid jpm. Issanda loomaaed on suur ja lai, eriti lai tundub olevat see aga Austraalias :)
Peale Clelandi Parki korjasime kodust veel peale Hamedi ning põrutasime lõuna poole, Victor Harbour-isse. Selle linnakese rannikuvetes asub saarehakatis nimega Granite Island. Saarele saab praami asemel sõita hoopis maailma ühe ainsama regulaarselt kasutuses oleva hobutrammiga, aga kuna "mootorit" kusagil näha ei paistnud, jalutasime sinna omal jõul. Võib tekkida küsimus, et miks me üldse sinna sõitsime. No eks ikka sellepärast, et ühte päeva võimalikult palju veidraid loomi mahutada ning kuulduste järgi pidavat antud saarel maailma väiksemaid pingviine näha olema. Igal hommikul lähevad need nunnud pisikesed Fairy-pingviinid merre toitu otsima, et siis pärast päikeseloojangut taas oma pessa marssida.
Nii me siis ootasime külmetades pimedust, et punast valgust eritava lambiga giid meile ühtteist huvitavat pajataks. Kuna nende pingviinide silmad pidavat inimesest oluliselt tundlikumad olema, ei tohtinud neist välguga pilte teha ning tingituna meie hädistest kaameratest ei saanud me peaaegu midagi filmilindile jäädvustatud. Küll aga saime näha, kuidas päterdavad lennuvõimetud linnud külmast ookeanist välja ronivad ja sihikindlalt oma kaljuõõnsustes asuvate pesade poole rühivad ja kuulsime lugusid sellest, kuidas läheduses elavad kurjad vesirotid neile jahti peavad. Ja hüljest ning opossumeid nägime samuti, talvel oleks tõenäoliselt ka vaalad lähedusse ujuma tulnud. Väike pingviinid öös video kah:Kokkuvõttes väga hariv ning lõbus päev suurepärase seltskonnaga. Granite Islandil ja üldse Kogu Adelaide-s veedetud aega jääb mulle meenutama Big Lebowski temaatika. Hamedi näol leidsin ma omale selles osas hingesugulase, ta oli mainitud filmi vist juba üle 20 korra näinud ning igat olukorda suutis ta mõne Big Lebowski repliigiga veidi vürtsikamaks muuta. Jõudsime järeldusele, et põhimõtteliselt on kogu maailma tarkus sellesse filmi koondatud, muidu poleks sel ju nii lai kasutusspekter :) Hamed on üks selliseid inimesi, kelle läheduses olles kunagi ebamugav ei hakka, pigem vastupidi. Tõeline pärl ja kindlasti üks markantsemaid reisil kohatud kujusid. Alatasa tuleb ta suust kõiksuguseid naljakaid lugusid, kogu aeg on ta naerul näoga ja abivalmis ning sellest ei maksa üldse rääkida, et tegu on ülitarga ja andeka inimesega, kes 2 kuu pärast peaks omandama doktorikraadi interneti ja võrgunduse alal. Lisaks sain veel teada, et Kaie abikaasa Olaf on maailma tippu kuuluv teadlane inteneti ruutimisprotokolli BGP uurimise-tundmise-edasiarendamise osas ning ega Bernhardki papist poiss polnud. Oli au tõeliselt peenes seltskonnas viibida!
Pildialbum:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar