28. juuli 2008

09. jul - 23. jul. Talbot Bay ehk Lihtne Elu

Kuna kuri ja Paspaley-t maapõhja kiruv sissekanne jäi tulemata, võite arvata, et töötan nimetatud firmas edasi. Õigesti arvate. Ja mis veelgi hullem, kavatsen endale antud lubadust murda ning sinna isegi neljandaks vahetuseks jääda :)

Võib tekkida küsimus, et miks ma siis ikkagi eelnevalt maha tehtud tööd edasi tahan teha, kui samal ajal võiksin hoopis puhata ja mängida? Teravamad kriidid panid sissekande pealkirja ja praeguse küsimuse kokku ning vastus ongi käes!

Talbot Bay oli varem tuntud kui The Party Farm ehk igal õhtul võis juua nii palju kui pea kannatas ning seda tehtigi. Taolised privileegid lõppesid sellega, kui ühe peo käigus ärandas üks mees kaatri, sõitis sellega üksikul saarel madalikule ning kirjutas päikesekreemiga paadi põrandale enesetapu-kirja, ise saarele magama jäädes. Rannavalve turgutas mehe elule, aga elu Talbot Bays muutus igaveseks. Pärandus kõigest sellest on aga endiselt väga laid-back keskkond/inimesed ning kui lisada siia fakt, et antud farm varustab kõiki teisi farme pisikeste beebi-austritega (tähendades töölistele väga erinevaid tööülesandeid), ongi Talbot Bay väga hüva koht, kuhu Paspaley-s tööle sattuda.

Õhtul sinna jõudes oleks ma nagu saabunud liiga pikaks veninud Jaanipäevale - paat-maja (õigemini, pontooni) ümbrus põles suure leegiga, kõik lõhnas vinguhaisu järgi ning inimesed jõid õlut. Aborigeenid on ka siia maanurka lõket tegema jõudnud... Kahju ainult, et kõik see 23. juunil aset ei leidnud. Rahvaga tutvust tehes jäi mulle silma üks ühine joon - kõik mainisid, et 'siin peaks sul ikka palju lihtsam olema kui Osborne Islands-itel'. Siis ei osanud ma sellest väga midagi arvata, aga tagantjärele võib öelda, et neil oli absoluutselt õigus.

Pontoon I, Pontoon II & party-pontoon

Juba esimene tööpäev tõi endaga midagi uut - harjumuspäraste 10 cm diameetriga suurte ja raskete karpide asemel puhastasime hoopis pisikesi, 1-5 cm läbimõõduga austrihakatisi. Mõnikord oli karbi külge elama asunud 'röövelukas' karbist endast mitu korda suurem ning ülipisikese, pigem torkeriista meenutava peitliga tuli kirurgi täpsusega 'operatsioone' teostada. Ja kuna merevee temperatuuri muutus 4C võrra oli umbes pooltele karpidest üsna surmavalt mõjunud, tekkis tunne, nagu töötaks surnuaias.

Mõne päeva pärast ootas mind ees tiimivahetus - mind määrati ühte paati kahe kauni ja krapsaka neiuga, kus me moodustasime Uus-Meremaa-Iiri-Eesti paatkonna. Ülesandeks oli operatsiooni läbinud (mille käigus pärli moodustamiseks vajalik graanul austri sisse istutati) karpide keeramine. See kujutas endast terve päev sõlmede sidumist/lahtisidumist, mis iseenesest on ülilihtne, kuid mida raskendas veidi neiude liigne krapsakus ning Kim-i (fore(wo)man) ärahellitatud iseloom ja veidrad ideed põhjustest, miks töö ei edene soovitud kiirusega. Ma lihtsalt ei mõista, miks on tarvis pool päeva vigastuste piiril (ja üle piirigi) kõigest jõust rassida ning siis enne õhtut lihtsalt 1,5h jalgu üle paadi serva haidest kubisevas vees kõigutada ja teisi töölisi taga rääkida. Õigete inimestega möödub päev täiesti märkamatult, valedega aga liigub aeg teosammul...

Enamus ajast olin ma Perth-ist pärit Matt-i paadis, kes võttis kõike väga vabalt, omas väga laia silmaringi paljude jututeemade kohta, mõistis head nalja teha, oskas kitarri mängida, oli alati väga sõbralik ja südamlik ning kõigele lisaks ühtisid veel meie muusikamaitsed. Ahjaa, unustasin enne mainida, et võrreldes eelmise farmiga, olid seal pea kõigis ABdes võimendid ja poide sisse ehitatud kõlarid, muutes tööpäeva kvaliteeti täiesti uskumatul määral. Ja kuna Matt ei vaevunud alati 100 protsendiliselt tööle keskenduma, siis veetsime me päris palju aega lihtsalt edasi-tagasi sõites ja tegemata ununenud asju tehes vms. Alguses oli see mulle üsna meeltmööda (sest siis sai kasvõi pikali heita mõneks minutiks), kuid lõpupoole hakkas juba veidi pinda käima (mis parata, pürgin sügaval sisimas ikka efektiivsuse poole). Kuid see ei kahandanud seda mõnusat relax-tunnet, mis mind hommikul paati astudes valdas - totaalselt erinev Osborne-del valitsenud rangest korrast, punktuaalsusest ja ebameeldivast oleks-see-päev-juba-õhtus emotsioonist.

__Võibolla__ aitas hea meelega tööle minemisele kaasa ka päevaplaan ise. 5:30, mis pidi olema ametlik väljasõidu aeg, asemel startisime me pontooni pealt kuskil 5:45 paiku. ABle jõudes pani Matt alles sokke jalga ja veetis mõned minutid iPod-ist lugusid valides, tööle me enne 6:15 reeglina ei hakanud. 8:30 algas juba smoko ja ABle toodi suur esky (termokonteiner) söögi-joogiga. Osborne-i 15 minuti asemel võtsime me vabaks umbes tunnikese - kahju ainult, et võrkkiiget polnud. Ja juba kl 12:30 toimetati meid pontoonile lõunat veetma. 30 min asemel kestis see tund (või veidi rohkem) alates sellest hetkest kui jala ujuvalusele tõstsime, mis koos edasi-tagasi sõitmise, washdown-i jms tähendas ca 1,5 tunnilist pausi. Ametlik lõpetamise aeg pidi olema 17:00, kuid enamasti otsustas 'kapten' töö lõpetada 16:00 ja 16:30 vahel. Ühesõnaga - f***ing holiday camp :)

Kui peaks juhtuma, et näiteks smoko ajal hakkab veidi igav, võib enda meelt alati haipüügiga lahutada. Kuna haid pole kõige nutikamad kalad ja smoko on enamasti liiga mehine (või oli see hoopis liiga üksluine?), saab ülejääkidega imet teha. Tuleb võtta jupp köit, teha selle ühte otsa silmus, viimane vette heita, silmuse lähedusse toidupalakesed laotada ning paarkümmend sekundit oodata. Kui mõni uljas haipoiss silmusest läbi ujub, on tarvis see ainult kiiresti kinni tõmmata ning ongi hai paadis :) Kahju, et filmilindile seda ei saanud, ehk õnnestub järgmisel korral. Igal juhul pole ammu nii lihtsa vaevaga kala püüdnud. Ja oma käes pole haipoega ka veel kunagi hoidnud, täitsa mehine jõud on tal taga ning hambad-lõuad jätsid sellise mulje, et isegi kui sinna üks korralik puuhalg vahele torgata, ei jääks viimasest palju järgi.

Indiaanlase valvsa pilgu all...

Aga ega ainult smoko ajal meelt lahutada ei saa. Kui õhtus on veel päevakuumust tunda, siis lõpetatakse vara, pestakse paat puhtaks ja hüpatakse AB katuselt jahutavasse merevette, kõikjal ümbruses haid, hiigelsuured (kuni 200-aastased) merekilpkonnad ja muud huvitavad elukad tiirutamas. Ja pärast tööd pontoonile tagasi jõudes ootavad meid grilliala läheduses alati sõbralikud ja unised sleepy haid ning maailma kõige suurem luu-kala - giant groper. Hämmastavalt massiivse mulje jättis see elukas - kui tahad tast aimu saada, kujuta ette umbes inimesesuurust, mitusada kilo kaaluvat näljast ahvenat. Nööri otsast krabas ta igal juhul paarikilose kala teist nägugi tegemata ära ja kui see kala poleks nööri küljest lahti tulnud, oleks Jason koos kõige täiega samuti vette lennanud. Aitäh, Paspaley, et oled mind sedavõrd huvitavale ja mitmekesisele wildlife-ile (rõhk sõnal WILD) tutvustanud!

Haid olid sealpool

Kuna mingil hetkel tundus farmis naisi rohkem olevat kui mehi, siis oli õhus ka veidi muret kehakaalu pärast, mistõttu harrastati õhtuti sellist toredat kaloreid põletavat ning painduvust parandavat ala nagu pilates. Olin alati selle vastu huvi tundnud ning nüüd avanes võimalus ka täitsa tasuta ühes pilatese tunnis ära käia. Venituste osa sealt mulle täitsa meeldis, kuid kui sul on terve päev füüsilist tööd seljataga, siis on raske näha mõtet 'tööpäeva' pikendamisel 45 minuti võrra. Selle asemel vehin jõusaalis veidi raskustega, et lisaks vastupidavusele ka jõudu ning lihast kasvatada. Kontrasti mõttes võib öelda, et eelmises farmis keegi isegi ei mõelnud jõusaali peale pärast tööd ;)

Paberit veel jätkub, järjelikult võib edasi kirjutada. Minu Talbot Bays oleku ajal juhtus seal midagi täiesti era(ja esma)kordset - nimelt sai meil pontoonil toit otsa, nii et isegi barbeque õhtu tuli ära jätta. Mind tundvatel inimestel võib küll raske uskuda olla, et antud sündmus ja minu pardale asumine seotud pole, kuid kinnitan (käsi südamel), et NII SUUR isu mul ka pole. Koka käest sain küll paragada, kui külmkambrist viimaseid puuvilju 'varastamas' käisin, aga eks ta ise oli ka veidi süüdi - no ei ole tema toitudes tunda taolist armastust (ja maitset) nagu Vivienne-l Mark-i valmistet roogades, vaheldusrikkusest rääkimata. See on ka üks väheseid asju, mis Osborne-idel parem oli. Ja võibolla ka koduabilise teenus on siin veidi naljakam - erinevatest paaridest pärit kokku pandud sokkide nägemine ei pane enam isegi muigama, küll aga sain päris hea kõhutäie naerda, kui nägin ühte Nicole-i üliteravat välgatust. Nimelt sattusin hommikul sokikastist oma sokke sorides peale ühele ülipentsikule paarile - teineteise embuses vedelesid seal sokk ning KINNAS :P Kas tegu oli ülima udususe või väga peene huumoriga, jäi mul sel korral kahjuks välja selgitamata.

Rääkimata ei saa ka jätta suurest üllatusest, mis mind ühel kolmapäevasel päeval töölt tulles ees ootas - baari-parvele (niuke uhke eraldi parv on meil) astudes hüppas mulle kaela alati rõõmus ja naerusuine eesti neiu Kerttu!! Jätsime oma suured kotid (üle 10 kg farmi asju tarida ju ei või) Darwinis tema korterisse ja siis tuli jutuks, et ta võiks oma Wales-i poisiga samuti Paspaley-s tööd otsida. Paarike võttis sõnal sabast kinni ja seal nad nüüd olidki! Pas suutis küll mind ja Jannot lahku lüüa, kuid eesti keele mitte äraunustamise eest hoolitseb ta siiski päris hästi :)

Jannost ja lahku löömisest rääkides tuleb kindlasti ära mainida ka üks suurem muutus meie edasistes reisiplaanides. Nimelt on selle blogi sissekande kirjutamise ajal Janno juba Brisbane-s ning peagi asub Uus-Meremaale viiva lennuki pardale. Teda kiskusid jubedalt NZ mäenõlvad ning paadunud lumelaudurina oli tal vaja see linnuke kindlasti kirja saada. Mina aga lähtusin oma esialgsest plaanist - hoia talvest aasta aega eemale (ja tegele pigem sukeldumisega)! Nii otsustasimegi mõnda aega üksi reisida. See on üks asi, mida iga backpacker kindlasti ära peaks proovima - õpid enda kohta midagi uut ja koged kõike hoopis teistmoodi. Kindlasti aga kohtume Austraalia mandri peal temaga uuesti.

Nii, edasi - jõuate?!? Kui minu poolvabal laupäevasel maintenance dayl poleks üks full-day-team oma tööd liiga vara ära lõpetanud, oleks ma veel pikalt ja laialt pajatanud kohalikust turistiatraktsioonist - horisontaalsest kosest. Nüüd aga säästan teid ja mainin ainult nii palju, et kui päevas maksavad 40-60 inimest $580, et Broome-st vesilennukiga sinna lennata, pooletunnine paadireis ette võtta ning seejärel kohe tagasi sõita, peab olema tegu millegi vähemalt natukenegi erakordsega. Meie jõudsime sel päeval kõigest antud loodusnähtuse ääremaadele, kogedes juba seal päris võimsaid keeriseid ja pööriseid, kuid lahkusime raadiokutse "Breaknock, Breaknock. AB-36 is ready for pickup!!" peale. Panen taas panused järgmise korra peale...




Hetkel veedan vaba nädalat Darwinis, löön internetist kaupa tellides palka surnuks ja (üle)mõtlen selle peale, kas suunduda peale järgmist swing-i enne nii kindlana tundunud idasuuna asemel lääne poole või sõita hoopis kergele puhkusele kuskile Aasiasse. Ja loomulikult hoian endale pöialt, et Paspaley jälle mingi sigadusega hakkama ei saaks ning mu nimi ka enne väljasõitu veel Talbot Bay nimekirjas oleks. Time will tell ;)

Pildid ka:

9. juuli 2008

Uus t88koht - Talbot Bay

Kiire update lennujaamast: p2rast 2 p2eva stressirikast ja edutut (kuid ylilihtsat ning tasuvat) stand-by-mehe positsiooni juhtus midagi ootamatut - kolmandal p2eval j2ttis keegi lennule tulemata. Nyyd siis lendan uude farmi, Talbot Baysse ja ei tea, millal tagasi tulen, kuid v2hemalt on siis taskud rahast m2rksa raskemad ja ees ootav puhkus pikem ning l6busam :)

Varstikuulmiseni!

Update 2: nyyd on see amtelik - Paspaley-l on minu vastu k2imas vanden6u. Kuidas muidu seletada seda, et lennukil ei 6nnestunud telikut sisse t6mmata ning me tagasi lennujaama p88rdusime? Nii lihtsalt ei tohi teha inimestega... Positiivsest kyljest oleme me v2hemalt elus ja tervena maapinnal, tehnilised rikked on teinekord hulleminigi l6ppenud ;)

Parem oleks, kui mehaanikud selle asja ruttu korda teeksid ja ma kolmandat update-i tegema ei peaks!

6. juuli 2008

16.-29. juuni. 2nd swing and then some...

Vivienne-i parv jäi Jaanipäeval maha põletamata, aga minilõkke ning siidriga tähistasime seda püha küll. Ülemused Eesti puhkepäevadest eriti palju ei arvanud, seega rassisime Võidupühal juba täiega tööd teha - jälle midagi teistmoodi. Ja ema-isa 30. pulmaaastapäeva puhul sooritasin oma esimese satelliit-telefoni kõne - täitsa uhke tunne oli :)

Esimene nädal möödus see kord linnulennul, sest lõpp oli liiga kaugel, et selle peale mõelda ja amet oli juba piisavalt selge, et sai lihtsalt tööd teha. Ja pealegi algas teisel nädalal vaheldust pakkuv 4-päevane mini-harvest ehk kaua kasvatatud 'saagi koristamine'. Lahti seletatult tähendab see austrite merest välja kookimist, nende seest pärlite ära korjamist ja vastavalt vanusele kas siis uue pärli moodustamiseks vajaliku operatsiooni sooritamist või austri tapmist. Enne harvestit rääkisid mitmed vanad kalad, et see on 'easy money' ning et me ei tohiks kindlasti enne õige kuuajase harvesti lõppu septembris ära minna. Meie õnneks saime demost maitse suhu ning see aitas tulevikuplaanide lihtsustamisele tublisti kaasa.

Mind, Jannot ja Thierry-d määrati kogenematutena tööle Devil's Island-ile ehk kurjakuulutava välimusega parvele, kus pidime 11h jutti tühadele, taimsest ja loomsest mereelust vohavatele austrikarpide paneelidele uut ja säravat läiget andma. Kui esimesed pool päeva tundus see olevat hea vaheldus tavapärasele chippimisele, siis sealt edasi hakkas aeg venima veel hullemini kui kummiliim. Meid abistava masina aeglus ning juurde toodavate paneelide liigsuur hulk samuti tuju ei parandanud. Pärast teist pikka päeva haamriga tagumist ja puhkepauside ära jätmist oli vähemalt üks asi selge - harvest on veelgi üksluisem kui igapäevatöö ning selleks jamaks pole siia mõtet küll enam jääda. Ja üldse tundus mulle see amet kuidagi eriti kilplaslik. Miks on vaja kuute meest sooritama mõistust (ja randmeid) nüristavaid ülesandeid, mida oleks ülimalt lihtne automatiseerida? Kunstlik töökohtade juurde tekitamine...

Kolmandal harvesti päeval õnnestus meil veidi ka kulissidetagust tööd näha ehk osaleda saagikoristuseks kohale toodud laeva (nimega Montoro - mis krdi naise nimi see veel on?!?) pardal austrite algosadeks lammutamise protsessis. Asi näeb välja umbes nii - üks tiim vinnab paneele merest välja, tühjendab paneelide taskud ning transpordib karbid Montoro-le. Kui austrid on veel noored, sooritavad jaapanlastest austrikirurgid nende peal mõne opeartsiooni ning järgmine tiim viib nad tagasi merevette taastuma. Kui aga nende aeg on tulnud, siis võetakse neist lihtsalt pärl välja ning veel elus austri lõugate vahelt susatakse nuga sisse ja lõigatakse see lahti, kasutades tehnikat, mis jätaks karbi sisu võimalikult ühte tükki. Sealt edasi eraldab üks meeskond sisikondasid lihastest ning teist liini mööda käib tühjadelt karpidelt äärte ehk huulte küljest löömine ning liha jäänuste harjaga eemaldamine, et karbid ka seest läigiksid.

Kõik need ametid (v.a. opereerimine, of course) on mul nüüd selged ning kvalifikatsiooni tuli kamaluga juurde :) Kui tapmise amet põhjustas veidi moraalseid piinu, siis soolikate eemaldaja amet võimaldas süüa piiramatus koguses toorest 'pärliliha', mis Aasias on ülim delikatess ning maksab $100 per kilogramm. Väike sojakaste ning wasabi-piisake oleks elamuse muidugi meeldivamaks teinud, kuid soolasesse merevette kastetuna maitses see hõrgutis samuti väga hüva. Huvitavate söödud elukate nimekiri aina pikeneb ja mitmekesistub :)

Jutud käivad, et Paspaley kõik tegevuskulud katavad pärlikarpidest tehtava pärlmuttervärvi müügitulud ja kõik, mis liha ning pärlite müügist lisaks tuleb, rändab puhtalt omanike taskusse. Ja vennad Paspaley-d on Austraalia top 10 rikkamate inimeste hulgas. Not bad, eh? Aa, ja enne kui ära unustan - eelmises sissekandes palju kirutud hullule aborigeenile Jimmy-le anti harvesti ajal kinga. Tuli välja, et halva töökultuuri tõttu oli ta juba Paspaley kõikidest teistest farmidest välja visatud ning nüüd polnud teda enam kuskile edasi saata. Minu kaebamisel oli ilmselt samuti lõpliku otsuse juures oma osa mängida, kuid no süüdi ma nüüd ennast küll ei tunne, sorry Jimmy.

Alles jäänud 3 päeva sisse jäi veel ka mõnusalt lihtne maintenance day, mis lõppes kalastusretkega magevee jõekese juurde. Sööda püüdmine toimus Vivienne-ilt lihtlabase tamiili ning õngekonksuga vette-välja liigutust sooritades - iga natukese aja tagant otsustas mõni pisike uudishimulik kalake ennast konksu otsa haakida ning lõpetas oma elupäevad ämbris või suurema kala kõhus. Teel allika juurde panime ühe terve kala suure konksu otsa ning jätsime AB taha vette lohisema. 15 minutit hiljem vinnasimegi suure queenfish-i paati ning filipiino Millard rookis ja fileeris ta kohapeal ära. Edasi meil nii palju õnne polnud ning saak koosnes paarist alamõõdulisest röövkalast, kes paremate puudumisel siiski kaasa võeti. Ja Eesti tiimi lippu hoidis kõrgel Janno, kes samuti ühe paarikümnesentimeetrise snapperi veest välja kookis. Õhtune BBQ oli igatahes mõnus ning värske kuninganna-kala maitses hästi nii sashimi-na kui ka võis grillituna.

Loodus on sealkandis tõesti võrratult kaunis, puutumatu ning mitmekesine. Näiteks taoline kalastusreis maksaks turistile kahtlemata roppu raha. Juba tavalised ühepäevased retked Darwini lähedal algavad $400, mis siis veel sadu kilomeetreid tsivilisatsioonist eemal toimuvatest rääkida. Ja selle töökoha eelis on veel see, et maksma ei pea ka huvitavate elukate vabas looduses nägemise eest. Sel korral lisandusid kontosse vaalad, meres ujuv soolavee krokodill, haamerpea- (no ei kõla nii hästi ikka kui hammerhead) ja tiiger-haid. Viimane neist pidi olema kõikidest kõige agressiivsem hai ning vastutav enamuse inimestele põhjustatud vigastuste ning surmade eest - toredad 'töökaaslased' mul ikka :P

Ja nüüd sissekande pealkirja teise osa (ehk 'then some...') juurde. Nautisin parasjagu oma vaba nädalat, kulutasin mõttes teenitud (ning järgmisel swingil teenitavat) raha ning elu oli ilus. Kuni kolmapäeval tuli meile külla prantslane Greg, kes meiega eelmise swingi poole peal ühines ning pidi järgmine kord samuti pardal olema. Tema uudis võttis mul südame alt päris kõhedaks. Põhjusega. Nimelt käis ta Paspaley-st kindluse mõttes üle küsimas, et kas ta ikka on esmaspäevaste väljalendajate nimekirjas ning suur oli ta üllatus, kui ta oma nime sealt ei leidnud. Läksin järgmisel päeval sama rada pidi firma peakontorisse ning sain enda kohta täpselt sama kurva tõsiasja teada. Vot niimoodi käib siinkandis siis vallandamine...

Ma olen ikka veel hämmingus, et nad isegi ei helistanud mulle, et nad mu teeneid enam ei vaja. Kui Greg-i poleks olnud, oleks ma rõõmsa näoga esmaspäeval lennujaama ilmunud ja veelgi suurema üllatuse osaliseks saanud. Ja ära oleks ostetud olnud ka lennupiletid Cairns-i, sukeldumine jmt, mis nüüdset olukorda arvestades valele ajale oleks sattunud või mida ma enam endale lubada ei saa, sest oluline osa mõttes kulutatud rahast jääbki ainult mõttemaailmasse. Prrrrrr.... Toomaste suust kuuldud juttude (valetamine, petmine ning intriigid - täpselt nagu seebikas) ja siiani nähtu põhjal ei julge Paspaley-t väga tööandjana kellelegi soovitada. Aga pole ilmselt vahetki, sest filipiinode sissevool on tugev ning peagi on firma ametlikuks keeleks ilmselt filipiinide jagu.

Pärast kolme päeva intensiivseid tööotsinguid on mu tuleviku väljavaated järgmised - võimalik 'glamuurne' positsioon Coles-is (Austraalia ekvivalent Eesti Selverile), oodatust varem edasiliikumine Cairns-i või saatuse kiuste veel üks vahetus mõnes pärlifarmis. Nimelt on mul esmaspäeva hommikuks soolas stand-by positsioon lennujaamas. Töö on lihtne - ilmu kl 4:30 Paspaley terminali (jah, neil on oma lennufirma, oma terminal ja isegi oma veisefarmid jne) ning oota ja looda, et kellelgi on elutige pohmakas ning ta ei ilmu kohale. Tõenäosus välja lennata on seega umbes 1/30 (või veelgi väiksem, sõltuvalt teiste minusarnaste ootajate arvust), aga kui tühjade kätega linna tagasi pean minema, makstakse mulle vähemalt poole päeva palk.

Elu on taas näidanud, kui mõttetu on mingeid kaugeleulatuvaid plaane teha - ela hetkes ning tee kõike spontaanselt. Don't worry, be happy, nagu Bob Marley ütleks ;) Nii teengi ning kui oma raja ära valinud olen, küll siis siia jälle uus lookene ilmub. Seniks aga nautige Eestissegi kohale jõudnud suve ning röövelukatevaba merevett!

Pildid