Lõunapoolkera finaal

Greymouthi ümbrus hõlmas endas veel sürrealistlikke pannkoogi-kive (istun ühe sees alumisel pildil) ning õlgu kehitama panevalt sinise veega jõge, aga ööd veetma sõudsime Franz Joseph-isse, täitsa jää külje alla, kus lumiseid mäetippe oli ka kuuvalguse käes näha ning liustiku lähedusest sai aru õue astudes. Tom pole oma sünnat ilmselt sellistes unikaalsetes oludes veel kunagi tähistanud, kuid Uus-Meremaa õlu- ja veinitootjate tööga jäid kõik väga rahule ning ega õhtusöök, kaardimäng ning ohtralt nalja küünlavalgel maailma kõige kiiremini liikuva liustiku kõrval ka nurisemiseks põhjust andnud.

Nagu arvata oli, siis jahedus tegi kõik kiirelt värskeks ning hommikust värisemist ei aidanud vähendada isegi fakt, et olime seda pisikest camperit neljakesi seestpoolt täiega kütmas. Kui aga päike välja tuli, siis võis vabalt lühikeses riietuses ringi käia, taustaks lumiste mütsidega mäetipud. Tegelikult läks Ele isegi nii kaugele, et otsustas 5-tunnisele liustiku-kogemusele jalga panna miniseeliku pikkuses shortsid ja ega Kallegi palju alla jäänud. Giidid jagasid meile veel sokid-saapad, Goretex joped (juhuks kui imeilus päikesepaiste peaks ootamatult asenduma halli ja külma vihmasajuga) ning jää peal kulgemiseks ogalised "kassid" ja peagi olime jalutamas mööda kiviklibust jõesängi. Liustike algus paistis olevat kiviviske kaugusel, aga optiline illusioon pettis ära ka kõige pikemad eestlased - kõmpida tuli rohkem kui 2,5 km.

Kui vahepeal tundus, et T-särk on täiesti piisav varustus antud keskkonda, siis jääle jõudes ilmus eikusagilt jäine tuul (loogika-loogika) ning kõigil läksid ülearuse pagasina tunduvad joped naksti selga. Kassidega käimise koolitus läbi tehtud, asusime jäässe raiutud astmeid mööda tõusma maailma kõige järsema liustiku otsa, kuhu turisti raha eest lastakse. Täitsa tore oli seda suurt elusat "asja" lähedalt uudistada; kahju ainult, et giidi räägitu eriti meelde ei jäänud ;) Jää oli sini-sinine, igalt poolt tilkus ja nirises vett nagu (igavesel) kevadel, kõikjal olid praod-koopad ning paar kuud varem nägin Austraalias uudist, kuidas paar turisti läksid piltide tegemiseks rajalt vähe kõrvale ja just sel hetkel kukkus neile kaela mitusada tonni igijääd. Nende kehasid leitud veel pole, nii et põhimõtteliselt võis see olla ka kaval identiteedi-vahetamise plaan - hoidke silmad lahti.

Üleval anti meile 2-3 minutit aega, et pilte teha ja ise kaasa võetud lõuna sisse kugistada, pärast mida algas samalaadne 2,5-tunnine tagasitee. Veits üle käe tehtud (ja kallivõitu) oli see tuur, kuid sealt saadud kogemus on siiski 'something totally different'. Tagasi turistikülas, võtsime Kallega ette vapra sammu ning broneerisime järgmiseks päevaks ära allahüppe kuristikku ning pärast seda loksusime 6 tundi mööda mägiseid ja vähem mägiseid maanteid Queenstowni poole.

Queenstown on teatavasti NZ adrenaliinipealinn, kust iga hull leiab oma ja on tõsine oht terve puhkuse eelarve mõne päevaga ära kulutada. Meil Kallega enesekontroll säilis ning valisime ainult ühe asja, aga selle eest ühe hirmuäratavaima - Uus-Meremaa kõrgeima bendžihüppe. Nevise jõe kohal rippuvast gondlist 134 meetri sügavusele hüpates peaks vabalangus kestma 8,5 sekundit, sellest saadav adrenaliinilaks aga märksa kauem ;)

Öö hakul linnale lähenedes nägin järsku AJ Hackett-i (maailma esimene bendžihüppur ja omanimelise firma asutaja) silti ning kõige vähema vaevaga valitud ööbimiskoht oligi olemas - magasime otse maailma esimese (kommerts-)bendžihüppe parklas. Juba ärgates oli ärevus õhus, hommikusöök polnud samuti päris see ja pinget kruviti veelgi sõiduga objektile - mööda nii järsku ja kitsast piireteta kruusateed pole ma veel kunagi mäkke tõusnud. Pilt mäe otsast kõike päris hästi edasi ei anna, aga no vaade oli kergelt aukartust tekitav. Edasi käis kõik aga väga kähku, sest mõtlemiseks aja andmine seal vist väga levinud (ega hea) idee pole.

Kiire gondlisõit keset kanjoni, 150 meetri kõrgusel Nevise jõue kohal rippuvale platvormile, jalad rakkesse ning oligi valju rokkmuusika vahelt kuulda countdown-i - three, two, one... Aga inimmõistus tõrgub totaalselt vastu, kui on vaja astuda samm sügavikku. Ilma selle kaitsemehhanismita oleks inimsugu ilmselt ammu välja surnud, kuid toore jõuga on võimalik sellest siiski üle saada. Aga need esimesed sekundid - phew - midagi täiesti enneolematut. 8 sekundi jooksul käib läbi ikka korralik tunnetepakett - ärevus-hirm asendub absoluutse ekshilaratsiooniga, et enne jõeni jõudmist muutuda ground-rush-i tekitatud adrenaliinipuhanguks. Uuesti üles "põrgates" voolab soontest läbi see mõnus magus vabaduse tunne ja iga rakk kehast kisendab "VEEEEL!!!". Langevarjuhüpe oli ju ka lahe, aga lennukist välja astudes on maa liiga kaugel, et mingit hirmu tekitada ja pärast varju avanemist on maandumine aeglane ning sujuv, seega ikka väga erinev kogemus. Need olid vist mu elu kalleimad sekundid, kuid totaalselt seda väärt ;) Ning Ele arvuti ärasuremise tõttu reisi viimasel päeval jõuab video mu õhulennust siia kunagi hiljem.

Queenstowni jõudes vihma sadas, Tomi luuratud canyon-swing millegipärast ei töödanud, niiet Tomi tema eredaimaks elamuseks sealt linnast jäi gondlisõit mäe otsa ja tagasi. Ja kuna Ele meid ka millegagi seal kinni ei hoidnud, siis panime jälle lõuna poole ajama. Üheks must-do-ks enamuse turistide nimekirjas on laevakruiis Milford Sound-il (a la Rootsi-Norra fjordid ilma punaste katusteta ning veelgi dramaatilistemalt veest välja kõrguvate kaljudega), kuid selle geograafilise asukoha (130 km tupiktee otsas), sombuse ilma ning natuke ka mitmelt poolt kõlama jäänud turistika-faktori tõttu otsustasime oma päeva veeta hoopis Te Anau-s "matkates". See linnake on tuntud kui NZ matkaradade pealinn ja loomulikult leidsime meiegi enda võimetele sobiva marsruudi - 4-tunnine retk läbi maagilise välimusega sammaldunud pöögimetsa ja värvilise raba kuni süngelt maalilise Motueka järve äärde, tee kõrval voolamas ebareaalselt selge veega jõgi, mille ääres ka osad Lord Of The Ringsi stseenid aset olevat leidnud.

Kopsud värskest metsaõhust liigselt küllastunud, kulgesime veel mõned sajad kilomeetrid Antarktika suunas ning koos ehaga tervitas meid vali ning jäine ookeanituul. Laagri üles panek majaka äärde, viltuste puudega padriku vahele ei olnud võibolla kõige targem mõte, sest Lonley Planeti andmetel olevat sellelt alalt maoorid põgenenud lumeinimest meenutava elaja tõttu. Eelmisel ööl magasime kõik jube halvasti, mille peale Tom hakkas kahtlustama, et olime valinud koha otse veesoone kohal. Lumeinimese hirmu tõttu aga ei julgenud keegi õue vetsugi minna, rääkimata siis nõiavitsaga veesoone otsimisest. Õnn aga ei ole eestlaseid maha jätnud ning hommikuks olid kõik elus ja hästi välja puhanud.

Paremgi veel, mõned sammud majakast võtsid päikest paar merilõvi ning leidsime ka ühe segaduses pingviini, kes ei suutnud otsustada, kas on targem vette tööd rabama (loe: kala püüdma) minna või niisama kaldal lebotada. Merre polnud meistki keegi ammu saanud, kuid nii häda ka käes polnud, et seal 2-3 meetriste lainetega, mis vastu kaljusid paiskudes tornina kõrguvaid vahusambaid üles paiskasid, võidu ujuda.

Nautisime lihtsalt looduse võimu ning järgmiseks avastasime ennast Uus-Meremaa lõunasaare lõunatipust, kohast nimega Slope Point. Lõunapooluseni jäi veel 4800 kilomeetrit minna, kuid minu jaoks oli tegu siiski päris hea saavutusega - nii pea alaspidi polnud ma veel kunagi olnud (kui, siis võibolla ainuld bendžihüppe ajal...).

Järgmiseks oli reisikavas dinosauruste ajastust pärit kivistunud mets (ülal). Siin ei väsita rõhutamast, kui unikaalne iga koht maailma (või lõunapoolkera) mastaabis on, nii ka selle "metsa" puhul. Ei saa öelda, et ma varem taolisi kivistunud kände või tüvesid näinud oleks, aga üle poole tunni me seal aega ilmselt ei veetnud. Läksime hoopis inimkätega uuristatud kunagisse raudteetunnelisse, mis 100 aastat tagasi pea 9000 naela maksma olevat läinud. Täitsa creepy koht, kuid vähemalt paistis tunneli teisest otsast valgus ;)

Kohanimedest ma polegi veel juttu teinud, aga naerda saab nende üle ikka üksjagu. Maoorikeel meenutab natuke eesti titakeelt, seega paljud kohanimed on pärit nagu lasteraamatust, teised aga panevad lihtsalt muigama. Maailma pikimat sõna ei hakka siin kirja panema (pole nii palju kannatust, sest silme eest läheb pidevalt kirjuks), kuid mõned näited siiski: Tutukaka, Matamata, Matakohe, Katikati, Karekare, Kakanui, Kaka Point, Shag Point, Kumara (maguskartul), Tapawera, Kohatu jne jne.

Mõned kohad on kiivid täitsa hästi ära peitnud, näiteks ühe "scenic route-i" ehk Highway 92 otsimiseks tuli üks linn ikka totaalselt risti-rästi läbi sõita ja umbes sama teema oli ühe omapärase ranna otsimisega, sest no mitte ei osutanud ükski silt Tunnel Beachi poole. Kui lõpuks sinna kohale jõudsime, oli pimedus langemas ja vihmasadu ei teinud samuti otsustamist raskemaks - ööbime parklas ning hommikul vaatame koha mahedas päikesetõusu-valguses üle. Öösel tahtis tuul bussi ära viia ja Ele ei olnud kaugel rooli haaramast ja minema sõitmast. Hommikuks oli pimedus küll kadunud, kuid tuul ega pilved mitte ning hetkel, kui otsustasime järsku mäge mööda alla laskuma hakata, tehti taevaluugid lahti ning kahe minutiga olin läbimärg. Et tegu oli tunniajase edasi-tagasi käiguga, siis järgnesin juba autosse põgenenud Tomile, kuid noored armunud marssisid vapralt edasi. Ilusa ilmaga poleks koht kaugel paradiisist, neid uskuma jäädes istusin meie liikuva kodu rooli ja sõitsin Dunedin-i, lõunasaare suuruselt teise linna.

Ma ei ole kohvijooja, aga Perthis restoranis töötades kasutasin aegajalt ikka ära hea espressomasina olemasolu ja no mõne tassi olen Eestiski joonud. Peab ütlema, et ubade röstimine on kiividel igal juhul ülihästi käpas, sest no kohvi on ülimaitsev. Ja mis olekski parem kui läbimärja ja külmetavana istuda maha sooja hubasesse kunstgalerii küljes olevasse kohvikusse linnas, mis on kuulus oma kohvikute ja galeriide poolest :) Pettuma ei pidanud keegi (isegi Ele mitte, kes kohvi ei joo - rummiga tee soojendas vähemalt sama tõhusalt kui hea mocha) ning tiir galeriis mõjus hästi inspiratsioonile.

Ei teagi täpselt, kelle inspiratsiooni tulemusena me Cadbury-sse e Uus-Meremaa ainsasse šokolaaditehasesse tuuri otsustasime võtta, kuid no annab ikka pingutada, et sellest magedamat elamust välja mõelda. Laupäevase päeva tõttu Oompa Loompa-d tööd ei teinud (Charlie and the Chocolate Factory, anyone?), seega näidati meile 10-minutilist filmi, räägiti kahe seina taustal (millest üks polnud absoluutselt šokolaadi ega selle tegemisega seotud) törts juttu, anti kotike väga mõttetute maiustustega ja saime "megahea" võimaluse osta 15% poehinnast soodsamat šoksi. Läksin sinna ju šokolaadi degusteerima - kui ma oleks tahtnud õhkõrna šoksikihiga kaetud vahukommikala, banaanichewie-t või küpsist maitsta, oleks ma kommivabrikusse läinud.

Iga linn tahab millegi poolest kuulus olla, Dunedin-i elanikud võivad käsi rinnale taguda ning karjuda: "Aga meil on maailma kõige järsem tänav!!". Meie hädist campervan-i me sealt üles piitsutada ei julenud, tegime Kallega hoopis väikse trenni ning jooksime tippu. Ütleme nii, et kui ma seal elaks ja vastu hommikut peolt koju jalutaks, siis ma kas magaks tänava alguses või kutsuks takso, et see mind sealt üles veaks...

Õhtu hakuks jõudsime Oamaru lähistele, mis on tuntud oma pingviinikolooniate poolest. Kuna ma Austraalias olen juba neid maailma pisemaid sini-pingviine näinud, siis tasuline tuur enam ei isutanud. Mõned kilomeetrid edasi elavat ka kollasilm-pingviinid, kuid meie sinna jõudmise ajaks olid nad juba ammu merest pessa ukerdanud ning hämaras tundus plats täiesti puhas olevat. Selge oli ka see, et enne koitu keegi meist sinna nende merre tagasi marssimist vaatama ei lähe, seega jäi pingviinikontosse see üksainus eksinud isend Waipapa majaka juures. Tühjad akud ja juust tunne tähendas taas traditsioonilist pay-for-two-use-for-four süsteemis karavanipargi külastust ning saime ka kütteradika luksust nautida. Mingi külmalaine vist levib siin (no minu jaoks alla 10C just seda tähendabki), sest no üldse ei saa enam ilma kihilise riietuseta olla, kapuuts on samuti rohkem kui üks kord kasutuses olnud. Või siis on lihtsalt sügis käes - lehed puudel on täitsa mõnusatesse kollakas-punastesse toonidesse hakanud minema, õunad teeäärsetelt õunapuudelt on magusaks muutnud ja õhus on tunda värsket kargust :)

Viimane täispäev armsaks saanud bussiga möödus Lõuna Alpides jänesehaake tehes. Lumiste mütsidega mäed, türkiissinised järved (ühe kaldale oli ka miljonivaatega kirik ehitet), neoonrohelised karjamaad tuhandete valgete täpikestega (lambad, noh) ja vahelduseks ka maooride kritseldused kiviseintel (võrreldes aborigeenide omadega jäävad häbisse kahjuks) ning veidrad kibuvitsavõsaga ümbritsetud kõrged savikaljud.

Kuid tee peal Christchurchi pidin ma ikka tuju ära rikkuma ning emaili lugema... Nomad Campervanz Brent Rouse-iga eesotsas teatas meile viisakalt, et reisi alguses juhtunud käigukasti-jama oli juhi süü ning remondirahad on krediitkaardilt maha võetud. Ehk siis kuti seisukoht on selline, et kui tema värava taga näiteks mootor pilbasteks lendaks, siis oleks samuti meie vastutavad, sest "teie ju olite roolis ning esimesed 10 meetrit buss sõitis kenasti". Järgmine päev möödus helistades-sebides-uurides-sõdides, et asjad taas meie kasuks pöörata. Kui aga remondimees koostööd ei tee, firmal Christchurchis kontorit pole ja meil siin ainult paar päeva aega on, siis võib arvata, mis tulemus oli. Käisime isegi advokaadi jutul ning eriti närvi ajab see, et meil oleks täiesti pädev kohtucase selle tüübi vastu, kuid peaksime kuu aja pärast ise kohtusse ilmuma... Ja kehtibki jälle mu ammune Kagu-Aasiast pärit vanasõna "Turist saab ikka tõmmata". Järgmine samm on kohaliku "Pealtnägija" saatega (mis siinmail kannab "FairGo" nime) ühendust võtta ja igas muus võimalikus kanalis selle firma maine kallale asuda. Pfff, mõru maik on suus...

Viimasel päeval oli Christchurchis perfektne ilm, vist esimest korda oli taevas absoluutselt pilvitu, päike soojendas mõnusalt, kuid õhus oli kargust ja sügist. Tom lahkus juba koidu ajal, ülejäänud rahvas jalutas lihtsalt linnas ringi, uuris botaanikaaias sügisrüüs puid, taimi, lilli, absorbeeris galeriides kunsti ja käis suveniirijahil. Mis mind aga selle linna juures kõige rohkem üllatas, oli fakt, et siin pole MITTE ÜHTKI kõrghoonet. Tegu on NZ Lõunasaare kõige suurema linnaga ning elanikke on pea sama palju kui Tallinnaski, kuid kuskil on keegi edukalt suutnud "madala linna" poliitikat kehtestada. Huvitav minu arust.

Mulle ei meeldi väga kokkuvõtteid teha ja mulle ei meeldi samasse riiki mitu korda tagasi reisida, sest maailmas on niiiii palju uusi ja huvitavaid kohti, mida avastada, KUID Uus-Meremaale tulen ma ükskord tagasi. Igal sammul vapustavalt ilus loodus, hea kliima, taskukohased hinnad, surmavate elukate puudumine, mustmiljon aktiivse puhkuse võimalust (üks väheseid maid, kus saab samal päeval nii ookeanis surfata kui mägedes lumelauaga sõita) ja loomulikult ülilahked adrenaliinisõltlastest inimesed lihtsalt on seda väärt ;) Nüüd aga astun peagi lennukile, et vahepeatustega Sydneys, Bangkokis ja Dubais jõuda magamatuna ja väntsutatuna Kreeka pinnale, külla sõber Costasele. Parem oleks, kui ilmateate lubatav 14C ja vihm tõsi poleks - ei taha aklimatiseeruda!!!

PS! Kui keegi mitte-siinkäinutest arvab ära, mis toodet reklaamib Uus-Meremaal slogan "See how it runs!", teen talle isklikult ühe joogi välja ;) Pakkuge!

Lõunasaarel

Pärast eelmise peatüki avaldamist seiklesin ma umbes tund aega öises Wellingtonis, et vahepeal ära kolinud 'kodu' taas radarile saada, leidsin eest parajalt lõbusas tujus majakaaslased ning otsustasime Wellingtoni ööelu üle kontrollida.

NZ pealinn olevat kuulus oma teatrite, kino ja filminduse, kohvikukultuuri, kunstigaleriide ja ka ööelu poolest. Siit sai tuule tiibadesse LOTR triloogia režišöör Peter Jackson ning iga wellingtonlase kohta peaks siin olema rohkem kohvikuid kui New York-is. Ööklubide ja baaridega ei tundunud neil samuti eriti kehvad lood olevat, sest isegi öösel kl 2 kubises kesklinn pidulistest ning igast teisest hoonest kostus valju muusikat. Meile heaks üllatuseks oli sissepääs enamustesse klubidesse tasuta, mis tähendas aga palju jalavaeva (et ikka parim koht välja vaadata). Õhtu highlight-ideks jäid ilmselt tudengiklubi nimega "Suur Maguskartul" (kus muusika oleks tulnud justkui kellegi kodunt kaasa võetud muusikakeskusest ja kus paljud pidulised ei andnud mitte kuidagi 18-aastase mõõtu välja), Lonely Planet-i soovitatud "Studio 9" otsingud (keegi ei tundunud teadvat seda klubi ning seal aadressil asus hoopis teise nimega koht, kust samuti nende 'eelkäija' kohta midagi ei teatud') ning "The Coyote" markantne turvamees, kes suutis isegi dokumentide kontrollimise üli-üli-tähtsa tööna paistma panna.

Liigagi lühikesest unest ärkasime selle peale, kuidas meie bussi ümber hakkas kogunema spordimaias rahvamass, kes oli tulnud kaasa elama laupäevahommikusele triatlonile. Kuna aega linnas ei olnud just jalaga segada, siis tuli kõigepealt ette võtta eluliselt tähtis ehk minna valuutat vahetama. See protseduur, hiline ärkamine ning varane praami väljumine tähendas seda, et Wellingtoniga tutvumiseks jäi meil umbes täpselt 15 minutit. Kasutasime selle hästi ära Uus-Meremaa üheks sümboliks olevas, 300 miljonit kiividollarit maksma läinud hüpersuperinteraktiivses muuseumis nimega Te Papa. Sisse astudes teatas meid tervitav kuraator julgustavalt, et kogu muuseumi läbivaatamiseks kulub keskmiselt kolm päeva. Ei hakanud tal tuju ära rikkuma ja meie graafikust juttu tegema, vaid suundusime hoopis kiirelt-kiirelt high-tech eksponaatide juurde. Ütleme nii, et mul pole vist ühestki muuseumist lahkudes nii kurb tunne olnud, aga vähemalt on põhjust Wellingtoni tagasi tulla ;)

Meid Lõunasaarele transportivale praamile hiljaks me ei jäänud, pidime hoopis ebatraditsiooniliselt teiste taga ootama. Sõidu, mis muidu võiks üsna vaatemänguline olla (pikk osa kulgeb mägede ja väinade vahel), tegid tuul, sombune külm ilm ja väsimus lihtsalt pikaks praamisõiduks. Uus saar viskas meile kohe ka väikse vimka, juhatades meid siltidega järgmise linnani 3x pikemat teed mööda, kui kaardilt paistev otsetee seda teinud oleks. Eks teinekord siis vaatame enne sõitma hakkamist kaarti ka. Esimene mulje oli aga täitsa paljulubav - siin tundub olevat veelgi rohkem päikest, piltilusaid vaateid, mägesid, lambaid, ruumi ning vähem autosid kui Põhjasaarel. Ja hinnad paistavad ka odavamad.

See-as-you-go ajaplaneeringu tulemusena jäi meil NZ suurim, Marlborough veinipiirkond avastamata (mis sa seal ikka pärast kl 5 ringi tiirutad, kui kõik proovikojad juba kinni on pandud), suundusime siis otse Abel Tasmani rahvuspargi poole. Öise peatumiskoha valisime traditsiooniliselt huvitava - taamal lõõmas mingi salapärane tulekahju, õhtusöögi saateks kõlas õuest lammaste arglik määgimine ning vahepeal lasti ka eemalt sellist sireeni, et tekkis reaalne tahtmine japside õhurünnaku eest bussi alla varjuda. Söögist rääkides, siis vahetult enne eha sõitsime läbi NZ (ja väidetavalt terve maailma) rohekarbipealinnast ning ostsime ühest restost kaasa päris mitu head tosinat elusaid karpe. Hautatud brokkoli, kerge tomati-kurgi salati ning sidruniviiluga värsked karbid vaikselt põleva küünla poolt valgustatud hea seltskonnaga pole veel kunagi nii hästi maitsenud. Kuid midagi oli siiski puudu..

Järgmisel päeval kulus suurem osa ajast üle Mt Takaka edasi-tagasi sõites ning rahvuspargi ega randade nautimiseks ei jäänud kuigi palju aega. Ühe pisikese linnakese infopunkti töötaja oli justkui rääkiv Lonely Planet, soovitas meile mitmeid 'peidetud' vaatamisväärsusi, planeeris ära meie allesjäänud aja NZs, kuid tõi meid ka tagasi maapeale, konstanteerides huvitavatesse kohtadesse jõudmiseks kuluvaid sõiduaegasid - ees seisab ohtralt tunde maanteel :(

Igatahes nägime ära maailma kõige selgema veega allikasüsteemi (vee all olevat võimalik isegi sinust 62 m kaugusel olevaid kalu näha); kondasime ringi Kambodža Angkor Wat-i templite juures nähtud keskkonda meenutavas 'salapaigas' (ainult templeid polnud, olid vaid võimaste juurtega kivide-kaljude otsas kasvavad puud, kitsad käigud ja niiskus - mäletad?); ning kastsin end isegi mõneks ajaks värskendavalt jahedatesse Tasmani mere vetesse - päevi polnud ju dušši näinud, kuskil oli tarvis end ikka veidi loputada ;)

Ja nüüd teame, miks campervan-is on keelatud 'elutoas' sõita - mehisel mägiteel naiselikult kurve võtnud Ele juhitimisel kulgenud camperis põrandal pikutanud Kalle ülahuul kohtus suurel kiirusel kapist väljunud kalakonserviga ning järgnevad minutid tulid meil veeta verd pühkides. No pole viga, arm ju ainult kaunistab meest ning nüüd on tal ilmselt igaveseks kaasas 'suveniir' Uus-Meremaalt.

Kuna jäime napilt maha viimasest Franz Jospeh liustiku tuurist, siis on meil hetk aega lääneranniku suurimas linnas - 11 000 elanikku mahutavas Greymouthis, et sealt siis õhtu hakuks ikka jäääärde välja sõita. Hommikul ebaproportsionaalselt väikse koogi ja suure küünlaga alanud Tomi sünnipäeva tähistamine jätkub õhtul ning homne jäine kogemus teeb kõigil olemise värskeks. Edasi on ka plaanid tehtud, aga neist ei räägi praegu. Side lõpp.

Uus-Meremaa!!

Mu Uus-Meremaa tripp ehk Austraaliast ärakolimine algas nagu iga teinegi suurem ettevõtmine - magamata ööde ning viimasel hetekel asjade pakkimisega. Veel 8 minutit enne bussi väljumisaega ei olnud kott päris koos, kuid õnneks jäi buss ikka korralikud 10 minutit hiljaks. Perth - Melbourne lennule pakkus mulle lahke neiu check-inist viisaka jalaruumiga emergency-exit rida ning kui istme seljatugi ka alla oleks käinud, siis oleks täitsa äriklassi reisijana end tunda võinud :P

Teine magamata öö möödus Melbourne-i lennujaama nurgas, kuhu ma kiirelt mugava pesa punusin, läpaka vooluvõrku lülitasin ja Telstra mobiilse interneti abil väga mõnusalt Skype kõnega aega veetsin. Hommiku saabudes saabusid ka Kalle ning Ele ja pärast väikest lõhkeaine-detektsiooni ning 'tasuta massaaži' istusimegi juba lennukis. Nägime vist ikka väga kahtlased välja, sest esimese asjana pärast Uus-Meremaa pinnale jala tõstmist konfiskeeriti meilt telk. Biosecurity osakonna ukse taga oodates pistis leti tagant korra üks bioturvamees pea välja, endal näppude vahel pirakas ämblikulaip ja ees küsmärgiga ilme. 15 minutit hiljem oli NZ CSI tiim ämbliku mõrva juurdluse lõpule viinud ning telk tagastati nende õiguspärastele omanikele.

Lennjuaamast 20 km kaugusele Aucklandi transportis meid miski kahtlane tšurka mööda veelgi kahtlasemaid teid, aega kulus selleks pea 1,5h, aga vähemalt saime tasuta linna-tuuri. Perthis Auckalndi ilmateadet tekkis suht tugev hirm aklimatiseerumise alguse osas, sest soojakraade lubati 22 ja kuulu järgi ei pidavat vihmgi taevasse jääma. Kõik mis lubati, sai ka tõeks, kuid mingil imekombel ei ole NZ 22C absoluutselt võrreldav Perthi 22 kraadiga (mil ma külmast sinine olin). Päeval võis täitsa vabalt T-särgiga ringi käia, ainult hostelisse jõudes tuli talveriided välja otsida, sest ilmselgelt oli neil konditsioneer rikki läinud ja tuba ei erinenud palju hundilaudast.

13h uni tegi olemise täitsa erksaks ning jõudsime enne tööpäeva lõppu isegi pilgu Aucklandi muuseumile peale heita. Loomulikult kõige huvitavama ehk vulkaanidele pühendatud sektsiooni juurde jõudes võttis meil muusemuitöötaja kraest kinni ja tõstis meid välja. Lisaks maoorikultuuriga tutvumisele ja talveaiale avastasime enda jaoks veel midagi totaalselt uut ja mugavat - toidupoest saab alkoholi osta ja seda lausa südaööni! Kange kraami jaoks on siiski eraldi kauplused, kuid Perth-i kell-viis-sulgeme-kõik-poed režiimist on see igal juhul edasiminek.

Järgmisel päeval läksid Kalle ja Ele meie uut kodu ära tooma, mul oli veel paar seiklust linnas ning õhtu hakul saimegi teele. Lõbu oli umbes täpselt 40ks kilomeetriks, pärast mida mäest üles sõites 3ndat käiku sisse pusides (mitte kohe ei olnud võimalik seda sujuvalt teha) käis auto alt läbi kolin ning järgmine käik enam sisse ei läinud :P Korraks käis peast läbi mõte, et võtaks Uus-Meremaa siis läbi 3nda käiguga, kuid Oliveri ja Madli käst kuuldud lood ülimägisest NZ põhjaosast sundisid sellest ideest loobuma. Mõne aja pärast saabunud remondimees Brian andis endast küll parima, kuid kohapeal käigukasti ta ikkagi ära ei remontinud. Selle asemel kutsus ta meid enda workshop-i ööbima ja lubas järgmisel hommikul (ehk laupäval) kiirelt meie masina korda teha, et me teed jätkata saaksime. Kiivide (e uusmeremaalaste) lahkuse juurde pöördun ma hiljem veel tagasi, aga ütleme nii, et oli päris omapärane õhtu Brian-i sõprade seltsis töökojas õlut juues, öösel meid sissetungijateks pidavaid inimesi rahustades, filmi Starsky & Hutchi peamist rekvisiiti, '74 Ford Gran Torinot, uudistades ja kallist tehnikat täis töökojas ööbides (mitte et meil seda näoga seina poole ja kinni kiilunud 3. käiguga camperiga kuidagi ära varastada oleks võimalik olnud...).

Nagu Brian lubas, nii saimegi kl 13 paiku uuesti teele ja esimene peatus oli intensiivselt rohelises vihmametsas, NZ suurimate puude ehk kauripuude keskel väikest jalutuskäiku nautides. Vihmametsa tihedas taimestikus, lopsakates palmilistes, niiskes ja lõhnavas õhus ning salapärastes häältes on midagi maagilist ja paeluvat, võiksin seal vist lõputult aega veeta... Mõned kosed ka üle vaadatud, tikkus nälg peale ning asusime mõnda Austraalias nii populaarset avalikku tasuta grilli otsima. Ainus, mille leidsime, tundus juba aastaid tagasi olevat töötamise lakanud ning ega nädala aja jooksul pole neid rohkem ka kohanud. Teine oluline vahe Austraaliaga on see, te taevas on PILVED, iga natukese aja tagant tibutab vihma ja kõik on ROHELINE. Esimesed paarsada kilomeetrit vahtisime kõik kolmekesi aknast välja nagu mingid kõrbeelanikud, silmad heldimusest märjad.

Sõitmisest veel rääkides, siis võib öelda, et buss eriti mägesid ei armasta ja möödumisradasid nähes ei valda meid tunne 'oh, nüüd saab lõpuks mööda sõita', vaid pigem 'phew, viimaks saab kõik need selja taha kogunenud närvilised auto(juhi)d mööda lasta' ;) Ja tundub, et iga päev avastame midagi, mis ei tööta või siis hoopis laguneb midagi ära. Eks otsast ikka prandame ühtteist ka, nt toiduõliga on juba nii mõndagi ära õlitatud ja vähemalt pole siiani enam käike kinni kiilunud ning katus ei lase ka eriti läbi.

Järgmisel hommikul tõusime harjumatult vara, et ennast kl 8ks Tutukaka nimelisse linnakesse vedada ja sealt paadiga merele panna. Rannikul asuvad Poor Knights Islands lähedal olevad sukeldumiskohad on väidetavalt maailma top 10-s subtroopiliste sukeldumispaikade hulgas ja see oli ka hea võimalus ära proovida 'külmaveesukeldumine' (18-20C vett üks eestlane väga külmaks ei nimetaks, kuid 1h vee all on midagi muud kui kiire suplus rannas, eksole). 7mm kaheosaline wetsuit, kapuuts ja sokid ei jätnud mingit võimalust külma tunda, aga kogu varustus oli kasutuses aasta ringi, st ka talvises 14C vees tuli samamoodi vette ronida. Siinkohal meenub mulle Sydenys tehtud sukeldumine, kus vesi oli võibolla kraadike-paar soojem, kuid varustus märksa õhem ja seal oleks hambad vee all ikka valjult plagisenud, kui regulaatorit hapniku saamiseks suus poleks olnud...

Kogemus oli oodatult väga erinev sellest, mida troopikas näha saab. Kõige huvitavam on taolistes kohtades sukelduda pea ees sügavale 'vetikametsa' ja sealt kõiksugu huvitavat mereelu eest leida. Kelp ehk pruunvetikas vohab seal mõnuga ning erinevalt troopikast, kus tänu korallidele midagi puutuda ei tohi, võib seal julgelt kätega sahmida. Ainuke oht oli antud kohas mürgine scorpionfish, kes end väga osavalt kivisarnaseks pambuks maskeerida on otsustanud. Neid kalu pole ma nii suurtes kogustes ühes kohas veel kunagi näinud ja tundub, et neil puudus seal ka looduslik vaenlane, sest no nad olid ikka pirakateks kasvanud. Ühed maailma suurimad stingray-d on samuti nähtud, samuti hulgim kurja näoga angerjaid, ülisuur starfish, neoonvärvides nälkjad, suured snapperid jne.

Lubatud kajakisõit jäi küll tegemata ja delfiine ka ei näinud, kuid siiski käisime ära maailma suurimas merekoopas (nimeks Ricorico), kus kuulsad artistid kontsertegi on pidanud ja sõitsime läbi massiivse jamesbondiliku kaljuavause, kus kõikide fotokate mälukaardid täitusid nii mõnegi protsendi võrra :) Ele ja Kalle jäid samuti oma snorgeldamisega rahule, ilmaga vedas väga hästi - mida veel tahta?! Head ööbimiskohta näiteks. Õhtu algas paljulubavalt maailma top 100s 58. kohal oleva golfiväljaku lähistel mäe otsas vaatega kuuvalgusest kollaseks värvitud lahe kõrval mõnusa õhtueine, veini ja hea huumoriga, kuid sellele tõmbas kriipsu peale ranger, kellele ei meeldinud mitte see idee, et me seal ööd veetma hakkame. Nii ärkasimegi hommikul kuskil maapirkonnas öösel rohtu matsutanud lehmade kõrvalt selle peale, kuidas maaomanik meid sealt minema hurjutas....

Uue päeva eesmärgiks oli vallutada Põhjasaare põhjatipp, kuid tee peale jäänud liivaluited võtsid meil veits kiirust maha. Tegu oli suht ebamaise keskkonnaga - voolav vesi, lokkav roheline loodus ja otse nende kõrval kõrbe tunnet tekitavad hiiglaslikud liivaluited ning marsikive meenutavad moodustised. Tee peal oli palju silte 'Sandboard hire', kuid laenutaja oli end liiga osavalt luidete vahele ära peitnud ning nii jäi liivasurf meil proovimata. Cape Reinga aga jättis väga sügava mulje, tegu on maooride pühapaiga, Tasmani mere ja Vaikse ookeani kohtumise koha ja NZ põhjapoolseima maatükiga. Tuuline, aupaklik ja sissepoole vaatamise koht, pea 20 000 km kaugusel Tallinnast...

Õhtul ööbimiskohta otsides saime taas kogeda tõelist kiivi-vastutulelikkust. Tiirutasime pimedas keset pisikesi maateid, kui otsustasime meie taga sõitva auto teeäärde tõmmates mööda lasta. Selle peale jäi auto ise samuti seisma ja välja astus kohalik maoori naine, pärimaks, kas meil ikka kõik korras on. Sellist asja ei oleks Eestis mitte iialgi võimalik kogeda! Nagu ka mitte tee ääres seisvaid puuviljalette Honesty Box-iga, kuhu iga inimese südametunnistusele vastavalt toodete eest raha peaks jätma. Selle suuna totaalne ekstreemsus oli tee peal kohatud orgaaniliste toodete pood, mis toimis samal aususe põhimõttel!! Omanikke polnud enamus ajast silmapiirilgi, samuti ei paistnud kuskilt otsast mingit turvatehnikat. Külastajad pidid kõik tooted ise ära kaaluma, paberile listi kirja panema ning kõige tipuks ise kassasse raha panema ja vajaduse korral seal olevast rahast endale midagi vahetuseks võtma. Never in Estonia... Veel asju, mida kallilt kodumaalt ei leia või mis seal lihtsalt ei tomiks: eraldi kraanid külma ja kuuma vee jaoks (ütleme nii, et kraanikausi kork on pidevas kasutuses); kiiruselimiit 100 km/h ülikurvilisel mägiteel (reaalselt üle 40 km/h sõidavad seal ainult enesetapjad); palmid keset vägagi eestimaist segametsasalu (see on vist mu soovunelm) jpm..

Järgmise päeva kuupäevaks oli 10. märts ning see tähistas daatumit, mil meie reisiseltskond oli ette määratud ühe liikme võrra täienema. Nimelt maandus Aucklandis Tom, üks mu parimaid sõpru Eestist. Kiire visiit 2000 aastat vana kauripuu juurde (no krt, oli tõesti üks ütlemata võimas puu), kõrvalepõige ilusa järve äärde ning juba olimegi 300 km eemal, taaskohtumas kaua-kadunud Tomiga. Otsustasime kolmele inimesele mõeldud campervan-i uuele tasandile lükata ning viimased päevad oleme läbi proovinud vägagi huvitavaid kombinatsioone, kuidas sinna 4 inimest (ja nende asjad) kõige väiksema valufaktoriga elama-magama mahutada :)

Meie esimesel ühisel ööl saime aga ulu alla totaalselt klišeelikku kohta - traditsioonilisse kiivifarmi. Kalle sõber Juhan on juba pea 2 aastat NZs aega mööda saatnud ning nüüd kamandas vägesid Te Puke lähistel, Uus-Meremaaa kiivipealinnas. Ülikahju oli sellest, et korjamishooaeg hakkas alles 2 nädala pärast, vastasel juhul oleks me kõik ennast kiiviks söönud (see loomulikult ei takistanud meil ühte kappi oma camperist tooreid puuvilju täis korjamast - lihtsalt nii igaks juhuks). Lõputud väljad ronitaimede otsas kasvavate roheliste ning kuldsete kiividega oleks selleks vähemalt väga hea võimaluse andnud. Hetkel sai aga maailma kõige intensiivsema kiivitoodanguga piirkonna puuviljapoest osta Itaaliast sisse toodud küpseid kiivisid... Nüüdseks oleme ära proovinud ka paar uut kiivi sugulast. Kohe Aucklandist ostsime hirmuäratava välimusega suurema kartuli suuruse okkalise vilja nimega kiwano. Mõeldud oli meil see küll magustoiduks, aga reaalsuses sobiks see salatiks prae juurde või siis sakuskaks viina kõrvale ;) Maitseb see nagu kergelt hapendatud kurk ning värv on tal tulnuka-roheline, ei teagi, kuidas või millal kohalikud ise seda täpsemalt tarbivad. Teise huvitava kogemuse pakkusid meile kiwi-berry-d, mis meenutavad nii välimuselt kui ka maitselt magusaid küpseid suuri tikreid. Ainult nende 130-kroonine kilohind ei sarnane eriti tikrite omale.

Kuna olime jõudnud Rotorua kanti, siis ootas meid ees natuke liiga palju valikuid, mida oma aja ja raskelt teenitud rahaga peale hakata. Valida on mustmiljoni ekstreemse, kultuurilise, vaatemängulise, tervistparandava ja looduse ilu ära kasutava kogemuse vahel. Meie otsustasime otsa lahti teha kohast nimega Wai-O-Tapu Thermal Wonderland. Vulkaaniliselt aktiivse Rotorua läheduses on kümneid sama temaatikaga parke ning spaasid, kuid see pidavat olema üks kaunimaid. Sõnades on nähtut raske edasi anda, täiesti ebareaalselt kirevate värvidega basseinid, koopad ja maapind, okserefleksi esilekutsuv väävlilõhn, mulksuvad helid mullitavast maapinnast ja i-le punktipanev dramaatiline taevas mustade rünkpilvedega pakkusid igatahes väga head meelelahutust ning pildialbumilt saab seda ka lähemalt kaeda (kui see kunagi netti jõuab :P).

Pärast isutekitava mädamunahaisu sissehingamist läksime selle saare põliselanike ehk maooride kultuurietendusele ning sellega kaasnenud väga rikkalikule buffet-õhtusöögile. Kohalik koomik suutis rahva rohkem kui ühel korral naerma panna, natuke liiga turistikalt alanud edasi-tagasi kanuusõit mööda kristallselget allikat kulmineerus aga vägagi nauditava etendusega laval. Sai kogeda maoori tantsu, laulu, huumorit, sõjariistade demonstratsiooni ja veidi sai ennastki liigutada. Igatahes silmade ja keelega emotsioonide väljendamine sai minu jaoks täiesti uue mõõtme.

Pärast etendust viidi meid veel läbi metsa taskulampide ja giidi jutustuste saatel väga huvitavalt valgustatud öisesse loomaparki, mille peamine komm oli täitsa elusa kiivilinnu nägemine peaaegu ilma piirdeta alast, otse käeulatusest. Oli ikka väga naljakas tegelane, vahepeal passis niisama ja mingil suvalisel momendil otsustas kiirelt-kiirelt nelja tuule poole humoorika sammuga jooksu panna. Nüüd vist võib igas mõttes öelda: "Kiwi - check!".

Ühte päeva ei olegi soovitav rohkem elamust sisse toppida, kuid järgmine päev algas jälle asiselt - külastasime Caterpillar-i sponsoreeritud metsandusmuuseumit, kuhu tänu suurele ürituste-šoppingule eelmisel päeval tasuta piletid saime. Tundus, et ega seal muid külastajaid peale meiesuguste vist ei käigi, vähemalt ma ei tea miks peaks keegi selliste asjade nägemiseks vabatahtlikult $20 välja käima (no offence, metsandus- ja traktorihuvilised)... See kõrvalepõige jättis meid ka ilma võimalusest ära proovida järjekordne veider njuuziilanderite leiutis - Zorbing ehk suure plastikpalli sees mööda mäge alla veeremine. Nii palju oleks aega isegi olnud, et mõni meist oleks selle veidra mulli sees mäe otsast alla tulnud, kuid oodatust madalam mägi ja lühem sõit ei isutanud kedagi riskima hiljaks jääda järgmise tegevuse juurde. Nimelt olime broneerinud 2,5h sõidu kaugusel asuvatesse Waitomo koobastesse ühe totaalse adrenaliinilaksuga seikluse ja kõigil näpud kergelt sügelesid juba (v.a. Tomil, kes hindab rohkem avaramaid ruume).

Paks 7mm kalipso, custom-made kummikud ja laskumisvarustus pani mind tundma nagu keskaegset rüütlit, sest soojahoidmise saavutamiseks oli liikumisvabaduse arvelt veidi ohverdatud. 5-tunnine adventure algas iseseisva laskumisega 35-meetri kõrguselt läbi imepisikese avause koopasügavusse. Edasi pandi meid (7-liikmeline grupp) ükshaaval rippuma kaldus köie otsa ning libistati pilkasse pimedusse. Kalle ja Ele läksid esimesena ning nende kadumisele järgnes eluvali tümakas, nagu oleks nad kõige täiega vastu mattidest seina põrutanud. Ma siis valmistasin end samaks, kuid ootamatult sain vastu vahtimist hoopis ämbritäie veega :D Järgmiseks anti kõigile julgustuseks väike soe kakao ja küpsis ning juba hüppasimegi autokummid tagumiku all 3 meetri kõrguselt musta maaalusesse jõkke. Kallel lendas kumm loomulikult alt ära ja korraks olevat olnud kerge jaanika-paanika, et kuspool on õhk ja kuspool põhi (sest valgust ju ei olnud, kuhu poole ujuda).

Vesi oli nii +13-14C, st kui väike nire kuskilt wetsuit vahelt vastu kere ukerdas, siis käis ikka värin läbi küll. Aga see ei takistanud meil mööda maaalust jõge autokummi sees 'parvetamast', 'The Lion Sleeps Tonight' laulmast ja pealampe kustutamast, et nautida koobaste põliselanike - glow-wormide - tekitatud rohelist kuma. Tegelikult ei ole tegu helendavate ussikeste, vaid hoopis tõukudega - pärast kuid koopalaes helendamist ja putukate õgimist kooruvad neist välja tiivulised olendid, kelle elu on lühike aga lõbus. Nimelt puudub neil suu, et süüa (ja mitte nälga surra), seega kasutavad nad aega targalt ära ohtralt paaritudes. 'Surra seksides' omandab siin täiesti uue tähenduse ;)

Sellega ei olnud seiklused loomulikult läbi, edasi sumasime mööda lõputuid madala voolava veega täidetud käike, panime pea ees alla väiksele kosele ehitatud liuteest, punnitasime end läbi lukuaugu suurustest avaustest, uudistasime väljasurnud moa konte (emust 2x suurem lennuvõimetu põlislind), jahtisime pimedaid angerjaid, poseerisime fotode jaoks, maiustasime tee ja šoksiga, ronisime üles 3-meetrisest maaalusest kosest, ujusime, kukkusime ja plätserdasime. Ühesõnaga - magnificent!

Praeguseks oleme jõudnud Uus-Meremaa pealinna, Wellingtoni. Näeb välja väga euroopalik, ka õhk tundub kargelt kodumandrilt pärit olevat. Veel hullem on see, et ilmateatest on läbi lekkinud hirmu tekitav uudis - lõunasaarel sajab LUND. No eks see selgub järgmistel päevadel, praeguseks aga panen sellele romaanile punkti. Oled mul mõttes. Varstinägemiseni.

Laisk roadtripi postitus

Enne Austraaliamandrilt lahkumist sai veel WAst võetud, mis võtta andis ning käidud ühel väiksel roadtripil. Actioni rohkuse tõttu pole jõudnud sellest ise pajatada, kuid mingi hetk tulevad kindlasti pildid ning võibolla ka jupp juttu märkmete põhjal (jah, täitsa tegin märkmeid päris paberile ja puha :P). Kes aga ikka tahaks niiväga teada, et kus ja kellega ja kuidas, siis Madli on sellest väga lõbusa jutu kirjutanud - enjoy!

Sõdur ja soolane leib

Küünlakuu algusepoole saabusid Austraaliamaale Ain Lutsepp, Roman Baskin ja
muud inimesed, ilma kelleta ei oleks saanud toimuda näitetüki "Sõdur" etendamist ühe kohaliku kolledžihoone auditooriumis. Kuna eesti teatrit ei ole õnnestunud juba rohkem kui aastapäevade jagu näha, ei olnud mul muud valikut kui asi üle vaadata - seda enam, et sain kutse pärast etendust osaleda ka väikesel teeõhtul Eesti aukonsuli juures ning ajada näitlejatega silmast silma juttu. Sama kutse said aga ka kõik ülejäänud teatripileti soetajad :P

Põhjalikku etenduse ülevaadet ma ei anna, teatrikriitiku töö jäägu teatrikriitikutele. Aga nii palju ütlen, et kuigi tegu oli veidi süngevõitu sisuga tükiga, siis meisterlikku näitlemist ja musta huumorit nautisin ma täiel rinnal. Näidendi kohta märkis Baskin hiljem veiniklaasi taga väga hästi: "Siin on kõik inimesed nii rõõmsad, tundus lausa kohatu karjuda ja nukrat lugu etendada". Aga võibolla oligi kohalikel reality-call-i tarvis, pole ju neid kordagi üritatud okupeerida...

Kuigi etendus oli väga hea, pani i-le täpi aiapidu konsuli juures. Siinkohal teeks kraapsu Anule, kes kogu selle rahvamassi oma koju kutsus ja meid kõiki terve pärastlõuna väga rahulolevatena suutis hoida. Väga meeldiva üllatusena oli aianurgas püsti pandud suur joogilaud eeskujuliku menüüga alkoholiga ja alkoholita jookidest (mida kahjuks mõni eestlane liiga kurjalt ära kasutas), lisaks käisid ringi kenad noored näitsikud kodus valmistatud snäkikandikutega. Neiud kahjuks eesti keelt ei vallanud (tegu oli Anu tütre sõpradega), kuid musta leivaga heeringa-munavõikud, lõhesaiad, sellerikepikesed hummuse-dipiga, Kalevi kommid jne jne maitsesid hästi sellegipoolest.

Huvitav oli vaadata ka erinevate põlvkondade omavahelist lõimumist - sõja ajal või pärast seda Eestist emigreerunud põlvkond suudab siiani väga edukalt tänapäeva noortega suhelda. Võibolla sellepärast, et tegu on keskmisest huvitavama elukäigu ja -kogemustega inimestega, aga võibolla hoopis sellepärast, et kaugel maal tekib lihtsalt suurem kokkukuuluvustunne. Mina näiteks kuulasin tükk aega 30 aastat Sydneys taksojuhi ametit pidanud Villemi huvitavaid lugusid, kelle üks poeg majandab Margaret River kandis asuvat veinikoda ning teine on Austraalia suurimate naftakompaniide hulka kuuluva firma üks direktoritest. Sealt veinikojast plaanime muide homme-ülehomme kohe algava roadtripi käigus läbi sõita ;)

Aga õhtu pähkel oli muidugi Baskini & Lutsepaga maast ja ilmast pajatamine - Eestis ei avane just tihti taolist võimalust. Lutsepal tundus peaaegu täiuslik mälu olevat, ta suutis mitu tundi hiljemgi varem räägitud pisidetaile uuesti konteksti panna, isegi pärast korduvat veiniklaasi tühjendamist :) Aga muidu vist näitlejaks ei saagi... Igal juhul sain kätte oma esimesed autogrammid ning lubasin neid uuesti Draamateatrisse vaatama minna. Järgmisel korral me ainult sama veinipudelit ilmselt enam ei tühjenda...

Kuna näidend läks väga hästi kokku 24. veebruari teemaga ning ka Merle püüdis musse tsutike patriotismi süstida, siis teengi ühe väga isamaaliku lükke ning soovin kõigile head vabariigi aastapäeva! Et sul vastlaliug pikem oleks kui naabril ;)

Ahjaa, selle üritusega sai ka mu uus mänguasi sisse ristitud, tulemusi saab uudistada siit:

View Album

Get your own

------

Teine eestlaste eestvedamisel toimunud üritus oli Kuuno ja Triin-Liisu soolaleivapidu vaikses Perthi suburbias. Triin-Liis on tuntud kui kohalik organisaator, kes alati rõõmsameelsena kaasmaalaste rahvamasse kokku ajab (k.a. "Sõdurit" vaatama) ning Kuuno on hall kardinal, kes kulisside tagant plaane haub ja kõige õnnestumisele kaasa aitab. Nende jaoks tähendab sponsorship-viisa pikaajalist Perthi sisseseadmist ja nii nad maja endale üürisidki.

Peole jäin ma loomulikult hiljaks, sest ma ei suutnud vastu panna kiusatusele tee peal peatus teha ning võrratult lummavat päikeseloojangut nautida/pildistada ja sama tegevust harrastava vanakesega juttu puhuda :) Aga kohale jõudes oli üllatus suur, kui esimese asjana mulle pits Viru Valget sisse joodeti ja siis eesti toitudest lookas laua äärde talutati. Kartulisalat viinerite ja ketšupiga, must leib, hapukurgid, täidetud munad jne pakkusid rahuldust kümneteks minutiteks, kui mitte rohkemgi.

Kuna järgmine päev oli laupäev, siis tähendas see ainult üht - ees seisis järjekordne tööpäev restoranis. Seega tegin mina vehkat just sel hetkel, kui pidu alles hoogu hakkas minema ning kuulu järgi lõppes trall alles siis, kui mul juba pool tööpäeva läbi oli. Anyway, taas üks lahe koosoleng, sina saad sellele kaasa elada järgnevat fotosessiooni vaadeldes:

View Album

Get your own

Natuke sellest, mis vahepeal Oliveri ja Madliga teinud oleme, saab lugeda siit. Eriti palun tähelepanu pöörata haiuimega tegelasele, sest see mõistatus vaevab mind siiani. Mingi aeg ehk panen ka asjakohased albumid üles.. Nii, aga nüüd on kell 1.40 ja on viimane aeg end roadtripi jaoks konditsiooni ajada. Hiljemkuulmiseni.