Aednikukarjäär Perthis

Pealkiri ei ole absoluutselt eksitav, pean tõepoolest aedniku ametit ning isegi kutsekoolis ei tulnud selleks käia. Eestis ma poleks selle elukutse peale vist kunagi mõelnud, aga samas ei plaaninud ma ju ka pärlifarmis ega sukeldumislaeval tööd teha ega viinamarju ning ube korjata. Nii et selles mõttes läheb kõik endiselt nii, nagu algusest peale plaanis oli - plaanimatult.

Töö leidsin Perthis nädalaga, ei pidanud isegi rohkem kui sadakond kõnet tegema ja poolsada avaldust esitama. Või noh, tegelikult oleks piisanud lihtsalt õigel ajal õigest uksest sisse astumisest... Igatahes on alguses 4-päevalisest otsast kujunenud 4-nädalane töö, jõuluks on liha laual ning äkki aitab see kogemus ka järgmist tööd leida. Töökoht Royal Perth Hospital jätab ju CVs väga usaldusväärse mulje.

Austraalia päike on küll karm, aga kõige raskem selle töö juures on tegelikult töökaaslastega sammu pidamine. Nimelt hakkab hommik seal seltskonnas pihta väikse savuga, mõne aja pärast jätkub päev väga intensiivse noolemänguturniiriga (esimesel päeval tulin koju valusate näppudega, aga mitte tööst) ning kl 12 paiku korgitakse lahti esimesed siidrid. Ja nii iga päev. Äsja 4-kuuliselt puhkuselt naasnud kodanikule väga kurnav režiim, seega lasen neil oma teed minna. Aga muidu ma üldse ei kurda valitsuse heaks töötamise üle.

Päevad on laias laastus möödunud värskelt lõigatud muru lõhna nautides (mis on segunenud murutraktori poolt põletatud kütusejääkidega), roosipeenarde rohimisel kevadisi lilleõisi vaadeldes (ja okkaid käevarrest eemaldades), efektiivset turba laotamist õppides ning vabal ajal järgmist tööd otsides. Igavasse töörutiini selline situatsioon päris laskuda ei lase, kui ei tea, kas järgmine nädal ka tööd on. Annab mulle ehk mingi maigu suhu väikeettevõtlusest majanduslanguse ajal. Või siis lihtsalt uue moto - vasta iga päev minimaalselt viiele tööpakkumisele! Vähemalt saab tööl alati korraliku naerudoosi kätte - kujuta ette 40ndates tüüpe (kellest üks on umbes poolemeetrise patsiga - ma ei valeta), kes on kõik aastaid pidevalt erinevate ainete mõju all olnud ning kellele on antud ka keskmisest rohkem huumorisoont. Igav ei hakka.

Aga kogu see suur tööotsimine on olnud üsna küsitava eduga. Tõestus nr 1 - leppisin ühe restoomanikuga kokku, et aitan tal laupäeva õhtul nõusid pesta, tasuna olin nõus isegi miinimumpalgast madalama rahaga, lootes pärast tööd vähemalt ühe restoeine kõhtu ajada. Ilmun siis kokkulepitud ajal kohale ja mis ma näen - restos on kokku umbes 3 inimest ning omanik laiutab käsi - olevat ESIMENE taoline laupäevaõhtu tema karjääri jooksul. Soovis mulle head vana aasta lõppu ja viskas mind välja. Tõestus nr 2 - väljavisatuna kõnealusest restoranist, käisin läbi kõrvalolevast tapas-restaurantist ning sain järgmiseks päevaks kutse tulla proovipäevale. Ettekandjatöö on ikka kuradima raske! Näedsa, kui poleks ise ära proovinud, ei oskaks ka pingutust hinnata. Igatahes nädal on möödas ning tagasi helistatud mulle pole. Pakkusin tõenäoliselt lihtsalt tasuta tööjõudu :) Tõestus nr 3 - helistasin töökuulutusele, leppisime kokku, et hakkan järgmine päev infokataloogide kulleriks, juhul kui registreerin end eraettevõtjaks. Pool tundi internetis Next vajutamist ning oligi mul oma Australian Business Number käes. Aga mida enam polnud, oli kokku lepitud töö. Selle eest saan end tähtsana tunda, sest iga päev on postkastis uus kiri valitsuselt, kes saadab järjepidevalt mingit sodi selle ABNiga seoses. Näited ebaõnnestumiste kohta on veel, aga säästan sind lihtsalt sama järelduseni viivate lugude lugemisest...

Nädalavahetustel olen siiski aja maha võtnud ja mõned kohalikud rannad üle vaadanud. Oma meeldivaks üllatuseks tundub ookean siin sinisem ning liiv valgem kui idarannikul, Vaikse Ookeani ääres. Eriti mõnus oli lainetes loksuda selle kevade kõige soojemal päeval, kui temperatuur varjus küündis 38 kraadini. Aga üldiselt olevat viimaste aastate kõige külmemad november-detsember siin, päeval on sooja nii 28C ümber ja vihmagi on palju olnud. See aga ei ole hea uudis backpackeritele, kes pole nädalaid linnas tööd leidnud (hostelis oli selliseid hulgim) ja loodavad outback-i puuvilju korjama minna - midagi ei ole korjata! Linnavurlele, nagu ma ise, on aga sellised ilmastikuolud vägagi mokkamööda. Ainult laine võiks siin suvel suurem olla, saaks veidi oma surfi-skilli veel täiendada.

Detsembri alguseks olin teel olnud juba üle 300 öö (ning päeva), mis põhimõtteliselt võrdus ka hotellides, hostelites, telkides, autodes, laevades, külas, lennujaamades ja mujal juhuslikes kohtades veedetud ööde arvuga. Perthi jõudes tundsin, et nüüd aitab ja panin kuulutuse üles, et otsin tuba. Kaua ootama ei pidanud, umbes 3 h pärast helistas mulle Lõuna-Aafrika päritolu Jeanine ning nüüd ma siis jagangi korterit tema ning ühe teise neiuga, kes juhuslikult on samuti Aafrikast - Zimbabwest (jah, sellest samast riigist, kus infaltsioon on 250 miljonit protsenti). Kuigi kumbki neist pole Aafrika põlisrahva hulgast (loe: mitte must), on siiski põnev kuulata nende huvitavaid lugusid ning ega mul varem polnudki tuttavaid sellelt kontinendilt. Jälle üks põhjus juures tulevikus Aafrikasse reisida.

Aga NII HEA TUNNE on jälle OMA KODU omada. Ei pea kogu aeg seljakotis kõike hoidma, hommikul enne tööle minemist ei ole köök suletud, keset ööd ei pane keegi tuld põlema ja ei ürita tuigerdades sinu voodisse ronida, pühapäeva hommikul ei leia WCst mingeid ebameeldivaid üllatusi eest (kui just eelmine õhtu väga käest ära ei läinud) jne jne. Pluss korter ise on ka väga viis - 4 meetri kõrgused laed, rõdu, bassein, king size bed, suur vannituba, ülihästi varustatud köök, internet, kesklinna lähedal ja mõnus roheline ümbrus. Linnaosa nimi on Como, aga ilmselt päris nii maaliline siin ikka pole, kui Itaalias Como järve ääres (ja järve asemel on lähedal hoopis jõgi). Kohalikud räägivad, et suvel on teinekord mitu nädalat jutti 40C väljas, sel ajal on ilmselt mu pleisi kõige väärtuslikum osa hoovis asuv bassein. Esimene tutvus selle märja kohaga toimus ühe väikse soolaleivapeo käigus, mil üks ülemeelik belglane mind koos riietega sinna sisse heitis. Aga ega teisedki kuivaks jäänud ;)

Korteris elamine toob meid aga järgmise küllalt olulise muutuseni mu elukorralduses. Kuna pean haiglasse end kl 6 hommikul 'sisse kirjutama' (selleks on suur ja vanaaegne raamat, kiipkaardid on kauge tulevik) ja Comost sinna selliseks kellaajaks jõuab ainult kas taksoga või eelmisel õhtul jala tulema hakates, siis oli kiiresti tarvis oma transport muretseda. Samal päeval helistasin ühele iirlasele, käisin proovisõidul ning öö hakuks oligi tehing sooritatud - minu käsutada on nüüd tibukollane '87 Ford Laser hüüdnimega "The Sunshine". Kiirust kogub ta vaevaliselt, kiiresti ei sõida (või kui sõidab, siis jubeda mürinaga) ja naisi ligi ei meelita, aga vähemalt on janune ning kogu valgussüsteem väreleb väga lõbusalt. Nüüd tuleb veel kunagi Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas auto osta (Antarktikas läheb veidi raskeks) ning võibki iga kontinendi checklisti "Own a car here" juurde linnukese teha...

Autoga on aga sellised lood, et sellel on teatavasti uksed ning kui tegu pole just kabrioletiga, siis on nende taha lukustatud auto, korteri ja auto varuvõtmete kättesaamine üsna raskendatud protsess. Eriti tobe on veel lugu siis, kui autos on ka su sõbra pagas, kes peab 5h pärast Eesti lennuki peale minema. Just nii juhtuski, kui olin kokku saamas Jannoga tema viimasel päeval Austraalias. Ettenägelik nagu ma olen, olin ma siiski koju paigutanud ka kolmanda autovõtme, auto parkisin alkopoe ette kõigest 2,5 km kaugusel korterist ning aja valisin sellise, et Tasmina (Zimbabwe neiu) oli kenasti kodus. Seega kõik laabus stressivaba jalutuskäiguga; ja teineteise viimase paari kuu tegemistest võis muljetada ju ka kõndides. Peab tunnistama, et Janno ajas mind veidi kadedaks küll, et jõuludeks koju lendas ja mu kontole lisandus kindlasti paar grammi koduigatsust juurde. Aga vähemalt alustasime reisi koos ning mõnes mõttes ka lõpetasime selle koos (selle hetkeni, kuni ma lennujaamast tagasi linna poole sõitma hakkasin).

Kui üks sõber Austraaliast lahkub, siis saab ta kohe asendatud teisega. Kolm päeva pärast Janno naasmist Eestisse jõudis siia mu hea sõber Liisa, võttes endaga ühes ka oma sõbranna Kersti. Neist aga veidi pikemalt järgmistes lugudes. Üsna kummaline on hoopis see, et viimasel ajal olen päris palju rääkinud sõpradega MSNis ja pean üle päeva kuulma uudiseid sellest, kuidas keegi jälle välismaale seiklema/õppima/töötama läheb. Korraks tekkis juba hirm, et minu tagasi jõudes olen täiesti sõpradeta! Aga tegelikult on see tore, sellised kogemused teevad ainult head ja kunagi jõuavad kõik taas Eestisse, tuues endaga kaasa nii mõnegi uue ja huvitava idee. Good luck to all of you!

Ja jutu lõpetan selleks korraks humoorika väljavõttega mu blogi külastatavuse statistikast - tuleb välja, et minu reisilugudeni on võimalik jõuda ka fraasi "visa requirements for estonia for pakistani nationals" googeldades :) See vaene Eestisse emigreeruda sooviv Pakistani kodanik langes küll suure pettumuse osaliseks, sest antud teemal ma kahjuks veel sõna võtnud ei ole. Võibolla siis tulevikus.

Kas sellist lennujaama me siis tahtsimegi?!

Kirjutan seda jutukest kohas, kus pole kuigi tõenäone oma ööd mööda saata - Sydney lennujaama EES. Lennujaamades olen ennegi ööbinud, aga kunagi pole mind sealt veel välja visatud. Põhjuseks ei olnud minu normidele mittevastav käitumine ega mu jope sinine värv, põhjus oli hoopis palju proosalisem (ning aussie-lik) - lennujaam pandi kinni. Töötajad on ka inimesed ning backpacker võib vabalt öö õues metallpingil mööda saata. Olgu Allah õnnistatud, et ma seda reisi talvel ette ei võtnud.

Inimtühi, peagi aeti ka fotograaf välja

Et miks ma siin olen? Ühes peatükis sai lubatud, et kui tööagentuurid mind suurkorporatsioonide (IT-osakondade) orjussesse müüa ei suuda, siis pagen venelaste pealetungi kartva eestlase kombel ära läände. Lunastasin siis pühapäeval pileti Perthi ja ei pidanud paljuks 6h enne lennu väljumist end siin sisse sättida. Nüüd on vähemalt millest kirjutada. Kui ma juba pliiatsi välja võtsin, siis pajatan mõnest pikantsest sündmusest veel.

Eelmine nädal möödus suuresti intervjuude hirmus ning ei puudunud palju, et ma selleks otstarbeks Melbourne-i oleks lennanud. Kuna tegu oli lihtlabase agentuuri screeningu-intervjuuga, siis Michael (Talitha mees) veenis mind ümber mõtlema ning pidin tühistama juba organiseeritud majutusegi. Temal ei olevat ükski sellistest sündmustest reaalse töökohani viinud, kaine mõtisklemine ka mõnede teiste nüansside üle nihutas lõpuks kaalukausi mitte-lendamise kasuks. Jäin siis uudiseid Gold Coastilt või Tasmaaniast ootama, kuid nagu mu jutu algusest järeldada võib, siis ka nendest niidiotsadest midagi head ei sündinud.

No hüva, kuna mulle on backpacker suurelt otsa ette kirjutatud, siis oli aeg saatusega leppida ning alustada lihtsamat sorti töö otsimisega. Millega jõuame välja reaalse intervjuu hirmuni. Lubasin reedel kl 15.30 platsis olla, kuigi mul päris täpselt ettekujutus puudus, et mis tööle ma kandideerin. Lubati ainult suuri rahamägesid marketingi vallas ning korraliku kodanikuna ei tahtnud ma sel puhul intervjueerija ette päris T-särgis ilmuda. Pool päeva raisatud ning mul puudus endiselt hea hinna-sobivuse suhtega triiksärk. Aga viimasel hetkel käis peast välgatus läbi ning soetasin koheselt $80 maksva viisaka, kuid raskesti hooldatava (loe: seljakotti mitte sobituva) riideeseme.

WCs kiirelt silt küljest ära, särk selga ja padavai teise linna otsa ajama. Kuna eemaldusin (paberil) kaardistatud territooriumilt, siis keerasin ühel ristmikul loomulikult vales suunas. Intervjuu alguseni loetud minutid, kiirelt telefon Google Maps-iga taskust välja, kurss tagasi õiges suunas ja gaas põhja. Krikamad kriidid juba kindlasti aimasid ära, et plaan nägi ette pärast intervjuud aussie heatahtlikkuse ära kasutamist ning särgi tagastamist. Aga sel hetkel tundus mu plaan vett vedama minevat, sest 28C sooja ning seljakotiga mäest üles jooksmine tähendab ainult ühte vedelikku - higi. Ja ohtralt.

Ma olin grupiintervjuul 10st inimesest esinduslikkuselt kolmas ja loomulikult oli töökoht minu (mitte et teised tööd ei saanud). Ülesandeks oleks olnud ukselt uksele käimine ning inimeste uue energiateenuse-pakkuja usku pööramine. Kodus tegin veidi matemaatikat ning otsustasin, et enam-vähem enda ära elatamiseks tuleb arendada 1 inimene per tund tempot, mis aga ei tundunud kuigi reaalne. Pluss suvi Southwesterniga oli veel liigagi värviliselt meeles... Ja nüüd ma olengi siis lennujaamas ning kell on 4 hommikul.

Aga et mis siis särgist sai? Väike triikimine ning 'väike valge vale', et sain tüdruku käest jubedalt pragada, sest meil säästueelarve, aitasid kenasti ning mul rahakott $80 võrra jälle raskem.

Reede õhtul toimus aga üks väga ootamatu ärasaatmispidu - Thierry ilmus eikusagilt Sydneysse ning teatas, et tal läheb järgmine hommik lennuk Prantsusmaale. Vanaisa haiglas, kurb lugu. Aga Austraaliaga tuli korralikult hüvasti jätta ning selleks puhuks sobis väga hästi Triinu korteri miljonivaatega katus, vein ja Thierry tahtmatult Brisbane-st lennukiga smuugeldatud weed. Sai üle vaadatud nii mõnigi meelelahutusasutus ja mõned päevad hiljem selgus, et ühes neist olime me isegi Alex-iga (Cairns-Sydney sõiduteenuse pakkuja) kokku sattunud :) Koju jõudsin igatahes läbimärjana kell 5 hommikul. Ärge küsige.

Reede õhtul võib nii mõndagi juhtuda

Et mu niigi hädist olemist järgmisel päval veelgi viletsamaks teha, otsustas mingi pervert mu aluspesu nöörilt pihta panna! Ei tea, kas teda erutas pesu värv või Calvin Kleini nimesilt, aga loodan, et ta on nüüd rahul oma uute pükstega. Maailma eri nurkade hosteli nööridelt ei olnud nad veel kellelegi silma jäänud ja nüüd lukustatud kortermaja katusel juhtus selline häbiväärne sündmus. Kings Cross ikkagi, pole midagi parata (geide ja veidrike kontsentratsioon on selles linnaosas maailma keskmisest tunuvalt kõrgem). Ei tea, kas õhtupoole tahtis sama kutt veidi romantikat tekitada ja küünaldega mulle külla tulla või mis, aga igal juhul meie korteril ainukesena kogu majast puudus elekter. Hea, et ta viimasel hetkel siiski ümber mõtles...

Esimest adventi tuli mul esmakordselt veeta 22C soojuses, suitsulõhe-spinati-tomati-seene-toorjuustu rooga nautides ja suurlinna tulesid katuselt imetledes. Tegu oli ühtlasi ka minu ja tüdrukute kooselu lõpuga, mida tuli vääriliselt tähistada. Aitäh, Triinu, võrratu õhtusöögi ja üldse kogu ülihea kogemuse eest!

Hüvasti, Sydney

Paar viimast ööd Sydneys veetsin taas sams backpackeris, kus alguseski, seega on hea tuua sisse väike võrdlusmoment. Võrreldes eelmise korraga:
* tuba oli kallim, kuid kehvem
* sain tõsiselt pureda "voodiputukate" (bedbugs) poolt. Loodan, et nad minuga kaasa ei reisi.
* netti jagus iga päev kõigest 2ks tunniks, pärast mida omanik selle välja keeras, sest keegi tropp tiris pronni alla
* varastati ära mu (kasutatud) sokid. Tõmban ikka erilisi veidrikke ligi...
* deliiriumis toakaaslane otsustas terve külmkapi sisu prügikasti tühjendada
* kaotasin pokkeris järgmise päeva lõunasöögi-raha
* minu äraoleku ajal oli seal elanud 7 eestlast
* enamus elanikke olid endiselt samad
* seal peatusid samad saksa tüdrukud, kellega Thierry Cairnsist Brisbanei roadtrippis.

Kuupäev on muutunud ning olen jutu lõpuks jõudnud sujuvalt Perth-i. Esmamulje (bussiga lennujaamast kesklinna loksudes) oli - olen jõudunud lõputusuurde maalinna!! Pisikesed vanad majakesed, unised tänavad ja palju pensionäre. Keskuses pilt küll veidi muutus, mõned kõrghooned andsid linnale tooni, kuid kui kell 6 kukkus, suri kõik täiesti välja, isegi supermarket pandi kl 7 kinni. Sydney meluga ei anna üldse võrrelda... Toit on samuti kallim ja ega majutuski mu eelmisest peatuspaigast odavam pole. Oh isolatsiooni rõõmud! Selle teeb aga ehk tasa inimeste suurem osavõtlikkus sinu suhtes, sa ei ole neile järjekordne näotu isik, kes vastu tuleb. Ja kesklinnas on tasuta ühistransport :)

Tsutike olen siin tööd otsinud, kuid hostelirahvaga rääkides jääb samuti kogu pildist küllalt depressiivne mulje. Kõikjal mujal riigis on vist käibel mingi legend, et Perth-is ootavad sind ees pudrumäed ja mannavahujõed. Teisel päeval ma veel mingeid järeldusi ei tahaks teha, aga võibolla nädala-paari pärast puistan siia isegi vihast ja roppu sõimu.

Kultuur Sydneys

On (ok, oli) pühapäev ning aeg vaimu toita. Võtsin siis ette Uue Lõuna Wales-i kunstigalerii, mis asub keset suurt hästihooldatud ja idüllilise väljanägemisega parki. Kuigi lühikese ajalooga austraallased on üritanud selle hoone püstitamisega ajalugu kunstlikult luua, tuleb nende auks öelda, et palmide ja vanade (tõenäoliselt kuskilt pihta pandud) kujudega ümbritsetud sammastatud galerii mingi antiikse sädeme isegi tekitab. Itaaliaga loomulikult võrrelda ei anna..

Sissepääs on siin riigi poolt ülal peetavatesse galeriidesse enamasti tasuta, nii et ka kodutud saavad kunsti nautida. Pühapäev on kohale toonud väga kirju rahvamassi ning kuigi ohverdada tuleb veidi vaikust ja rahu, saab selle eest näha 'liikuvat kunsti'.

Ma ei hakkagi väitma, et ma mingi suur kunstihuviline olen või sellest teemast ülearu palju tean. Mulle lihtsalt meeldib tunda neid emotsioone, mida teosed mus tekitavad. Ja õhkkond on seal samal ajal nii rahustav kui ka inspireeriv, vahel on sellist hingetoitu tarvis. Vanu lummavaid maastikumaale silmitsedes mõtlen ma alati, mida kunstnik sel hetkel tegelikult nägi, kui palju on sellest reaalsus ja palju kunstniku peas. Ennast nendele piltidele sobitades annab korraks ka ajas tagasi rännata. Mõnus ja pehme tunne.

Kaasaegse kunsti hulgast leiab sageli päris huvitavaid teoseid, olgu tegu siis maalide, fotode või skulptuuridega. Aga samas on see ka kompromissitum, sest mõnda asja ei suuda kohe mitte kuidagi seedida. Sydney nüüdiskunsti muuseumisse ma veel jõudnud pole, kuid ühtteist sai ka seal näha. Kunsti nautimisega on ainult see värk, et mõnu saab tunda ainult nii kaua, kuni kõht hakkab pilli lööma. See tähendab siis umbes 4-tunnist akent, kuigi kogu ekspositsiooni läbi tuhnimiseks läheks päevi. Seda juttu rääkides on mul muidugi häbi tunnistada, et ma pole isegi Eesti oma KUMUs käinud. Oh well, igale poole ju jõua!

Kultuur vol. 2. Teisipäeva õhtul võtsin taas väiksel viisil linna seltsielust osa, kuid see kord mitte päris nii kultuurselt. Ma vähemalt ei liigitaks uut Bondi filmi päris sinna kategooriasse. Kuna teisipäev on Austraalias selline päev, kus kinopiletid on kõikidele filmidele ja seanssidele tavapärasest märksa soodsamad, siis see oli sama hea aeg kui iga teinegi järjekordne spioonifilm üle vaadata. Minuga ühines Taivo, hea peretuttava poeg, kes juba pea 2 kuud siin linnas on pesitsenud. Pärnus lahutas meie majasid ca 1 km, umbes nii ka Sydneys. Väike maailm. Juhustest rääkides, siis põikan korra mõned päevad tagasi minevikku, laupäevasele Kings Crossi turule.

Jalutan seal ringi ning otsin parasjagu koorega pähkleid (mida kuskilt leida pole) ning järsku kuulen eesti keelt meenutavat mõminat seljatagant. Loomulikult olidki heledapäine Taavi ning tema pisitütar eestlased! Taavi kaaslane õpib siin ülikoolis ning ta ise üritab ühte Eestis populaarset, kuid Austraalias mitte veel levinud internetiäri käima lükata. Kui tuli jutuks, et kus ma elan, siis selle peale ütles Taavi: "Aa, ma elasin ka seal Westbury hoones, 4. korrusel. Kui sealt välja kolisime, andsime koha järgmistele eestlastele üle." Päev hiljem koputasin siis korteri 407 uksele ning ennäe imet - kaks maarjamaa neiut täitsa olemas :)

Aga tagasi kino juurde. Ei, ma ei kavatse põhjalikku filmi ülevaadet siia võluda, pidin lihtsalt ütlema, et tegu oli väga võimsa kinoelamusega (ja seda mitte Daniel Craig-i näitlemisoskuse ega välimuse tõttu). Nimelt sattusime G-Max nime kandvasse saali, mis uhkeldab 25-meetrise ekraani, SUURTE tugitoolide (koos väikeste lauakestega nende vahel) ning VÄGA VIHASE helisüsteemiga. No tõesti, action-stseenide ajal läbistasid helilained iga viimase kui raku ning ennast Craigi nahka kujutada oli palju lihtsam. Ja eesti valuutas maksis pilet napilt alla 100 krooni. Coca-Cola Plaza peaks eeskuju võtma.

Filmist endast. Ei olnud seal high-tech seadeldisi, ei olnud 'õiget' bondi-tüdrukut, ei olnud tavapärast glamuuri ning lõpp tuli ka täiesti tühjast kohast. Võibolla kahandas elamust mu vilets mälu, sest no ei suutnud kohe silme ette manada, mis eelmises jaos toimus, mistõttu osad nüansid jäid segaseks. Jälle hea marketingi trikk - soovitame enne kinno minekut eelmise filmi DVD osta/rentida! Ning nagu lõpust eeldada võiks, siis tuleb saagale peagi lisa. Aga siiski-siiki - elamus oli sünge ja jõuline, vaataks selle ära ka praegust infot teades.

Kaader Bondist, mugava tugitooli rüppest

Aa, selline asi ka veel, et ükspäev käisin läbi Sydney Paspaley pärlipoest. Ja oh sa poiss, mis luksus mulle sealt vastu vaatas! Manager mõõtis valvsa silmaga igat sisenejat ning läks pakkus potentsiaalsetele ostjatele juua (loe: šampanjat, veini, värsket mahla jne). Mina sain millegi pärast selle pakkumise alles pärast ühe teenindajaga lobisemist ja mainimist, et töötasin ka Paspaley-s (ainult natuke mustemal ametipostil kui nemad)... Tuli välja, et manager ja co olid äsja mu endises kodufarmis Talbot Bay-s 'demol' käinud ning tüüp krimpsutas ikka jubedalt nina, kui chippimisest juttu tuli. Tema meelest kõige jubedam amet maa peal.

Darwinis oli ka Paspaley pood, kuid midagi nii uhket olen ma vähe oma lühikese elu jooksul näinud. Tore teada, kuhu mu räpase töö vili lõpuks välja jõudis. Ja hinnad... Alla $1000 ei leia sealt midagi. Kui rääkisin neile, et ükspäev leidsime kuldset värvi piraka pärli, mida ma rohkem kohanud pole, siis juhatati mind 'eliitleti' äärde ning mida ma näen - mulle vaatab vastu täpselt samasugune pärl kuldse kee otsas (vaata pilti)! Ja pakkuge, mitme kilo võrra see rikka turisti rahakotti kergendab? Ei rohkem ega vähem kui $50 000!?! Ja me oleks selle pärli äärepealt merre kukutanud...

Pildil on üle saja tuhande dollari

Praegu on aga seisud sellised, et otsin taas lihttööd. 3,5 nädalat anti mulle järjepidevalt mõista, et Working Holiday viisaga progeja lihtsalt ei ole siin teretulnud! Aeg vihjetest aru saada ja pangakontole taas positiivseid rahavooge tekitama hakata. Ja minutid enne selle posti ilmumist sai kutse ilmuda homme intervjuule, teemaks sales & marketing. Tea, kas vanad head Southwesterni ajad on tagasi tulemas või annab see kord müümist uue nurga alt katsetada. Praeguseks aga nägeš!

Jõulud palmide, kõrghoonete ja rohelise muru keskel

Whitsundays pildid

Laupäeval tööd otsida eriti ei tahtnud, võtsin siis kaua kardetud fotode haldamise ülesande käsile. Aega läks, aga asja sai - nüüd on sul võimalus vähemalt mõneteistkümneks minutiks põgeneda külmast (ja mu emailile saabunud piltidelt vaadates ka lumisest) Eestist otse troopilisele paradiisisaarele ;)

View Album

Get your own

Elus veel!

Tundub, et mul on käes see kurikuulus 10nda reisikuu laiskus, kus enam sulge kätte ei suuda võtta. Või siis on lihtsalt tegu tööotsingute stressiga. Either way, blogi on unarusse jäänud ning publik on õnnetu. Aga täna tulin just ühelt "kultuurselt" sündmuselt ning vaim tuli jälle peale. Või oli see Merle utsitus, mis mind kirjutama pani. Either way, blogi täieneb (kas ainult mul oli dejavu viimaseid lauseid lugedes?).

Ajan nüüd kronoloogilise järjekorra täiesti sassi ning kirjutan kauge mineviku asemel hoopis lähedasest. Võimalik, et mingi hetk tuleb siiski juttu ka Whitsunday saarte ning Sydney vahele jäävast ajast, sest juhtus nii mõndagi, mida töörutiini tagasi langedes igatsema hakkan.

No ei ole jõulumeeleolu, kui väljas 20C sooja on

Kings Cross-i au ja uhkus

Anyway, tulin just kunstigaleriist filmiseansilt, kuhu oli mind kutsunud praeguse "korterinaabri" kaaslane Michael (liibanoni päritolu aussie või oli see nüüd vastupidi). Talitha ("korterinaaber") ise pidas targemaks mitte kohale ilmuda ning võimalik, et ka õigesti tegi. Veel osalesid seansil koos meiega raamatut kirjutav kohalik daam ning ekstsentrikust muusikahuviline (aga ametilt elektriinsener) John. Mind tegi juba ettevaatlikuks filmi nimi - "Aguirre: the wrath of God". Kindlust ei lisanud ka asjaolu, et linateos kajastab hispaanlaste ekspeditsiooni Amazonase sügavustesse, El Dorado (tõotatud kullast linna) otsinguil, kuid, KUID on sakslaste toodang (koos saksa keele, näitlejate, emotsioonituse ja muu taolisega). IMDB reiting 8.1 veenis mind siiski sellele võimalust andma, kuid seda pooltteist tundi oma elust ma enam tagasi ei saa.

John vana nirk tabas ära, et head nahka sealt tulemas pole ja tegi üsna ruttu pärast sissejuhatust sääred. Ma püüdsin veidi viisakust üles näidata ning jäin lõpuni, mida ma praegust hilist õhttutundi ja homset varast tõusmist arvestades siiani kirun. No vähemalt sain paar korda naerda, nägin, kuidas üks veider saksalne ekraanil hullusesse langes ning mõttedki läksid veidi stressiteemalt kõrvale.

Nimelt olen Sydneys juba 19 päeva tööd otsinud ning võin tõdeda, et end töötu nahka sobitada pole just ülesanne kergemate killast. Mitte et ma sellele eelnenud 3 kuud ka töötu poleks olnud... aga ju siis on tööotsimine lihtsalt nii raske töö. Sellel alal küll karjääri teha ei tahaks. Kuid kallid lugejad, ärge nüüd arvake, et siin kõik täiesti hukas on ning täie elu ja tervise juures oleval noormehel üldse lootust pole. Olen lihtsalt veidi valiv. Veel.

Et millega ma siis enda aega sisustanud olen? Laias laastus üritan CVd Austraaliamaa erialase kogemusega tuunida. Alustuseks otsustasin külapealt kuuldud juttude põhjal tööagentuuride abi otsida. Viga. Nädal raisus. Eestlasliku järjepidevusega käisin/helistasin läbi 90% Sindis IT tööjõudu suurkorporatsioonide orjusesse suunavatest konsultatsioonifirmadest - tulemus null. Sõnatrio "Working Holiday Visa" kutsus konsultandis esile nii järsu hääletooni muutuse, et üksnes kurdil oleks selle ära tabamisega raskusi tulnud. Majanduslanguse hirm ning lähenev pühadehooaeg ei pidavat ka asja lihtsamaks tegema.

No hüva, järgmiseks otsustasin taas ise tööpakkumistele kandideerima hakata. Taas seetõttu, et juba Brisbane-s sai sellega algust tehtud, kuid siiani igasugune tagasiside puudus. Sellega seoses vaatasin kriitilise pilguga üle nii CV kui ka kaaskirja põhja, harisin ennast kõikvõimalike write-a-killer-CV artiklitega ning kulutasin kena päikesepaistelise päeva toas arvuti ees ajurakke liigutades. Võib väita, et ponnistustest on kasu olnud, sest uus ja läikiv CV-kaaskirja paar on mulle toonud vähemasti ühe telefoniintervjuu Gold Coastilt ning lisaks sellele on üks tööandja (ok, siiski agent) üritanud mind Tasmaaniasse näost-näkku intervjuule sebida. Kuna kummaski suunas on üle 1000 km maad või merd, siis enne kohale jooksmist/ujumist tasub veidi maha rahuneda, pits kangemat võtta ja asja kaaluda. Samas - kes ei riski, see alkot ei joo.

Kui joomisest juba juttu tuli, siis võibolla esimese nädala tulemuslikkust kahandas veidi asjaolu, et pea igal õhtul sai kuskil väljas käidud või hoopis sees goon-i joodud ning ütleme nii, et äratuskella ma hommikul tirisema ei pannud. Mõneti võis muidugi rolli mängida ka mu kontor ehk selle puudumine. Kord olid 'lauanaabriteks' vallatud neiud hostelis (vaata pilti), kord arusaamatus keeles kädistavad asiaadid hiinalinna food court-il (vaata pilti, kahju et asiaadid peale ei jäänud) ning kord haisvad kodutud, kes raamatukogus suure pühendumusega oma memuaare paberile panid. Igav polnud kunagi.

Mu hiinalinna kontori all on siuke turg, kus hinnad odavamad kui Eestis

Teisel nädalal hakkasin Sydney agentuuridesse tagasi helistama ja vastused kõlasid umbes nii: "Sorry, aga enne sind on kandideerinud 10 permanentse elamisloaga tüüpi (loe: magistri- või doktorikraadi ja kõigi võimalike sertifikaatidega hindut) ning kui iga viimne kui üks neist tolgus on, siis võibolla helistame sulle tagasi. Aga eestlane on ju kangekaelne nagu eesel ning nõudepesijana või poes asjade ritta seadjana käe proovimise asemel muudab ta lihtsalt mõnevõrra strateegiat. Mis toobki meid tagasi Tasmaania ja Gold Coasti juurde. Tuleb lihtsalt leida kõige kaugemas kolkas IT-töö pakkumine ning teiste kandidaatide mitte-eksisteerimise tõttu võib lepingu sama hästi kui taskusse panna. Või nii ma vähemalt arvasin.

Enne rääkisin korterikaaslastest. Kõige tähtsama neist (tänu kellele elan seal, kus elan) jätsin aga mainimata. Võibolla seetõttu, et hetkel veedab ta aega Bali saarel mojitot libistades, mitte meiega 70ndate saksa friik-filme vaadates... Igal juhul maani kummardus ja suur kallistus Triinule, kes on üles näidanud väga haruldast mitte-eestlaslikku ja omakasupüüdmatut lahkust (1,5 aastaga aussie-stub vist veidi ära küll), pakkudes mulle nädalateks ulualust nagu vana sõber. Kuid ega Talitha-gi vähem oluline siin valemis pole, okupeerin ju ka tema põrandapinda. Thank you, Talitha! I'll be forever grateful and you're always welcome in Estonia (even if this is the only sentence you can understand in this blog post)!!!

Koduloom Triinu korteri katusel

Praegu on seis selline, et kui järgmise nädala keskpaigaks mingeid olulisi edasiliikumisi pole toimunud (kaua sa ikka kannatad!), siis pööran nina Western Australia poole ning lähen sinna, kust majandusbuumi lõhna tuleb. Kuulduste järgi pidavat seal kaevandustes ja ehitusel rohkem teenima, kui kontoris koodiridu kirjutades, nii et võibolla seisab ees veel üks katsetus karjäärirong uutele rööbastele seada.

Kui mõtlesite, et mis see valge kuma seal on, siis jah - see on äike!

Õues ladistab vihma sadada, taevas välgub pikne ning müristab kõu, toas mängib inspireeriv muusika ja on soe. Romantikast on puudu vaid küünlad. Ja neiu. Tänu neiu puudumisele sai aga võimalikuks selle kirjatüki ilmumine ning kuigi praegu ilmuks sulest veel nii mõnigi lugu, tuleb telefoniintervjuu hirmus end homme varakult jalgele ajada (ning parki jooksma minna). Vähemalt võid nüüd rahulolus mõmiseda, sest majandussurutis ei leia ohvreid ainult Eestimaalt ning Priit ei tegelegi enam ookeanilainetel surfimisega, samal ajal kui sina sita ilmaga elu eest õigeks ajaks tööle püüad jõuda ;)

27. - 30. sept. Whitsundays

Jutt jäi eelmisel korral pooleli Airlie Beach-i jõudmise juurest. Sellest kohast endast polegi väga midagi rääkida, enamus inimesi tuleb siia lihtsalt selleks, et tegu on kõige lähema punktiga Whitsunday saartele pääsemiseks. Ja nii ka meie.

Kuna tee peal selgus, et Anne oli endale soodustuse saamiseks juba Cairns-is nii Whitsunday kui ka Fraser Islandi tripid broneerinud, välistas see mu idee kolme peale Fraserile neliveoline auto rentida. Ajab ikka närvi, selleks ma ju üldse kolmandat inimest otsisingi! Õnneks kadunud polnud midagi, saime Alexiga viimase hetke pakkumisega jahikruiisi (kusjuures Annega samale jahile) ning veidi viiliti maha ka Fraseri saare paketi hinnast, sest hulgi on ikka odavam. Ja olgu ettetormavalt öeldud, et vahel on hea, kui asjad plaanitult ei lähe ;)

Ära ei vääriks märkimist ka järjekordne caravan park, kus me ööd mööda saatsime, kui seal poleks olnud mõnda iseäralikku kiiksu. Kujutage ette, et ehitate endale maja. Majja teete te loomulikult ka köögi, kuid kööki ei pane te ei külmkappi ega kraanikaussi, need panete te hoopis 500 m eemal asuvasse hoonesse, ühte patta tualettide ja pesutoaga. Ja kui kunagi külmkapis liha lehkama läheb, siis te ei viska seda mitte prügikasti, vaid lasete sel nii hauduma minna, et vänget laibalõhna juba 100 m kaugusele tunda oleks (WCdest ja pesumasinate ümbrusest rääkimata). Et rohkem nõusid pesta saaks, installeerite te "köögikraaniblokki" 2 eraldi kraani. Aga enne kraanikausside ostmist käib teil peast mingi klõps läbi ning otsustate ainult ühe kraanikausi soetada, kattes teise augu lihtsalt kahhelkividega (kuid jättes kraani täiesti töökorda). Umbes sellise mõttekäiguga olid antud karavanipargi omanikud, aga noh - inimesed on erinevad ning mis tundub mulle normaalne ei pruugi teistele nii olla...

Et turistidelt rohkem raha kätte saada, algavad enamus jahikruiise pärastlõunal kl 13 paiku ning lõppevad ülejärgmise päeva hommikul 11 kandis (et siis pärast väikest koristuspausi taas järgmise laariga merele põrutada). Kui esimest korda Condor-i (meie hüper-super-võimas maxi-jaht, mis kõik maailma suuremad võidusõidud on ära on võitnud - 2 korda - 20 aastat tagasi) pardale astusin ja tema keresügavsutesse langesin, oli esimene mõte 'see saab huvitav olema, ma ei olegi veel 28-kohalises ühikatoas ööbima pidanud'. Suure ähmiga jäid mul kahe silma vahele 2 imepisikest ust, mis varjasid endas umbes 2-kuupmeetriseid tube kolmele inimesele. Mingi ime läbi läks meil õnneks ning seal me oma 2 ööd veetsimegi - hea, et ma klaustrofoobia all ei kannata.

Aga ega me sinna magama läinud, purjetama ikka ju!! Kui eestlane suure potentsiaaliga jahi pardale astus, siis austraalia ilmataat otsustas, et see kord ta tuult peale ei keera, lebotagu eestlane hoopis dekil ning võtku päikest. Tuulekohina saatel mööda vett lennata on hoopis midagi muud, kui dislamootori põrina saatel podiseda, aga ega ma väga ei kurtnud ka - kõhna inimesena poeb tuul kergelt naha vahele ja kes see ikka puhkuse ajal lõdiseda tahab :) Kuid ega midagi nägemata-kogemata ei jäänud, vahel ikka võlus kuskilt üle keskmise briisi välja, päevavargad rakendati väntade taha, ketrasime 200-kilose purjejuraka masti otsa ning purjetasime!




Oma senise 10 rännukuu jooksul ma varem veel šveitslasi kohanud polnud, nüüd aga sattusin kokku lausa kahega, kes isegi kaasmaalase nägemisest üllatunud paistsid olevat. 28 kaasreisija hulgast olin ilmselgelt õige seltskonna valinud, sest Alexis oli end ainsana weediga varustanud. Õhtu möödus üsna klišeelikult punast veini õhtusöögi kõrvale limpsides, jointi popsides, maast ja ilmast tähtsat juttu pajatades ning lõunapoolkerale omast ülieredat tähistaevast ning langevaid tähti imetledes.

Loomulikult oli pardale sattunud ka kamp iiri noormehi, kes siin mandril oma joomarluse tõttu (kahjuks) kurikuulsad on. Jooki tõid nad kolme peale pardale rohkem kui kõigil teistel kokku oli, selles mõttes häbisse nad ei jäänud. 2 minutit pärast pardale asumist oli ka esimest ksshhhttt-häält kuulda (kes mu kehva häälduse järgi aru ei saanud, siis püüdsin avanevat õllepurki imiteerida). See pärines eksimatult ühelt trio liikmelt, kes küll alles esimest põlve iirlane oli - nimelt vanemad paistsid tal kuskilt Pakistani kandist pärit olevat - kuid siiski oma kohust tõsiselt võttis. Teine iirlane nägi välja täpselt nagu noor Val Kilmer ja nii palju ei joonud. Kolmas oli... oli lihtsalt tavaline. Kui nüüd välimusest rääkida, siis isik, keda ma ise kahtlustasin kõige puhtaverelisem iirlane olevat, osutus hoopis ameeriklaseks, kes omakorda väitis, et tema veres voolavat ka blackfoot-indiaanlase verd. Viimane fakt valmistas teistele aga ainult nalja - heledanahalist ja tedretähnilist, leekpunase juuksepahvakaga põlis-indiaanlast ei suutnud keegi hästi ette kujutada.

Kapten tõusis hommikul koos päikesega ja ega sel isikul, kes otse diiselmootori kohal magas, samuti pikka und pärast seda polnud. See varane ärkamine oli aga ainult suure ja ülla eesmärgi nimel, mida keegi hiljem kahetsema ei pidanud. Nimelt võtsime suuna maailma üheks ilusaimaks rannaks ristitud Whitehaven beachi poole. Minu jaoks isiklikult see kohale number üks ka asetus, kuid mul alles pikk elu ees veel ju. No tõesti, mitte kuigi sageli elus ei taba sa end pidevalt mõttelt 'olen vist paradiisis, olen vist paradiisis, olen vist paradiisis'. Aga just täpselt nii mõjub 98% ränidioksiidisisaldusega rannaliiv (loe: silmipimestavalt [lumi]valge) ning ebareaalselt türkiissinine merevesi.




Astelraide paaritumiskohta ujumine ning lendtaldriku mängimine ajasid lõpuks nälja peale, nii et otsus paradiisist lahkuda ei tulnud väga raskelt (ürgne iha sai mäletatavasti ka Aadamale saatuslikuks...). Pärast kesisevõitu lõunat toimus reisi parim snorgeldamissessioon, kuid äsja sukeldumis-mekast tulnuna see mus väga suuri värinaid esile kutsuda ei suutnud (kui üldse, siis ainult neid, mida külm tekitab).

Kuna olime oma janusust veidi alahinnanud, siis teise õhtusöögi ajal ammendusid täielikult meie veinivarud. Nagu taeva õnnistusena tuli sel hetkel iirlaste kutse osaleda joogi-mängus, kõik alko nende poolt. Erinvalt meist olid nemad oma võimeid üle hinnanud, nüüd õnnestus neil umbes 15 inimest täis joota ning üht-teist kojugi kaasa vedada. Mäng ise oli küllalt meelelahutuslik, eriti tekitas nalja ja segadust uute reeglite defineerimise võimalus. Näiteks kui iga lause tuleb lõpetada fraasiga 'in my pants', esineb varem või hiljem üsna piinlikke olukordi. Inimesi kiiremini täis joota aitab aga 'pick a mate' reegel, mis võib soodsate asjaolude kokkulangemisel kergesti tosina inimese pikkuse ahela tekitada ja ongi igal mehel (naisel) 8x suurem tõenäosus klaasi tõsta ;)

Hommikul kl 7.30 ei tundunud snorgeldamisvarustuses vette hüppamine eriti kaine ideena, aga tegin seda siiski. Haide või teiste kiskjate mittenägemisest pettununa end tagasi pardale vinnates noogutasin kerge muigega äsja üles ärganud iirlastele, seejärel sättisin kere taevasse ilmunud päikese ette, võtsin ligi kerge snäki ja raamatu ning tagasisõit (mootori abil) ei teinudki väga kurvaks.

Põhimõtteliselt säästsime selle tripi käigus ka vähemalt 80 lisadollarit, sest just nii palju on väärt omaette vaalavaatlus-reis. Hämmingu märke näitasid välja isegi kõige külmemad ja väsinumad isikud, nii suurt positiivset toimet omavad siis maailma suurimad imetajad. Võib uskuma jääda küll seda fakti, et nende imeliste elukate genereeritud turismi-tulu ületab 2 korda seda, mis kunagi nende tapmisest saadud produktide müük Austraaliale sisse tõi (ja vaalad peaaegu välja suretas). Make love, not war.

Hüvastijätt tripil osalenutega tõotas olla mitte päris lõplik, sest õhtuks oli meile broneeritud laud kohalikus pubis nimega Beaches. Masside kokkuajamise eest pidi hoolitsema lubadus saada tasuta kann õlut iga 4 kohale ilmunud isiku kohta. Ei tea, kas enamus rahvast olid üleväsinud või reisisime koos jõukamast soost pärit backpackeritega, kuid kokku andis näole vaid 11 'purjetajat' (kusjuures paar tükki neist ei olnud jahti nimega Condor isegi mitte näinud). Pärast Beaches sulgemist ei olnud edasi lõbutsemise kohtade valik just kuigi suur - tikutopsi suurune Mama Africa 'ööklubi' või veelgi pisem Shenannigan's iiripubi-tantsusaal-wannabe-ööklubi. Vähemalt asusid nad sama tänava vastaskülgedel, sissepääs oli tasuta ja kui ühes mõni lugu ikka tigedalt vastu karva käis, võis kiirelt teise ümber asuda. Ja õhtu lõppes loomulikult meie armsas kämpingus, kus hoolimata tapvale haisule, mis oli saatuslikuks saanud juba nii mõnelegi pisikesele kukkurloomale, vajusid kõik kiirelt Une-Mati rüppe.

Häbi on mul ka veidi, sest olen viimasel ajal jube laisk olnud selle blogi täiendamisega. Saidi külastatavus langeb ilmselt sama kiiresti, kui aktsiahinnad maailmas... aga pole lugu, küll kõik taastub!


Hetkel: kuulan Vaikse Ookeani mühinat Newcastle linnas, otse rannaluite taga olevast telgist.
Plaanis: homme massiivne veinidegusteerimise ekskursioon Austraalia vanimasse veinipiirkonda, Hunter Valley-sse. Ülehomme Sydney ja võõrutusperiood argiellu.

Kaua tehtud kaunike

Mind hakkas vähe rohkem fotode post-processing huvitama ning kuigi ka enne olin ühtteist katsetanud, siis selle albumi puhul nägin veidi rohkem vaeva (siit ka see __igavikuna__ tunduv viide).

Väike nipp ka: kui tahad mu töö vilju veidi lähemalt uudistada, vali albumi vaatamisel "Slideshow" ning pildid on hoopis suuremad. Veelgi ägedamaks aitab efekti teha, kui vajutad aktiivses browseri aknas nuppu F11, saad täitsa suured ja elutruud fotod!

Enjoy!

Hetkel: Väikeses eliitlinnas Noosa-s surfimist õppimas
Varsti: Steve Irwin-i loomaaeda

View Album

Get your own

19. - 30. sept. Idaranniku-tripp vol.1

Mu kõige (distantsiliselt) lühem roadtrip Austraalias tundub kõige rohkem aega võtvat, mistõttu juttu selle kohta ilmub vähemalt kahes eraldi sissekandes. Esimene on nüüd teie ees.

Cape Tribulation-ilt tagasi jõudes asusin kohe aktiivselt lift-i lõuna poole otsima, kuid mingil põhjusel olid terve linna teadetetahvlitelt kõik lift-i pakkumised ära korjatud. Ei osanud muud arvata, kui et mõne backpackeriga on mingi õnnetus juhtunud ja linn üritab nüüd miskit ette võtta.. Paari päeva jooksul muidugi pilt muutus, nii et peagi sain kokku rahuliku saksa kuti Alex-iga. Tema lõppeesmärk on oma Ford Falcon ülirahulikus tempos Sydneysse toimetada ja selle müügist saadud raha eest tagasi kodumaale pääseda. Leppisime kokku, et otsime kellegi kolmanda ka kulusid jagama ning neljap-reede paneme leekima. Suur oli mu üllatus, kui neljapäeva hommikul Alex mulle teatas, et ta tahab 1,5h pärast liikuma hakata ning kolmandat inimest meil samuti pole. Olukord oli kergelt öeldes vastuvõetamatu ning väikse trikiga meelitasin Alexi veel ühe öö Cairnsis olema ja leidsin paari tunniga reisile ka väheke naisseltskonda - saksa neiu nimega Anne, kes sarnaselt minuga Brisbane-i tööd otsima tahab minna.

Jälle ühes paadis kahe sakslasega, kaalun tõsiselt saksa keele õpingutega alustamist. Anne tahtis enne lõuna poole asumist veel Athertoni Kiltmaa üle vaadata, mistõttu olen näiteks Millaa Millaa koski juba kolm korda näinud. Šoksivabrikus käisime ka uuesti, kuid see kord tasuta kofeiini/suhkru-laksu ei saanud. Üks huvitav siiani üle vaatamata koht oli liiga-raske-nimega-et-seda-kirjutada meteoriidikraater, mille asukoha leidmine osutus veelgi raskemaks, kui selle nime hääldamine. Iga kaart osutas eri kohta, reaalsuses ühtegi silti me kuskil ei näinud ning pärast mitukümmet kilomeetrit ringisõitmist otsustasime selle Peidetud Kraatriks nimetada ning otsingud lõpetada.

Õhtuks jõudsime pisikesse kuurortlinna nimega Mission Beach (nimetatud kunagiste misjonäride järgi, kelle asum küll mõnda aega pärast asutamist tsükloni poolt minema pühitud sai). Leidsime suure reklaamiga '$10 tent sites' kämpingu ning astusime kolmekesi rõõmsalt sisse. Loomulikult selgus, et hind pole mite telgiplatsi, vaid inimese kohta. 10-taalane õppetund oli tõhus ning alates sellest hetkest käib telgiplatse broneerimas kahene tiim - sääst iga õhtu pealt 10-15 dollarit :) Mission Beachi kämping jääb mulle meelde veel selle poolest, et seal kuulsin ma esimest korda Austraalias oldud aja jooksul puhtjuhuslikult pealt eestikeelset vestlust. Sain tuttavaks Ragnari ja tema tüdrukuga, kes seal samas kohas, telgis, juba 4 kuud olid elanud. Ragnaril on samuti IT taust ning tuli siia mõneks ajaks aega maha võtma, tehes nädalas 20h tööd restodes ja farmides ning ülejäänud aja chillib kuldse liivaga Mission Beach-i rannal või kondab ümbruskonna looduses.

Päev möödus 7 km matkarada läbides (mis muuseas oli üks ilusamaid ja vaheldusrikkamaid siiani Austraalias nähtutest) ning MB ülipikal rannaribal päikest ja süvasinist merd nautides. MBs sai ära proovitud ka Ragnari õpetatud 'trikk', mis seisneb supermarketi kassas tähelepanelikult läbilöödud kaupade jälgmises ning vea leidmisel infolauda pöördumises, et vastu võtta tasuta humanitaarabi backpackerile (ehk vigase hinnaga toode antakse sulle tasuta). Minu puhul oli ost toimunud eelmisel õhtul ning poodi jõudmise ajaks oli ka soodushinnaga silt kadunud, mistõttu mulle veidi vastupanu osutati, kuid siiski toodete hinnavahe hüvitati. Mitte kõige garanteeritum viis tasuta süüa saada, kuid tasub silmad lahti hoida ;)

Järgmise õhtu hakuks oli tee meid pisikesse maalinna, Ingham-isse, toonud. See koht ei väärikski ära märkimist, kui me poleks seal elu kõige veidramas telkimiskohas ööbinud. Nimelt leidsime Lonely Planetist koha nimega Noorla Hotel, kus pidavat ka telgiplatsid olema. Fakt vastas tõele, kuid vaatepilt oli üsnagi huvitav - eelmise sajandi 20ndate stiilis hotell rohke punase sameti ning ornamentidega, esinduslik restoran, väga hästi hooldatud tagaaed skulptuuride, purskkaevude ning muruplatsiga keset kõike seda. Üheks ööks olid kujudele seltsiks ka meie telgid, mis paistsid seal vägagi võõrkehadena, kuid atmosfäär oli tore ja omapärane. See oli ka ainus koht, kus omanik on märganud, et kahe inimese asemel sebib telkide ümber kolm ning meil tuli kõik üles tunnistada.

Inghamist 50 km sisemaa poole jääb Austraalia kõige kõrgema vabalangusega (268m) Wallaman-i kosk Girringun-i Rahvuspargis, mida me hommiku hakul loomulikult avastama asusime. Kuna hetkel on siin käsil kuiva hooaja lõppvaatus, siis ei ole kosed just oma parimas 'rõivas', kuid sügavat muljet jätmast see siiski ei seganud. Vaateplatvormilt kose basseinini jõudmiseks tuli turnida kividel läbi 3,4 km vihmametsa-raja (300 m vertikaalset langust), kuid retk oli absoluutselt seda väärt! Skinnydipping värskendavalt jahedas vees pilvelõhkujana kerkiva kosesamba all jääb üheks mu Austraalia eredamaiks mälestuseks.. Ülevalt langev veejuga pihustus lumepulbrina alla jõudes miljarditeks veepiisakesteks, millest läbi paistev päike manas silme ette imeilusa vikerkaare ning vaatepildile lisas tooni alumist kaljuseina kuldse kihina kattev sete. Kui liita siia metsik vee kohin, kõrgel tiirutavad kotkad ning paigast õhkuv ülim rahu, on sellest rahuldustpakkuvamat kohta raske ette kujutada.

Paarsada kilti lõunapoole ning peagi paistsid taas linnatuled. Kuigi küünikud nimetavad Townsville-i eredaimateks atraktsioonideks Cairns-i ning Magnetic Island-it, jättis Põhja-Queenslandi suurim troopiline linn sümpaatsema mulje kui Cairns ise. Atmosfääri lõi keset linna tornina kerkiv mägi, mille nõlvadele rajatud majadest-teedelt suurepärane ookeanivaade avanes. Linnal oli kilomeetreid pikk kaunis rannariba (ei mingeid mudavälju enam..) korraliku parkidega ääristatud ning tervisesporti soosiva promenaadiga. Isegi mini-veepark lastele oli olemas ja seda täitsa tasuta! Kuigi tõele au andes ei peatunud ka meie seal linna enda tõttu, vaid vahepeatusena Magnetic Islandile.

Ma enam ei mäleta, kui palju praamipilet Saaremaale maksab, kuid potnentsiaali hinnatõusuks ilmselt on - 8 km ja 40 min praamisõit (ühes autoga) edasi-tagasi maksis meie rahas 1560 kr! Aga ma ei kurda, saar oli tõesti võrratu koht, kus mõned päevad vabalt võtta. Liigset turistika-tunnet kahandas fakt, et saar on reaalselt koduks 3500le austraallasele. Väikesed külakesed olid ühendatud hea mägede vahel kulgeva asfaltteega, kõik oli käe-jala juures, ranniku äär oli täis pikitud erineva ilmega lahesopikesi ning aastas on seal keskmiselt 300 päikeselist päeva :)

Magneticul ringi uidates sattusime ühe rannakese ääres öko-kinnisvaraarenduse otsa ning armastus esimesest silmapilgust oli sündinud. Ülikaunisse kohta kaljude otsa, männipuude ja bambusepõõsaste vahele rajati parasjagu maalähedasi maju. Koheselt tekkis siin-olen-kodus tunne, andke mulle ainult mõned miljonid ning mu uueks aadressiks on Magneetiline Saar, Austraalia!

Meie teekonna vältel aina koguneb huvitavaid kohti, kus (raha eest) telgi üles oleme seadnud. Esimesel ööl maandusime Nelly Beachil oleva Base Backpackersi 'kämpingusaidil'. Esimese hooga me ei suutnudki tuvastada, et kuhu me siis telgi peaksime üles panema. Hilisem järelepärimine tõi selguse majja - muruplatsilt köögi ees ja piknikulaudade vahel võetakse mitu nahka, tasuta lisana antakse kaasa otse telgile suunatud prožekori valgusvihud. Ja magama uinutas meid 15 m kaugusel oleva baari diskotümps... Üks noomitus ka - noored, ärge jooge (alkot) ja juhtige (autot)! Tol õhtul pidime kahjuks tunnistajaks olema sellele, kuidas on võimalik kaljude vahel kulgeval mägiteel oma auto ja seltskond sodiks sõita.

Mulle lihtsalt meeldib saareelu! Iga hommik üles ärgates valdas hinge mingi seletamatu õnnetunne - olen saarel! Maitsev ja pikk hommikusöök palmide all, väike matkarada, et vaim erksaks ajada (või üksikule nude-beachile jõuda) ning ülejäänud päev lihtsalt valgel liival lesides raamatut lugeda, muusikat kuulata ning vahelduseks vees snorgeldamas/ujumas käia kõlab minu arust üsna ihaldusväärselt. Nudisti-rand oli loomulikult kõikidest kõige rahulikum, sinna jõudmiseks tuli kõigepealt 45 minutit üle suure mäe ronida, mis suured massid eemale hoidis (kaas arvatud nudistid endid - näha oli vaid paari naist, keda poleks tahtnud alasti näha ning ühte naturalistist džentelmeni, kelles midagi erilist leida suutis võibolla ainult Anne). Et jõuda ühte teise ilusasse randa (Radical Bay), oleks veel kõvasti matkata tulnud, seetõttu otsustasin sinna hoopis mööda vett jõuda. 45 minutit ujumist ajas päris janule, kuid Radical Bay paljude kookospalmide alt mul ühtegi kookospähklit leida ei õnnestunud, olgugi et kõrgel ladvas on neid lademetes. Rand ise polnud ka minu arust midagi erilist, nii et ujusin kiirelt nudistikale tagasi.

Märgin kohe ära, et kookospähkli-jaht osutus lõppeks siiski edukaks, eramajade vahelt ei olnud backpackerid veel kõike jõudnud ära korjata ning naasesime kämpingusse suure pruuni pähklijurakaga. Välimuse järgi poleks arvanud, et sealt seest veel midagi inimesele kõlvulikku välja võib tulla, kuid nagu vanasõnagi ütleb, võib välimus petlik olla. Lõpptulemusena (pärast rasket 'operatsiooni' haamri ja noaga) nautisme mahedat kookospiima ning terve päev oli snäkiks lumivalged, magusalt hamba all krõmpsuvad kookosliha tükid :)

Ühel hommikul tegime saarel ka midagi puhkusele ootamatut - tõusime üles enne kl 7, et minna saarel vabas looduses esinevat küllusliku koaala-populatsiooni otsima. Mägede otsas paiknevate II maailmasõjast pärit kindlustuste varemete vahelt me nad ka üles leidsime. Wild koalas - check! Tegin kõikidele eestlastest koaalahuvilistele ka väikese loodussaate, nautige.



Rannapuhkusele pani punkti lainetuse tõttu nullnähtavusega vees ühe käega koralli otsa ujumine (kes ei tea, siis jäiga koralli servad lõikavad nahka sama hästi nagu roostes nuga) ja 10 sekundi pärast teise käega mingi mereeluka käest valusasti kõrvetada saamine. Õnneks oli rahuliku ja idüllilise Arthur Bay äärde keegi rikas kodanik maja otsustanud ehitada ning lahked koduabilised valasid mu käele ohtralt äädikat, mis kõrvetust oluliselt leevendas. Lõpp hea, kõik hea ning peagi olime juba praami peal teel tagasi Townsville-i.

Tundub, et peab esialgu kahe tükina mõeldud postituse hoopis kolmeks lööma :) Jube palju on veel jutustada, kuid jutt on juba niigi pikk... Hüva, räägin veel mõnest sündmusest ja siis aitab kah!

Townsville oli veel selle poolest huvitav linn, et seal kohtusin täiesti lambist taas Sonja ja Cecile-ga, kes nimetatud linna tööle olid asunud. Kuna Sonja sünnipäev langes 25. septembrile (umbes samal päeval, mil meil oli plaanis Magnetic Islandilt naasta), siis otsustasime Sonja lahke kutse vastu võtta ja tema väiksele sünnipäevapeole minna. Pidime alustama nende hostelis ja edasi miskile kohalikule ülikooli-peole suunduma, kuid neiusid sinna kutsunud noormeestega ühendust enam võtta ei õnnestunud, mistõttu jäi kohalik ülikoolilinnaku elu kahjuks nägemata. Vein maitses hüva ning mu sõnavara täienes mõne saksakeelse väljendigagi - 2 asemel oli nüüd sakslasi neli, pluss hostelirahvas, kellest enamik tundus samuti Saksamaalt pärit olevat.

Järgmine hommik algas raskelt, aga suutsime ikkagi armsa Townsville-ga hüvasti jätta ning peagi olime kuulsas farmilinnas nimega Bowen. Nüüd siis on nähtud ka esimene mitmekümnest Suurest Asjast Austraalias - Boweni ikoon Suur Mango. Kui see söödav oleks olnud, oleks ma sealt ilge kamaka kaasa rabanud, kahjuks pidin leppima kõigest fotodega sellest mutant-mangost. Eesti neiud, kellega Cairnsis kohtusin, olid Bowenis mõnda aega tööd rabanud ning kiitsid ülivõrdes kohalikke randasid. Vaatasime siis ühe neist üle - koht oli täitsa armas, ainult rahvast oli liiga palju ning tuul nii vali, et puhus piknikulaualt toidu minema. Vette kedagi ei isutanud, seega võtsime eesmärgiks enne pimedat Airlie Beach-ile jõuda (tagamõttega lähipäeviks üks mõnus jahisõit broneerida).

Siia kohta on üsna paslik üks kõverik eraldusjoon tõmmata ning lugu maapealsest paradiisist peab enne ilmavalguse nägemist veel natuke hauduma. Vaadake videosid, oodake varsti tulevaid pilte, nautige Eesti (või mis iganes riigi, kust te seda parasjagu loete) ilma ning külastage varsti jälle.

17. sept. Rafting Tully jõel.

Tully on koht, kuhu elama asuda, kui sulle meeldib vihm. Keskmiselt sajab seal aastaga maha 4200mm sademeid, rekordaastal tuli taevast alla koguni hämmastavad 7 meetrit vett. Tänu sellele on Tully jõgi üks parimaid kohti Austraalias, kus whitewater raftingut harrastada. Kaasa aitab ka hüdroelektrijaam ning tamm, kust igal hommikul hea ports vett valla lastakse, tehes võimalikuks aastaajast olenematu võimsa raftingukogemuse. Või vähemalt nii väidavad brošüürid.

Et Janno oli idaranniku roadtripilt saabumas ja mina kohe-kohe sinna suundumas, siis otsustasime vanade aegade meenutuseks jõud ühendada ning parve eestlaste kontrolli alla võtta. Ärgata tuli sel päeval enne koitu, 6:20 korjati mind Smithfield-ist Matt-i maja lähedalt peale ning kolmetunnine loksumine Tully jõe poole võis alata - saimegi rahulikult Jannoga üle pika aja oma tegemistest pajatada ning maailma asju arutada :)

Pärast kiiret pit-stopi Raging Thunder-i (meile teenust osutanud firma nimi) enda pubi väikses Tully maalinnas olime peagi jõe ääres, vinnasime päästevestid selga, sobitasime kiivrid pähe ning proovisime ära jäänud turvabriifingu kiuste parvejuhtidelt ühtteist ikkagi välja pigistada. Giidi ametit püüdis täita õpipoiss Kyle, kes mulle jubedalt pärlifarmis Vivienne-i pardal olnud domestic Suze-i meenutas. Kuna keegi pidi noore rookie vigu parandama, siis oli paadis teinegi giid-juht, Inglismaalt pärit (ja sinna mitte kunagi tagasi minna tahtev) Ed. Eesti ülekaalu püüdsid veel kõigutada kaks Šoti piigat ning üks keskealine radariteadlasest britt.

Vesi oli jahe, päike oli põletav, päikesekreem oli kerele määritud ning ootused olid kõrged. Vaevalt saime esimese kärestikuhakatise läbida, kui Kyle meid kalda äärde käsutas sõudma ning järgnes kerge õppetund käskluste jm alal, misjärel võisime jätkata. Lõbu oli jälle umbes 5ks minutiks, sest pärast kärestiku läbimist tõmbasime jälle 'tee äärde', kuid seekord mitte koolituse eesmärgil, vaid hoopis turvakaalutlustel. Nimelt olevat antud jõel teinekord ette tulnud, et turist kukub vette ja saab surma ning nüüd otustati safety-t vähe tõhustada. Võid muidugi arvata, mis efekti see põnevusele omas - ühel õigel raftingu-tripil ei tohiks ikkagi klient paadis tukkuma jääda (ja magamatus ei ole mingi vabandus!).

Tuure võttis maha veel seegi, et enne kärestikule lähenemist käsutas giid "Relax!", mis ei võimaldanud paadil maksimumkiirust omandada. Alguses oli see kergendus, kuid kui raftinguga vaikselt sinapeale hakkasin saama, nihutusid ka piirid kaugemale. Ed vist luges mu mõtteid ning mingi hetk arvas ta, et kärestikku on poole lahedam läbida paadist kinni hoidmise asemel aeru kahe käega pea kohal vibutades ning "KAMIKAZE!!!" karjudes. Asi toimis ning adrenaliin leidis oma tee vereringesse :)

Et testida ega keegi vees paanikasse ei sattu, käsutati vahepalaks kogu tiim jõkke ning saime seal vähe maha jahtuda. Mida aeg edasi, seda rohkem käsklusi meile õpetati - küll pidime kõik see mees ühele või teisele paadi küljele hoidma, küll istmel üles-alla hüplema ning vahelduseks karjusime ikka Kamikaze! ka. Kuna Kyle oli alles trainee, siis pani ta aegajalt suht puusse või ei kuulnud keegi ta käsklusi, kuhu suunas peaksime parasjagu aerutama, mistõttu oli parv sageli karil. Stop-and-go-stiilis liiklemine jätkus lõunani, mis õnneks oli täiesti külluslik ning esialgsele kergele pettumusule juurde ei lisanud. Backpacker-i mõõtu eine kõhus (loe: kolm tavalise inimese einet), tegime kivil tiimipildi ja asusime tagasi vee peale.

Teine jõe osa oli märksa tehnilisem, kosekeste langused olid küll madalamad, kuid vool tundus olevat kiirem ning minevikku jäi ka teiste paatide järgi ootamine - saime enamasti väga head tempot teha ning asi muutus iga minutiga lahedamaks :) Tripi kõrghetke pidime tunde ootama, aga lõpuks ta siiski saabus - suutsime parve kogu täiega ümber keerata! Ühe meetrise kosepoisi läbimisel tekkis kerge tõrge ning järgnenud segaduse käigus me ümber käisimegi. Kes jäi parve alla kinni, kes kaotas sandaali, kes aeru, kes lendas täiega kivisse, kes sai niisama veidi muljuda, aga vähemalt oli kõigil midagi ette näidata (v.a. vana nirk Kyle, kes pääses vigastusteta). Mina näiteks leidsin end esialgu parve alt lõksust ja esimene mõte oli "Lahe, täpselt nagu filmis!". Paanikaks väga põhjust polnud, suitsetamise kommet mul küljes ju pole ja kopsumahtu jagub kenasti. Aga loodusjõudude vastu rabeledes jääb alla ikka enamasti inimene - jõepõhjas lebavatel kividel ei paistnud suuremat häda olevat, kuid mina jooksin kolmest kohast verd, kui paati tagasi ronisin. Ed oli üldse päris näost ära, tundus nagu oleks ta väga strateegilisse kohta ühe kõvema obaduse saanud - mul läksid enda haavakesed selle peale kohe meelest ära :)

Natuke sai elevust tekitada veel ühe 4-meetrise kivijuraka otsast jõkke hüpates, selg ees grupikalli tehes kosest alla sõites (ning loomulikult kõik-see-mees vette lennates), kose alt läbi sõites dušši võttes, fotograafi silmates poosi sisse võttes (ja oma põhiülesannet unustades) ning niisama vabatahtlikult külma vette heiskudes ja kiirel voolul end madalal kivide kohal kaasa kanda lastes. Kogu tripp tõstis toonust, uni tuli õhtul magus ja järgmisel päeval oli isegi meeldivalt õrna lihasvalu tunda. Ütleme nii, et kogemus algas kerge pettumusega, kuid päev oli piisavalt pikk, et see emotsioon posiitiivseks pöörata. Kui saaks ajas tagasi minna, siis teeksin seda uuesti, kuid teist korda sama palju raha enam välja ei köhiks.

Üks asi, mis mind siin endiselt hämmastab, on austraallaste oskus turistide pealt hullu moodi pappi teenida. Üliharva maksab mingi reis või pakett just nii palju, kui reklaambrošüüril kirjas on. Võid suhteliselt kindel olla, et lisaks 'õigele asjale' maksad 30-100 taala mingiteks maksudeks, lubadeks, kütuse eritasudeks ja teenustasudeks. Siis aktiivsete tegevuste puhul on neil hea võimalus sulle varustust rentida. Kui on tegu pikema bussisõiduga, siis tasub teenust pakkuval firmal tee peale ehitada oma pubi, buss seal kinni peatada ning jälle kasum tuleb. Järgmine suurepärane mõte on inimestele emotsioone müüa. Kes ei tahaks mälestuseks/sõpradele näitamiseks osta pilte/videosid oma ekstreemsetest kogemustest?!? Nende produtseerimine ei maksa peaaegu midagi, aga ma kahtlustan, et suur osa taoliste firmade kasumist just sealt tulebki.

Paar näidet ka: pärast raftingut avanes meil suurepärane võimalus soetada mälestusi fotode näol. Ma kujutasin endale ette, et ju nad kogu päeva piltide CD eest miski 20-30 dollarit küsivad. Võta näpust - ühe foto hind oli $16, kõik fotod (ainult sinu paadist, copyportected) läksid kaubaks $100 eest. Kiire fotosessioon juba trükitud fotode peal säästis mulle küll $96, kuid foto fotost pole ikka päris see. Teine näide: Cecile ja Sonja tegid Mission Beachil langevarjuga tandemhüppe, kusjuures kogu protsessi filmiti. Hüppe enda hind oli ca $270, video maksis, usu või mitte, $170! Mõtteid, mida ja kuidas eestit külastavatele turistidele müüa, aina tekib juurde ;)

Aa, postituse alguses tegin juttu tegelasest nimega Matt. Tegu on ühe ülilahke tüübiga hospitalityclub-ist, kelle vanavanaisa olevat Eestlane ning põgenes võimude eest ära Austraaliasse. Ta on suht vaimustuses oma päritolust ning tänu eestlane olemisele sain tema niigi backpackereid täis kodus lausa 4 ööd veeta. Maja jagasin Matt-i, tema kahe aussiest majakaaslase ning nelja saksa backpackeriga - täitsa tore segasummasuvila. Kordamööda kokatud õhtusöögid, Cairnsi laguuni ääres tehtud barbeque-d, ööd backpackerite pesaks konverditud garaažis ja mõnusad jutuajamised jäävad kõik hea mälestusena Cairnsi ja austraallaste külalislahkust meenutama. Järgmine kohtumine Matt-iga on Eestis, hetkel kogub ta oma järgmise Euroopa-tripi jaoks raha ning juulis peaks teda Maarjamaal näha olema. Tema kogemus on näidanud, et Euroopas on täitsa võimalik 6 kuud backpackerina elada ning enamasti tasuta majutust kasutada - mõttetoitu tulevikuks.

Janno vaatenurk tripile.

Mõned illegaalselt omandatud pildid rahvtimisest:

View Album

Get your own

Kunagi lubatud fotod sarjast "Eestlased Woolshedis":

View Album

Get your own

Hetkel: Airlie Beach ning homme Whitsunday saarte vahele purjetama.

Tänase päeava muusikasoovitus: Cold War Kids - Hang Me Out To Dry

Järgmise korrani!