16. märts. Melbourne Formula-1 Grand Prix

Ma teadsin, et kunagi tahan kindlasti selle tsirkuse oma silmaga üle vaadata, aga poleks ealeski uskunud, et see juhtub just Austraalias. Igal juhul pärast 2007.a viimast etappi uurisin, millal siis 2008ndal seda värki uuesti näha saab ning kuupäeva nähes klikkis mul kohe ära, et oot-oot see üritus on ju täitsa käeulatuses.

Mingi ime läbi läks kõik plaanipäraselt ning peagi oligi see päev kohal. Juba hommikul laksas Melboure-s käimasolev kuumalaine hästi, tõotas tulla ülipalav päev. SPF30 peale, müts pähe ja vesi kotti ning peagi astusimegi läbi turvakontrolli Albert Park-i territooriumile. Eemalt oli kuulda mootorimüra, õhs oli ärevust ning kell oli 9:20 hommikul.

Peale liiga paljude Nissan Skyline-ide (ja kõiksuguste muude edevate masinate) nägemisest üledoosi saamist hakkasime hoolikamalt raja kaarti uurima, et võimalikult hea paik päeva põhisündmuste vaatlemiseks välja nuhkida. Sellisel ajal tundus rada pealtvaatajatest suht tühi. Taas vale tundmus. Kui olime jalutamise järjega 10ndasse kurvi jõudnud, tuli välja, et rahvast oli rajal kõvasti ning lõviosa on end just siia sisse sättinud. Ega meiegi kehvemad olla ei saanud ning viskasime end sinna samasse pikali. Pilk plaanile andis julgustust juurdegi, sest kurv järgnes täitsa asisele sirgejupile (tõotades ohtraid möödasõite) ning ka iga mehe unistustes trooniv mitmemeetrise diagonaaliga hiidteler oli otse ees säramas. Audiokülg kostus nii võimsatest kõlaritest kui ka sõidu tarbeks üles seatud raadiojaamast, sageduselt 99,7 MHz (ei ole mõtet sinna raadiot enam kruttida, sest jaam on eksistentsi kahjuks lõpetanud). Kõlaritest autode möödudes loomulikult midagi kuulda polnud, seega toppisime nööpkuularid kõrva (mis käitusid mõneti ka kõrvatroppidena) ning lasime kommentaatorite mulal hea kuulda.

Hommikul toimusid rajal mitmete madalamate sarjade sõidud ning nende käigus nähtud mööda- ja väljasõidud andsid lootust, et näeme sama ka F-1 ajal. Etteruttavalt olgu öeldud, et 10. kurvis ei toimunud siiski ühtegi olulisemat crash-i ega möödasõitu, selle au oli peaasjalikult endale haaranud kurv numbriga 3, kus Kimi tegi piruette, Massa ja Coulthard testisid, kumma auto kõvemast plastikust on, nii mõnedki mehed langesid koha võrra tahapoole ning toimus kõike muud sorti actionit...

Lisaks kuulsuste sõidule (väikeste Fiat-idega), Carrera Cupile, Lambode-Ferraride-Dodgede jm tippautode võidukihutamisele ning V8 SportsCaridele sai rajal veel näha ka uunikumautosid ning raja kohal toimusid pidevalt erinevate lennuvõimeliste masinate edevad demonstratsioonid. Helikopetrid sooritasid uskumatuid pöördeid, propellerlennukid lasid suitsu välja ja joonistasid taevasse kujundeid, F-18 näitas, kuidas 100tuhandepealise rahvamassi kohal surmasõlmi teha ning Qantas-e hiidsuur Boeing oli nö 'icing on the cake', lennates aeglaselt, madalalt ja kuninglikult üle suu ammuli oleva rahvamassi, paljastades neile pisimadki detailid oma avatud teliku kohta. Tõesti oli, mida vaadata, nii et vaadake ka teie, kallid lugejad:



Vahetult enne sõitu tekkisid meie selja taha ühed väga lärmakad ja tüütud soomlased, kes olid ilmselt veidi vägijooke pruukinud ning mõned neist olid punased nagu vähid, sest õige (põhjamaa)mees ju päikesekreemi ei tunnista. Nende laulmine/karjumine summutas isegi kõrvaklappidest kostuva kommentaatori möla, kuid peagi alanud sõit vaigistas-kurdistas ka nemad ning probleem leidis ise rahumeelse lahenduse.

Kui esimene ring lõpuks pihta hakkas ning kõik 22 (miinus ohvrid ringi alguses) autot 10. kurvist mööda kihutasid, oli viimne kui pealtvaataja jalgel ja kisas-vilistas-karjus-plaksutas. Tunnistan ausalt, et kananahk kerkis nahale ning rõõmupisar tuli silma, kui sellise kiiruse/võimsuse/müra kombinatsiooni enda ees lahti rullumas nägin. Maa sõna otses mõttes värises, 19000 p/min käiva mootori tekitatud kirbest helist tulenev vibratsioon raputas läbi kõik organid ja nähes, KUI KIIRESTI need masinad vaateväljast minema kihutavad vedas ikka ja jälle suu kõrvuni. Mingil seletamatul põhjusel tekkis sisemine õnne ja/või rahulolutunne, justkui oleks ma ise kokpitis istunud ja gaasipedaal põhjas gravitatsioonijõu ja inimese ehitatud masina võitlust nautinud. Nii väledate riistapuudega võidukihutamine on tõenäoliselt VÄGA sõltuvusttekitav... Ülidselt oli kogu kompott suht kirjeldamatu ja klassifitseerub kindlasti elu tipptundmuste hulka - kõik vormelifännid, palun tehke endale teene ja käige vähemalt ühel sõidul ise kohal ning näete asja hoopis teise pilguga!



Ülalolev videomaterjal ei taotle ühtegi teleauhinda ega midagi, vaid see on lihtsalt tõestuseks, et ma ikka ise kohal käisin :)

Üldine võistluspaiga korraldus oli samuti täitsa bueno, kõikjal olid heas korras avalikud tualetid, tasuta joogivesi voolas kraanidest ojadena ning loomulikult sai igalt sammult ka süüa/suveniire osta. Mulle üllatuseks ei olnud näiteks söökide hinnad üldse ülemeelikult kallid võrreldes tavaliste Sydney tänavakohvikutega. Ohtra lambaliha ja salatiga wrap maksis $8, jäätis $3,5 jne. Eestis võtaks kaupmees kliendilt taolisel üritusel kindlasti 3 nahka või rohkemgi ja tasuta joogiveest võib maarjamaalane ainult unistada... Lisaks liikusid kesklinna ja Albert Parki vahel tasuta trammid (tipptundidel lausa iga minuti järel) - jälle asi, mida Eestis vaevalt näha saaks. Pärast sõitu esines rahva rõõmuks veel kunagine rokilegend KISS, kes oli just alustamas oma 30nda (ehk jäi õige arv meelde) juubeli turneed. Lavalt pritsis tuld, vanakesed rokkisid kõigest väest ning tänu ohtratele keha- ning näomaalingutele ei saanudki väga aru, et tegu on 50ndates härrasmeestega. "Tasuta" kontserdi kohta igatahes viimase peal.Puudutan veel ka igikestvat teemat 'ülevaatlikkus kohapeal VS telekast vaadatuna'. Jah, päeva lõpuks on õigus neil, kes väidavad viimase parema olevat, kuid minu äsjane kogemus näitas, et ega ka rajal olles väga paljust ilma ei jää. Tuleb lihtsalt veidi leidlikkust üles näidata - õigel ajal õiges kohas (ekraanide lähedal) asuda, FM-raadioga telefon/MP3-mängija kaasa võtta ning miks mitte ka binokkel kotti visata. Ja telekast nähtu ei kaalu mitte kunagi üles seda ülevat emotsiooni, mis kaasneb seal ise kohal olemisega. Lisades kõigele veel strateegilise postisioonivaliku (et actionit näha) ning veidi parema varustuse (nt kokkupandavad toolid/päikesevarjud, külmakotiga söök/jook jne) ning saan täitsa aru inimestest, kes seal iga kord kohal käivad. Kui aus olla, siis ega nende inimesteta seda tsirkust ju ei eksisteerikski...

Kui järgmine kord uuesti minek on, panen aga hambad risti ja ostan pileti grandstand-ile - oma istekoht (ei mingit trügimist!), natuke varju peakohal (sõltuvalt rajast/ilmaoludest väga tähtis faktor) ja parem ülevaade (asukoht kõrgemal ning paremas kurvis/kohas) kaaluvad üles 3 või rohkema kordse hinnavahe võrreldes tavapiletiga. Ütleme nii, et 8 tundi kõval pinnasel istumist, lendlev tolm ja sodi, mis palavuse tõttu kenasti ihu/riiete külge kleepub, lagipähe paistev Lõuna-Austraalia osooniaugu-päike ning pidev võõra rahva voorimine eest ning tagant tekitasid päeva lõpuks tunde (ja välimuse), nagu oleks terve päev rasket põllutööd teha rassinud ning sellele otsa veel paar koksi võtnud. Ühesõnaga - õnnelik, aga väsinud ;)

Kirjutada oleks veel paljustki - näiteks sellest, kui tore pärast sõitu rajal kõndida ning boksidesse piiluda oli, kuidas ma sõidu ajal kohta vahetada tahtsin, aga Janno mind ümber veenis, kuidas grandstand-il istudes üldse polekski võimalust sõidu ajal kohta vahetada (3ndas kurvis istudes poleks vajadust vast tekkinudki) või kuidas me Triinu ja Kristjaniga kokku pidime saama, kuid ebaõnnestusime jne jne - aga paber hakkab täis saama ning kes see pikka muinasjuttu ikka lugeda jaksab. Seega - minge, nähke ja tehke ning te ei kahetse!

07.-14. märts. Sydney

Tundus endalegi uskumatuna, aga tõstsime 7nda märtsi varahommikul jala viimaks Austraalia pinnale. Harjumuspärase troopikakuumuse asemel tervitas meid värskendavalt jahe tuuleke ning järsku rääkisid kõik inimesed ümberringi arusaadavas keeles, sildid olid samuti mõistetavad ning lennujaamast välja astudes ei olnudki me ümbritsetud nii tuttavaks saanud transapakkujate poolt. Uus.. ja mõnus.

Öölend ise oli vaevaline, nagu ikka. Lennuk oli küll pooltühi, aga niipea kui turvavöö tuli kustus, viskasid kõik neljaste pinkide asukad end kiirelt sinna risti pikali ja mina käisin 15 minutit nõutult morni näoga mööda hiigelsuurt lennukit ringi endale tühja kõrvalistmega kohta otsimas, et vähegi liikumisruumi omada. Õnneks oli lennuki pardal ka üks väga häbelik 40ndates USA härrasmees, kes ei olnud grammigi talle määratud kohast rohkem hõivanud ning võisin stjuuardesside rahustuseks lõpuks ometi maha istuda. Und ei saanud rohkem kui 4 tundi, aga söök-jook-meelelahutus ei andnud nurinaks põhjust ning järjekordsel uuel mandril oli meeleolu täitsa hää.

Phi Phil olin omast arust veel nii tubli, et broneerisin meile Sydneysse ära ka hosteli (otse Bondi beachile, muide). Avaldasin isegi oma krediitkaardiandmed ja puha ning jäi mulje, et nüüd on öömaja olemas. Mulje oli ekslik. Bangkokis maili vaadates selgus, et kohti ei ole ning Sydneys maandudes ootas meid ees jälle see vihatud protseduur, mis kaasneb uues kohas eelnevat broneeringut mitte omamisega. Paar tundi helistamist ja sebimist ning olime teel backpackerisse, millel oli küllalt paljulubav nimi - Asylum (Hullumaja).

Tasuta netiühendus oli päris hea argument, kuid 3 aeglast arvutit ja pidev konkurents ei pannud just rõõmust käsi plaksutama. Oli ka võimalus tellida nett otse tuppa $5 eest päevas, kuid me leidsie palju parema alternatiivi - ühiskondlikult kasutatava keldritoa nurgas levis kellegi krüpteerimata Linksysi WiFi, mida sai arvutit teatud asendis hoides "kurjasti" ära kasutada. Veider oli see, et sama toa kohal asuvalt rõdult seda võrku leida ei õnnestunud - mingi "salajane" keldrivõrk ainult.

Koht ise oli vaatamata nimele täitsa kobe, ööbisime lausa lux-ühikas - meil oli kuue peale kasutada täitsa oma vannituba, toal olid kõrged laed, rõdu, kamin, külmik ja salajane uks (mis, nagu hiljem selgus, viis imepisikesse üksiktuppa ja kus elas häbelik vanemapoolne jaapani naine). Hinna sisse käis veel magus hommikusöök, mida sõime ainult esimesel 7st hommikust (mis peaks juba nii mõndagi "tasuta" asjade kohta ütlema) ja ka dinner e õhtusöök. Viimast serveeriti lähedalolevast nurgatagusest pubist, mis vaatamata veidi kulunud sise- ja välimusele tundus olevat küllalt populaarne. Voucherid ja soodsad hinnad on nähtavasti oma töö teinud. "Tasuta" õhtusöögi menüü oli järgnev - riis magusa maapähklikastmega (ilma lihata), nuudlid (ilma lihata) või friikartulid ühe viineriga (eriti väikeses karbikeses). Minu arust päris dinneriks sellist sööki kutsuda on patt, aga $5 juurde ja valik muutus juba märksa laiemaks ning toit maitses hüva.

Esimesed päevad Sydneys kulgesid niisama ringi jalutamisest, parkide, kõrghoonete, maailmakuulsate landmarkide ning ajalooliste hoonete avastamisest ning suu ammuli imestamisest, kui korras, kasutussõbralik ja läbimõeldud siin ikka kõik on. Disainerite kätt oli igal sammul tunda, isegi avalikud WCd jätkasid pidevalt (meeldivalt) üllatamist :) Hea ühistransport, seninägemata loomad-linnud parkides, naeratavad ja abivalmis inimesed ja perfektne Eesti suveilm tegid tuju päris buenoks, mõnus kontrast võrreldes Kagu-Aasiaga.

Ooperimaja on nüüd igast küljest üle vaadatud ning ka käsi sai külge pandud sellele Sydney ikoonile. Ütleme nii, et nii mõnegi austraalia pereelamu vannituba jäi nendest kahhelikividest ehitamata, millega kõnealune hoone kaetud on. Kahju, et sisse minna ei saanud sel päeval, muidu oleks täispakett olnud. Teine linna sümbol, Harbour Bridge, on samuti nii bensiini- kui ka kondimootri jõul ületatud. Nii võimsat elamust seal sillal ikka ei tekkinud kui San Francisco Golden Gate Bridge-l. Ja ega seda pole tekitanud veel mitte ükski teine Aasia ega Euroopa sild, niiet sillapunktid lähevad jänkidele :) Väikese ülevaade viimasest objektist annab võibolla alljärgnev videoklipike (või siis mitte ja peate ikka ise siia vaatama tulema).



Üleüldist tuhinat kahandasid mõnevõrra (ammukuulutatud ja -kardetud) järjestikused šokid, mis said läbi elatud poodides ja söögikohtades. Väike valik esimestest mälestustest - õun 15 kr/tk, 0,6l vesi 25kr, väga odav toit Aasia söögikohas (praetud riis mõne lihatüki ja juurikaga) 100kr (Aasias enamasti 10-20 kr kanti), normaalsemad eined algavad 150kr-st, kõneminut kohaliku mobiiliga 10kr (seejuures kõnealustustasu ca 5kr), öö ühikatoas ca 330 kr/inimene jne. Aga esmamulje võib suht petlik olla ja nii saime ka meie iga päevaga aina rohkem kogemusi-teadmisi - turgudel käies, supermarketite soodukaid ära kasutades, moblaoperaatorite keerulistest marketingiskeemidest läbi närides ning öömaja osas väga põhjalikku eeltööd tehes on võimalik ka märksa odavamalt läbi ajada. Ja kui veel arvestada fakti, et peagi hakkame kohalikku palkagi teenima, on jätkuvaks valitsevaks emotsiooniks positiivne entusiasm ;)

Läbi keeruliste skeemide ja radade olin kontakti asunud sydneylasest eestlase Triinuga, kes on seal linnas veetnud juba 8 kuud finantsalast tööd tehes ning meie sinna saabudes oli ta lahkelt nõus kohalikku eluolu tutvustama. Ühel päikeselisel päeval saimegi kokku tema ja veel 2 eestlasega - praegu õpilasviisat omava, kuid minevikus Austraalias ja Uus-Meremaal Working Holidayd (WH) harrastanud Eva ning saarlasest WH-l oleva Atsiga, kes hetkel on tegev mööblibisnesis. Jalutasime ringi, ajasime juttu, käisime ära Atsi (ja veel 9 inimese) 40ndal korrusel asuvas super vaatega korteris, mis paikneb Sydney ühes kõrgemas pilvelõhkujas, saime palju kasulikku infot ning nautisime väga mõnusat õhtusööki Korea BBQ restos.

Ja Austraalia maksuameti silmis panime nüüdsest Triinuga juurviljad ühte külmkappi. Sinna laekuvad igatahes meie Tax File Number-id (TFN) ning 3 kuu pärast leiab loodetavasti kinnitust ka meie residendistaatus, mille tagajärjel langeb meie tulumaksukoormis 29lt 17le protsendile. Elame-näeme.

Loomulikult võtsime ühel päeval ette "retke" maailmakuulsasse Bondi randa ning kuna ka Eva polnud oma jalga veel sinna tõstnud, otsustasime jõud ühendada. Täpselt nagu filmides leiavad aset küllalt ebatõenäosed sündmused, nii ka randa jalutades tundsin oma õlal koputust, mille tagajärjel taaskohtusime Triinu ja Kristjaniga, kellega mõned päevad varem olime kohvikus maha istunud ning ühiseid F-1-plaane pidanud. Niisiis jätkus ranna vallutamine juba 5 eestlase najal. Bondi oli viimase peal - vähe rahvast (tööpäev ju), ei mingeid kaupmehi, duššid-särgid-värgid, suured lained, kuum päike, ilusad (topless) tüdrukud ja jahutav (22C) ookean, mis vee alt vaadatunda andis edasi suurepäraseid värve ja hämmastavalt selgeid kujutisi üllatavalt suurtelt kaugustelt. Viimane kogemus andis meile ka inspiratsiooni Sydney vetesse sukelduma minna.

Nii talitasimegi ning Triinu soovitusel broneerisin meile ära 2 rannasukeldumist Prodive Manly kontorist. Tema sõnul pidi sealne mereelu alustuseks väga viis olema, isegi parem kui mõned paadisukeldumise saidid. Lisaboonuseks oli veel võimalus nautida Manly (15km südalinnast põhja poole) võrratuid männipuudega palistatud ja ühtesid surfarite lemmikrandasid ning vaatemängulist praamisõitu Manly-lt tagasi kesklinna.

Triinu ei ajanud udu ning tegu oli paljudes aspektides parima sukeldumisega, mis ma sinnani teinud olin. Ainuke kurtmismoment tulenes mu külmakartlikkusest ja mitte 100%-liselt istuvast kalipsost, aga muu oli lihtsalt super! Suurimad erinevused võrreldes Kagu-Aasiaga (lisaks 22C vs 27C veele) olid küllalt liivane põhi, vähe koralle ja rohkem veetaimi. Seetõttu oli ka vähem kalu, kuid minu arust oli see isegi plussiks, sest pilt ei olnud eest kogu aeg liiga kirju ning sai keskenduda rohkem spetsiifiliste kalade uurimisele. Ja oi milliseid kalu me nägime!! Ei teagi, kust otsast teie kadedaksajamist alustada :) No mis seal ikka, paiskan siis esimesena letti kõige suurejoonelisemad leiud - mul oli au koos ujuda 3st eri liigist haidega! How wicked is that!?!

Esimesena kohtasin küllalt "klassikalise, filmidest tuttava välimusega Dusky Whaler shark-i, kes oli üsna häbelik, tehes ühe tiiru ümber minu, Janno ja ühe kohaliku (kel liigse fotograafiahuvi tõttu jäi antud elukas nägemata), kadudes seejärel kaugusse. Järgmine hai oli juba pisut eksootilisem Wobbegong shark ning nautis kerget puhkepausi ühe suure kivijuraka all, kust teda päris lähedalt vaadelda sai. Ja viimane nähtud ürgne merekiskja oli Port Jackson hai, kes oli end täitsa lagedale meile vaatamiseks välja sättinud ning keda sai kõige paremini ja pikemalt iga külje pealt uurida (olles seejuures ise paarikümne cm kaugusel) enne kui ta minema otsustas liuelda.

Üüratusuure kombitsate ja kühvlikujulise kujuga hõljukikombel ringi lendleva Giant Cuttlefish-i silmamine pidi samuti küllalt haruldane olema, seega kogu kompott suht jackpot! Isegi divemaster-il olid suunurgad silmini ning ta ei hoidnud oma rõõmu tagasi, nimetades seda oma parimaks sukeldumiseks selles rannas siiani. Ära peab veel mainima ägedad "lendavad" stingray-d (kellede sabahoop on kaunis mürgine), hiidsuured sügavsinised groper-id, korallidesse mattunud mootorratta vraki, ülimürgise stonefish-i ja lionfish-i (kes muuseas pääses ülinapilt divemasteri taskust välja kukkunud lisaraskuse poolt lömastamisest) ning mustjate, pisikeste vuntsikestega catfish-ide parve, mis kaugusest paistis kui ebamaine vibalev tume pallilaadne kogum. Selle veniv lähenemine oli üsna meelierutav vaatepilt, kuid kohale tardumine ja imetlemine oleks mulle äärepealt saatuslikuks saanud, sest nagu hiljem selgus, olid ka need kalad mürgised. Cheers! See oli ilmselt ägedaim päev Sydneys ja üks lahedamaid kogu pika reisi jooksul. Bali ja siinse sukeldimise läbiviijaks olnud Prodive on minu silmis nüüd küll väga heas kirjas.

Et ees seisab aasta Rohelisel Mandril, siis on tark mõte end lähemalt kurssi viia ka nende väga omapärase (ja mürgise) faunaga. Selleks otstarbeks on Sydney südamesse ehitatud üks väga asjalik asutus nimega Sydney Wildlife World. Huvitaval ja informatiivsel moel oli eksponeeritud kõik Austraalia tähtsamad ja mürgisemad metselajad (siin vist õigem kasutada just-välja-mõeldud-terminit 'bushelajas'), ussid, ämblikud ja putukad. Kogu värk oli piisavalt ülevaatlik ja interaktiivne, nii et 3st seal veedetud tunnist jäi isegi väheks. Jälle üks koht, mida lugejatele julgelt soovitada võin.

Samal õhtul tsekkasime üle ka maailma suurima ekraaniga (9-korruselise maja kõrgune!) IMAX kino. Reklaamist jäi mulje, et uudne projektsioonisüsteem võimaldab 3D-kino nautida ka ilma spets-prillideta, aga naljaka välimusega okulaaridest me siiski ei pääsenud. Tahtsime vaatama minna Beowulfi, kuid selle linasutsajad ei sobinud meile kuidagi ja nii tuli leppida suvalise, ilma stoorita ja peamiselt 3D-kino võimalusi demova lühifilmiga, millel nimeks Haunted Castle. Süžee poolest polnud film loomulikult suurem meistriteos, aga 3D-värk oli ikka päris impressive. Kujutised olid üliteravad ning sageli tekkis tõesti tunne, et oled action-i sees. Enamus filmist oli küll arvutianimatsioon, kuid tulemas on ka nt U2 3D-kontsert ning kui see (filmimis)tehnoloogia rohkem levima hakkab, läheb ehk 3D-kino ka massidesse. Hakkasin mõtlema, et kui arvuitmängude tootjad tulevad kunagi välja nii reaalsete ja endassehaaravate mängudega, siis osad noored vist ei lahku kodunt enam kunagi (olgu, teatud inimesed ei tee seda juba praegugi, aga siis läheb asi ainult hullemaks...). Anyway, another 18$ well spent ja huvitava sisu korral käiks taolisi filme aegajalt vaatamas küll.

Viimane õhtu Sydneys langes ühtlasi kokku ka päevaga, mil Janno kunagi ammu ilmavalgust nägi. Selle sündmuse tähistamiseks tõime Bottleshop-ist (jah, siin ei müüda alkot toiduga samas poes) veini ja Coles-ist viinamarju, jäätist ning sinihallitusjuustu, mis ühtlasi täitis ka tordi otstarvet (sest sinna oli väga hea küünlaid sisse torgata). Samal ajal küpsesid aga teiste hostelielanike mõtteis ühele stiilipeole mineku plaanid ja nii ajasin minagi endale tooga selga, et lähedalasuvast baarist tasuta drink välja teenida. Juhtus aga nii, et mina, üks iirlane ja sakslane sinna kunagi ei jõudnudki, vaid maandusime hoopis mingi täiesti suvalise klubi järjekorda, kus kõik kandsid normaalseid rõivaid. Seal oodatud tunnikese jooksul naljast puudu ei tulnud, eriti kuna minu kere ümber olev tooga oli päev varem kasutusel kui värvimistööde aluslina ning oli nüüd täis pori ning verd meenutavaid plekke...

Aga kui meie kord kätte tuli, muutus olukord veidi kurvemaks, sest turvamehed ei pidanud paljaid õlgu (õigemini, ühte õlga) kombekohaseks. Iirlane kavalpea oli targu hoidunud voodilina kasutuselevõtust riideesemena ning sakslane sindrinahk oli oma tooga alla peitnud ka ühe T-särgi, mis tema küll sisse aitas, kuid minu ukse taha jättis. Ja õiges tooga-peo baaris ei kõlvanud turvadele vanust kinnitavaks dokumendiks mu passikoopia, mis kõik tähendas ainult ühte - tuli sammud seada läbi rahvarohkete tänavate tagasi kodu poole. Aga täitsa lõbus on tänaval toogaga ringi jalutada, vestlused tekivad absoluutselt vaeva nägemata :)

Sydney meenutas mulle paljuski New Yorki, kuid omas siiski mitmeid euroopalikke jooni. Lisades sellele meeldivale sümbioosile veel super rannad ja soojema kliima ning saamegi ühe väga atraktiivse koha elamiseks. Selle jutu võib lühidalt kokku võtta järgneva tsitaadiga Triinu poolt: "No offence, aga ma tõesti ei kujuta enam ette, kuidas Eestis on võimalik elada." Sellise efektiga linn siis.

Pilte Phi Phi saarelt:


ja Sydneyst:

26. veebr - 03. märts. Phi Phi

Linnaliinibuss Bangkoki Sai Tai Maisse (Lõuna bussiterminal), VIP-ööbuss Krabile, minibuss sadamasse, longtail-boat praamile, praam Phi Phi-le, longtail-boat Long Beachile ning juba nägingi Kristiina naeratavat nägu meile rannal vastu jalutamas. Umnbes sellistest osadest koosnebki siin punktist A punkti B saamine ning kõigeks selleks tuleb tavaliselt arvestada vähemalt 1 päev või öö (või mõlemad).

Saarele sõit oli iseenesest küllalt vaatemänguline. Silmakommi pakkusid rohked liivakivist kaljunukid, mis turritasid välja nii maast kui merest ning millele oli aja jooksul kasvanud hämmastavatesse kohtadesse kõiksugust vegetatsiooni. Tundus, nagu oleks Jumal Maailma loomise ajal sinna kohta justkui soolaterakesi näpuotsaga puistanud. Religioossne tõdemus, I know. Aga lihtsalt nii lambist ja kaootiliselt kuidagi kerkisid need suured kõrged kaljud eikusagilt välja, et muud võimalust ei tundunud olevat.

Kujutage ette kohta ilma autoteede, -liikluse ja ummikuteta. Kõlab ju hästi. Just selline koht ongi Phi Phi saar, mis jääb ca 40 km Lõuna-Tais asuvast rannikulinnast Krabist lõunasse. Autode puudumine muidugi ei tähenda, et liiklusest ja kärast täiesti eemale on võimalik hoida. Seda lihtsalt asendavad randade vahel taksoteenust pakkuvad summutiteta mootoritega õlist haisevad longtail-boat-id ning mõned illegaalselt sisse smuugeldatud plärisevad motorollerid :)

Kunagi, kui veel meri sinisem ja päike kollasem oli, siis võisid need saared (Phi Phi Don ehk Suur PP ja Phi Phi Ley ehk Väike PP) üsna täpselt 'paradiisi' meenutada. Aga siis tulid turistid ja siis tsunami. Tulemuseks on majavaremed, mitte-kõige-paremini-läbipaistev vesi, palju surnud koralli, inimestest (eriti rootslastest) pungil rannad ja kallid hinnad. Kuid õnneks pole veel kõik kadunud ja endiselt on säilinud palju looduslikku ilu nagu kõrgustesse kerkivad liivakivikaljud, lopsakad palmid, banaani-, papaia-, mango-, duriani- ja mulle-mitte-tuttavad-puud, kitsad džunglirajad ning merre loojuv päike. Kui ainult seda ilu veel kuidagi privaatsuses nautida saaks, oleks kõik bueno.

Hoopis teine teema on aga seal saarel valitsenud relax-take-it-easy atmosfäär ning valdavalt 20ndates noorte suur konsentratsioon - ei mingeid pensionäridest paketituriste. Just see on teinud Phi Phist sellise saare, nagu ta praegu on ning mille pärast siia aina enam ja enam noori juurde tuleb, et metsikut puhkust veeta. Vahelduseks päris lõbus. Lisavunki lisas kogu paketile veel The Beach rannastseenide tõttu kuulsaks saanud PP Ley lähedalolek.

Kuna meid oli korduvalt hoiatatud, et Kängurumaa on ropult kallis ning kaua te seal töötamata vastu ei pea, siis selle kartuses võtsime veel enne uue lootustandva karjääri alustamist järgmisel mandril välja absoluutselt mõttevabad puhkusepäevad taskukohaste hindadega rannakuurortis ning käitusime täiesti spontaanselt. Päevad möödusid nii kuidas Jumal juhatas, mõni õhtu pidutsesime, mõni õhtu läksime vara magama, mõni hommik tõusime vara, et midagi huvitavat-aktiivset teha, mõni hommik magasime eelnevat õhtut välja ja vedelesime ranas ning vees. Kui nüüd järgi mõtlema hakata, siis suurema osa ajast ma vist olingi lihtsalt vees - temperatuur oli mõnusad 28C ning oli, mida vaadata.

Õhus oli kuumust ja niiskust ja linde, mõni päev ka vihma ja tuult, aga see kõik oli ok, sest igaks olukorraks oli midagi - põhirannast vaiksem-käravaesem Long Beach peesitamiseks, WiFi-ga rannaresto igavuse peletamiseks ning vihma ignoreerimiseks, Shark Point ja korallidega palistatud laiuke päevakuumuse eest põgenemiseks ning närvikõdi kogemiseks ning džunglirajad kergeteks jalgsimatkadeks.

Meie rannast ca 2-3 km eemal asus 'linn' ehk tiheda asustusega, kitsaste tänavatega ja kella andvate jalgratturitega külake, kus iga kell oli midagi toimumas. Mõni õhtu käisime seal niisama einestamas, teinekord baaris napsu võtmas või lihtsalt asju ajamas ja melu nautimas. Poode oli ühe inimese kohta vähemalt sama palju kui Phuketil, kuid müüjad olid õnneks veidi logardid ning pähe määrimist ei toimunud (kui välja jätta rannal lesivad eriti pruunid poisid, kes farangi nähes hõikasid 'taxi-boat, sir!').

Kui muidu on baarid nagu baarid ikka, siis Phi Phil oli selline tore erand nagu Hippies Bar, mis oli kujunenud peale meie veel paljude teiste noorte lemmikkohaks. Seal oli näiteks võimalik otse rannaliival lamamismattidel lesides tellida eriti karme Mekong-bucketeid, mis maksid 2x rohkem kui Kambodžas ja mis niitsid ka tugevaimad meie seast. Siis toimusid seal igal õhtul kl 11 vinged tuleshowd, millest õnnestus ka enne fotoka aku mahlade täielikku ammendumist väike videoreportaaž teha. Julged mehed ja naised ning kõvasti kuiva trenni on märksõnad, ülejäänut näeb videost. Respect igal juhul. Vinge.

Lisaks olid seal väga abivalmid teenindajad, kes pakkusid lahkelt weed-i müüa, kui nägid sul raskusi olevat sobiva joogi valimisega ning kes õhtu lõpuks olid sama raisatud (otsetõlge sõnast wasted:) kui kliendidki. Ja kõige lõpuks peab ära veel mainima veidra seaduse, mis tegi antud baarist kõige rahvarohkema koha kogu saarel pärast kella kahte öösel. Nimelt keeratakse sel ajal kõikides meelelahutusasutustes muusika kinni ning ainuke koht, mis pärast seda veel avatuks jääb ning alkot edasi müüb, on Hippies Bar. Loomulikult ilma muusikata, aga see ei paistnud kedagi enam häirivat. Igal juhul peod kestavad seal vaikuses ja rahus varaste hommikutundideni.

Ühel vihmasevõitu hommikupoolikul pidasime toas vegeteerimise asemel targemaks hoopis ette võtta väike jalutuskäik saare põhjatippu. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et sinna me ei välja jõudnud. Põhjuseks ei olnud muidugi mitte meie võimetus või tahtejõu vähesus, vaid asjaolu, et sinna jõudmine on ühele lihtsale valgele turistile võimalikult raskeks tehtnud ning Päike loojub ka liiga vara (või siis me tõusime liiga hilja). Võib arvata, et põhjatipus asub mingi eriti hästi hoitud saladus, sest no sinna ei viinud lihtsalt mitte ükski tee. Kaardi valelikkuses veendusime juba esimese paari tunni jooksul, aga ka kohalikud ei teadnud (või ei tahtnud) meile teed juhatada. Aga sellest polnud hullu, sest oma doosi füüsilist koormust saime me kenasti kätte - teel oli tublisid paarisajameetriseid (vertikaalis võetuna) tõuse ja languseid, libedaid rannakive ning lõpututena näivaid metsaradu. Ja metsikuid banaane sai ka puu otsast noppida ning esimese looduses kasvava ananassinähvitsa nägin ka ära.

Pärast reisi GPSi logi uurides tuli välja, et läbisime kokku pea 30 km, vot siis. Retke tulemusel avastasime ühe eraldatud erakuurorti, mis meenutas natuke Malisa villasid Phuketil ja kus oli väga chill erarand ning kõik oli tiptop korras. Kogu seda ilu kaua meil nautida ei õnnestunud, sest saabus videvik ja tuli hakata tagasimineku peale mõtlema. Jalgsi minek tundus veidi ekstreemsena ning nagu ikka sellistes olukordades, nii ka sel korral kehtis mu moto 'turist sai jälle petta'. Koju me igatahes saime ning paadimees oli ka rahul, sest teenis ühe otsaga Kambodža ettekandja pool kuupalka :)

Ühel teisel teadmata kuupäeval otsustasime Jannoga kajaki laenutada ning lihasjõul 3,5 km kaugusel asuvale Phi Phi Ley-le rühkida. Seal siis asubki Maya Beach, kurikuulus rand, kus Di Caprio poseeris kaameratele ning valmis osa filmist the Beach. Me tundusime kuidagi kohatud oma mannetu sõiduriistakesega selle majesteetliku kaljumassini pusides, sest rannikuveed olid TOTAALSELT UMMISTATUD kõiksuguste paatide poolt, alates pisemapoolsetest longtail-boatidest ja lõpetades mitusada inimest mahutavate kruiisilaevadega. Olime nagu viimased ristirüütlid kindlalt oma eesmärgini ponnistamas, trotsides põletavat päikest ning laevade tekitatud laineid. Võite 2 korda arvata, kas me jõudsime esimese laksuga kohe õigesse kohta või mitte... I mean, kui raske võib olla ühe ülikuulsa ranna üles leidmine pisikeselt saarelt, right? Well, kui sulle on enne sõitu ülimalt segadusttekitavaid juhtnööre jagatud ning tegelikkusele mittevastavat kaarti näidatud, siis on see täitsa võimalik. Aga me ei kurda, kl 9 alustatud ning kl 14 Maya Beachil lõppenud trenn oli mõnusalt kurnav. Ainult tagasi tuli ka veel sõita...

Rand ise oli muidugi totaalne turistilõks, rahu ja vaikust nautida ei saanud, kõik kohad olid prügi täis ning paate aina vooris edasi tagasi. Kuid peab ütlema, et piltidelt oli see vaade tuttav küll ning keegi on kunagi seal päris kindlasti paradiisi nautida saanud ;) Snorgeldamine seal kuigi hea polnud, samuti ei leidnud ma üles The Beachis nähtud kanepipõlde, ainult Raigo ja Kristiina ilmusid ühel hetkel ootamatult välja. Neile sai jätta osa kaasa veetud kraamist ning siis ise kergema lastiga tagasi kodu poole. GPS teatas kajaki-sõidu pikkuseks 20 km. Ise olime rahul. Aa, keskel tegin ühe videolõigu ka, tsekake järgi:

Mäletate veel seda haiteemalist postitust mõned nädalad tagasi? Lubasin järgmisel korral ka kaamera ühes võtta ning mõned neist 'kurjadest' elukatest maha jäädvustada. Nii ka tegin ning nüüd on publikule välja pakkuda nii video- kui ka pildimaterjali sellest, kuidas kartmatu eestlane haidega koos ujumas käis. Sel päeval oli noos eriti hea, õnnestus näha lausa üle kümne hai ja vältida nende poolt hammustada saamist. Eriti lahedad on need isendid, kelle uime küljes freeride-vad väikesed haipojad (jah, samasugused, kui see, kes mind eelmisel korral jalast näksas). Mõistatuseks jäi mulle aga see, kas nad ka tegelikult kuidagi suurema kala uimest kinni hoiavad või lihtsalt ujuvad nii lähedal ja samas rütmis..

Väike närvikõdi aga ei puudunud ka sel korral. Olin just otsustanud, et tänaseks aitab, kui järsku ujus mu alt läbi kõige suurem badass hai, keda ma seni ajani näinud olin ning seda umbes 1,5m sügavuses vees (ehk siis VÄGA lähedalt). See ainult kinnitas mu otsuse õigsust ning asusin siis kiiresti Shark Pointist eemale ujuma. Kuid vetevanal oli mulle veel midagi varuks ning tema korraldusel tõusid merepõhjast pinnale 2 haiisendit ning asusid mu ümber ringe tegema. Nagu lahingutants või midagi. Sel hetkel ei puudunud jälle palju paanikast, aga rahu säilitamine tõi edu ning sain ikka kenasti kaldale. Ja järgmisel päeval läksin taas samasse kohta haisid otsima. Mul on vist midagi viga :)

Viimane õhtu saarel oli mitmekesisem kui muidu ning algas paljulubavalt. Pimedus oli maad võtnud ning teised olid juba linnas algust tegemas. Tahtsin neile taksopaadiga sinna järgi minna, kuid juht nõudis mult tavapärasest 3x kõrgemat hinda. Seda asjaolu tõttu, et tal oli parasjagu käsil tõenäoliselt tulusam ots mingite kottide maha laadimisel suuremat mõõtu paadilt (kindlasti weed). Teine ja ühtlasi viimane 'taksojuht' ei võtnud vedu seetõttu, et tal oli õnnestunud enda kõrvale rannatoolile meelitada üks kohalik neiu, keda ta nüüd hoolega sebis ning mina olin kõigest segav faktor. Oh well, polnudki veel pimedas üle mägede ja kivide linna roninud, viimane aeg järgi proovida. Sihtkoht oli loomulikult Hippies baar ning sel korral tuli mul täiendada ka oma Kambodžas omandatud joint-i rollimise skilli. Ega need eriti paremad välja ei kukkunud, aga õhtu möödus sellele vaatamata naeru ja lõbu tähe all. Ja kl 2 keerati taas muusika kinni, hämmastav täpsus ikka. Ja koju ei saanud minna, sest hetkel oli low tide ning takso ei sõitnud :) Mis siis ikka, tegime kõik paar purksi ning kooberdasime üle kivide, mägede ja kändude ning 250st astmest üles kodubungalowdesse (damn, iga päev sama jama selle mäkke ronimisega).

Voh, niimoodi möödus mu teine Tai puhkus. Heade sõprade keskel, lõbusalt ja märkamatult. Seda peab kordama!

Lootsite juba, et jutt sai läbi, jah? Eksite. Viimase präänikuna räägin sellest, kui tasemel Taimaal ikkagi see VIP-bussindus on. Phuket-Bangkok ööbuss kulges kenasti mööda siledat maanteed ja kilomeetrid möödusid lennates. Aga osa kliente olid siiski rahulolematud, sest nad ei saanud kogu luksust, mille eest nad maksnud olid. Miks? Buss oli seest ju puhta soe, külmast polnud haisugi! Seega tunnistati sõiduk töökõlbmatuks ning tuli ette võtta rohket stressi ja emotsionaalset traumat põhjustav migreerumine teise, juba eelnevalt rahvastatud ja 'mõnusalt' külmemasse bussi. Sellised mured siis siinkandis...

Jutud minevikust

Armsad lugejad, all olevad 3 sissekannet (4s on veel ootel) jõuavad teieni niivõrd pika hilinemisega ainult ühel põhjusel ja selleks on minu laiskus. Olin vähemalt nii tubli, et panin mõtted paberile (jah, pastakaga ja puha) juba ammu-ammu, aga neid sõnu nullide ja ühtede jadaks teha oli märksa suuremat pingutust nõudev, kui ma ette kujutasin. No igal juhul sai algselt ühe sissekandena mõeldud, kuid hiljem kolmeks löödud jutt arvutisse ning ka siia üles riputatud, olen ära teeninud ühe pai.

Videoreportaažiga post leidis väga positiivset vastukaja ning need, kes rohkemat igatsevad, võtke teadmiseks, et Phi Philt on ka veidi materjali soolas ;) Ja kes veel ei teadnud, siis tegelikult on valminud videosid ka enne, kuid need said üles lükatud ainult Picasasse. Siin mõned lingid minevikku:

Bangkok, Thailand.
Riding the tuktuk

Sihanouk Ville, Cambodia.
Krudisev liiv ja saareelu

Siem Reap, Cambodia.
Floating village video

Kuala Lumpur. Malaysia.
Gondlivideo

Tanah Rata, Malaysia.
Canopy video vol.1

Canopy video vol.2

Tipuvideo

Tipuvideo vol.2

Viimane vihmametsafilm

Perhentian Islands. Malaysia.
Saarevideo

Bali. Indonesia.
Kuta beach

25. veebruar. Sünnipäev Bangkokis

Üks jube lennusõit hiljem ning olimegi tagasi Bangkokis. Muidu ei peatukski enam sellel linnal, aga mõnede juhtumuste tõttu ei saa ma mitte vaiki olla.

Ma pole vist kunagi ööbinud sellises kohas, kus kohtuvad primitiivsus ja high-tech sellisel veidral moel. Nimelt peatusime külalistemajas, kus meie räämas toa mõõtmed olid umbes 2x2m, oli olemas pisike külmavee-duššiga tualett, 2 pistikupesa, ventilaator, lamp ja 2 voodit, kus ma ei saanud oma pikkuse tõttu end sirgugi ajada ja mille vedrud torkisid läbi katteriide mu küljekontidesse. Ja seal oli tasuta WiFi! Meie puhul see müügiargument igal juhul toimis ning peagi oligi selle toakese ruumalast pea pool kasutatud :)

Järgmise asjana saime jälle kinnitust mu nüüdseks moto-laadseks kujunenud ütlusele "Turist saab ikka petta". Eriti kehtib see veel Bangkoki turistiinfos. Sealne TAT ehk tursimiinfo punkt on täielik kurjast vaimust vaevatud petuurgas, kuhu minnes ma jäin oma mobiilist ilma, kus üritati pileteid Phi Phile 2x kallimalt maha ärida kui kus tahes mujal, kus valetati otse näkku, et bussijaamast me kohe kindlasti odavaid pileteid ei leia ning kus tailik abivalmidus (nt telefoni tagasi saamiseks abi paludes) asendus füüsilise agressiivsusega... Avoid this place at all costs on mu parim nõuanne, mis ma selle linna kohta öelda oskan.

Tundub, et Bangkok ja Tai üldse kohe neelab eestlaste telefone. Kuu aega varem oli Jannol siin sama morn päev kui mulgi, ühel tuttaval varastati telefon samuti siin ära ning kõige tipuks selgus Phi Phi-le jõudes, et ka Kristiina mobiil oli Tais oma õnnetu lõpu leidnud. Tõdesime ühel õhtul, et meie 4sest seltskonnast oli Rahi ainus, kellel Tais polnud telefoniga midagi juhtunud :)

Ja viimase asjana otsustasime 29 tundi enne Sydney lennu väljumist, et me ikka väga ei taha selle lennuki pardale ronida, palju mõnusam oleks hoopis tagasi paradiisisaarte rüppe põgeneda ja Rahi & Kristiina seltskonnaga ühineda. Mõeldud-mõeldud - kiire kõne Emirates-isse ning meie järjekordne Tai visiit oligi 11 päeva võrra pikendatud. Vähemalt teine viisa ei läinud täielikult raisku.

Selle käiguga avanes mul võimalus veel aega heade sõprades seltsis veeta, troopilise päikese käes korralikult terveks saada, taskukohaseid hindasid abuse-da, üleülidselt rahulikku saareelu nautida ning aeg maha võtta ja lihtsalt chillida.

Ja Liina - kahju, et me ikkagi Bangkokis kokku ei saanud ning järjekordse aasta möödumine mu elus mõne dringiga tähistamata jäi. Eks siis jätab selle mõneks teiseks korraks...

Vot selline sünnipäev oli siis seekord. Kaugel kodust, harjumatult kuum ja niiske, samas Eesti talvele kohaselt siiski tatine ning uimane, väga sündmusterohke ning ilma igasuguste kingituste-tähistamisteta. Teistsugune, uus ja huvitav - täpselt selline, nagu ma siia otsima olin tulnud.

23.-24. veebruar. Jakarta.

Indoneesia vodka järelmõjud ja mitmetunniseks veninud veninud õhtu- ning buffet-hommikusöök WiFi alaga kaetud külmkappi meenutavas restos (loomulikult ebapiisavas riietuses) avaldasid mulle sellist mõju, et lennukis polnud enam üldse nii hea olla kui päev varem ning Jakartas pidin tõdema, et haigusepisik kuramus on mulle sisse pugenud. Ja ütleme nii, et nohuga lendamine on viimane asi, mida üks normaalne inimene tahta võiks...

Jakarta piirkonna rahvaarvuks hinnatakse ca 18 milj elanikku, mida on ikka neetult palju. Seepärast soovitas Gerol (eestlane Kambodžast) meile sellist šokiturismi, et võtame turvalise takso, paneme uksed lukku ja laseme end getosse ringi sõitma viia. Pärast pidid ikka suht õnnelik olema kõige selle üle, mis sul olemas on... Meil jäi see tegemata (nägime sarnast eluolu ainult silmanurgast kiirtee alt paistmas), aga teie, kallid lugejad, proovige see ikka ära teha kui vähegi võimalus avaneb.

Öömaja otsustasime otsida Jakarta backpackerite tänavalt nimega Jalan Jaksa. Võrreldes Bangkoki Khao San Roadiga oli aga see tänav väga mannetu - kordi lühem, kitsam, vähemate majutus- ja söögikohtadega ning üldse väga vaikne, peaaegu et isegi väljasurnud. Valgeid inimesi võis ka kahe käe sõrmedel loendada - Wikitravelil oli selles mõttes võist õigus, et enamik inimesi sõidab Jakartast kuskile edasi nii kiirest kui võimalik. Positiivne oli selle linna (või vähemalt Jalan Jaksa) juures aga see, et hoolimata tänavakaupmeeste ja transpordipakkujate rohkusest ei teinud keegi aktiivset müüki. Oi, milline kergendus!

Haige olemine üldiselt takistab suht paljude asjade tegemist, aga shoppamine ei kuulu nähtavasti nende hulka. Miks? Sest, oma vaba päeva Jakartas otsustasime paremate alternatiivide puudumisel veeta kaubanduskeskuses. See kord olin ka vähe nutikam - uurisin enne netist järgi, kus müüakse vähemalt mingitki matkavarustust ja alles siis tüürisime sinna poodi. Jakarta pidigi olema sellne linn, kus ei ole mingeid vaatamisväärsusi ning Indoneesia tähtsaimad väliskülalised viiakse siit ruttu ära Balile või mujale. Kui sind aga huvitab ostlemine, siis see pidavat viimaseks päris hea koht olema. Siin linnas kohtuvad Indoneesia eliidi tarbeks ehitatud priiskavalt säravad tohutud kaubanduskeskused ning ülivaesete agulid, läikivad Lexused ja lagunevad motorollerid, pintsaklipslased ja kerjused jne. Palju kontraste igal juhul.

Päeva megasuures (ei, Eestis ei ole midagi ligilähedastki lihtsalt olemas) ostukeskuses võib üldiselt lugeda kordaläinuks - minu saagiks langesid väga korralikud ja hea hinnaga Deuteri mäetipu vallutamiseks mõeldud seljakott ning CaseLogicu skin läpakale, Janno sai endale aga uue mobiili. Lisaks einestasime lahedas Jaapani buffet-restos, kuhu pidime 1h lauda ootama ja kus sai kõigest paremast endale ISE laual asuva grilli ja kahte erinevat lahust sisaldava keeduanuma abil just täpselt sellise roa valmistada, nagu hing ihkab. Geniaalne, maitsev ja odav - great success!

Tänu meie ostudele sai hotelli receptionist endale ka väikese kingituse - minu vana seljakoti, mille täiteks oli tuttuus Nokia kampsun ning hunnik igasuguseid SonyEricssoni kaableid-tarvikuid. Jälle üks heategu tehtud :) Shoppamine polegi päris kurjast..

Ja viimane asi, mida ma Jakarta juures mainimata ei saa jätta, on ülikoledad mutant-tuktukid, mida kutsutakse bajaj (häälda bugeye). Ma ei tea, kas asi oli minus, aga mulle tundusid need lihtsalt täielike värdjatena ning ma ei olnud mitte mingi hinna eest nõus end sellise sõiduki poolt transportida laskma! Need üliväikesed rattad, tugevalt tõstetud tagaosa, roostes detailid, klaustrofoobiline reisijatekong, jube hääl ning hambutud juhid lihtsalt ei saa ju kutsuvat muljet jätta... Igal juhul tegin neist kohe päris mitu pilti, et ka teie nendest aimu saaksite, siin nad on:

22.-23. veebruar. Surabaya

Tee Surabayasse oli suhteliselt kiire ja diskreetne, aga ära tahaks siiski mainida palju kõlapinda tekitanud duriani ostmise. Kes veel ei tea, siis durian on suuremat sorti, umbes arbuusimõõtu puuvili, millel on mõned veidrad omadused. Esiteks on söödav osa kaitstud tugeva kesta ning võimsate teravate oradega. Teiseks ja kolmandaks on tal ülispetsiifiline lõhn ja maitse (mis varieeruvad päris suuresti sõltuvalt küpsusastmest ja sordist). Huvitavaks teeb selle vilja aga tõik, et igaüks tajub selle maitset ja lõhna erinevalt. Sellele on isegi antud hüüdnimi Devil's fruit, sest ta on suht salakaval - alguses võib see tunduda eemaletõukav, kuid kes tema lummusesse juba kord langeb, hakkab teda aina rohkem ihaldama.

Kuna Tais ja Malaisias kogesin umbes sarnast asjade käiku, siis tahtsin kindlasti ka Inoneesias uuesti selle maitse suhu saada. Märkimist väärib veel seik, et nt Singappuris ja/või Hong Kongis (kuhu seda vilja peab imporitma) ollakse nõus ühe kilo duriani eest välja käima kuni 15(!) dollarit ja söödavat osa viljast on ainult ca 30%. Et siis suht väärtuslik kraam. Indoneesias aga kasvasid nad kõikjal ning tee ääred olid palistatud durianilettidega, seega hinnaga väga ei pitsitanud. Oli ainult koguse mure. Nimelt ei tahetud kuskil müüa vähem kui tervet vilja, seevastu Tais ja Malaisias sai osta väikese kilekotitäie puhastatud viljaliha. No mis siis ikka, kasutasin ära oma viimase nõudepeatuse ja pidasime ühe leti ääres kinni. Toimus pidulik valimisprotsess, mille käigus nuusutati ja koputati läbi kümneid vilju, kuni müüja lõpuks kindlameelselt teatas, et just see on väga hea isend. Lõime käed, maksin tüübile 20k ruupiat ja ta kergendas mu vaeva, avades värske ostu osaliselt.

Kui ma lõpuks elevil näoga autosse astusin, sadasid minu poole koheselt teele nõelavad kommentaarid ning tehti korralikke grimasse. Ignoreerisin õelust ning alustasin oma püha söömaaega. Esimene emotsioon oli küll väga erinev võrreldes varem kogetuga, kuid siiski meeldiv. Vili oli valget värvi, väga pehme ja kreemjas, meenutades kergelt magustatud mandlit ja natuke oli tunda ka sibulaaroomi, kuid omas siiski mingit spetsiifilist ja senitundmatut maitsevarjundit. Teist vilja osa (kokku oli ca 12 nn taskut viljalihaga) süües tundsin juba kerget küllastust ning kolmanda lõpp läks sisse poolvägisi. Tundmused olid sarnased ülirasvase toidu liigsöömisega. Aga ega head asja ei kaanitagi üleliia palju ning siin on loodus värgi ise ilusti ära regullinud ;)

Panin siis duriani auto põrandale järgmist söömaaega ootama, sest ükski eestlane seda proovida ei riskinud ning balikad olid liiga viisakad. Aga reisi edasine kulg polnud enam endine, sest vahet pidamata kurdeti jubeda haisu üle (mida mina muidugi ei tundnud) ja soovitati sellest viljast kõikidel erinevatel viisidel vabaneda. Lõpuks ma siis murdusingi selle surve all, Eko ja ta nõbu said ka veel käed kreemiseks ning aknast välja ta lendaski... Mõnedel inimestel lihtsalt ei ole duriani-geeni, kahju. Selline pikk lugu siis ühest väikesest puuviljast - oli ju hea sisutäide :)

Surabaya
... oli selles mõttes huvitav linn, et siin sai kogeda rikkumatut Indoneesia suurlinnaelu, sest tundus, et oleme ainsad valgenahksed siin 2,8 miljoni elanikuga metropolis. Kuskil ei üritatud meile midagi pähe määrida, turistidele orienteeritud tänavakaubandus puudus täielikult, inglise keelt eriti kusagil ei osatud ja meie nägemine põhjustas kohalikele alati palju nalja. Alustuseks mõõdeti meid pika pilguga ning kui olime silmitsejatest mööda kõndinud, kostus iga kord lõbusat naerukihinat. Armas ju.

Teine naljakas ja marru ajav teema oli siin inglise keelega. Nt kaubamaja töötaja käest spordiosakonna asukohta uurides leidis aset järgnev vestlus:
Mina: "Do you have a sports department?"
Teenindaja: "Yes!"
M: "Where is it?"
T: "Yes."
M: "Should I go left or right?"
T: "Yes!"
M (kätega osutades): "This or that way?"
T: "Yes-yes."
M: "Aaarrghh... Do you understand me at all?"
T: "Yes!"
M: "That's hopeless, good-bye!"
T: "Yes-yes!"

Ja kogu "vestluse" käigus naine naeratab mulle väga viisakalt, lahkudes kuulen aga selja tagant taas tuttavat naerukihinat. Tore, et siinkandis heaks tujuks nii vähesest piisab. Olgu veel öeldud, et kaubamaja ise oli täiesti mõttetu, meil Jannoga sai vähem kui tunniga tiir peale tehtud ning asusime tüdrukuid ootama. Nemad aga teatasid naastes, et neil sai ainult 2 osakonda läbi töötatud. GF.


Surabaya oli veel selle poolest tähtis koht, et mina ja Janno suundusime sealt edasi Jakartasse, tüdrukud aga tagasi Kambodžasse. Mõnusalt koos veedetud aja auks otsustasime õhtul ikka mõne kokteili ka võtta, kuid nagu siinkandis ikka kombeks on, ei käi midagi nii lihtsalt. Kuna Balil kunagi alko hankimisega kunagi probleeme ei olnud, olime juba ära unustanud, et Indoneesia on sügavalt islamistlik riik. Ööbisime suht viisakas hotellis, seega panime esimesed panused hotelli resto-baari peale. No luck. Ainult õlut sai, aga meil oli midagi muud mõttes. Meile lekitati siis infot, et kuskil 40 min taksosõidu kaugusel olevat üks baar, kust kokse saab osta. Hüppasime väledalt taksosse, aga igaks juhuks küsisime veel juhilt, et äkki on läheduses mõni pood, kust saaks ise mõne koksi algmaterjale osta. Taksojuht muidu inglise keelt ei vallanud, aga ainuke sõna, mis tal ära klikkis, oli "viski". ETAks (Estimated Time of Arrival) pakkus ta mitmetimõistetavad "three-teen" minutit. Meile tundus see igal juhul parem kui 40 min ja nii käsutasime juhi hoopis sinna, andes talle vihje, et meil on selle asjaga suht kiire. Mees sai vihjest aru ning pisike Toyota lausa lendas Surabaya kehvapoolsetel teedel ja kaootilises liikluses, turistid sees ahhetamas ja ohhetamas.

Pärast 20 min rallimist sai selgeks, et three-teen EI TÄHENDA 13. No ju siis tähendab 30... Küsimuse peale "Kui kaugel see pood veel on?" tuli vastuseks nüüd juba harjumuspäraselt "Yes-yes, whisky!". Kuna keegi otseselt viski peal väljas ei olnud, siis tekkis kerge paanika, et äkki tüüp viib meid kuskile pärapõrgus asuvasse kohalikku viskitehasesse. Kuid kui järgi mõelda, siis ega me sel hetkel ilmselt ära ka öelnud poleks. Kui sõidu algusest oli möödunud 40 min(!), saabusime siiski korraliku suure poe ette, mis lausa 24h ostlemiseks avatud. Taksojuhil oli järjelikult ka enne au olnud sarnaseid soove omavaid võõramaalasi sarnasel kellaajal alkot ostma vedada. Välismaalastele (või kohalikele rikkuritele) oli see pood mõeldud vist tõesti, sest 0,7l Hennesy hind oli 700kr ja ega teisedki rahvusvaheliselt tuntud brändid alla ei jäänud. Otsustasime siis käbedalt, et Balil koksi sees järgi proovitud kohalik viin Bali Moon kõlbab küll, ostame mahla juurde ja hotellist võtame ühe ämbi jääd ka ligi.

Meeldiva üllatusena maksis 1,5h taksojuhi teenuseid 100 kr ning olimegi rõõmsalt hotellis tagasi avastamaks, et resto on kinni pandud ning jääd ei saa. Pärast kahe lonksu sooja koksi maitsmist läks Merle igal juhul üle Mt. Bromolt alles jäänud kohalikule VSOP (hahaa) brändile, teised kannatasid ära, Bali Moon ei jäänud kõigest lauakaunistuseks ning "lahkumispidu" sai ära peetud. Farewell, girls, it was fun!

Help needed!

G'Dye, mates! Nagu omandatud slängist näha võib, oleme otsaga Austraalias. Kõik on bueeno, tsivilisatsioon ja suurlinnaelu sobib mulle hetkel väga hästi :)

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meil on hoopis üks mure, mille jagamine selle ehk poole väiksemaks teeb. Nimelt on meie omanduses piletid järgmisel nädalavahetusel toimuvale F-1 GP-le Melbourne-s, olemas on ka luba öörongile asuda, kuid kogu ürituse õnnestumisest on veel puudus üks väga tähtis element - majutus kohapeal.

No tegelikult oleks probleem olematu, kui me oleks nõus välja käima $400 ühe öö eest mõnes sealses hotellis. Eestlane aga otsib alati soodsamat varianti ja nii meiegi. Soodsam tähendab Austraalias backpacker-it (jah, ka hostelit ennast kutsutakse siin backpacker-iks, mitte ainult seda tegevust harrastavat isikut), mis üldjuhul lisaks soodne olemisele võimaldab osa saada kõiksugustest meeletutest tegevustest ning tutvuda väga kirju seltskonnaga. Aga tundub, et vormel on linna meelitanud meeletutes kogustes backpackereid, sest mina vähemalt ei suutnud leida mitte ainsatki vaba tuba mitte üheski netis bookimist võimaldavas taolises asutuses. Lisaks olen saatnud hunnikute viisi e-maile, kuid ka sealt on ainult negatiivseid vastuseid tulnud.

Seega, kui keegi tore inimene Melbourne-st juhtub seda postitust lugema, siis mina ning Janno oleksime surmani tänulikud, kui Sa saaksid meid tulevaseks nädalavahetuseks (15-16. märts) oma diivanile võtta või lihtsalt mõned ruutmeetrid põrandapinda laenata. Okei-okei, tundub ebatõenäone, et keegi otse Melbourne-st mu blogi loeb... Kuid tuttava tuttavad on vahel ka väga abiks ning võibolla kellelgi on just selline inimene välja pakkuda :) Igal juhul kõik soovitused ja vihjed on abiks, lahenduseni aidanu võidab auhinna!

Ja ärge muretsege, küll lisandub ka järjejuttu reisiseikluste teemadel. Praegu aga vaadake pilte:

Mt. Bromo


Surabaya-Jakarta:

20.-21. veebruar. Mt. Bromo

Kuigi oleme juba kenasti end Phi Phi-l sisse seadnud, pole varem väga mahti olnud reisipäevikut täiendada. Puhkamine võtab kogu aja ära :)

Nüüd siis jätkub järjejutt Indoneesia seiklustega. Üleeelmine sissekanne lõppes Mt. Bromo poole kihutamisega Toyota minivanis. Aga miks just nii, mitte lennuki ega bussiga? Sest Eko nõbu tuli geniaalsele ideele, et kui 4 turisti vedada Mt. Bromo-le, siis saab selle koha ka ise üle vaadata, külastada Surabaya lähedal elavat naist-lapsi, ööbida (tasuta) turistidele mõeldud hotellis ning teenida kõige selle pealt 2,5 milli :) Hiljem töötas neil mõttelõng edasi ja selle tulemusena saime esiistmele ka üllatusreisija - Eko enda. Pagasnikuluuk jõuga kinni löödud, 4 eestlast tagumistele istmetele pakitud ning 2 indoneeslast kogu kupatust tüürimas ja reis võis alata!

Alustuseks möödusime lõppematutena tunduvatest riisipõldudest, mis olid tänu vihmaperioodile sügavrohelised, elust pakatavad ja oma lopsakuse tipul, lausa õhkudes viljakusest. Ideaalse pildi jahil olin palunud juba 2 korda autot peatada, mille peale Merle mõtles käigu pealt välja reegli, et igaühel on max 3 nõudepeatust ja et ma nüüd valigu hoolega, kus ma järgmine kord kinni pidada tahan. Viimane stop tuli loomulikult duriani ostmiseks reserveerida, seega mind täielikult rahuldav riisipõllu-pilt jäi saamata, aga pmst leiab neid piisavalt ka Google Image-st ;)

Peagi olime praami peal, mis meenutas Saaremaa praami 15 aasta eest ning mis oli ehitatud rohkem päkapikke silmas pidades. Midagi väga huvitavat selle käigus toimuda ei saanud, sest Java paistis juba enne sõitma hakkamist.. Mida kaugemale Balist sõitsime, seda enam hakkasime kogema tegelikku Indoneesiat. Selle juurde käib kahjuks taas vaesus ja viletsus ning lõputud müügilettide read teede ääres, mis ei lase kordagi sellist tunnet tekkida, et oled tsivilisatsioonist eemal. Ja inglise keelt osati ka aina vähem, mis tõttu oli mul eriti hea meel, et meil Eko kaasas oli.

Tee pealt puudusid ka läänelikud söögikohad, mistõttu einestasime ühes teeäärses kohalikele mõeldud buffet-söögikohas, kus taldrikutäis midaiganes maksis 30 kr. Küsisin Eko abiga teenindajalt, et mis toit on mitte-vürtsikas ning teenindaja osutas mõnele anumale, öeldes, et no need pole spicy-d, kuid see on HÄSTI VÄHE spicy. Kuhjasin siis taldriku täis ja arvake, kas ma vesistasin ja õhetasin terve söömaaja või mitte :) Pärast igal juhul kõigil kõhud kergelt valutasid sellest vürtsi-laksust.

Mõned tunnid veel ning alustasimegi suhteliselt järsku tõusu kitsal käänulisel mägiteel, külgedel meid saatmas hunnitud vaated vulkaani jalamile pilvepiirilie rajatud peenardele, mis praktiliselt vertikaalis taevasse kerkisid. Raagus puud, hämarus ja pilved lisasid sellesse kõigesse veel päris mitu head grammi dramaatilisust, üldse ei kujuta ette kuidas keegi seal sünges kohas elab või selliseid põlde harib. Küllap see saatana kätetöö on, mis muud :)



Iga tõusumeetriga langes õhutemperatuur ning kohale jõudes tundusime me tulnukatena kohalike seas - silkasime shortsides öömaja otsima, samas kui kohalikud olid mässitud paksudesse buffaikadesse ja kandsid suusamütse, milledele kõigile oli suurelt ette kirjutatud Mount Bromo :) Aga krt, oli ikka külm ka - üle 12C seal küll õhtul sooja ei olnud ning 30C-st tulnule on see päris suur šokk. Tänu Merle välja lunitud lisatekile ja soojale pesule öösel külm polnud, kuid soe ka mitte. Just niiskus tekitas väga kõleda tunde, hotellis polnud ka kütet olemas, kuigi neil on aasta läbi samad tingimused - ei imesta üldse kui seal iga paari aasta tagant remonti on tarvis teha, sest kõik hallitab ja kõduneb.

Õhtul tegime ka diili kohaliku džiibikutiga, kes lubas meid ühe vulkaani otsa päikesetõusu vaatama viia ning sealt edasi siis Mt. Bromole sõita, kus saame oma silmaga mulksuva-mullitava laava üle vaadata. Viimasel kolmel päeval olevat väga ilus päikesetõus olnud ja halva ilma korral (nt vihm või nullnähtavus) pidavat ka reisi tühistada saama. Kokkulepe oli selline, et kui ilm on ok, tuleb kutt meie ukse taha öösel kl 3 kolistama ning 3.30 on start. Kl 3 oligi uksel kuulda prõmmimist , kuid mõnusast voodist sellisel kellajal keegi muidugi välja ronida ei tahtnud. Tahtejõudu appi võttes ükski meist siiski tõusmata ei jäänud ja üles me läbi ime ikka saime. Kiire pesu, 4 kihti riideid selga ning õues me olimegi. Aga nüüd üllatus! Ilm polnud enam selline, nagu see viimased kuu aega oli olnud, kus pea kordagi vihma ei õnnestunud näha. Sel hetkel sadas vihma ning hea oli, kui 10m kaugemal olevat peamaja näha oli. Nii palju siis reisi tühistamisest, keegi ju enam voodisse tagasi ka ronima ei hakanud.



Reis mäkke leidis aset 70ndatel ehitatud Toyota Land Cruiseri tahaossa ehitatud elementaarsetel pingikestel, lisaks puudus autol küte ning vaatamata pidevatele meiepoolsetele palvetele aknad sulgeda, tegi juht need ikka ja jälle lahti, sest kondensatsioon ajas aknad uduseks. Samas oli mehi 2 ning teine tüüp oleks ju võinud 'puhurit' mängida vms - selle asemel nad hoopis jutustasid terve tee sellise entusiasmiga, nagu 2 parimat sõpra, kes pole juba 10 aastat teineteist näinud :)

Jutu algusest järeldusi tehes võite arvata, et päikesetõus jäi meil sel korral nägemata. Küll aga saime laenutada vihmamantlid, istuda väikeses lõkkega hurtsikus, juua soojenduseks teed ja kohalikku brändit ning sammuda vaateplatvormile tõdemaks, et mäeservast kaugemale ikka veel midagi näha ei ole. Väike videoreportaaž tehtud ja aeg oligi kurikuulsa Mt. Bromo poole teele asuda.



Nagu ikka, sai turist jälle petta ning mäe otsa see auto meid ei sõidutanud. Selle asemel avanes meil aga meeletult hea võimalus rentida endale eeslimoodi hobune ning lasta kohalikul end selle otsas tippu tüürida. Ja seda kõike lausvihmas, ilma vihmakeebi rentimise võimaluseta. Mõned hullud lasid seda ka teha, aga no meile Jannoga tundus enda liigutamine sooja hoidmiseks parem mõte, lisaks säästsime veel mõned sajad tuhanded ruupiad. Tüdrukute varustus oli selliseks retkeks liiga spartalik, Jannol õnnestus ühelt džiibipoisilt endale jope laenata ning mul oli pealmiseks kihiks vettpidav SoftShell jope, seega asusime kahekesi 2 kilomeetrisele rännakule jumalast hüljatud vulkaani tippu. Kogu ümbrus oli tõesti ebamaine - veel rohkem raagus puid, kõikjal paistmas ainult mustad ja hallid toonid, keset tühjust ehitatud musta värvi tempel tundmatute jõudude kummardamiseks, jube hais, pilved-toss-aur ja peata ratsanikena tunduvad kohalikud nomaadid.



Pool tundi hiljem olimegi edukalt vallutanud tipu ning lõpuspurt 250-astmelisest trepist üles oli meid kenasti hingeldama ajanud. Ülisuur väävli konsentratsioon õhus tekitas kopsudes põlemistunde, silmad jooksid vett ning iga natukese aja tagant tuli läkastada. Ja kraatrisse sisse vaadates avanes vaade lihtsalt tohutule udukogule ning suitsule. Ühesõnaga, ka laava jäi nägemata (küll aga tundsime tema lähedust)! Lisaks õnnestus mul vihmavarjust ilma jääda, kui üritasin altimeetrilt kõrgust lugeda, see episood sai ka videosse jäädvustatud :) Ülevalt avanes ka vaade sellele mustale templile, mis nüüd tundus kui õhku ehitatud. Täiesti sürr. Ja alla jõudes olime suht läbimärjad ning haisesime mädamuna järgi..



Kõigele vaatamata ma ei kahetse absouluutselt sinna minekut, halb ilm tegi seda kogemust isegi ägedamaks. Päikeselise ilmaga (ja hooajaga) oleks seal kindlasti jälle tuhandeid turiste olnud ning poleks üldse nii sünget elamust saanud. Need vidused vaated ja õõnsad tundmused jäävad vist küll elu lõpuni meelde. Another great experience!





Tagasi hotelli jõudsime kl 8 paiku hommikul, kiire hommikueine ja ühiselt otsustati, et põgeneme kiiresti siit külma ja niiskuse käest. Tegin veel kiire tiiru linna peal tabamaks huvitavaid seiku kohalike elust. Kaubandus on neil ikka nii veres, et ühe täiesti kõrvaltänava agulimajakese ees oli vanamemm üles seadnud 4st esemest koosneva müügiletikese ning ootas nüüd vapralt kurja ilma trööstides kliente. Ei kujuta ette, kas keegi peale minu ka sel päeval sinna tänavasse sattus ja isegi kui sattus, siis ei tea, kas neil ka keedetud maisi isu parajasti oli. Igatahes soovin vanamemmele tema bisnesis edu ning ilmselt leiate ta sealt eest ka teie, armsad lugejad. Paar morni pilti kaameras ning poolteist tundi hiljem olime jälle 30-kraadises palavuses, teel Surabaya, Indoneesia suuruselt teise linna poole.