Medellin ja igavene kevad

Saabumine Medellin'i (mida hääldati mitmekümnel eri moel, kõige sagedamini 'medezin', 'medejin' või 'medehhin') oli justkui mõnda läänelikku linna sattumine. Hosteli ümbruses olid üksnes väga kenad eramajad, palmidega palistatud kõnniteed, uued peened autod, korralikud poed-ärid ja viisakad inimesed. Ja seal oli Kolumbia ainus "metroo"!! Üsna pea sai muidugi selgeks, et see läänelik oaas on koondunud mõnda üksikusse linnaossa, kuid see ei takistanud igavese kevade linna nautimast.

Ahjaa, tee peal sai veel läbi hüpatud kuumaveeallika-spa'st ;) – Šveitsi mägimaja sarnast ehitist ümbritsesid ohtralt koskesid ja erinevate temperatuuritsoonidega basseinid. Valikud polnud pahad - võis vedeleda troopiliste taimekasvude all vannisoojas vees ja jäätist süüa, minna külma vihmapahavaku eest kuumemasse vette peitu, keha ülekuumenedes võtta üks jahutav dužž otse kohiseva kose all (valikus olid kuni 170-meetri kõrgused) või ronida naturaalsesse aurusauna-koopasse kuumavee-kose veejoa taha. Mmmmm... Santa Rosa termid...

Medellin oli väga hea koht laisklemiseks. Aasta läbi on temperatuur ca 25C kandis, mis tähendab, et sul on üks mure vähem. Mõnel erksamal hetkel sai üle vaadatud ka eredamad kohalikud paigad. Mägises linnas on nendeks mõistagi erinevate mägede tipud. Ühe otsas oli näiteks lugematu arv moodsa kunsti taieseid ning mõnusad varjulised jalgrajad nende vahel. Mõne taiese sisse sai peaaegu isegi istuda.

Moodne kunst

Ühistranspordi üle võis imestada veel ja veel. Lisaks metroole saab liigelda nt ka gondlite abil. See süsteem olevat ehitatud silmas pidades üleval mägedes elavaid kodanikke, kes ei saanud läbi mäe külgi katva geto kesklinna tööle liikuda. Seal kandis on asjad kuidagi nii seatud, et orus on alati kesklinn ja rikkamad naabruskonnad, kõrgemal mägedes on aga millegipärast vaesed agulipiirkonnad. Ei saa aru, kõrgemal on ju paremad vaated!

Vältides aguleid

Mugav sõit viis üles mägedes asuvasse rahuvsparki, kus sai ka väike matkarada läbitud. Poole tee peal ilmusid eikuskilt mõned väga ähvardavad pilved.

Ning tagasisõit oli juba märksa huvitavamates ilmaoludes...

Aeg-ajalt on Kolumbias tunne, nagu oleks paarkümmend aastat ajas tagasi sattunud - vanu veneaegseid autosid leidub seal palju ja need näevad sageli välja peaaegu nagu uued! Näiteks see Niva:

Ühe teise mäe otsas ootas meid üks kunstnikuhakatis ning 5 euro eest sai ennast igaveseks paberile talletada lasta.

Ja siis muidugi oli seal palju härra Botero meisterdatud kujusid. Lausa terve pargitäis. Tema sünnilinn ju ikkagi.

Kui turvalisest El Pobladost natuke kõrvale triivida ja hämarusel linna kohale laskuda lasta, võib ka veidi ärevust kogeda. Ühe pargi otsinguil näiteks sattusime linnaossa, kus teatud kella ajal hakkasid kõikjalt välja ilmuma erineva kuju, suuruse ja alastuse astmega naisi. Kui pilk kellegi või millegi peale kauemaks kui mõned sekundid peatuma jäi, tõi keegi meesolevus kuuldavale valju käratuse. Andis vist mõista, et "you look at her, you buy her". Ja kõik silmapaarid olid ainult kahel blanco'l...

Aga muidu oli tegu linnaga, kust võis lihtsalt unustada ära minna. Ja nii täpselt juhtuski. Kuni lõpuks tuli ikkagi meelde järgmisele 10-tunnisele bussisõidule asuda. Praegust sünget eestimaist novembriilma vaadates hakkan mõtlema, et võibolla oleks parem olnud pikemaks ajaks ennast sinna unustada.

Valle del Cocora y Salento

Mõne tuhande elanikuga Salento sai gringo-trail'ile alles suht hiljuti ja mitte oma forellikasvanduste ega armsa peatänava pärast, vaid läheduse tõttu suurepärasele Valle del Cocora'le. See aga ei tähenda, et laupäeva õhtul eluga täitunud kesklinn poleks võluv olnud või et plaza toidulettidelt pärit forelli-road maitsvad poleks olnud. Lihtsalt ei ootaks, et lauda tuuakse terve pirakas forell koos kandikusuuruse "pannkoogiga" fritüüritud banaanilaadsest plantain'ist.

Hommikul kl 6 paiku ei olnud just kõige kergem ärgata, aga Bogotaga võrreldes laussuvine kliima tegi selle märksa lihtsamaks. Oli aeg tagasi peaväljakule loivata, loodus kutsub!

Mägises külas vurasid taksode asemel ringi vanat head USA sõjaväe-džiipi Willy'st meenutavad maasturid, mille teenust tuli ka Cocora orgu jõudmiseks kasutada. 2 USD eest sai ennsat tund aega A-Rühma liikmena tunda, ainult M-16 oli puudu.

Ja kohapealgi ei pidanud pettuma, sest vaated olid tõepoolest naeruväärselt ilusad. Mäekülgedelt rullus alla rohe-rohe-roheline rohi (imetabasel kombel lehmad alla ei rullunud) ja taeva poole kõrgusid majesteetlikud vahapalmid - puudu oli ainult hea valgus, et seda kõike edasiandmiseks vähegi usutavalt pildi peale saada ;)

Muide, vahapalm on Kolumbia rahvuspuu ja ühtlasi ka maailma kõrgeimaks kasvav palmipuu (kuni 70m). Hobust pole pildil peaaegu nähagi ja tavalised puud paistavad samuti pigem põõsastena.

Pärast lõpututid jõeületusi ja läbi pilvemetsa mäe otsa ronimist jõudsime veidrasse "loodus-reservi", mille sissepääsutasu oli kohustus osta nende väga piiratud (loe: 3-osalisest) menüüst mõni jook. Valituks osutusid suhkruroovarrest keedetud ülimagus tökat ning "kakao" (ehk lääge, veest ja kakaopulbrist koosnev suhkruvesi) juustuga. Jep, juustu kastmine magusasse vedelikku on popp kohalik tava.
Erinevalt joogist ei pidanud vaadetes pettuma - seal sebis ringi ohtralt koolibrisid, kes on lihtsalt võrrrratud linnukesed. Neile iseloomulikku summutatud põrinat, helikopterlikku lennustiili ja kirkaid värve võibki vaatlema jääda :)

Juust söödud, linnud vaadatud, oli aeg veelgi kõrgemale ja ilusamate vaadete poole püüelda, et sealt ringiga algusesse tagasi jõuda. Aga mõnikord on saatusel üllatus varuks... Vallutatud "El Mirador" (viewpoint) ei olnud kohe päris kindlasti mitte õige koht. Esiteks, tee sinna oli peaaegu kinni kasvanud; teiseks, sealt ei avanenud lubatud võrratuid vaateid; ja kolmandaks, lisaks suht profi olemisega kohalikele matkajatele, kes meie plätudes jalgu muigega vaatasid, ei olnud teel sinna-tagasi mitte ühtegi inimhinge. Nope, kindlasti mitte Lonely Planetis oleva popi koha moodi.
Loojuma hakkava päikese tõttu jäi õige mägi vallutamata, aga metsikumat sorti tundmatu rada läbi cloud-foresti andis hoopis autentsema elamuse. Well, veelgi suurepärasemad vaated jäävad siis järgmiseks korraks.

Salentos avanes võimalus külastada kohta, mida paljud kunagi ei näe, aga kus kasvatatud viljadest valmistatud jooki nad igapäevaselt tarbivad. Mhmh, tegu on kohviistandusega.Seda peab üks lõbus briti vanamees, kes plaanib interneti abil väga personaliseeritud kohvikasvatamisteenust pakkuma hakata. Mõned huvitavamad teadasaadud faktid:
1. Eksisteerib 2 sorti kohvitaimi - klassikalised ja modernsed
2. Klassikalised taimed on pain in the ass - nad hakkavad hiljem saaki andma, tahavad varju, vajavad rohkem ruumi, kasvavad liiga kõrgeks jne. Aga kohvi mekib paremini.
3. Kohvi marju koristatakse aasta läbi, aga põhihooaeg on vihma-perioodil
4. 70-kraadise kaldega põldudel käib kogu töö käsitsi. Vihmas, mudas ja tormis.
5. Kilo kuivatatud röstimata kohvioa eest saab kolumbia farmer umbes 30 eurosenti (kui mälu ei peta). Palju üks kilo kohvi poes maksiski?