Welcome to Colombia - Bogotá!

3h unega 30+ h reisimist. Väsimus-hallukad ja mitte-enam-kõige-parem-otsustusvõime. Linn, kus iga neljas inimene saab kuriteo ohvriks ja levinuim valge pulber pole mitte jahu. Note to self - püüa palun järgmisel korral natuke värskem olla!

Päikesetõusueelse Bogota õhk oli oluliselt kargem kui Londonis, kuid selle üle ei maksagi väga imestada, sest tegu on kõrguselt 3nda pealinnaga maailmas (@2600 m). Ööpäeva keskmine 14C aga ei takistanud palmidel seal kasvamast...

Muide, hommikul kl 6 hotelli saabumisega on see tore lugu, et saad "2 in 1" diili - jõuad 2 korda 24h jooksul magama minna :) Pärast esimest uinakut sai juba reaalsustaju tagasi ja kui kõht esimeses ettejuhtuvas restos klassikalist kolumbia kartuli-maisi-kana-avokaado hautist täis süüa, võib vabalt ka linna avastama minna.

Olles endiselt moodsa kunsti lainel Euroopa pealinnadest, ei saanud ka uuel mandril sellelt sageduselt ära. Erinevalt Pariisist (aga sarnaselt Londoniga) oli muuseum tasuta.

Suurem osa maja oli tegelikult täis kõiksugustes vormides Fernando Botero teoseid. Tüüp on selgelt kõige popim kunstnik omas riigis - ta kunsti ja temanimelisi muuseume-parke-tänavaid võib leida igast suuremast Kolumbia linnast ja kuuldavasti ka Pariisist, NYst, Madridist jne. Midagi paeluvat ta korpulentses stiilis igaljuhul on, seda ei saa eitada...

Pärast pimedat manas Bogota ette natuke teise näo ning peaväljakul fotovõimalusi otsides hakkas kõiksugu kahtlasi tegelasi külje alla ujuma. Targem oli kaamera kotti heita ning supermarketisse puuviljaletti rüüstama minna. Kahjuks on sellest eeskujulikust uute ja tundmatute puuviljade degustatsioonist fotod peaaegu täiesti puudu, aga võib häbita öelda, et pilt oli kirju.

Mangosteen, zapote, puu-tomat, lulo, pitahaya, guava, kääbus-mango ja mõni puuvili veel, mille nime on võimatu meenutada, andisd seinast seina elamusi. Guava oli ilmselgelt liiga toores; puut-tomat meenutas küll tomatit, kuid samas ka mitte; zapote oli maitsev ja täidlane, aga hakkas pärast 3ndat lusikatäit vastu; mangosteen oli meeldiv ja värske, kuid liiga pisike ning seemne-viljaliha suhe polnud kõige parem; lulo mekkis oluliselt paremini kõiksugustes kokteilides, kuid ohtra suhkruga kannatas ka paljalt süüa; ja õhtu staar oli pitahaya - kollane kaktuse õis, mis struktuuril meenutas kauget kiivi sugulast, aga maitselt oli magusam. Väidetavalt on tegu vihase vitamiini-mineraalainete pommiga ning kui plaanis on neid tarbida üle kahe, peab hoidma tualeti ligi. Olgugi, et üks kilo seda hõrgutist maksis $15 960, leidis see edaspidi tee ostukorvi küllalt sagedalt :P

3nda maailma riigi suurlinnale kohaselt on Bogota täis vaesust, kuritegevust, prügi, õhureostust, müra, hulkuvaid koeri, kalleid hindu ja suuremal hulgal inimesi, kes kõik tahavad gringolt oma osa saada. Võibolla ei andnud me Bogotale piisavalt võimalust, aga igal juhul jäi järgmisel päeval rahvusvahelise kaitse all olev koloniaalarhitektuur sinnapaika ning loksusime hoopis tööpäeva jagu tunde vahapalmide oru poole - Salentosse.

London

Rong läbi merealuse tunneli oli saabumas ärevasse Londonisse. Olukord oli sarnane mõne aja taguse Tallinna "pronksiööga" - suurem hulk keevaverelisi noori (ja kindlasti ka vanu) leidsid mingi suvalise ettekäände, et rüüstata, laastada, röövida, lõhkuda ja isegi tappa. Anarhia ja "totaalne vabadus" justkui arvutimängus...

Esimene märk rahutuste kohta oli meile vajaliku metrooliini suletud lõpppeatus - hea, et natuke enne seda maha pidime minema :) Aga mässust veidi hiljem.
Kanali alt läbisõit oli vähem huvitav, kui loota võiks. Küll aga muutus rongis õhurõhk kiiremini ja rohkem kui lennukis, niiet mul läksid vist esimest korda elus kõrvad lukku. Not nice.

Järgmine rong. Järgmine üllatus. Londoni tube'i astudes tuli lagi (well, seinad ka) oluliselt rutem vastu, kui oodata oleks võinud. Klaustrofoobiline. Ja sildid veel väitsid, et tegu on äsja käiku lastud laiema-kõrgema rongiga... Kas tõesti on britid nii palju pisemad kui prantslased? Pariisi metroo võidab igal juhul pika puuga. Aga Londoni punastele double-deckeritele pole neil jällegi midagi vastu panna!

Asjad Mari juurde maha pandud, sai bussi 2. korrusel vaatamisväärsuste poole sõita, Mari tubliks giidiks kaasas. Londonis on tohutu kogus kuulsaid landmarke, mida enamik oma elus niikuinii ühel või teisel viisil kogeb, seega pole mõtet neil väga pikalt peatuda. Olles kõiki neid asju filmidest-saadetest näinud, oli lõpuks lihtsalt päris veider ise nende kõrval seista. Ja hea ilm Belgiast oli samuti kaasa tulnud, leides kuskilt teepealt veel ka vikerkaare.

Buckinghami palee juures kuninglikke tegelasi ei kohanud, pargid olid täis rasvaseid jõuluhanesid, räsitud sabadega oravaid ning veidi rääbakaid rebaseid,

Harrodsi kaubamaja oli juba jõulutuledes,

musta taksosse mahub lõdvalt 5-6 reisijat, Soho linnaosa on oma kuulsuse vääriline (think 50+ aastased mehed küünlavalgel omavahel käest kinni hoidmas)

ja Big Beni valgustusel tõmmatakse pärast keskööd juhe seinast välja. There you go, lühikokkuvõte tehtud!

Kui veel Pariisiga võrrelda, siis hakkas silma, et kohalikud jutustavad märksa vähem. Laudkonnad restos on ametis pigem söögi nautimisega, kui ekspressivselt ja valjulhäälselt seletamisega. See istub põhjala inimesele veidi paremini, kui selline lärm söögikohas, et ei kuule enda mõtteidki :)

Moodne kunst oli Tate'is vähemalt sama moodne kui Prantsusmaa pealinnas (isegi osad fotod olid samad :P) - teostena võis nautida näiteks nooltega seina külge lastud vareseid ning laest laskuvat punast siidist treppi.

Ja loomulikult ei puudunud ka Picasso oma sürrealistlike naistega.

Kogu kogemust vürtsitasid aga pidevad rahvarahutused, mistõttu õhk oli politseisireenidest paks, mundris mehi oli tänavanurkadel rohkem kui valgusfoore ja Jamie Oliveri restoran hävis kõigest hoolimata. Ise õnneks/kahjuks sündmuste keerisesse ei sattunud, aga väga ekstreemse uudise saime juba esimesel õhtul - Marist 3 km kaugusel elava tema tuttava neiu kortermaja põletati maha. Ta jõudis ühtteist oma mobiiliga veel filmida, kaasa haarata dokumendid-läpaka ja lemmikvesti ning välja tormata, et näha leekides kodu ning hullunult karjuvat rahvahulka. Ja kõike seda sai loetud tunnid hiljem youtube'ist vaadata - tänapäeva-meedia. Ütleme nii, et magama minnes käis peast läbi kerge action-filmi stsenaarium ning mental conditioning sai kiire põgenemise tarbeks ära tehtud.

Päevast sightseeingut segas aina paisuv mäss üksnes peatusesse mitteilmunud punaste busside näol, mis aga ei tekitanud just väga kindlat tunnet transpordi osas lennujaama. Lend väljus suhteliselt varakult, niiet valikuteks oli kas juba õhtul lennujaama minna või elada öö põletamisi ja rüüstamisi Mari korteris üle ning loota hommikul parimat. Valik nr 2 osutus õigeks - mäss jättis tee lennujaama ühte tükki.

See aga ei tähendanud, et lennujaamas veel mõni pisike üllatus poleks oodanud. Kuna teel Kolumbiasse tuli üle elada vahemaandumine Houstonis, tõmmati meid enne 5h hilineva lennu check-in'i kõrvale ja nõuti väga veenvalt viisa või ESTA olemasolu. Et nagu mismõttes?? Mis ajast peab hetkeks rahvusvahelises tsoonis viibides omama mingi riigi viisat?? Tundub, et nain-ileveni-järgses USAs peab... Ok, arusaadav, te ei taha järjekordsetest kõrghoonetest ilma jääda. Aga andke sellest inimestele enne pileti ostmist teada! Lihtne ju. Seekord päästis eelmise aasta USA-külastus ja veel kehtiv ESTA, aga ma parem ei taha mõeldagi, mis ilma selleta saanud oleks...

Et juba niigi pikaks veninud postitust veelgi pikemaks venitada, mainin ära ka mind veidi hämmastanud Houstoni lennujaama - 6 miljoni inimpealise metropoli kohta veidralt inimtühi terminal mõjus rusuvalt ning pärast kl 23e sulgusid kõikide poodide uksed ja võisid nälga või janusse surra, sest pulga-õunad & vesi jäid turvaklaaside taha. Küll aga sai vending machine'ist iPod'e osta...

Brugge

Lille's oli ilm nigel ja kuulduste järgi pidi Belgias parem seis olema - vähem kui 100 minuti pärast ekslesime juba Brugge tänavatel. See on väidetavalt üks ilusamaid Belgia linnu, kuid mulle jäi see meelde filmist "In Bruges", kus Colin Farrelli arvates oli ta lõksus maailma kõige hullemas-igavamas kohas :)

Ühe pisikese daytripi põhjal pikemat sorti arvustust ilmselt ei kirjuta, aga mõni asi jäi silma küll:

1. Mingil põhjusel on kohalikud veendunud, et nad teevad parimaid friikartuleid kogu Euroopas - kõikjalt sai osta paberituutus rasvaseid kartulipulki kujutavaid magneteid (sic) ja lõhna järgi leidis üles ka friikartuli-muuseumi, kus oleks saanud end peensusteni sel teemal harida. Pärast seda ilmselt pikemat aega friikaid ei sööks.. Igal juhul peaväljakult ostetud 3-eurone peotäis mingeid positiivseid värinaid küll ei tekitanud... ja miks peaks üldse üks koht tahtma kuulus olla sellise asja poolest?!

2. Vähemalt sama palju kui friikaid, pakuti ka šokolaadi. Ja see oli parem. Kõvasti. Miskit šoksipealinna tiitlit Brugge vist taga ei aja - aga võibolla peaks.

3. Parkimine otse vanalinnas terve päeva kohta oli odavam kui suvel Pärnu rannas tund aega.

4. Ilm oli super ning mind ei ajanud taga palgamõrtsukad, niiet esialgu ma ei ühineks Colini arvamusega. Oli piisavalt võluv (vana)linnake kõrge kellatorni, hobukaarikute ja siksakiliste katuseäärtega majakestega. Ainult turiste oli liiga palju.

Ja juba oligi vaja tagasi Lille'i sõita, et Londoni rongi peale jõuda.. Rehv ei purunenud, ära ei eksinud, kütusenäidik ka ei valetanud - see tähendas kiiret hüvastijättu rongijaamas ja lubadust, et järgmisel korral kohtume kuskil "neutraalsel pinnal" :)

St Quentin & Lille

August 2010, pilkane pimedus, kell on umbes 2 öösel. Pärnu. Astusime ühe ööklubi uksest välja, jätsime hüvasti ja lubasime järgmisel aastal uuesti kokku saada, sedakorda Prantsusmaal. Ja Thierry ronis Riia bussi peale... August 2011, ilus suvepäev, kell on umbes 4 päeval. Rong annab valju vilega märku 50 000 elanikuga provintsilinna St Quentin jõudmisest. Mõned sammud mööda perrooni ja juba võis tajuda Thierry naerul näo lähedust. Mõnikord lubadused täituvad :)

See ei ole just linn, mis pakataks elust, seiklustest ja rock'n'rollist. Aga neil on massiivne katedraal (silm võib petta, kuid see ei pruugi Notre Dame'st üldse pisem olla), kunstrand vanalinna peaväljakul, Champs Elysee nimeline peatänav ja isegi üks ööklubi.

Thierry emal on seal väga lahe farmhouse, kust ei puudu traktorid, viljakuhjad, aiapeenrad, tenniseväljak ning ka mitmesugused koduloomad on olemas. Lennukeid seal küll ei paistnud, mis aga ei tähenda, et ta ema nendega sõita või neist välja hüpata ei oskaks :)

Täisteenus toitlustuse osas on ka täitsa olemas:


Ühel hommikupoolikul selgus, et sulgpalli mängimise oskus ei taga koheselt ka tennisemängu oskust ja toru palle padrikusse lennutada on oluliselt lihtsam, kui arvata võiks. Kaotustes võib ju alati süüdistada eelmisel õhtul külastatud kohalikke baare, joodud õlut ning väljaku kõrval passivat madu. Ja revanš tuleb mõnel Eesti sulkaväljakul!



Edasi viis Thierry truu auto meid ülikoolilinna Lille'i, kus kirikuid, vanu maju, ööklubisid ja elu oli rohkem kui eelmises kohas. Kuigi kunstliivaranda ei eksisteerinud, siis oli seal mulle üllatusena midagi veelgi suursugusemat - metroo!

Mingil laupäevaõhtul olid üle terve Prantsusmaa jalgpalliväljakud täis kiirelt jooksvaid mehi ja pubid-baarid neile kasa elavaid mehi. Klaase tõsteti sagedasti ning iga ohtliku olukorra peale lasti üksteise suunas lendu ohtralt keevalist prantsusekeelset "sõimu". Ja telekast tuli üheainsa pika ning potentsiaalselt igava mängu asemel hoopis huvitavaid väravaid väga erinevatest mängudest - kõigepealt kõlas "fanfaar", ülekanne lülitati uuele mängule ning väravat sai korduses uuesti nautida. Keelebarjäärist hoolimata vägev elamus!

Ühele õigele prantsuse linnale kohaselt pakuti seal loomulikult traditsioonilistes restodes head paremat süüa-juua, munakiviteedel vurasid ringi klassikalised kodumaised autod ja ahvid loomaaias pasitsid õnnelikud ning vaatamata vanusele hea tervise juures (küllap see kohaliku lühemat sorti 35-tunnise töönädala tulemus).

Lille ei ole ilmselt üks esimesi linnu, mida Prantsusmaal külastatakse, aga võibolla see ongi eeliseks. Turistide hordide ning järjekordade asemel on siin palju lõbusaid tudengeid, armsad ja rahulikud vanalinnatänavad ning chill atmosfäär. Pluss kiviviske kaugusel on ilusad rannad, Belgia ning Hollandki - ühte neist tuli igal juhul ära kasutada.

Pariis

Maandumine Pariisi oli pehme ja soe (nagu Estonian Airi lennud ikka), tuli ainult osta ülehinnatud rongipilet linna, ekselda nelja erineva metrooga, visata kotid hotellitoa voodile ning linnapeale kolama minna.

Esimese asjana hakkas loomulikult silma/kõrva prantsuse keel. Prantslastele meeldib suhelda, ohtralt. Ja loomulikult on enamus silte/teadaandeid üksnes selles samas keeles (välja arvatud üleskutse invaliidide-pensionäride aitamiseks metroos). Valus minevik inglastega I guess. Aga siiski üllatasid inimesed ise oma väga hea inglise keele oskusega. Vist kordagi ei tulnud ette momenti, kus ma oleks kahetsenud, et prantsuse keele kursustel käimata on jäänud. Ja seal pikemalt peatudes hakkas selle keele kõla mulle isegi meeldima... Ei tea, kas saksa keelega saab sama juhtuda? :)

Ilm oli Pariisis täpselt paras, sellist paluks nüüd pikemat aega ja kõikjale! Mis aga ei olnud parajad, olid järjekorrad turistikatesse. Nagu päriselt, see ei ole täitsa normaalne, et sa pead Eiffeli torni tippu saamiseks 3 tundi ootama. It's just not that good! New Yorki ei külasta ilmselt vähem inimesei, aga sealne 'The Rock' vaateplatvorm (Empire State Buildingu kõrval teine väga popp KÕRGhoone, kuhu turisti ka lastakse) jättis suhu oluliselt parema maigu ning 3 tundi pärast järjekorrata piletikassat olin ma juba kilomeetreid eemal õhtust söömas...

Ütleme siis nii, et väljast on see torn parem kui seest ja öösel kenam kui päeval.

Aga siiski, otse selle all seistes tekib korraks kerge aukartus küll :)


Järgmine päev d'Orsay muuseumi ees. Sarnaselt looklev inimsaba. Oodata oleks tulnud mitte mõnusas hämarikujaheduses, vaid keskpäevase päikese all. Mõned kiiremad tiirud Louvre'i ja Jardin des Tuileries kõrval oleval roosal karusellil mõjusid hoopis värskendavamalt ja lapsikumalt, uskuge mind.

Louvre ees -taas järjekorrateema ning väidetavalt pead muuseumis seeski Mona Lisa nägemiseks sabas seisma. No thanks.

Veel sai ohtralt kirikutest mööda käidud - mõni mäe otsas, mõni saarel, mõni lihtsalt suvalisel armsal kõrvaltänaval - aga mitteusklikuna ei saa need kunagi nii südamesse minna kui näiteks kirurgi skalpell...

Ja kui sulle meeldivad kaared, suured kaared ja veel suuremad kaared, siis Pariis on sulle väga õige koht. Linnulennult ühel joonel asub neid mitmeid, mõned sadu aastaid vanad, mõni üknes loetud dekaadid. Ja Champs Elysee on õhtupimeduses särav-läikiv, mööda vuravad kolmerattalised mopeedid, saab süüa 70-kroonist imetillukest jäätist (ups, arvutan vist ikka veel kroonidesse), aidata vaeste horvaatide vendu-õdesid haiglast välja, visata maal magavale eidele tuttuusi eesti europenne ning osta kasvõi kell kümme õhtul mõni peenem prantsuse elektriauto.


Pariisi üks võlusid on tänavakohvikud, kust saab võrratuid saiu (mitte et ma saiamaias oleks, aga lihtsalt - sealt saab), vein on odavam kui vesi ning söömise kõrvalpalaks on people-watching. Ja isegi McDonaldsid asuvad kitsastes kõrgetes pika ajaloo ja veel pikemate akendega majades, kõrgudes läbi kolme või lausa nelja korruse. Ainult et toit on seal 2-3x kallim kui nende USA sõsarates, go figure.. Ja rääkides veel söögist, siis Lafayette kaubamajas asub üks üüratult suur gourmet-toidupood, kust raha eest saab kõike (söödavat). Eestil on veel pikk-pikk maa minna...

Ning kui väljas lõpuks vihma kallama hakkas, hajusid võluväel ka muuseumitesised väli-järjekorrad, mis aitas küllalt kerge vaevaga sõõmukese kultuuri sisse tõmmata. Ette jäi moodsa kuntsi muuseum Pompidou ning kunst oli seal tõepoolest moodne. Näiteks vallatud värvilisest poroloonist vormid, üleni sinine raamitud paber, tolmuimeja toru ja gigantne kärbseseen andsid kõik teose mõõdu välja...
... rääkimata erinevate ainete mõju all tehtud kritseldustest ja muudest psühhedeelilistest piltidest-videotest. Puhas fun.