20. ap. Day3 - Coober Pedy

See öö möödus meil esimese Coober Pedyst leitud opaali asukohale rajatud ausamba kõrval ning ega sealgi uni halb polnud. Hommikul kasutasime taas maksimaalselt ära autos olevaid köögitarbeid ning einestasime tuulise kõrbe ja liivaväljade taustal kaugusse vaadates.

Siis toimus väike ringisõit mööda selle tolmuse linna mahajäetuna tundunud tänavaid, mille ainsad asukad olid purjakil aborigeenid, mille iga teise maja hoovis sai näha ekskavaatorit (karjääriinimesed noh), gigantset tolmuimejat (šahist sodi välja imemiseks) või muud huvitavat varustust ja kus pea iga nähaolev reklaamtahvel sisaldab endas mingis kontekstis sõna 'opal'. Viimaks keerasime oma bussinina ühe opaalikaevanduse/muuseumi/müügikoha ette ning sammusime koopasse sisse. Siin kohal on vist paslik mainida, et Coober Pedy kannab tiitlit opaalipealinn, sest ca 80% maailma selle vääriskivi saagist on pärit just siit. Ning kuna suvel kerkivad siin temperatuurid üle 45C, elab üle poolte elanikest maa alla uuristatud koobastes. Nice, eh?



Muuseumi osa tundus täitsa viisakas olevat ning sügavamle maa alla minnes
sattusime me kino moodi õõnsusesse, kuhu oli just rahvast hakanud kogunema. Silti 'No entry without ticket' me muidugi ei 'näinud' ja peagi olime publikuks 20-minutilisele opaalikaevanduse ja CP ajalugu tutvustavale lühifilmile. Kuid head asjad ei olnud kaugeltki veel otsas, meil avanes suurepärane võimalus osaleda ca 30-pealise grupiga (kes ilmselgelt olid kenakese kopika selle eest maksnud) ka giidiga tuuril kompleksi sügavustes ning pärast kosutada end tasuta tee ning kohviga. Tuleb välja, et maaluse 3-toalise korteri ostmine (või pigem rajamine) oleks väga taskukohane ka eestlastele, sest giidiks olnud neiu väitel ei kulu selleks rohkem kui $45 000 ehk vähem kui pool miljonit krooni. Lisa veel mõned tuhanded kommunikatsioonide rajamiseks, puuri 80 aastat kestev 30-meetri sügavune kloaak ($450) ning osta sisustus ning ongi sul olemas aasta läbi 22-24C temperatuuriga igas suunas vabalt (kaevamise teel) laiendatav kodu. Not bad.

Kuigi vesi, kütus ja elekter on seal kordi suurtest linnadest kallim, võib aga iga mees vabalt oma õnne proovida ja esiisade kombel vääriskivikaevuriks hakata. Aastane luba maksab $50, veel tuleb lõhkeainetega tegutsemise luba saada ning lapp maad soetada, mis ei maksa samuti suurt midagi. Ja siis õhi ja kaeva nii palju kui kulub ning kogu kasum jääb sulle. Ja lõbus on ka.

Lõhkeainetest rääkides tuli meelde paar naljakat lugu, mis CPs aastate eest aset leidnud olid. Nimelt elas seal üks vana kaevur, kes purjus peaga pidevalt ringi sõitis ning mentidele vahele jäi. Järjekordsel teolt tabamisel ähvardas onu miilits vanamehe kinni panna ja auto ära konfiskeerida, kui see oma kombeid ei paranda. Süüdlasel aga viskas see ähvardus katuse pealt ära ning koju jõudes valmistas ta 50 vorstiks kutsutud pommi (pmst annab seda teha väetisest ja diiselkütusest). Pärast keskööd (ehk sulgemisaega) paigaldas ta vorstid hoolikalt igasse politseimaja seinaavausse, ventilatsioonišahti ja autosse ning lasi kõik vastu taevast :) Paari kuu pärast saadi aga mees kätte ning kaugel ei olnud ta kohtupäev. Seda kuuldes lendas kohale mehikese vend, tegi samuti 50 vorstikest ning lasi kohtumaja õhku. Nüüd siis on kohalikel uus politseimaja, kohtumaja asemel aga laiub endiselt 'kraater' :)

Äsja lasti õhku ka kohalik ajalehehoone, sest viimases avaldatud telekavas oli Star Treki algusaeg 30 minut tegelikust varemaks trükitud (sealtkandi inimesed on suured ST fännid, sest osa episoode on just CP lähistel filmitud). Kes tunneb kihku sinna elama minna? Ning muru on linnas ainult ühel vanamemmel, kes maksab selle kastmise eest umbes $1000 kuus. Et siis nii on ka võimalik oma staatust näidata...

Pühkisime CP tolmu kummidelt ning võtsime eesmärgiks õhtuks Uluru juurde jõuda. Sõidu esimesed 500 km olid küllalt pingevabad, kes oli roolis, kes luges taga raamatut, sõi või lebotas niisama. Pimedas oli aga minu kord tüürimine üle võtta ning viimased 200 km olid kohe märksa huvitavamad. Videviku hakul sõitsin veel kenasti lubatud 110 km/h, kuid kui oma esimeset peaaegu-tapetud-kängurust 20cm kauguselt sikk-sakki meenutava manöövri abil mööda põikasin, alandasin sujuvalt tempo 80 km/h peale. Aga ka see lüke ei toonud rahu, olin muutunud liikuvaks takistuseks, sest must vihtusid pidevalt mööda igat mõõtu sõidukid, täpselt nagu Tallinn-Pärnu maantel 90-ga sõites. Ainult selle vahega, et antud tee äär Eestis ei meenuta (erinevalt siinsest) tapamaja tagahoovi ja möödujad võibolla ei pea nii mures olema. No ausõna, mingil lõigul olid iga 30 meetri järel känguru, emu, lehma või neid nokkima läinud kotka laibad maas vedelemas ja kindlasti oli veel nii mõnigi põõsastikus oma järge ootamas. Sellist vaatepilti nähes võtab normaalne inimene tavaliselt kiiruse veidi alla, aga neid ei tundunud see üldse häirivat. Võibolla siis kängururaud teeb tõesti oma tööd nii hästi, et isegi rahalise kahju peale ei pea mõtlema...

Õudused nähtud, väike meditatsioon keset inimtühja maanteed tehtud, jõudsime õnnelikult Yularasse, 'tehislinna', mis on ehitatud üksnes Uluru-t vaatama tulnud turistide mugavaks eluks. Oma ratastel külmkapist me veel loobuda ei soovinud, seega oli hädasti tarvis 8ks tunniks stepsel seina lükata. Keerasime linna ainsasse karavaniparki sisse ning mõtlesime, et Uluru auks oleme täna üllad ja ei jäta öömaja eest tasumata. Kuid võta näpust, olime 15 minutit hiljaks jäänud oma ausate plaanidega ning ei jäänud muud üle, kui sülle kukkunud kingitus lahti pakkida ning tasuta koht sisse võtta, mõnusat tähistaevast ja sööki nautida ning ära magama keerata. To be conitinued, as always...

Kel jutust väheks jäi, siis siit saab ka pilte kaeda.

19. aprill. Day2 - Flinders Range National Park

Esimene öö-hommik tuletasid meelde Mildurat, nimelt oma lõikava külma poolest. Kõrbesse minnes pidid kontrastid aga veelgi suurenema, seega võtsime seda kui treeningut. Hommikusöök möödus igal juhul päikesetõusu ning Flinders Ranges-i küljel toimuvat värvidemängu vaadeldes. Karmid pinnavormid andsid tunnustust loodusjõudude võimsusest ning puna-roheline muster muutuvas päikesevalguses lisas dramaatilisust, moodustades kokku võrratu vaatepildi.

Järgime peatus oli hiiglaslikku meteoriidikraatrit meenutav (kuid tegelikult seda mitte olev) Wilpena Pound Flinders Range National Parkis. Valisime välja bushwalking-u raja difficult raskusastmega. Hõlmas see endas 2,6km läbimist, et mööda küllalt metsikut rada Ohlssen Bagge mäetippu jõuda; oodatavaks edasi-tagasi ajaks 4h. Rada väga raske ei tundunud, oli küll lahtiseid kive ja mõni raskem tõus, aga kui me vahepeal ohtralt pilte ja peatuseid poleks teinud, oleks 1 tunniga kenasti mäetippu jõudnud (hingetuna, küllap). Ei pea vist üldse mainimagi, et iga tõustud meetriga pakkus emake loodus aina paremat silmakommi ning alles jäänud 2 kaamerat olid pidevalt töös. Tipus kohtusime veel vanapaariga Melbourne-st, kes meil esialgu plaanis olnud gorge-i (ei teagi, kuidas seda eesti keelde tõlkida, aga välja näeb kui kanjonisarnane mäekuru) üldse vaatama minna ei soovitanud, sest Alice Springsi lähedal pidid märksa uhkemad olema. Ja korraliku grupipildi tegid nad meist kah.

Mäest alla tulles möödusime ka raja alguses asuva puhkekeskuse avalikest dušširuumidest ning loomulikult pidime otsekohe seda võimalust ära kasutama - jumal teab, millal uuesti dušši alla saab. Oma liikuvat kodu pesemisrajatiste poole liigutades nägime ka postikesi, kust just meie külmkapile voolu andva aku laadimiseks vajalikku elektrivoolu pakutakse ning veevarusid täiendada saab. Ega Jumal niisama seda meie teele pannud, see oli ilmselge märk, et tuleb auto lihtsalt paarkend meetrit varem seisma jätta, kõik juhtmed-voolikud ära ühendada ning siis dušši alla minna. Ja nagu Thierry ütles, siis 'the longer we take shower, the more we get power!'. Pärast 'tankimist' ja värskendavat pesu jätsime oma naabrid pikkade nägudega seljataha ning asusime tuldud teed mööda tagasi sõitma, Port Augusta poole, et õhtuks maanduda 500 km põhja pool olevasse Coober Pedy-sse.

Aga vahepalaks väike videojupp laisast ja aeglasest metsikust kängurust, kes on jahimehe parim sõber:


Sõit oleks ilmselt olnud suhteliselt igav ja pingevaba, kui ma poleks Port Augustas unustanud bensupaaki täita (ei olnud ikka Tallinna-suurune koht, kus linnast väljasõidul mõni bensujaam kliente üritaks püüda või enda olemasoluga tähelepanu äratada). Tagasi ju ka enam sõitma ei hakanud, kuid kaarti uurides olid mured pühitud - pidime umbes 80 km pärast jõudma linnakesse nimega Bookaloo, kust camperile taas kosutust peaks leidma. Selgituseks olgu veel öeldud, et alles oli veidi üle veerandi paagi, mis meid kiirete arvutuste kohaselt ca 130 km kaugusele pidi viima. Seega no worries ja andsin kenasti hagu, et ikka korralikult aega säästa.

Freddie Krueger

Kilomeetrid aina läksid ja läksid, kuid mitte ükski silt nimetatud linnale ei osutanud, lisaks oli (järgmisesse linna kaugust näitavatele) kilomeetripostidele kritseldatud tähelühend hoopis PI (mitte BO või mis iganes), mis samuti head ei tähendanud. Taas kaardi poole pöördudes selgus, et Bookaloo-st järgmine linn algabki juhuslikult tähekombinatsiooniga PI ehk Pimba ning asuma peaks ta omakorda 100 km Bookaloo-st edasi (krt on ikka nimed). See tõi murepilved peakohale ning auto kiirus langes koheselt 120 pealt 100-le. 10 km veel edasi, pilk kütusenäidikule ning sõitsin juba 90ga. Ning kui bensutuli põlema läks, ei liikunud auto enam kiiremini kui 70 km/h, et viimaseidki bensuvarusid kokku hoida.

Mõnikord on kõrbes vett ka...

Viimased 20km venisid igatahes nagu kummiliim ning peast käisid läbi kõiksugused mõtted, sest bensuseier oli vajunud täiesti nulli ja osa puhkus abituna keset outback-i ei kõlanud parima plaanina. Viimaks bensujaama nähes vibreeris buss kergendusohetest ning saime teada ka bensupaagi suuruse - selleks on kahtlemata 60 liitrit :) Oma arvutuste täpsusest endiselt erutusseisundis olles ei tulnud mul edasi sõitmine kõne alla ning Janno võttis rooli üle. Minu kord oli taga mõnusat limoelu nautida, Janno pidi aga kuidagi ärkvel püsima ning meid elusana Coober Pedysse toimetama. Et see töö tal veidi kergem (loe: ärksam) oleks, siis sõitis ta elus ning surnud kängurude vahel slaalomit ning meie Thierry-ga andsime oma panuse Vana Tallinat mekkides ning ohtrat karaoket lauldes.

Öist sõitmist võib siin vabalt loto mängimisega võrrelda - kunagi ei tea, millal jackpoti saad. Ja seda outback-is, kus päeval ringi käies tundub igasugune elu puuduvat... Huvitav, kas mõnes Euroopa riigis ka nii palju metsloomi tee ääres passib või on see ainult Austraalia fenomen? Enivei, keskööks jõudsime õnnelikult Coober Pedy lähistele ning asusime oma salaplaani ohvrit valima. Salaplaan, you ask!? Jah. Kuna päeval käis karavanipargis tasuta peatumine küllalt lihtsalt ning ka Kaie ja Olaf olid soovitanud õhtul lihtsalt suvalisse parki sisse sõita, siis ei kõhelnud me hetkegi, kui Caravan Park-i osutavat silti silmasime. Valisime seal siis armsa koha välja, jäime seisma ja kustutasime auto laternad. Aga hetk enne välja astumist äratas meie tähelepanu tagaaknast paistnud anomaalia - vilkuvaid autotulesid (õnneks mitte puna-siniseid) poleks taolises kohas küll oodata osanud. Kamandasin roolis olevat Jannot ruttu minema sõitma. Mersu maastur asus meid jälitama ning ei läinud palju aega mööda, enne kui ta meile risti tee peale ette keeras. Elu nagu filmis, ainult Chuck Norris oli puudu.

Mul oli kiire stoori kohe varnast võtta - ees istuvad Thierry ja Janno inglise keelt ei oska (sest teepeal olid suured sildid, et siit külalised edasi sõita ei tohi jne) ning oleme ühte minu (kui taga magava ja silte mitte näinud isiku) siin peatuvat sõpra otsimas. Vihane meesterahvas tuli meie akna juurde ning asus ülekuulamist läbi viima. Keset juttu pahvatas muidugi Thierry ägeda prantsuse aktsendiga 'Wheerrre arre wii? What is wwrrrooong?" :D Tüüp läks selle peale loomulikult veel rohkem leili ja minu kujuteldavat sõpra Mr. Wood-i ta ka oma päevikust ei leidnud pargis peatuvat. Mäletan siia maani kuti pikka nägu kui ta küsis: "Are you trying to stay here for free?!?" ja enda maksimaalselt süütu näoga öeldud vastust: "No, of course not!!" :) Ei tea, kas vale oli nii usutav või hakkas mehel vaestest backpackeritest hale, aga viimaks andis ta meile käsu lahkuda ning mitte kunagi enam sinna tagasi tulla. Aga ega me poleks tahtnudki.

Mõned visuaalsed mälestused selle päeva kohta:

18. aprill. Day1 - The Beginning (of THE Roadtrip)

Uskumatu, aga tõsi. Reede (18.04) hommikul oli elevus hinges ning kui Janno lõpuks meie uue ratastel koduga pulti sõitis, särasime Thierry-ga nagu jõuluküünlad. Järgmised 8 päeva veedame väga ägedas, peaaegu tutikas (68k km odomeetril Austraalia mõistes just seda tähendabki) kõrgendatud katusega Toyota HiAce minibussis. Sees on olemas kõik (sõltumatuks) eluks vajalik - kraanikauss, 60 liitrine veevaru, mikrolanieahi, gaasipliit, külmik, röster, veekeetja, kapid-sahtlid kõikvõimalike köögitarvetega, all üks suur ja üleval veidi lühem, kuid sama lai voodi, õuemööbel, valgustid jne jne. Pea kõik on detailideni läbi mõeldud ning no tõesti tekib täitsa kodune tunne seal. Eestlaslikult aga ei pääse ma ka vingumisest. Näiteks on olemas 240V pistikupesad, kuid sealt saab voolu ainult karavanipargis (või kus mujal tahes) üldisesse vooluvõrku ühendatud olles. Sama peab tegema ka teise aku laadimiseks, mis tähendab, et üle kolme päeva ikka päris omapäi olla ei saa, kui külmikust (ning kaameratest-läpakatest) loobuda ei taha. Suurem genekas annaks igal juhul sõltumatust oluliselt juurde...

Teine mure on ülikitsas esiosa, mis autos oleva sildi järgi on mõeldud kahe täiskasvanu ja ühe lapse transportimiseks. Keskel istuja on aga pärast paari tundi sõitmist valmis tapma, et kõikvõimalikke kangeks jäänud ihuliikmeid kosutada. Ja külg külje kõrval sõitmine on üldse üsna higine kogemus, mida 3 meesterahvast endi meelest just eriti seksikaks ei pea. Taga on aga olemas ju täismõõdus voodi ning kaua me end keelust seal mitte sõita häirida ei lasknud. Pärast esimesi edukaid katsetusi oli tunne nagu sõidaks tõelise limoga - 2 inimest saavad sõidu ajal magada, süüa ja mängida :D Ja parem oleks, kui juht hunnikusse ei paneks.

Esimese päeva hommik läks suures osas shoppingu ja üldise munemise nahka, õhtuks jõudsime aga siiski Flinders Ranges-i rahvusparki. Plaan oli see juba esimese päeva jooksul üle vaadata, et järgmiseks päva õhtuks siis kenasti Coober Pedy-sse jõuda. Tegelikkuses toimus aga õhtu hakul võidujooks päikesega, et kuskilt ägeda mäe otsast päikeseloojangut ja videvikuvalgust nautida. Suure tee pealt näitas silt Jarvis Lookout ja kaua me mõtlema ei pidanud, kas sinna pöörata või mitte. 6 km kruusateed ning enam autoga edasi sõita ei tohtinud. Samas polnud me kaugeltki veel kuskil vaatepunkti meenutavas kohas, et midagigi ilusat näha. Tormasime siis autost välja ja panime jooksuga mööda rada edasi, päike aga langes aina madalamale. Tee ei paistnud meid kuskile huvitavasse kohta viivat ja sissetallatud rajad ongi könnidele. Lühikestes pükstes ja T-särgis läbi kuivanud bush-i kaljudeni sumpamine ning siis nende otsa ronimine oli märksa parem idee, hoolimata järgmisel hommikul ilmnenud veidratest sinistest laikudest kriimustuste ümber (poison ivy and Sopranos, anyone?!?).

Ülalt sai kogeda võrratut rahu, vaikust ja hingematvat valgusemängu, kõike seda saatmas üksindust ja tühjust rõhutav tuulekohin, lindude kriisked ning mõned kängurud, kes hüppasid kaljult kaljule peagi pimedusse kadudes. Kaljudel korraldatud fotosessiooni käigus aga juhtus üks ülimalt kahetsusväärne intsident. Tuleb välja, et Thierry taskutel on lisaks asjade hoidmise omadusele ka võime neid oma suva järgi lõhkuda ning nüüd olen ühe kinni kiilutatud objektiiviga Canoni omanik, millest roadtripil kahjuks vähe kasu on. Seega päris oma armastusega tehtud fotoreportaaži siit tripilt tulemas ei ole, püüan teiste kaameratest mingi selektsiooni kokku panna. Tehnikat kulub reisil päris korralikult ja kui nii edasi läheb, siis autot varsti küll enam osta ei taha/suuda.

Õhtul testisime veel oma uut kööki ja magasime ühes teeäärses parkimisalas, mille ees, nagu hommikul selgus (kõik 'huvitavad' asjad selguvad ju alati hommikuti [kui hitte tuleb ühte jutti, by Bläck Rokit]), oli silt 'No camping'. Oh well, legaalselt ei tohiks kuskil mujal peale karavanipargi üldse ööbida, aga ega backpacker väga seadusekuulelik loom pole ning väikest närvikõdi peab ju ka olema.

Esimese päeva pildid:

Anna oma panus

... minu blogi vertikaalsele kerkimisele Ajaveeb 2008 võistlusel otse edetabeli tippu! Selleks ei pea tegema muud, kui klikkima vastaval bänneril blogi parema serva ülaosas, täitma ära paar välja (peamise kategooriana tasub valida näiteks 'Eestist eemal') ja voila! Huvitav eksperiment igal juhul ;)

Kodustele ja kõigile muudele lugejatele teadmiseks, et kõik on endiselt bueeno, olen sisenenud sooja ja niiskesse Darwinisse (linna loomulikult;) ning homme tuleb algust teha tööotsingutega pärlikompaniide ustele koputades. Roadtrip kulges mõningatest tagasilöökidest hoolimata edukalt ning oli täiesti action-packed. Kuna iga päev juhtus rohkem kui kahe nädalaga Milduras, siis pühendan jõudumööda igale sihtkohale oma lookese. Nii et kannatust, seltsimehed (ja -naised)!

16. apr. Cleland Wildlife Park & Granite Island

Väljasõidu juurde parki ja saarele lubasin veel tagasi tulla, nüüd on siis õige aeg käes. Nagu öeldud, tahtsime ka Adelaide-i ümbruses ühtteist huvitavat näha-teha, seega rentisime armsa 3-ukselise Hyunday Getzi ning Janno sai käe valgeks valel pool teed sõitmises.

Kuna Thierry-lgi midagi targemat teha polnud, hüppas ta samuti autosse ning sõit Clelandi Metselu Parki võis alata. Enne nähtud loomade kirjelduste edastamist räägiks aga natuke Thierry-st ja tema hämmastavalt kiirelt omastatud backpackeri oskustest. Tegu on 23-aastase chill-i prantsuse noormehega, kes pärit Prantsusmaa põhjaosast, Lille-i lähistelt. Ta on õppinud ülikoolis majandust ning inglise keelt, elanud mõnda aega Hollandis ning uute seikluste otsingul maandus siia. Ja ta oskab hämmastavalt vähesega üllatavalt hästi toime tulla. Näiteks Adelaide-s elades ööbis ta suurema osa ajast ühes hostelis (viimased 2 ööd asendas ta siiski Kaie juures Saksamaale lahkunud Bernhard-it), makstes aga kõige selle eest ainult ühe öö tasu. Veel suudab ta tasulistesse kohtadesse tasuta sisse saada, ilma rahata sööki/jooki sebida ja mitmeid muid hüvesid puhta muidu tarbida.

"Kuidas?" küsite kindlasti. Ega minagi täpselt ei tea, aga juba vaikselt õpin.. Lihtsalt mõte peab KOGU AEG ühes suunas liikuma. Ja erandiks ei olnud ka Cleland-is toimunu. Kohale jõudes olime hämmastunud päris kõrgetest piletihindadest ning arutasime Jannoga, kas üldse peaks sisse minema või käiks lihtsalt tasuta radadel ringi jne. Ja selleks ajaks, kui lõpuks piletimüüjaga jutule saime, oli Thierry juba edasi liikunud kohta, mis mulle esimesel silmapilgul kõigest suveniiripoena paistis. Jutlesin siis müüjaga veidi, et mida tasuta näha saab ja mis raha meile osta suudab ning tegin kurva näo pähe, et näe, oleme 3 üliõpilast Euroopas, aga ainult mul on seda tõendav dokument kaasas (ehk vana hea ID-kaart). Saime nõusoleku õpilase tasu maksta ning hõikasin, et Thierry, tule siia! Aga millegipärast ta ei tulnud, vaid kadus üldse silmapiirilt. Ja alles siis hakkas mul koitma, mis toimunud oli. Õnneks oli müüja meie aktsendi ja segase jutu koomõjul piisavalt segadusse sattunud, mis tõttu maksime kiirelt 2 piletit ära ning läksime edasi 'suveniiripoodi', mis tegelikult oli juba pargi territoorium pileti lunastanutele. Thierry tõreles veidi, aga leebus aru saades, et oleme alles "õpipoisid" ning lubas meile oma oskusigi edasi anda.

Korraliku prae raha säästetud, astusime õhinal esimese ettejäänud piiratud ala poole, mille juurest lahkumine osutus aga üsna raskeks. Nimelt elas "puuris" maailma tugevaimate lõugadega (oma suuruse kohta) koera ja metssea ristsugutist meenutav elukas nimega Tasmanian Devil. Tüüp oli lihtsalt üliandekas, jooksis pidevalt ringi, tegi nägusid, haigutas ja nägi kõige selle juures ütlemata naljakas välja. Kõigil paarkümmend fotot tehtud, sundisime end edasi liikuma.

Järgmiseks jäid meile ette kängurud. Olime Jannoga neid ühel hommikul enne päikesetõusu viinamarjapõllul ka vabas looduses kohanud, kuid nii lähedane kontakt oli esmakordne. Siinsed loomad olid hea eluga üsna ruttu ära harjunud ning miks vabast loodusest" ise süüa otsimas käia, kui võib turisti pakutavat kängurukrõbuskeid otse peost süüa. Suurte hallide kängudega hängis veel üsna abituna näiv punaste silmadega albiino-vallabi, kes meenutas äsja sündinud kitsetalle. Känguru kasukas võiks ikka sellist värvi olla, mis tema kamuflaaži suurendab, mitte vastupidi. Aga võibolla oli selle liigi levipiirkonnaks valge põhjaga kuivanud soolajärved vms, mitte siin harjumuspärane punahall outback.



Känguru ila kätelt maha pühitud, sobitasime järgmiseks sõprust emudega. Need linnud tundusid ikka veidi liiga ohtlikud, et niisama vabalt rahva seas ringi joosta. Söögipakki nähes võttis üks minupikkune olevus selle üsna selgelt sihikule ning nokahoobist palju puudu ei jäänud. Lennuvõimelistest olevustest olid pargi oma koduks valinud veel tohutusuured pelikanid, mingid veidrad kõverdatud kaelaga ringi sammuvad linnud, neoonrohelise nokaga haned, kireva rüüga papagoid jpm linnuriigi esindajad.

Lõpuks nägime korralikult ära ka koaala kogu oma hiilguses ja viletsuses. Täitsa armsad kaisukarud, aga no nii saamatu mulje jätsid, et ei tea, kuidas nad looduses ise hakkama saavad. Üks neist oli rahvale välja pildistamiseks-katsumiseks ka toodud, aga pärast poolt tundi istumist viidi ta minema, põhjenduseks "kuna nad enamuse päevast magavad, siis 0,5h on koaala mõistes täispikk tööpäev". Turist sai taas napilt petta. Lisaks kõigele oli tühi ka dingode elupaik ning wombatki magas alles hambad laiali oma urus. See vist neil põhitegevus, sest urg oli ehitatud aknaga ning mingit aimu sellest veidrast kukkurloomast ju isegi sai.

Üks looduse friik oli Cleland-i pargis veel täitsa hästi eksponeeritud - sipelgasiil. Ta on teravate okastega imetaja, kellel puuduvad hambad, kes muneb mune ja kes toiduks mekib hea meelega sipelgaid ning termiite... Veel sai pargis näha kukkurrotte, kängusid igale maitsele ja suurusele, roomajaid jpm. Issanda loomaaed on suur ja lai, eriti lai tundub olevat see aga Austraalias :)

Peale Clelandi Parki korjasime kodust veel peale Hamedi ning põrutasime lõuna poole, Victor Harbour-isse. Selle linnakese rannikuvetes asub saarehakatis nimega Granite Island. Saarele saab praami asemel sõita hoopis maailma ühe ainsama regulaarselt kasutuses oleva hobutrammiga, aga kuna "mootorit" kusagil näha ei paistnud, jalutasime sinna omal jõul. Võib tekkida küsimus, et miks me üldse sinna sõitsime. No eks ikka sellepärast, et ühte päeva võimalikult palju veidraid loomi mahutada ning kuulduste järgi pidavat antud saarel maailma väiksemaid pingviine näha olema. Igal hommikul lähevad need nunnud pisikesed Fairy-pingviinid merre toitu otsima, et siis pärast päikeseloojangut taas oma pessa marssida.

Nii me siis ootasime külmetades pimedust, et punast valgust eritava lambiga giid meile ühtteist huvitavat pajataks. Kuna nende pingviinide silmad pidavat inimesest oluliselt tundlikumad olema, ei tohtinud neist välguga pilte teha ning tingituna meie hädistest kaameratest ei saanud me peaaegu midagi filmilindile jäädvustatud. Küll aga saime näha, kuidas päterdavad lennuvõimetud linnud külmast ookeanist välja ronivad ja sihikindlalt oma kaljuõõnsustes asuvate pesade poole rühivad ja kuulsime lugusid sellest, kuidas läheduses elavad kurjad vesirotid neile jahti peavad. Ja hüljest ning opossumeid nägime samuti, talvel oleks tõenäoliselt ka vaalad lähedusse ujuma tulnud. Väike pingviinid öös video kah:



Kokkuvõttes väga hariv ning lõbus päev suurepärase seltskonnaga. Granite Islandil ja üldse Kogu Adelaide-s veedetud aega jääb mulle meenutama Big Lebowski temaatika. Hamedi näol leidsin ma omale selles osas hingesugulase, ta oli mainitud filmi vist juba üle 20 korra näinud ning igat olukorda suutis ta mõne Big Lebowski repliigiga veidi vürtsikamaks muuta. Jõudsime järeldusele, et põhimõtteliselt on kogu maailma tarkus sellesse filmi koondatud, muidu poleks sel ju nii lai kasutusspekter :) Hamed on üks selliseid inimesi, kelle läheduses olles kunagi ebamugav ei hakka, pigem vastupidi. Tõeline pärl ja kindlasti üks markantsemaid reisil kohatud kujusid. Alatasa tuleb ta suust kõiksuguseid naljakaid lugusid, kogu aeg on ta naerul näoga ja abivalmis ning sellest ei maksa üldse rääkida, et tegu on ülitarga ja andeka inimesega, kes 2 kuu pärast peaks omandama doktorikraadi interneti ja võrgunduse alal. Lisaks sain veel teada, et Kaie abikaasa Olaf on maailma tippu kuuluv teadlane inteneti ruutimisprotokolli BGP uurimise-tundmise-edasiarendamise osas ning ega Bernhardki papist poiss polnud. Oli au tõeliselt peenes seltskonnas viibida!

Pildialbum:

CuUjZjbjRl

11.-18. apr. Adelaide

Mildura hosteli manager Alex hoiatas meid, et Adelaide on lihtsalt suurem versioon Mildurast ja et you'll be back in no time muhhahahahahaaa (evil grin)! No õnneks nii hull asi ei paistnud (sorry, Mildura) ning linna sisse sõites olin pigem meeldivalt üllatunud. Vihmast märg loodus, pilve vahelt piiluv päike, pargid ja sügiseses kirevas värvirüüs puud lõid küllalt pitoreskse vaatepildi ning üldiselt tundus linn olema rohelisem kui Melbourne, sisemaast rääkimata. CBDsse (Central Business District ehk austraalia murrakus kesklinn) olid ka mõned kõrgemad hooned ära eksinud ning linna planeering oli veel selle poolest huvitav, et CBD on igast küljest ümbritsetud kõikvõimalike erinevate parkidega luues hubase rohelise vööndi.

Esmamulje kogetud ning pekstigi meid bussist maha. Eelmisel õhtul olin ühendust saanud väga toreda Eesti neiu Kaiega, kes hoolimata juba niigi täismajast kutsus meid ikkagi enda ning abikaasa Olafi majja külla. Bussist välja astumisega samal hetkel tuligi kõne Kaielt, kes teatas, et kuigi täna õhtul nad lähevad välja ühe teise eestlase juurde õhtusöögile, saame homme kokku ning siis võime ka nende juurde kolida. Kui kuulsin teise eestlase nimeks olevat Eve, siis viisin selle kohe kokku Triinu blogist loetud Evega, keda Triin ja Kristjan kuskil Great Ocean Roadil sõites tormi ajal mingis kohvikus täiesti juhuslikult kohanud olid ning pärast ka tema juures Adelaide-s külas käisid. Ei lõppe juba need ülimalt ebatõenäolised kokkusattumused!

Evet meil sel korral näha ei õnnestunud, küll aga saime üle vaadata ühe Austraalia kõige levinuma hosteliketi YHA Adelaide esinduse. Peab tõdema, et tegu oli siiani kõige parema hinna/kvaliteedi suhtega hosteliga, öö maksis $28,5 ning seal valitsenud puhtus ja kord olid backpackeri kohta täiesti enneolematud. Inimesed tundusid actually reegleid järgivat ning pesid/kuivatasid köögis enda järelt nõud tõepoolest ära, WC-dužžiruum oli kasitud ning teisedki ühiskondlikud ruumid olid väga viksid ning hubased. Viispluss, soovitan.

Öö lõunakoreaka ning hinduga õnnelikult mööda saadetud, kokkasime ühe mehise hommiku-stirfry ning peagi oligi rõõmus Kaie oma Citroen-iga YHA ukse ees ning viis meid oma ägedasse kesklinnalähedasse ridaelamusse. Majas elas peale Kaie veel tema saksa päritolu abikaasa Olaf ning 2 Olafi kollegi - Hamed Iraanist ning Bernhard Saksamaalt. Seda enam respect Kaiele, et ta kaks täismõõdus meest veel majja juurde võttis. Aga nagu ta ütles, siis häid lambaid mahub ühte ridaelamusse kõvasti.

Kuna Kaiel oli tarvis eksamiks õppida ning Olaf tegi tööd, siis peksti meid majast viisakalt välja. Õnneks oli Hamedil vaba päev, varastasime Kaie auto võtmed ning peagi olime valge liivaga lõputuna paistval rannal. Riigis, kus on 35 000 km rannajoont, pole muidugi üks ülipikk nisukarva rannake mingi eriline vaatamisväärsus, kuid soostunud veepiiriga madalmaalt pärit lihtinimese jaoks on see endiselt meeliülendav vaatepilt. Trotsides sügisest tuult ja hoiatavalt tühja ookeanivett jooksid Hamed ja Janno ka lainetesse, mina olin suht rahul kaldalgi.

Järgmine stop - Central Market. Kuuldes, et õhtul on kavas tüüpiline aussie-barbeque, pakkus Hamed end lahkelt välja liha tooma. Põhjusega. Keskturg on linna ainus koht, kust ühte korralikku halal-liha saab. Ja õige moslem on kindel kui kalju, nii et tundmatu päritoluga liha ei tule kõne allagi. Taas olime hämmastunud hindade diferentsist turu ja supermarketi vahel. Põhimõtteliselt ei ole turul asja, mida ühe dollari eest/kilo ei saaks. Supermarketisse aga on oht kogu oma (farmi)päevateenistus jätta.

Anyway, shopping tehtud ja lõuna hiinarestos söödud suundusime Adelaide-i Mägedesse (jep, selline kreatiivne nimi nagu Adelaide Hills ongi kohal). Mt. Lofty vaatepunkt ja teekond sinna edastas päris hingematvaid vaatepilte. Ühtlasi jõudsin realisatsioonini, et Adelaide, mida mina siiani näinud olin, on ainult murdosa tegelikust. CBD on tõesti ainult killuke sellest, mida sealt ülevalt näha oli. Aga kui sul on maad käes nii et tapab, siis miks mitte ehitada pigem laiusse kui kõrgusse ja lasta inimestel end inimestena tunda (vihje: paneelikatega mäed ja muud koledad asjad Eestis - miks ometi?). Kuna kell oli hiline, siis jäi lähedal olev Cleland Wildlife Park sel korral üle vaatamata, aga sinna tuleme veel tagasi.

Õhtul, nagu juba enne mainitud, toimus Kaie ja Olafi kodus welcome-BBQ. Nagu ka järgmisel õhtul. Ja ülejärgmisel. Ja kogu siin viibitud nädala jooksul vist oli ainult üks õhtu, kus grill tulel polnud ning sedagi peamiselt gaasi puudumise tõttu. Nimelt on Kaie ja Olaf peagi Euroopasse tagasi kolimas... 2,5 aastat Austraaliat paistab küllalt olevat ning järgmiseks proovivad nad, kuidas elu Eestis välja tuleb. Ja Bernhard on ka praeguseks tagasi Saksamaal, seega põhjust pidulikeks õhtusöökideks oli küll ja veel.

Üle on nüüdseks veel vaadatud Adelaide-i kuninglikud botaanikaaiad, immigratsioonimuuseum ja veidi ööelugi. Pargid on kenad, nagu ikka, hea linnas endas linnast eemale saada ning ülikireva mitmekesisusega hiilgavat taimekollektsiooni endasse imeda (piltlikult muidugi). Seal ringi jalutades jõudsin sügava, aga lihtsa realisatsioonini - miski inimeses ei lase tal rahulduda sellega, mis taljuba olemas või käeulatuses on, alati peab püüdlema millegi kauge ja tundmatu poole. Selle tõdemuseni viis mind keset Botaanikaaeda ehitatud kena ja moodne klaashoone, kus eksponeeriti Amazonase vesiliiliat... See tuletas mulle meelde mu endagi Austraalias olekut. Lihtsalt ei saanud rahulduda kodus olevaga.

Immigratsiooni muuseum oli tasuta, seega midagi väga suurt ja võimast oodata oleks olnud alatu. Reklaamis lubati pajatada rohkem kui 100 rahvuse siia sattumise lugu, ütlematagi selge, mis maalaste kohta ma infot läksin otsima. Hariva 2 tunni jooksul sain küll nii mõndagi teada 19. sajandil toimunud Lõuna-Austraalia koloniseerimise kohta, kuid Eestit oli ära märgitud kõigest neljal korral - üles oli kirjutatud meie iseseisvuse saamise aasta, selle kaotamise aasta venelaste okupatsiooni tõttu, aasta mil esimesed eestlased ametlikult Lõuna-Austraaliasse jala tõstsid (1947 väidetavalt) ning seinal oli kohaliku eesti kogukonna vimpel. Väga paha polnudki, Namiibiat mainiti kindlasti kordi vähem :)

Õöelu kohta aga nii palju, et järgmine suurem plaan on meil kingamoodi jalanõud soetada, see lisab seltsivusvõimekusele vähemalt 50% juurde. Matkajalats ega plätu lihtsalt pole see...

Adelaide-s pidime taas kokku saama Thierry-ga, kes on võtmetähtsusega isik võtmaks ette roadtrip läbi Austraalia keskosa. Ausalt öeldes olin kergelt juba lootust kaotamas, sest 5 päeva oli ta telefon kõnepostis olnud ning päevad aina möödusid. Kuid siis kuulsin telefonis taas kutsuvat tooni ning kõik sai korda. Panime reisi kondikava paika, tegin eestlasliku põhjalikkusega hinnavõrdlust/uurimistööd ning nüüdseks on broneeritud 3 voodikoha, eeskujuliku köögi ja väliduššiga campervan, mis meid loodetavasti viperusteta 8 päeva ringi (tegelikult pigem otse, vähemalt enamuse ajast) peaks sõidutama.

4000 km distantsi, 8 päeva ja lihtne arvutus ning vastuseks on 500km/päevas. Ühesõnaga on suur tõenäosus roadkilli praad ära maitsta, maanteehüpnoosi kogeda ning ohtralt hääletavaid neiusid bussi laadida. Marsruut väga täpselt paigas pole, kuid lähemat uurimist väärivad järgmised objektid/piirkonnad: Flinders Ranges maalilised maavormid, Coober Pedy e maailma opaalikaevanduspealinn, Uluru, Kings Canyon, The Olgas, Devil's Marbles jm mandri keskel olevad tohutusuured kivimoodustised, Katherine ja selle ümbrse jõed/kanjonid ja linnakesed nagu Alice Springs, Tennant Creek jne. Nimekiri ei saanud kuigi pikk, aga arvestades olusid, siis väga ambitsioonikaks ei tasugi minna.

Ja kes ütles, et eestlased lahked pole?? Meie siinoleku ajal olemegi ainult viimast mainitud omadust kogenud ning lisaks öömajale, toredale seltskonnale, heale nõule ja igati kodusele tundele saime roadtripi jaoks kaasa veel tõelise "soojapaki" - 2 magamiskotti, Viru Valge, Vana Tallinna, Johnnie Walker Black Label-i, Absolut Vodkat, valget rummi ja kõike muud taolist, et kõrbes öösel külm ei hakkaks ;) Niiet Kaie, Olaf ja Tiia - kummardus maani ja tänud taevani!

Et Suur Sõit ikka libedalt algaks ning meie (või vähemalt Janno) valel poolel toimuva liilkemisega kohanenud oleks, rentisime üheks päevaks väikese Hyundai Getzi, mille abil vaatasime üle esimesel päeval nägemata jäänud Cleland Wildlife Park-i ning 80 km kaugusel oleva Granite Island-i. Nendest aga juba järgmises pajatuses.

Seniks vaadake Mildura farmielu pilte ning Adelaide-i fotod on samuti jutu avaldamisega samal hetkel kõigile näha-katsuda (mis on minu puhul ebaharjumatult tubli).

Mildura:


Adelaide:

27.märts - 10.apr. Farmerielu Mildura-s

"Kas sa IT alal ka kätt kavatsed Austraalias proovida või oledki ainult hooajatööde peal väljas?" on viimase aja kõige populaarsem (varieeruva sõnastusega) küsimus mulle. Räägin nüüd siis selguse huvides ära praeguse 'salaplaani'. Kuna tulin siia riiki kõigest seljakotiga (mis automaatselt kvalifitseerib mind backpackeriks), siis ei taha ma mitte mingil juhul siit lahkuda õiget backpacker-i elu kogemata. See hõlmab endas sihitult ringi rändamist, lambiurgastes ööbimist ning suvaliste tööde tegemist, et hing sees hoida. Teiseks oli üks siia tulemise põhjustest vaheldus Eesti elule ning see tähendab samuti erinevate huvitavate (ja mitte nii huvitavate) ametite proovimist, mida ma Eestis kunagi ei teeks.

Lisaks tähendab IT-tööle asumine stabiilsust ja paiksust, mis praegu samuti väga kõne alla ei tule, sest suur kontinent on vaja ju risti-rästi läbi kammida. Nii et hetkel kogen kõike uut ja põnevat, aga kui päris aus olla, siis sees on väike uudishimu pisik küll, et kuidas siin ühe progeja elu välja näeb...

Seega, Melbourne-s tööd otsides oli esmane prioriteet 'midagi sellist, mida Eestis teha ei saa'. Viinamarjade korjamine kõlas piisavalt hästi, see seostus veel odava veiniga ning töötatud päevad peaks ideaalis arvesse minema ka viisapikenduse tarbeks. Kes veel ei tea, siis olgu öeldud, et Working Holiday viisat on võimalik ka teiseks aastaks taodelda, kui oled esimese aasta jooksul teinud 88 päeva hooaja-tööd Regional Australia-s (ehk kuskil maapiirkonnas, mis asub reeglina sisemaal ja eemal suurematest keskustest). Pärast tervet päeva otsimist olime piisavalt lootusetud, et juba tööagentuurile maksmas $60, kes meile siis soovitud töökoha välja oleks sebinud. Viimasel hetkel leidsin ühe numbri, mille kaudu sain otse ühendust Milduras asuva working hosteli manager-i Alex-iga. Working hostel on siis sellist sorti asutus, mis otsib seal ööbijatele tööd ning pakub transporti tööle-tagasi, saades selle eest kindlasti päris viisakat (meie eest peidetud) vahendustasu.

Säästetud $60 tähendas ka seda, et suundusime militaarpoodi tööriideid shoppama ning nüüdsest näen põllul välja nagu noor John Rambo (vähemalt ühe belglase väitel). Tõsi või mitte, aga üks on kindel - hea kamuflaaž võimaldab 'vaenlase tagalast' (loe: farmerite põldudelt) kergemini saaki 'korjamas' käia ning etteruttavalt võib öelda, et toidulaud on meil rikastatatud värskete apelsinide, kõrvitsate, melonite, ubade, viinamarjade, chillide jmt-ga. Alex tundus telefonis laheda mehena ning lubas meie unistuse viinamarjakorjaja-karjäärist täita, aga seda ainult juhul, kui oleme kohal vähem kui 48 tunniga. Kuuldud-lubatud. Natuke kiiremaid liigutusi ning 30 tunni pärast asetasime oma jala Mildura maalinna asfaltile.

Kuuldes, et oleme pärit Eestist, tervitas Alex meid lausega 'Zdraastvuite! Kak dela?'. Tuleb välja, et mees on lausa Odessas sündinud ning vene keel on üsna vabalt suus. Lisaks on ta garderoobi peamine ese Valgevene jalgpallimeeskonna kilejope, milleta teda harva näha saab. Kuigi kell hakkas juba 23-le lähenema, ei antud meile armu ning viid toidupoest homse tööpäeva tarbeks lõunasööki ostma. Äratus oli järgmine päev kl 5.30.

Ees ootav uus amet oli meeled kihevile ajanud ning see öö möödus peaaegu unetult. Ja lõdisedes. Maailma ilm on omadega %*¤$@&, sest ka kõik kohalikud olid hämmmingus järgmiste ööde pluss 6ni langenud õhutemperatuuride üle. Igatahes mina alustasin oma esimest tööpäeva 4-kihilises riietuses ning kindad olid samuti väga tark ost olnud. Erinevalt tavalisest, ei jäänud päikesetõus sel hommikul nägemata, seda hunnitut vaatepilti saime nautida kolleegidega bussis põllu poole loksudes. Nii mõnelgi hommikul kirusin ennast, et kaamerat kaasa ei võtnud, lihtsalt nii ilusaid vaatepilte sai nautida.. Järgnes pool tundi põllu ääres ootamist ning vietnamlasest pomo veereski oma päevinäinud Toyotaga põllule. Lühike demo koosnes sellest, kuidas ta pisikeste oksalõikuritega metsikuks kasvanud viinamarjavääte eemaldas, et marjadeni pääseda ning meile ägeda aasia aktsendiga sõnu peale luges: "Pick everything, even the smallest ones!!!".

Esimest demo osa oli raske jäljendada seetõttu, et oksalõikureid meile ei antud ja teist pidime väga vastumeelselt tegema, sest pisikesed kobarad ei andnud absoluutselt mingit panust suure 15 kilo mahutava kasti täitmiseks. Järgmise farmi manager vangutas seda kuuldes pead, sest ega kokkuostjadki 'praaki' taha... Meeltesegaduses olin tööpostile saabudes oma taskunoa maha jätnud ning erinevalt Jannost nüsisin nüüd viinamarjakobaraid puu küljest lahti hambulise plastiknoaga :) Tunni pärast saabusid suure mangumise peale õnneks ka lõikurid, mis kergendasid tööd märgatavalt. Üks väikese kuhjaga kast pisikesi, mustsõstraid meenutavaid ja ülimagusaid Cabernet Sauvignon sorti viinamarju tähendas korjajale $2,5 sissetulekut. Esimese päeva kontosse jäi mul 12 kasti, mis ei katnud ära isegi päeva elamiskulusid (hostel, transport, söök). Järgmisel päeval oli uus farm ja paremaid õpetussõnu jagav ülemus, kuid laupäeva tõttu saime mitu tundi vähem tööd teha - tulemus juba PALJU paremad 15 kasti.

Nii et kui järgmine kord poest seda marki punase Austraalia veini haarad, mõtle ka meie peale, kallis lugeja. Viinamarja maitse suhu saadud, ei olnud meil väga tahtmist seda tööd pikemalt teha, sest vastasel juhul jääksime eluks ajaks Mildurasse kinni. Õnneks oli Alexil meile esmaspäevaks juba uus väljakutse valmis mõeldud - ubade korjamine itaallasest Raffaele farmis. Itaalia aktsendiga inglise keel meenutab mulle alati maffia-filme, nii et Tassone perepeaga rääkimine tõi mulle alati muige suule :)

Pärast poolt päeva vagude vahel küürutamist sai selgeks, et oad võimaldavad palju paremat teenistust kui viinamarjad ning seljavalu on hästi kompenseeritud. Olgu veel öeldud, et tegu oli peenikeste kaunadega roheliste ubadega ning kasvasid nad väga madalates tihedalehelistes põõsastes, mida tuli korralikult sasida, enne kui saaki sealt seest leidsid. Kilo ube oli väärt $1,1 miinus maksud ning esimese päevaga olin ca $75 rikkam! Kiirus paranes iga päevaga ning enne lõpetamist suutsin juba pea 100 kilo ube päeavas kokku rookida. Mõned kogenumad, kes olid seda tööd aastaid teinud, korjasid päevas umbes 160 kilo - a long way to go. Mõistatuseks jäi mulle aga see, miks peaks keegi antud tööd aastaid teha tahtma, isegi kui suudad $150 päevas teenida. Osa esimese päeva palgast otsustasin ka vaevuste vähendamisse investeerida ning ostsin K-Mart-ist $5 eest pisikese, armsa Disney-pildiga toolikese, mis ilmselt andis nii mõnegi punkti nobedus-skilli skaalal juurde :)

Ühel oavabal päeval komandeeriti meid türklase farmi söögiviinamarju korjama. See tähendas küll suuremaid marju ja väiksemaid kaste, kuid selle eest kobara piinlikkuseni puhtaks rookimist mädanenud/kuivanud/rohelistest marjadest ja ülitäpset pakkimist - 9,5 kg ühte kasti. Ja töövahendite puudumise tõttu pidime Jannoga sama 'mobiilset pakkimisjaama' kasutama, mis aeglustas veelgi tööd. Päeva lõpus kõnetasin ühte meie kõrvalvaol töötavat tõmmu tüüpi, kes oli Austraaliasse pagenud sõjakeerises olevast Iraagist. Abivalmis mehena ei hoidnud ta oma korjamisstiili saladuses ja õpetas meile, kuidas RAHA teenida. Võtmeks oli kasti alumisse ossa toppida kobarad ilma mingi puhastamiseta ning peale panna ilusad punased marjad. Tegimiegi viimased 30 minutit siis iraagi-stiilis fruitpickingut ning tulemuseks olid päris muljetavaldavad 5 kasti. Võrdluseks eelneva 5 tunniga olime korjanud 17 kasti... Et siis kui poes saasta müügis näete, teate vähemalt olukorra tagamaid. Sama töö peale meil õnneks või kahjuks enam sattuda ei õnnestunud ja meie mälestusse sööbib viinamarjade korjamine ikkagi kui orjatöö, mis ei kata isegi elamiskulusid. Aa, väike video ka sellisest raiskamisest, mida nähes iga eestlane kindlasti hambaid krigistab:

Kliki mind

Viimaseks töökogemuseks siin põhja-Victoria niisutsussüsteemide abil loodud oaasis jäi mul viinamarjavagudelt plastikkatete maha võtmine. Mingil põhjusel saadeti Janno sel päeval mujale ning mind pandi paari hoopis meie toas elava Taiwanist pärit Pei-ga. Aasia mõttemaailm on mulle ikka veel väga võõras ning aasialased tunduvad teatud aspektides endiselt üliveidrad inimesed. Pei ei ole siin erand. Kuna palka saime tunnipõhiselt, siis arvas Pei, et ta ei viitsi väga pingutada ning võtab vabalt. Noh, täitsa hea suhtumine iseenesest ning esimesed 3h töötasin sama meelsusega. Kui aga pomo Charlie kohale jõudis, pääses kõik põrgu valla. Kuti iga teine sõna oli 'fuck' või 'slow' ning see ei tõotanud midagi head. Tõstsime tublisti tempot ning poole tunniga õnnestus umbes sama palju vagusid kile ikkest päästa, kui esimese 3 tunniga ning Charlie rahunes vähe maha ning läks oma toimetusi tegema. Nii kui kubjas kadunud oli, langes aga ka Pei tempo.

Hoolimata minu meelitustest/kurjustamistest ta sel päeval oma käsi eriti kiiremini liigutada ei viitsinud ning palga maksmise ajal toimuski kardetud ebameeldiv episood. Charlie kees totaalselt üle ning räuskas nii kuis jaksas, keeldudes meile tehtud 8h tööd välja maksmast, pakkudes raha ainult 5h eest. Taiwani poisi 'puue' pooled sõnad ära süüa ning r-tähe asemel l hääldada ei lasknud tal läbirääkimiste protsessis osaleda. Pidin siis ise seletama, mis kõik ei lasknud meil kiiremin tööd teha, näiteks puudulik koolitus enne töö algust ja kohati liiga kõvasti kinni olevad naelad, mida paljakäsi jooksu pealt eemaldada on pea võimatu (mis oli ka tõsi, vähemalt õrnade progejakäte jaoks). See pehmendas Charlie-t veidi ja tegime kompromissi, et saame palka siiski 6h töö eest. 29% maksudeks maha ning tulingi $70 rikkamana koju (nüüd saate veidi matemaatikat teha ning tunnipalga ise välja arvutada). Tuli meelde mu ammune moto 'turist saab ikka petta' :)

Aga ega töö polnud siin ainus ajaveetmise viis. Lisaks võrratute päikesetõusude ja -loojangute nägemisele sai vabal ajal samuti üht koma teist tehtud. Kuigi Milduras elab väidetavalt 30 000 elanikku, jättis see siiski totaalse maakoha mulje. Esiteks on ainuke kahest korrusest kõrgem ehitis siin veetorn. Teiseks näevad kõik majad välja nagu eramud, osad neist tunduvad lihtsalt olevat äri tarbeks hiljem ümber ehitatud. Näiteks meie hostel, Mildura International Backpackers, näeb välja nagu kaks koridoriga ühendatud eramaja ja 2 hoovihoonet ning lisaks kõigele olevat siin enne olnud vanade inimeste hooldehaigla. Nii palju siis esmamuljest... Üldiselt on näiteks Pärnusse sisse sõites sada korda suurem linna-tunne kui siin. Pärnus on ajalugu, vanalinn, teatri- ja kontserdimajad, terasest ning klaasist ehitisi, kortermaju jpm, mis ühe korraliku linna juurde kuulub. Siin on aga joonlauaga joonestatud tänavavõrgustik ning lõpmatu arv ühenäolisi maju, paar-kolm bussiliini ning olümpia-mõõdus bassein 10 meetrise hüppetorniga.

Loic, Thierry ja loo autor

Esimesel siin oldud laupäeval toimus hostelis igareedene suur grilliõhtu, millest osavõtt maksis ainult $3 ning sisaldas endas väga head valikut grilltooteid ja salateid. Järgmise nädala grilli ajal selgus, et laud oli nii lookas olnud vist ainult ühe saksa tüdruku sünna (või siis Alexi hea tuju) tõttu. Igal juhul lõppes see pidu kohalikus iiri pubis O'Malley's, mis tegelikult meenutas pigem ööklubi ja pubi ristsugutist. St muusika ja tantsupõrandad olid nagu klubis, interjöör ja inimesed nagu pubis :)

Hasartmängundus tundub aussiedel veres olevat, igas pisemaski kohas on olemas urgas, kus mehed saavad kokku, joovad õlut, panevad panuseid ja tülitsevad. Ei erinenud selle poolest ka Mildura, eriti tundub siin au sees olevat pokkeri mängimine. Sama hobi oli prantslastel Thierry-l ja Loic-il, kellest esimene oli siin ka juba laineid löönud, võites kohaliku turniiri ning osaledes kaugemas linnas suuremal turniiril, tuues koju 7. koha ning $260. Kui kolmapäeva õhtu kätte jõudis, olin loomulikult ka mina prantslastega platsis ning mäng võis alata. Turniir leidis aset täitsa ägedas õllepruulikoja baaris, oli tasuta ning auhinnaks oli umbes $100 väärtuses asju või sularaha. Ainuke nõme asi oli rebuy-süsteem. Nimelt olles baarist umbes $13 väärtuses jooke ostnud, said juurde küsida 1000 chipsi. Aga kuna korraldaja Scottie oli paljudele oma jope, siis nii mõnegi mehe mängustiil oli kogu aeg 'all in' teha ning kui chipsid otsa said 'SCOTTIEEEEE!!!!' karjuda, kes talle ilma igasuguse lisatasu eest lisachipse tõi. Vähe ebaaus, aga no seda huvitam oli mäng ja väärtuslikum võit.

Nagu arvata võis, siis esimene turniir läks suht sisseelamise tähe all, sest mitmeid kuid oli möödunud mu viimasest pokkerimängust. Aga järgmisel päeval, teises baaris peetud turniiril läksid lood juba vähe põnevamaks. Olgu öeldud, et enamus kohalikke joob end turniiril suht lampi, seekord oli ülemeelikus tujus ka üks korraldajaid. Langesin meelega enne viimast round-i välja, et saaks osa võtta 'kaotajate turniirist', mille auhinnaks 5 joogivoucher-it. Purjus korraldaja hüüdnimega Pistol oli sõiduvees ning andis-võttis chipse täitsa oma suva järgi. Tulemuseks oli tohutu kogus chipse viimases lauas, kus Pistol otsustas endale samuti koha teha, pekstes välja mingi teise suvatüübi ja omastades tema chipsid.

3 viimast meest lauas olime mina, Thierry ja Pistol, kellel oli ka suur ülekaal meiega võrreldes. Pärast Thierry väljalangemist teatas Pistol: "Kui nüüd kohe alla annad, teen sulle ja su sõpradele õlle välja ning kõik lähevad õnnelikult koju!". Ma olin sel õhtul veini peal olnud ning keeldusin õllest. Selle peale kostis ta: "Fuck it, let's play and I'll buy you drinks anyway!" Sain siis tasuta veini, prantslased õlut ning mäng jätkus. Mingi ebanormaalse õnne tõttu õnnestus tal loomulikult mind võita, aga ega Pistol kade polnud ning järele jäänud joogivoucherid saime me samuti enda valdusesse. Ehk siis kokkuvõttes sain teise koha eest ikkagi esimese koha auhinnad ning hää vein leevendas kaotusekurbust kenasti :)

Vabadel hetkedel oleme veel üle vaadanud linnast läbi voolava Murray jõe ümbruse (mis muuseas on Austraalia pikkuselt teine jõgi), olnud tunnistajaks sellele, kuidas pühapäeva hommikul keenialane ja iisraellane ennast absindist täiesti deliiriumisse võtavad, degusteerinud õhtuti erinevaid veine ja goon-i (pakivein kohalikus slängis, mis kohati on ikka totaalne solk ja paneb kõhu koheselt valutama) ning häkkinud ümbruse WiFi võrke. Eriti koomiline oli esimene nädal, kui mõnel õhtul seisin oma läpakaga keset kõnniteed ja surfasin veebis. Käsi jäi jube kangeks ning ühest mööda sõitnud autost kostust fraas 'hey, this dude is stealing internet!'. Pärast seda ma enam sinna ei läinud, aga õnneks suutsime pärast nädalat pingutamist oma toas leviva Belkin54 ruuteri külge haakida ning koomilisi positsioone võttes on toas nett tasuta käes (jälle).

Viinamarjakorjajatena oleks tahtnud ka ümbruse veinitootmiskultuuriga tutvuda, kuid ilma autota on see suhteliselt raskendatud. Ja pealegi on degusteerimine hostelis samuti päris hea alternatiiv, sest meie plastiklaudadelt ei puudunud ka kohalikud veinid. Unustasin veel hosteli tingimustest rääkida... No nagu arvata võib, siis ega 130 raha eest nädalas mingit luksust ei pakuta. Tuba on umbes 3x3m suur ja ära peab see mahutama 3 inimest. Kööginõud tuleb samuti endaga iga kord ise kööki kaasa võtta, köögist puuduvad igasugused suuremad/teravamad noad ning gaasipliidi süütamiseks on tarvis küla peale jaxxi otsima minna. Aga inimene harjub kõigega ning nüüd lahkuks juba peaaegu nagu kodust :)

Järgmine peatus on meil Adelaide, South Australia osariigi pealinn. Seal saame kokku ühe eestlasega, kes meile lahkesti ka öömaja pakkus (olgugi, et ta majutab hetkel veel iraani poissi Hamed-i ja sakslast Bernhard-it). Adelaide on tähtis linn ka veel selle poolest, et sealt halgab maanttee Alice Springs-i ning Darwini poole. Kui nüüd 2 päeva kadunud olnud Thierry-ga ikka ühendust saame, rendime 3kesi campervan-i ning teeme väikse roadtripi läbi Austraalia südame, külastades tee peal vähemalt Coober Pedy-t (linn, kus enamik elanikke elab maa all koobastes), Uluru-t (äge suur kivi keset kõrbe, Alice Springs-ist 400 km itta) ning muid outback-i imesid. Kui aga Thierry välja ei ilmu, plaanime auto rentida, The Great Ocean Drive-i mööda 1000 km Melbourne-i sõita ja sealt otse Darwinisse lennata, sest pea 4000 km pikkune reis autoga kahekesi ette võtta on kerge majanduslik enesetapp. Mis tegelikult välja tuleb, ei tea aga Vanajumal ilmselt isegi.

21.-23. märts. Condo 750 4WD Rally

Sedakorda siis väike tagasipõige minevikku. Kui kuulsime Dan-i rääkimas mehistest 4-veolistest autodest, mis keset kõrbe üksteisega mõõtu võtavad ning sellest, et ta on ühe sõbra pitimeeskonnas eesoleval nädalavahetusel taolisel üritusel kaasa löömas, tekitas see meis koheselt elavat huvi. Lubadus meile ÕIGET 4WD-d näidata ning kutse nendega ühineda oli kõik mis vaja, et oma nädalavahetuse plaanid "ümber teha" ning sõita Melbourne-st 800km kirdes asuvasse linnakesse nimega Condobolin.

Kui eestlased saavad Kristuse ülestõusmise puhul vabaks ainult reede, siis austraallased ei pidanud paljuks antud sündmust ka esmaspäeval tööst prii päevaga tähistada. See tähendas pikka nädalavahetust ning varast neljapäevast starti reisile, mis Euroopa mõistes võrdub umbes Pärnu-Varrsav otsaga :) Kl oli 18, kui teele asus karavan, kus kõige ees sõitis käruga Nissan Patrol, reisijateks Sandy (võistlusmasina juht ja tiimi omanik), tema tüdruksõber Jess (rallil kaardilugeja) ning 2 mehaanikut. Treileri kumme lõhkemise piirini pigistavaks koormaks oli rallimasin (samuti Nissan Patrol), kuid oluliselt ümber ehitatud ja täiendatud (k.a. mootor, mille silindrid olid 4,8l pealt 5,8l peale puuritud), meeletu kogus varuosi/tööriistu ning paarsada liitrit kütust. Järgmiseks ja ühtlasi ka viimaseks iseliikuvaks masinaks karavanis oli Dan-i ema ustav Mazda MPV, kus sees istumas Dan, tema sõbrad Lucky ja Matt ning mina ja Janno. Meie (auto) kummid olid samuti lõhkemiseni pingul, kuid seda mitte tungraudade, mutrivõtmete ega kütusepumpade, vaid ebaloomulikult suure koguse klaastaara ja vedelike tõttu. Dan-i andmetel on 'maal' sama kraam kordi kallim ning üldse on hea ja turvaline, kui igal suvalisel ajahetkel oma pudel käepärast on.

Ipod muusika, komöödia ja pornoga, uued ja huvitavad kohalikud joogid ning austraalia huumor ning jõudsimegi märkamatult keskööks Sandy isa suvekodusse, poolel teel (Victoria ja NSW piiril) asuvasse Tocumwal-i linna. Lõime sinna laagri üles ning lisaks üliteravatele taimse päritoluga pisikestele ogapallikestele (ing.k bindy, eesti keeles ei teagi..) nägime ka uusi ning huvitavaid 'kodusid', millele kohalikud on nimeks pannud swag. Kujutab see endast laste midagi laste telgi sarnast, kus püsti seisma mahuks ainult imik, kuid mis muidu muudelt omadustelt on täitsa võrdväärne õige telgiga. Madratsid-magamiskotid saab ka sinna sisse jätta ning kogu sodi kokku rullida ning auto katusele visata. Öömaja püstitamine käib sel juhul paarikümne sekundiga, ainus nigel asi on see, et vihma ajal pealt avatavasse telki ronimine tähendab märgasid unenägusid :)

Hommikul veel 5h sõitu ning juba nägimegi silti Welcome to Condobolin! Taas võib öelda, et Austraalia on väike maa ning loomulikult on ka selles 3000-pealises maalinnas eestlasi näha olnud. Nimelt korjasid mõned Maarjamaalt pärit tuttava tuttavad siin arbuuse ning pügasid granaatõunapuid, levitades eestlaste head mainet tugevate tööhobustena. Kahju, et meil seekord polnud plaanis seda ära kasutada ning ise samuti arbuusinduses karjääri teha. Aga nägime vähemalt ära, mida kaasmaalased siin nädalaid ja nädalaid kannatama on pidanud.

Laagrisse jäämise asemel otsustasime hoopis motellis ööbida. Sellega seoses tulid kohe vanad head SouthWesterni ajad meelde, kuna ühes kaheinimeseotas ööbis meid ei rohkem ega vähem kui 6 inimest. Linn ise oli täiesti varjusurmas, sest oli Suur Reede ja ükski mõistlik äri sel päeval avatud ei olnud. Välja arvatud üks Fish&Chips-i kohvik, mis sellest kõigest mõnuga kasu lõikas. Ja aborigeeni-lapsi nägime ka. Ohtralt. Ühest möödudes vaatasin talle silma ning tema teretuse peale vastasin samaga. Selle peale hoiatas Dan mind, et ma kunagi enam midagi sarast ei teeks ega neile silma ei vaataks, sest 'nad on hullud ja kunagi ei tea, mis neile pähe võib lüüa'. Vot siis. Ja ära võib mainida ka selle, et meie põhitoit järgneva 3 päeva jooksul oli väikeste variatsioonidega fish&chips, mida ma nüüd väga pikka aega enam näha ei taha.

Esimesel õhtul toimusid auto juures loomulikult põhjalikud ettevalmistused, testiti seadeid ning kalibreeriti kompuutreid. Ja kui omanik lõpuks autoga rahul oli, saabus ka hetk, mil meile 'tõelist 4WD-d' näidati. Not! Saime vist teineteisest valesti aru, aga ma tõesti ei mõelnud testsõitu paludes seda, et Sandy mind ühe korra mööda sirget asfaltteed edasi-tagasi sõidutaks. Kuid möödas oli pikk väsitav päev ning Sandy on tuntud oma kerge ärrituvuse poolest, seetõttu ei hakanud ma pilli lõhki ajama ja leppisin sellega, mida pakuti. No ütleme nii, et ega seegi väga paha polnud. Suhteliselt võimas emotsiooni ikka täisverelises kõrge kliinersiga džiibis istuda ning tajuda, kuidas kiirus aina koguneb ja koguneb ja koguneb ning müra aina suureneb, suureneb, suureneb ning lõppu sellel ei paista. Ainult tee lõpp on näha :) Kuna ainus näidik Sandy autos on mootori temperatuuri oma, siis tegelikku kiirust ei näinud, aga tema sõnul sõitsime ca 200 km/h. Not bad sellise suure monstrumi kohta.

Järgmine hommik kl 6 läksid tiimiliikmed outback-i, eestlased ja Dan-i sõbrad jäid tuppa põõnama. Selleks ajaks, kui meie teeninudspiirkonda jõudsime, oli järele jäänud vaid selle päeva viimane osa. Nägime Sandy räsitud autot, millelt oli kaduma läinud üks esituli, tagumine porilapats ning lekkis ohtralt õli. Ja päeva jooksul oli üle elatud ka kütusepumba rike ning 2 puruks rehvi. Viimased nad igatahes polnud, seega osadel oli veelgi halvemini läinud. Kui auto oli ära putitatud ja taas teele saadetud, suundusime meiegi pealtvaatajate alasse, et 'sõitu' jälgida.

Nägime järgmist vaatepilti:



Ühesõnaga, ei saa väga väita, et hullu kihutamist, paljusid möödasõite ning tohutult katkestamisi nägime. Dan lubas järgmiseks päevaks paremat action-it ning meiegi arvasime, et hullemaks ju ikka minna ei saa. Sai küll :) Oleks ma kohe teadnud, et teisel päeval me ei näe midagi muud peale ühe katkestanud Holdeni, mis treileril meie motelli lohistati, oleks ma tõsiselt mõelnud, kas ma selle ühes kurvis mõne auto nägemise pärast ikka viitsin 1600 km maha sõita. Aga just nii viimasel rallipäeval läks, sest Dan-i sõbrad leidsid endale uued kohalikest aborigeenidest sõbrad, kellega nad öö läbi pidutsesid ja hommikul enam ei viitsinud meid ega ennast kuskile sõidutada. Aga õhtune kohalik 'ööklubi-kasiino' oli muidu täitsa unikaalne kogemus. Meenutas mõneti kunagisi klassiõhtuid, kus diskomuss küll mängis, aga poisid olid ühes nurgas ja tüdrukud teises. Ning kõik kogusid julgust, mängisid hasartmänge ja aborigeenid olid purjus ning oma nurgas. Nii kaua, kuni meie nendega ühinesime. Kuigi nad viskasid alguses päris head kildu, hakkas mul seal mõne aja pärast igav, sest no aktsent läks ikka totaalselt käest ära ja iga pudel hiljem sain ma järjest vähem aru, millest jutt käib...

Nii et järgmine päev siis ei toimunud mingit liikumist, sest Dan-i ema autot me esimeseks valel pool teed sõitmise katsetuseks ärandada ei julgenud ning Lucky ja Matt põõnasid hambad laiali. Aga selle eest nägime eelmisel õhtul, kuidas rallitiimis öösel autot ehitatakse ning ka päeval toimuvat behind-the-scenes actionit sai päris palju kogetud. Ning esimene surnud känguru on ka nüüdseks tee ääres ära nähtud. Enamusel sisserännanutest käib vist asi selles järjekorras, et kõigepealt süüakse seda kukkurlooma, siis nähakse laipa ning kõige lõpuks kohatakse teda alles vabas looduses.

Üks nädalavahetus jälle hästi kulutatud - palju austraalia noorte kombeid jälgitud/jäljendatud, esimesed kokkupuuted päris põliselanikega läbi elatud, country üle vaadatud, liivatornaadod pildile jäädvustatud, pea 1600 kilomeetrit maanteed kulutatud ning natuke ka võidusõiduga kokku puututud. Mida veel ühelt Dakari-stiilis kõrberalliga lihavõtte-nädalavahetuselt tahta? Vastuse leiab tegelikult jutu algusest, suurte tähtedega trükitud sõnaga lausest :) Kahju ainult, et ma siiani ei tea, mitmendaks Sandy ja Jess (kelle jaoks oli tegu dbüütsõiduga) üldarvestuses jäid. Jäägu see siis õiget aega ootama.

Fotoülevaade:

15.-27. märts. Melbourne.

Kätte hakkas jõudma tähtis päev (F-1 hooaja algus loomulikut:) ning seetõttu oli tarvis New South Wales-i pealinna tolm mõneks ajaks jalgadelt pühkida ning suunduda Victoria osariigi pealinna - Melbourne-i. Selle pea 900km-se reisi võtsime ette koos Kristjani ja Triinuga, kannatades koos ära ühe öö kitsavõitu rongiistmetel. Triinu blogis on selle kohta ka vähe rohkem juttu, seega ignoreerin vanarahva tõde, et kordamine on tarkuse ema ning viskan teile siia lihtsalt lingi asjakohasele postitusele - loe mind.

Kes veel mäletab, siis kunagi ammu avaldasin siin appikarje Melbourne-i majutuse osas. Nagu Triinu sarnane üritus tõi edu talle, nii tõi minu oma edu mulle. Balance. Muuseas tuli veel välja selline huvitav detail, et Kati, kes lubas Triinul & Kristjanil enda juures ööbida, on Janno ammune klassiõde, kelle ta meile majutust otsides Orkutist välja kaevas (ainult selleks, et saada vastu sõnum - sorry, olete hiljaks jäänud). Tänu eelmisel suvel tehtud Ida-Eesti roatripile tutvusin kahe väga olulise isikuga - James-iga, kelle pere meile nüüd päris mitmel ööl ulualust pakkus ning igal muul moel abiks oli ja Liisuga, tänu kelle agarusele me üleüldse sinna sattusime. Kasutan veel võimalust ning tänan Liisut ka avalikult - aitäh! Ja Oliver ja/või Ines, kui teie seda loete, siis teadke, et teiegi olete mul mõtteis ;)

Niisiis saabusime 15nda märtsi varahommikul mailis saadud instruktsioonide abil Melbourne-i vaikse suburb-i rongijaama, seadsime end oma uude 'kodusse' sisse ja järgmise asjana sõitsime juba osa võtma Dan-i (vanuselt teine perepoeg James-i järel) korteriostuoksjonist. Tuleb välja, et enamus eluasemeid Melbourne-s müüakse just sellisel moel, täpselt nagu meil kinnisvarabuumi aegu (ainult reeglid on vähe rohkem paigas). Täitsa huvitav oli vaadata, kuidas onu suure rahvamassi ees veidi kisab ja tsirkust teeb ning adrenaliinipuhangute mõjul emotsionaalseid otsuseid langetatakse :) Dan-il jäi uus kodu see kord soetamata, aga küllap ootab teda ees mõni parem pakkumine. Pisike videoklipike ka oksjonist:



Samal õhtul toimus ka 'pidulik' söömaaeg suure laua ääres ning kuna tegu oli laupäeva õhtuga, tulid külalisedki külla. Nägime ära ühe õige Austraalia perekonna kodupeo ning sain kinnitust teiste eestlaste blogidest loetule, et keskmine austraallane tarbib alkoholi vähemalt sama agaralt kui eestlane või soomlane (ja tihti rohkemgi). Nii et meie kui eestlaste maine alkolembuse osas ei ole siin üldse midagi märkimisväärset. Meie aga hommikuni ei pidutsenud, sest kiired autod tahtsid järgmisel hommikul üle vaatamist ja unest oli viimastel päevadel jubedalt puudus... F-1 kohta kirjutasin loomulikult ka eraldi sissekande, selle kohta saab lugeda siit. Eelmine kord unustasin lisada ka albumi lingi F-1 fotoalbumi kohta, teen selle tegematajätmise nüüd tasa:



Pärast Kimi, Felipe ja teiste linnast lahkumist muutus ka seis öömajade valiku osas mõnevõrra paremaks ning järgmised päevad kulutasimegi aega peaasjalikult hosteli leidmisele või leitud peldik-backpackeri vahetamiesle parema vastu. Teine leitud öömaja polnud iseenesest samuti suurem asi, aga otsustasime sinna siiski ühel põhjusel jääda. Kuna oleme interneti-sõltlased, siis on selle 'aine' kättesaadavus meile üks oluline faktor ja kui seda tasuta ei jagata, teeme mida iganes, et seda saada. Seekord siis proovisime ära oma wireless adapteri MACi muutmise ruuteri whitelistis olevaks, mille tagajärjel edukalt AdCompany-nimeliselt asutuselt netti leechida saime. Ja enda õigustuseks võib veel öelda, et kasutult seisev resurss on raisatud resurss ning meie raiskamisse ei usu, seetõttu pidi keegi ka pärast tööpäeva lõppu bitid liikvel hoidma :)

Kui Sydney kohta ütlesin, et igal sammul oli disaineri kätt tunda, siis veelgi rohkem kehtib see Melbourne kohta. Melbourne on õigusega Austraalia kultuuri- ja kunstipealinn, sest kõik kohad on täis pikitud huvitavaid kiiksuga taieseid, omapäraste lahendustega sildasid, maju, galeriisid ja kõiki muid ehitisi, pidevalt toimub huvitavaid üritusi ja festivale ning üleüldiselt on tunda mingit seletamatut vaimsuse aurat. Kui paralleele tuua, siis Eestis toimub mingi taoline 'võitlus' Tallinna ja Tartu vahel kui siin Sydney ja Melbourne vahel. USA linnadest aga meenutas Melbourne mulle jubedalt San Franciscot oma mägiste tänavatega (kuigi mitte nii järskude tõusude-laskumistega), antiiksete trammidega (loomulikult oli ka uusi), tohutute koguste armsate kohviute/restoranidega, stand-up comedy club-idega (käimas oli isegi igaaastane Comedy Festival, mis minu väga suureks kurvastuseks mul üle vaatamata jäi) ja üleüldse relax-ima olemisega (Sydneys tundus kõigil kogu aeg jube kiire olevat, täpselt nagu NYski). Puudu oli ainult Golden Gate Bridge ja geilinna maine (õnneks:).

Ühel päikeselisel pärastlõunal astusime sisse sellise toreda asutuse uksest nagu seda on ACMI e Australian Centre for the Moving Image, kus parasjagu käis "näitus" Game On. Enne üritusest lähemalt rääkimist pean aga ära mainima mu esimese pettuse Austraalias. Nimelt sain ühest blogist hea idee, kuidas siin kõikjal palju raha säästa - tuleb ametnikke lihtsalt uskuma panna, et sa oled õpilane. Kuna Bangkok-is jäi ajapuudusel fake ISIC tegemata, siis tuli appi vana hea Eesti ID-kaart :) Tuleb süütu näoga seda piletimüüja näo ees lehvitada ning püüda selgeks teha, et kogu info minu õpilasestaatuse kohta asub sellel kiibil, sest Eesti on nii arenenud IT-maa. Ja kui teie seda lugeda ei oska, siis on see teie oma süü. No igatahes toimis ning olgu veel öeldud, et kokkuhoid ei ole siin kümnetes kroonides, vaid pigem ikka sadades ja miks mitte tuhandetes kroonides...

Nüüd siis tagasi näituse juurde. Game On kujutas endast videomängude väljapanekut nende ajaloo algusest (1962.a. Spacewars!) kuni tänapäevani. Kogu eksibitsioon oli küllalt hämmastav, leidus seal kõige algelisemaid arcade-mänguaparaate (eraisikute kogudest), kõiksuguseid konsoole (Atari, Commodore, Nintendo, M$, Sega, Sinclair, Sony), tulevikutehnoloogiaid (kindad, VR maskid, Wii, camera-interaction jne), mobiilimänge, lisaks veel ülevaated mängukultuuridest erinevates maailmajagudest, mängude tegemisest ning marketingist, audio küljest mängudes, mängude ja filmide seotusest, online gamingust jne jne. Ühesõnaga totaalne nostalgialaks :) Kõik need 4h käisin heldinud pilguga ringi, mängisin erinevaid mänge ammusest ajast tuttavate konsoolipultidega, endal suu kõrvuni ja peas keerlemas mõtted toredast lapsepõlvest... Super Mario, Street Fighter Turbo, Sim City, Final Fantasy jpm mängud tekitasid tunde, et tahaks jälle laps olla ning muretult nädalavahetusi õhtusse saata. Ülimõnus pärastlõuna igal juhul, kahju ainult, et meid nii vara välja aeti - mõned tunnid jäid kindlasti puudu :)

Melbourne on üldse selline tore linn, kus võid end hästi tunda kasvõi niisama ringi jalutades. Näiteks kõndisime ringi sellises linnaosas nagu Docklands, kus kõik hooned olid väga omanäolised, olid olemas armsad ja funkyd restod-kohvikud, kiiksuga kortermajad, palju kunstnike skulptuure-teoseid, jahisadam (hiigelsuurte meduusidega meres), kesväljak liuvälja, lava ja kahe hiigelsuure ekraaniga ning palju muudki. Mõtlesin salamisi, et siin saab olema mu järgmine kodu, kui ma kunagi backpacker-i staatusest edasi liigun ning panga silmis taas täisväärtuslik inimene olen :) Ja kui mõni koht ära tüütab ning tahad edasi liikuda, on selle tarbeks pandud kesklinna ringi sõitma tasuta burgundia-värvi turistitrammid ja -bussid, kus onu tutvustab ümbruskonda ning pajatab muudki huvitavat - taas asi mida Eestis vaevalt kunagi näha saab.

Ja loomulikult on Melbourne-s ohtralt parke. Ühel õhtul ringi luusides sattusime peale pargis asuval mänguväljakul käivale mängule, mille nime me ei teadnud (hiljem selgus, et tegu on netball nimelise mänguga) ja mis tundus olevat lihtsustatud versioon traditsioonilisest korvpallist. Väljakul tuuseldas ringi kokku 14 mängijat (liiga palju, et korralikku trenni saada, ma ütlen!), palli põrgatada ei võinud ning palli hoides samme teha ei tohtinud. Eesmärgiks oli pall loomulikult läbi korvirõnga saada, aga korvirõnga tagant puudus korvilaud, mis tegi kaugvisked väga ebaefektiivseks. Aga et asi väga nutune ei oleks, oli välja mõeldud reegel, et kui mängija tahab korvi all viset sooritada, siis kõik vastasmeeskonna võitlejad ei tohi talle minna lähemale kui meeter (vähemalt silma järgi). Igatahes tabavusprotsent tundus kõigil mängijatel olevat üle 90, seega jäi veidi segaseks selle viimase reegli mõttekus ning kogu mängu tulemus olenes ainult sellest, kui kiiresti sa palli korvi alla suutsid toimetada. Igatahes jälle üks naljakatest aussie-asjadest oma silmaga üle vaadatud ning kõvasti naerda saadud.

Ja ühel teisel õhtul parki shortcut-ina kasutades nägime seal rohkem elusolendeid kui Malaisia junglisafaril. Opossumeid leidus kõikjal, oli vanu ja noori, terveid ja vigaseid, emasid ja poegi, kiireid ja aeglasi, julgeid ja argasid - opossumeid igale maitsele. Üks oli eriti uljas, seega otsustasin eesti põngerjatele temast väikese lastesaate teha:



Veel oli põõsastes rotte ja linde, puude latvades nahkhiiri, pargiradadel inimesi ja koeri ning kindlasti otsis saaki ka mõni surmavalt mürgine ämblik, keda me pimeduse tõttu õnneks ei kohanud.

Ära ei saa unustada ka ilma. Nimelt seda asjaolu ilma juures, et see muutub siin neetult kiiresti. F-1 sõidu ajal oli väljas 40C sooja ja lõõmas vihane päike, päev hiljem aga hakkas õhtupoolikul ilma dressikata juba päris külm, sooja max 20C ning ka vihm polnud kaugel. Kohalikud ise ütlevad, et kui tahad päeva ilma ebamugavustundeta õhtusse saata, pane selga teksad ja T-särk ning kanna kogu aeg kaasas vihmakeepi, lühikesi pükse ning sooja fliisi :)

Teisel nädalavahetusel Victorias sõitsime "linnast välja" (mis Austraalia mõistes võib vabalt tähendada 800-kilomeetrist retke), vaatama Dakari-laadset 4x4 üritust. Sellest lähemalt aga eraldi postituses...

Tagasi linna jõudes hakkasime esimese asjana endale tööd otsima ning kuna ööbisime akendeta ja internetita hostelis, siis möödus 2 päeva Melbourne-i linnaraamatukogus tasuta netti tarbides ja telefonikõnesid tehes. Plaanis oli ka veel mõni vaatamisväärsus üle vaadata, kuid edukalt lõppenud tööotsinugud tõmbasid sellele plaanile kriipsu peale ning selle asemel tuli hoopis kiirelt second hand poodidesse tõtata. Ees oli meid ootamas paljulubav karjäär viinamarjakorjajatena põhja-Victorias, NSW, Victoria ja South Austraalia piiri ääres asuvas linnakeses nimega Mildura ja seda ainult siis, kui järgmise päeva õhtuks end sinna suudame organiseerida. Military-poest ja second handist tööriided kotis, 8-tunnise bussireisi piletid ostetud ning juba pidimegi Melbourne-ga hüvasti jätma. Farmielust kirjutan ka kunagi - siis kui kubjas piitsaga enam seljas ei ela ;)

Jälle üks selline linn üle vaadatud, kuhu võiks vabalt elama asuda. Ülihea ühistranspordivõrgustik ning lahe linnaplaneering teeb siin (autota) elamise väga kergeks, lisaks toimub alati üritusi ja igal sammul on midagi vaadata. Ainult kliima on siin siin viletsam kui Sydney-s. Ja midagi oli nagu veel puudu, kuid veel ei tea, mis oli see nüanss, mis Sydney natuke võluvamaks muutis... Äkki lihtsalt fakt, et seal on rohkem inimesi...? Üks on aga kindel - naasen siia linna kindlasti tagasi!

Pildid: